Teise (veidi hilinenud) loosimise võitjaks on Pajumäe Marve ! Palju õnne! Sulle kuulub nüüd Heli Künnapase raamat "Minu...
Posted by Heli Künnapas on Tuesday, December 8, 2015
teisipäev, 8. detsember 2015
Jõululoos ikka veel kestab
pühapäev, 6. detsember 2015
Juss Haasma nägu kõlab tuttavalt
Mind vähegi tundvad inimesed teavad, et ma pole teleka inimene. Lihtsalt muidki asju on teha. Kõige vähem vaatan telekat ajavahemikus 20.00-22.00, kuna see on laste õhtuste tegemiste ja magamamineku aeg.
Nii et iga valemi järgi on enamus näosaateid minust mööda läinud. Erilisemad etteasted on nähtud, kui need FBs või mujal netis on ette jäänud. Mõni üksik ka kogemata teleka ette maandudes. Kusjuures tegelikult saade "Su nägu kõlab tuttavalt" meeldib mulle väga, aga väheste huvitavate etteastete nägemiseks 10 tundi juttu ja sama palju reklaami vaadata on minu jaoks mõeldamatult palju raisatud aega.
Märt Avandi viimase hooaja saatejuhina on minu arust väga hea valik. Lugesin algul neid äraootavaid jutte, et kuidas ta Mart Sanderi jälgedes käimisega hakkama saab, aga minu meelest on nüüd saatejuhi kommentaarid tõesti naljakad ja ei riiva kedagi (vähemalt need, mida mina olen näinud). Mart Sander kippus üle piiri minema, nii et tihtilugu pani küsima, et kas saatejuht ise ka aru sai, kuidas ta mõnda osalejat tegelikult solvas?
Jussist siis ka. Jah, ma vaatasin varem sarja "Pilvede all" päris regulaarselt. Ma lugesin Wikipediast, et Juss on seal osalenud, aga ma ei mäleta küll. Olen siin varemgi tõestanud, et inimeste mäletamine pole minu kõige tugevam külg, seega võisin tegelikult aastaid tagasi tema mängu selles sarjas nautida, aga ma ei mäleta. Igatahes usun, et tema olemasolust sain teadlikuks alles näosaates (kusjuures mõni näosaate nimi on minu jaoks võõras ka nüüd, kui see hooaeg lõpu sai... aga see on jälle minu isiklik vähene informeeritus).
No ja siis hakkas pihta- minu arust oli ta igal pool! Samuti tema näosaate esitused, mis olid väga head. Ma püüan viimasel ajal naisteajakirjadel Naised, Naisteleht ja Kroonika pidevalt silma peal hoida, no ja seal oli teda ka. Depressioonist rääkiv Kroonika artikkel võis loomulikult olla PR-trikk... aga samas võiski olla aus eneseavamine. Igatahes töötas!
Kuna meie meedia kipub eelistama ikka negatiivseid artikleid (eks seetõttu, et me tarbijatena neil rohkem klikime, kui positiivsetel), siis tundub, et leheveergudele jõuavad enamasti ikka need tuntud inimesed, kellel on midagi häda või vähemalt on olnud. Ja kui pole olnud, siis meediasse mahtumiseks pead endale mingi häda külge mõtlema. Ja kui osaled sellises saates, kus inimeste poolehoid ja sellest tulenev häältesaak määrab sinu tuleviku, siis on oluline meedias nähtav olla. Suletud ring, mida igaüks meist ise toidab.
Täna õhtul olime külas ja toas käis telekast "Su nägu kõlab tuttavalt". Kuss käsiti ka teleka ees olla. Nii ei jäänudki muud üle, kui ise ka vaadata. Siis sain aru, et ma loodan, et Juss võidab! Ma uskusin, et tema esitused on olnud parimad (kuigi ma polnud kõiki tema esitusi näinudki, rääkimata kõigi teiste omadest... aga usk oli ikka). Ja nii ma seal lootsin!
Arvata võib, et mul on ka praegu tunne, et kõik on hästi! Jah, see tunne on mul ka paljudel muudel põhjustel, sest palju asju ongi korraga hästi... aga näosaate võitja Juss Haasma üle on mul tõesti väga hea meel!
Palju õnne, "Su nägu kõlab tuttavalt" võitja Juss Haasma! Mul on sinu üle tõesti hea meel!
Nii et iga valemi järgi on enamus näosaateid minust mööda läinud. Erilisemad etteasted on nähtud, kui need FBs või mujal netis on ette jäänud. Mõni üksik ka kogemata teleka ette maandudes. Kusjuures tegelikult saade "Su nägu kõlab tuttavalt" meeldib mulle väga, aga väheste huvitavate etteastete nägemiseks 10 tundi juttu ja sama palju reklaami vaadata on minu jaoks mõeldamatult palju raisatud aega.
Märt Avandi viimase hooaja saatejuhina on minu arust väga hea valik. Lugesin algul neid äraootavaid jutte, et kuidas ta Mart Sanderi jälgedes käimisega hakkama saab, aga minu meelest on nüüd saatejuhi kommentaarid tõesti naljakad ja ei riiva kedagi (vähemalt need, mida mina olen näinud). Mart Sander kippus üle piiri minema, nii et tihtilugu pani küsima, et kas saatejuht ise ka aru sai, kuidas ta mõnda osalejat tegelikult solvas?
Jussist siis ka. Jah, ma vaatasin varem sarja "Pilvede all" päris regulaarselt. Ma lugesin Wikipediast, et Juss on seal osalenud, aga ma ei mäleta küll. Olen siin varemgi tõestanud, et inimeste mäletamine pole minu kõige tugevam külg, seega võisin tegelikult aastaid tagasi tema mängu selles sarjas nautida, aga ma ei mäleta. Igatahes usun, et tema olemasolust sain teadlikuks alles näosaates (kusjuures mõni näosaate nimi on minu jaoks võõras ka nüüd, kui see hooaeg lõpu sai... aga see on jälle minu isiklik vähene informeeritus).
No ja siis hakkas pihta- minu arust oli ta igal pool! Samuti tema näosaate esitused, mis olid väga head. Ma püüan viimasel ajal naisteajakirjadel Naised, Naisteleht ja Kroonika pidevalt silma peal hoida, no ja seal oli teda ka. Depressioonist rääkiv Kroonika artikkel võis loomulikult olla PR-trikk... aga samas võiski olla aus eneseavamine. Igatahes töötas!
Kuna meie meedia kipub eelistama ikka negatiivseid artikleid (eks seetõttu, et me tarbijatena neil rohkem klikime, kui positiivsetel), siis tundub, et leheveergudele jõuavad enamasti ikka need tuntud inimesed, kellel on midagi häda või vähemalt on olnud. Ja kui pole olnud, siis meediasse mahtumiseks pead endale mingi häda külge mõtlema. Ja kui osaled sellises saates, kus inimeste poolehoid ja sellest tulenev häältesaak määrab sinu tuleviku, siis on oluline meedias nähtav olla. Suletud ring, mida igaüks meist ise toidab.
Täna õhtul olime külas ja toas käis telekast "Su nägu kõlab tuttavalt". Kuss käsiti ka teleka ees olla. Nii ei jäänudki muud üle, kui ise ka vaadata. Siis sain aru, et ma loodan, et Juss võidab! Ma uskusin, et tema esitused on olnud parimad (kuigi ma polnud kõiki tema esitusi näinudki, rääkimata kõigi teiste omadest... aga usk oli ikka). Ja nii ma seal lootsin!
Arvata võib, et mul on ka praegu tunne, et kõik on hästi! Jah, see tunne on mul ka paljudel muudel põhjustel, sest palju asju ongi korraga hästi... aga näosaate võitja Juss Haasma üle on mul tõesti väga hea meel!
Palju õnne, "Su nägu kõlab tuttavalt" võitja Juss Haasma! Mul on sinu üle tõesti hea meel!
laupäev, 5. detsember 2015
Puhkpill peab pidu
Juba homme laulab meie naiskoor puhkpilli aastapäeval Pärnu-Jaagupi spordihoones. Tule ka peole!
reede, 4. detsember 2015
Järveotsa Gümnaasium on Toompealt kaugel
Kui Heli õhtul Toompealt alla kõndis, tundus Järveotsa Gümnaasium juba kauge lugu olevat...
Täpselt nii oligi! Täna oli selline päev Tallinnas, kus tööd sai tehtud kolmel ametikohal. Hommik algas Järveotsa Gümnaasiumis lugejatega kohtudes. Neil on väga armas komme, et advendinädalatel käivad külas kirjanikud. Toimuvad kirjanduslikud advendihommikud. Eelmisel nädalal käis Andrus Kivirähk, seekord mina ning järgmisel nädalal Kristel Kriisa. Vot, milline vahva seltskond.
Pildistas Ann Aruvee
Kohtumisel oli 80 noort. Nii mulle öeldi. Üle ei lugenud. Vastuvõtt oli väga tore. Raamatukoguhoidja Ann Aruvee oli asjad väga ilusti korraldanud ja võttis mind väga hästi vastu. Näha oli, et raamatukogul on seal koolis oma koht olemas ja õpilastele pole raamatud võõrad. See tähendab ka, et mul oli väga hea rääkida, sest kuigi meid oli palju, siis kuulati huvitatult, küsiti küsimusi ja (kuum) õhk oli ruumis positiivsust täis. Tänan väga kutsumast, Ann ja kõik teised, kes te tänase hommiku korraldamises osalesite!
Järgmine kohtumine oli täitsa teises valdkonnas! Nimelt olen nüüd taas tegev personalitöö valdkonnas. Ehk et töötan projektipõhise värbamiskonsultandina. Lihtsamalt öeldes- otsin töökohtadele inimesi! Aastaid on kestnud olukord, kus suur hulk inimesi räägib sellest, et tööd ja töökohti ei ole, kuid ettevõtjad on samal ajal kvalifitseeritud tööjõu leidmisega hädas. Minu esimesed ülesanded on seotud ehitusala inseneride leidmisega. Tänu sellele töökohale olen ka mina nüüd LindedIn lehel leitav. Tegelen küll alles oma profiili loomisega, sest tänase päeva lõpuks väga ei suuda keskenduda, aga algus on tehtud. Ise olen juba ette sellest tööst väga vaimustunud, sest inimesed on mulle alati meeldinud. Nii põnev!
Töökohalt naastes oli suurem osa päevast läbi ja ma surin kohvi järgi. Ühendasin kaks ühes ning küsisin kohvi õde Evelt. See andis suurepärase võimaluse tädi olla. Oi, ma tunnen ennast pidevalt kehvasti, et oma ainsat õepoega nii vähe näen. Ma olen viimase nelja kuu jooksul ikka täitsa kehv tädi olnud- pisike elab minust vaid 85 kilomeetri kaugusel ja ma näen teda vaid 1-2 korda kuu joooksul. Kogu aeg on midagi ees (ühe või teise poole haigused enamasti). Kuna meil aga täna läks päris hästi, siis püüan edaspidi parem tädi olla.
Endale luban, mitte teistele. Täpselt nii, nagu täna noortele rääkisin- kui lubad, siis luba endale, sest teistele antud lubadust rikutakse, kui teine ei näe, aga iseendale antud lubadust tuleb alati täita!
Õhtu lõpetasin Toompeal. Seal on jätkuvalt vahvad turvainimesed (mehed ja naised).
"Oi, kas vihma sajab?" muretses üks turvanaine, kui mu jopet turvamasinast läbi ajas. Olin jah just õues paduvihma kätte jäänud, kui Balti jaama poolt tulles mööda treppe Toompeale ronisin. Ähkides viimasele trepile ronides piilusin peaministri rõdule, kus 2002.aastal sai klaase kokku kõlistatud... ja munakividega teel kõndides mäletasin hästi, miks mu romaani "Homme on ka päev" peategelane kiunus:
Jaaaaa... ära arvasite! Sellepärast, et see ongi see koht, kus asub mu romaani Julgeolekuministeerium. Piilusin veidi akendest sisse ja kõndisin oma romaani kohtadest mööda. Romaani radadel kõndides tundus, et hommikune kohtumine Järveotsa Gümnaasiumis oleks nagu mingil teisel sajandil olnud. Kuidagi hoopis teises ajas ja ruumis oli see selleks ajaks muutunud.
Toompeal saime kohvi ja piparkooki, mitu asja selgeks räägitud ja uuemad tööplaanid selgeks. Ma olen täna veelgi kindlam, et Eesti Vabaerakonna ridades on vahva poliitik olla. Meil on palju toredaid inimesi ja meil on asjaajamise viisid, mida ma oma endises poliitikuelus ei näinud. Loodan, et see nii jätkub ja mina õpin ka ennast paremini kasutama.
Ikka selleks, et elu ilusam oleks! Nii paljudel, kui võimalik.
Päeva parim osa oli ka see, et lõpuks sai oma koju. Jah, tuul tahtis tee pealt ära viia. Aga Toompeal tahtis ka tuul ära viia. Oi, kuidas mulle meeldib Tallinnas käia asju ajamas... ja veel rohkem meeldib, et ma ei pea sinna jääma... Maakas, noh!
Nüüd lähen teen midagi ekstreemset- istun teleka ette, olen diivanitigu ja pärast lähen magama. Homme peame natuke Mathiase sünnipäeva (kui elekter tagasi tuleb ja tuul maja ära ei vii) ja pühapäeval esineme naiskooriga Pärnu-Jaagupi spordihoones puhkpilliorkestri juubelil. Tulge kuulama!
Täpselt nii oligi! Täna oli selline päev Tallinnas, kus tööd sai tehtud kolmel ametikohal. Hommik algas Järveotsa Gümnaasiumis lugejatega kohtudes. Neil on väga armas komme, et advendinädalatel käivad külas kirjanikud. Toimuvad kirjanduslikud advendihommikud. Eelmisel nädalal käis Andrus Kivirähk, seekord mina ning järgmisel nädalal Kristel Kriisa. Vot, milline vahva seltskond.
Kohtumisel oli 80 noort. Nii mulle öeldi. Üle ei lugenud. Vastuvõtt oli väga tore. Raamatukoguhoidja Ann Aruvee oli asjad väga ilusti korraldanud ja võttis mind väga hästi vastu. Näha oli, et raamatukogul on seal koolis oma koht olemas ja õpilastele pole raamatud võõrad. See tähendab ka, et mul oli väga hea rääkida, sest kuigi meid oli palju, siis kuulati huvitatult, küsiti küsimusi ja (kuum) õhk oli ruumis positiivsust täis. Tänan väga kutsumast, Ann ja kõik teised, kes te tänase hommiku korraldamises osalesite!
Järgmine kohtumine oli täitsa teises valdkonnas! Nimelt olen nüüd taas tegev personalitöö valdkonnas. Ehk et töötan projektipõhise värbamiskonsultandina. Lihtsamalt öeldes- otsin töökohtadele inimesi! Aastaid on kestnud olukord, kus suur hulk inimesi räägib sellest, et tööd ja töökohti ei ole, kuid ettevõtjad on samal ajal kvalifitseeritud tööjõu leidmisega hädas. Minu esimesed ülesanded on seotud ehitusala inseneride leidmisega. Tänu sellele töökohale olen ka mina nüüd LindedIn lehel leitav. Tegelen küll alles oma profiili loomisega, sest tänase päeva lõpuks väga ei suuda keskenduda, aga algus on tehtud. Ise olen juba ette sellest tööst väga vaimustunud, sest inimesed on mulle alati meeldinud. Nii põnev!
Töökohalt naastes oli suurem osa päevast läbi ja ma surin kohvi järgi. Ühendasin kaks ühes ning küsisin kohvi õde Evelt. See andis suurepärase võimaluse tädi olla. Oi, ma tunnen ennast pidevalt kehvasti, et oma ainsat õepoega nii vähe näen. Ma olen viimase nelja kuu jooksul ikka täitsa kehv tädi olnud- pisike elab minust vaid 85 kilomeetri kaugusel ja ma näen teda vaid 1-2 korda kuu joooksul. Kogu aeg on midagi ees (ühe või teise poole haigused enamasti). Kuna meil aga täna läks päris hästi, siis püüan edaspidi parem tädi olla.
Endale luban, mitte teistele. Täpselt nii, nagu täna noortele rääkisin- kui lubad, siis luba endale, sest teistele antud lubadust rikutakse, kui teine ei näe, aga iseendale antud lubadust tuleb alati täita!
Õhtu lõpetasin Toompeal. Seal on jätkuvalt vahvad turvainimesed (mehed ja naised).
"Oi, kas vihma sajab?" muretses üks turvanaine, kui mu jopet turvamasinast läbi ajas. Olin jah just õues paduvihma kätte jäänud, kui Balti jaama poolt tulles mööda treppe Toompeale ronisin. Ähkides viimasele trepile ronides piilusin peaministri rõdule, kus 2002.aastal sai klaase kokku kõlistatud... ja munakividega teel kõndides mäletasin hästi, miks mu romaani "Homme on ka päev" peategelane kiunus:
"Kõrge kontsaga rihmikud pigistasid veidi. Esiteks seetõttu, et need olid tal alles teist päva jalas. Teiseks polnud Kairit enam harjunud isegi nii lühikest maad jala käima. /---/ selliste kingadega mööda Harjumäe treppi alla kiirustada ei ole mitte kõige meeldivam kogemus." (Künnapas "Homme on ka päev", lk 13-14)
Jaaaaa... ära arvasite! Sellepärast, et see ongi see koht, kus asub mu romaani Julgeolekuministeerium. Piilusin veidi akendest sisse ja kõndisin oma romaani kohtadest mööda. Romaani radadel kõndides tundus, et hommikune kohtumine Järveotsa Gümnaasiumis oleks nagu mingil teisel sajandil olnud. Kuidagi hoopis teises ajas ja ruumis oli see selleks ajaks muutunud.
Toompeal saime kohvi ja piparkooki, mitu asja selgeks räägitud ja uuemad tööplaanid selgeks. Ma olen täna veelgi kindlam, et Eesti Vabaerakonna ridades on vahva poliitik olla. Meil on palju toredaid inimesi ja meil on asjaajamise viisid, mida ma oma endises poliitikuelus ei näinud. Loodan, et see nii jätkub ja mina õpin ka ennast paremini kasutama.
Ikka selleks, et elu ilusam oleks! Nii paljudel, kui võimalik.
Päeva parim osa oli ka see, et lõpuks sai oma koju. Jah, tuul tahtis tee pealt ära viia. Aga Toompeal tahtis ka tuul ära viia. Oi, kuidas mulle meeldib Tallinnas käia asju ajamas... ja veel rohkem meeldib, et ma ei pea sinna jääma... Maakas, noh!
Nüüd lähen teen midagi ekstreemset- istun teleka ette, olen diivanitigu ja pärast lähen magama. Homme peame natuke Mathiase sünnipäeva (kui elekter tagasi tuleb ja tuul maja ära ei vii) ja pühapäeval esineme naiskooriga Pärnu-Jaagupi spordihoones puhkpilliorkestri juubelil. Tulge kuulama!
neljapäev, 3. detsember 2015
Lapsevanemate kutseeksami 596.tase
Iga asi on ikka ettevalmistus järgmiseks! Juhuseid ei ole!
Tänu sellele, et ma kirjutasin eile postituse "Elusalt sündinud lapsed" ja kinnitasin, et kõigest olulisem on see, et lapsed on elus, pääsesid mu lapsed täna suuremast kurjustamisest. Tundub, nagu peaksin korduvalt lapsevanemluse kutseeksamit läbima ja muudkui oma sobivust tõestama.
Herlend on pea 2 kuud kodus tagasi olnud ja nüüd jõudsime lõpuks sel nädalal selleni, et hakkasime tööplaane arutama ja töö- ja muid aegu (lastehoid, hobid, puhkus) jagama. Selleks oli ka jällegi vaja ühte huvitavat õhtut, mis lõppes lõhkiste kulmude ja politseiga (ei, Herlend ei pidanud selleks midagi tegema... aga sellest loost täpsemalt siis, kui politsei on uurimisega lõpetanud... või kohtud...). Nii võtsin täna endale pika päeva lastega, kuna homme olen nagunii väääga pika päeva Tallinnas tööl (p.s. kusjuures kolmel erineval ametikohal, p.p.s. kui kellelgi on vaja minuga suhelda, siis tuleb helistada, sest mul ei ole ei nutitelefoni, ega tahvlit, nii et ma ei pääse mitte mingile netile ligi).
Lasin Herlendil hommikul magada. Viisin Mathiase lasteaeda, sest nad läksid täna Tallinnasse Koerhaldjas Miia etendust vaatama. Väiksemad jäid telekat vaatama. Joosep jäi ka koju, sest eilseks õhtuks oli ta sellest nädalast juba täitsa läbi ja vajas ilmselgelt puhkust. Teoreetiliselt polnud ju lapsed üksinda kodus, sest Herlend magas kõrval toas.
Maria rohi jõudis tänaseks apteeki (ahjaa, sellest ma polegi vist veel rääkinud, et ta on uuesti haige. Üle nädala aja. Kordusanalüüside tulemused tulevad reedel, aga teist rohtu hakkas saama täna. Kuna seda kohapeal polnud, tuli tellida. Maria ise on rõõmus ja õnnelik!). Nii lugesin kella 9ni apteegi ukse taga uusi ajakirju ja tegin avamiseni aega parajaks.
Hinnaline kraam käes ootas mind kodus suur naeratus:
..akna peal... kaminata kaminatoas... guaššvärvidega...
Kaminata kaminatuba on siis teatavasti see koht, kus hoiame kõiki mänguasju ja muud kraami, mis toast on ära veetud. No nagu ladu. Ehk siis lastele väga põnev koht. Tavaliselt lapsed sinna sisse ei saa. Tuleb aga välja, et Joosepil on ilmselt varjatud anded ja ta saab seda suur ust nüüd lahti.
Igatahes oli lastel väga lõbus olnud. Enne Uulu dream teami külaskäiku tegime selle toa korda. Olime õnnelikud, et Mathiase sünnipäeval saame seda ka kasutada. Peoni on 2 päeva aega... Tänasel hommikul aga... eee... No ütleme nii, et saime taaskord teadlikuks hunnikust asjadest, mille olemasolu enam meeles polnud.
Ja loomulikult see südamlik naerunägu aknal...
Herlend aga magas samal ajal õndsat und. Kuna ta on meil kassidest hulga kasulikum hiirepüüdja (lõksuga ikka), siis ei jätnud lapsed teda ka nälga. Öösel oli hiir lõksu jäänud ja keegi lastest selle ilusti Herlendi kõrvale viinud. Minu kohale. Einoh, ma ei tea, kas peaks sellest mingeid vihjeid välja lugema või...?
Aga õnneks oli mul jah täitsa meeles, et ma olen oma laste üle õnnelik ja kui me neile ise teeme võimalikuks tingimused nö pahanduste tegemiseks, siis... peame ise edaspidi targemad olema.
Tavaliselt on meil õhtuti umbes 22-22.30 majas vaikus. Täna kussutasin alles kl 23 Christianit magama. Hoolimata sellest, et homme pean enne kukke ja koitu (ja enne päikesetõusu... kui see üldse siin veel tõuseb...) päälinna poole sõitma, ikka oli laps armas! Mitte, et muidu ei oleks, aga ütleme nii, et kui pead õhtul järgmiseks päevaks valmistuma, siis on lihtne igasuguste plaaniväliste protestimiste (s.t. mittemagamise) peale närviliseks muutuda. Aga eks kõik on kinni mõtlemises ja asjade korraldamises.
Nüüd korraldan ennast magama!
Tänu sellele, et ma kirjutasin eile postituse "Elusalt sündinud lapsed" ja kinnitasin, et kõigest olulisem on see, et lapsed on elus, pääsesid mu lapsed täna suuremast kurjustamisest. Tundub, nagu peaksin korduvalt lapsevanemluse kutseeksamit läbima ja muudkui oma sobivust tõestama.
Herlend on pea 2 kuud kodus tagasi olnud ja nüüd jõudsime lõpuks sel nädalal selleni, et hakkasime tööplaane arutama ja töö- ja muid aegu (lastehoid, hobid, puhkus) jagama. Selleks oli ka jällegi vaja ühte huvitavat õhtut, mis lõppes lõhkiste kulmude ja politseiga (ei, Herlend ei pidanud selleks midagi tegema... aga sellest loost täpsemalt siis, kui politsei on uurimisega lõpetanud... või kohtud...). Nii võtsin täna endale pika päeva lastega, kuna homme olen nagunii väääga pika päeva Tallinnas tööl (p.s. kusjuures kolmel erineval ametikohal, p.p.s. kui kellelgi on vaja minuga suhelda, siis tuleb helistada, sest mul ei ole ei nutitelefoni, ega tahvlit, nii et ma ei pääse mitte mingile netile ligi).
Lasin Herlendil hommikul magada. Viisin Mathiase lasteaeda, sest nad läksid täna Tallinnasse Koerhaldjas Miia etendust vaatama. Väiksemad jäid telekat vaatama. Joosep jäi ka koju, sest eilseks õhtuks oli ta sellest nädalast juba täitsa läbi ja vajas ilmselgelt puhkust. Teoreetiliselt polnud ju lapsed üksinda kodus, sest Herlend magas kõrval toas.
Maria rohi jõudis tänaseks apteeki (ahjaa, sellest ma polegi vist veel rääkinud, et ta on uuesti haige. Üle nädala aja. Kordusanalüüside tulemused tulevad reedel, aga teist rohtu hakkas saama täna. Kuna seda kohapeal polnud, tuli tellida. Maria ise on rõõmus ja õnnelik!). Nii lugesin kella 9ni apteegi ukse taga uusi ajakirju ja tegin avamiseni aega parajaks.
Hinnaline kraam käes ootas mind kodus suur naeratus:
..akna peal... kaminata kaminatoas... guaššvärvidega...
Kaminata kaminatuba on siis teatavasti see koht, kus hoiame kõiki mänguasju ja muud kraami, mis toast on ära veetud. No nagu ladu. Ehk siis lastele väga põnev koht. Tavaliselt lapsed sinna sisse ei saa. Tuleb aga välja, et Joosepil on ilmselt varjatud anded ja ta saab seda suur ust nüüd lahti.
Igatahes oli lastel väga lõbus olnud. Enne Uulu dream teami külaskäiku tegime selle toa korda. Olime õnnelikud, et Mathiase sünnipäeval saame seda ka kasutada. Peoni on 2 päeva aega... Tänasel hommikul aga... eee... No ütleme nii, et saime taaskord teadlikuks hunnikust asjadest, mille olemasolu enam meeles polnud.
Ja loomulikult see südamlik naerunägu aknal...
Herlend aga magas samal ajal õndsat und. Kuna ta on meil kassidest hulga kasulikum hiirepüüdja (lõksuga ikka), siis ei jätnud lapsed teda ka nälga. Öösel oli hiir lõksu jäänud ja keegi lastest selle ilusti Herlendi kõrvale viinud. Minu kohale. Einoh, ma ei tea, kas peaks sellest mingeid vihjeid välja lugema või...?
Aga õnneks oli mul jah täitsa meeles, et ma olen oma laste üle õnnelik ja kui me neile ise teeme võimalikuks tingimused nö pahanduste tegemiseks, siis... peame ise edaspidi targemad olema.
Tavaliselt on meil õhtuti umbes 22-22.30 majas vaikus. Täna kussutasin alles kl 23 Christianit magama. Hoolimata sellest, et homme pean enne kukke ja koitu (ja enne päikesetõusu... kui see üldse siin veel tõuseb...) päälinna poole sõitma, ikka oli laps armas! Mitte, et muidu ei oleks, aga ütleme nii, et kui pead õhtul järgmiseks päevaks valmistuma, siis on lihtne igasuguste plaaniväliste protestimiste (s.t. mittemagamise) peale närviliseks muutuda. Aga eks kõik on kinni mõtlemises ja asjade korraldamises.
Nüüd korraldan ennast magama!
kolmapäev, 2. detsember 2015
Elusalt sündinud lapsed
Tänasel õhtul põleb ka meie kodus küünal Adelele! Ja kõigile teistele lastele, kes pole siia ilma kauaks tulnud. Ja nende vanematele. Ja lähedastele. Kuid sama palju ka meile endile ja meie elusalt sündinud lastele.
Päeval FB kaudu loetud kurb uudis, kuidas taaskord üks pisike lahkus meie juurest enne, kui tegelikult elamagi sai hakata. See ei loe, et ma ta vanematega viimati kohtusin üle 5 aasta tagasi ja et tegelikult oleme praeguseks suht võõrad. Ma ei tea, kas oleksin temaga üldse elus kohtunud, kui ta oleks siia jäänud... aga sellel kõigel pole vahet.
Iga sünnitanud naine teab, mis tunne on 9 kuud oodata. Terve selle aja ei tea sa tegelikult, kas see laps sünnib. Arsti antud tähtajad võivad teineteisest mitme nädalaga erineda. See tähendab, et viimastel nädalatel hakkad iga märki hullumiseni jälgima, et aru saada, millal sünnitama pead minema. Sünnitades ei tea sa kunagi, kas kõik on korras. Hoolimata sellest, kui palju su ümber on igasugust personali, võib siiski kõike juhtuda.
"Kuula ennast," on tark nõuanne. Aga mida see täpsemalt tähendab? Kui isegi 8 lapse ema ütleb, et ei saanud täpselt aru, millal pidi viimast last sünnitama minema, siis mida me väiksema kogemustepagasiga naistest räägime.
Ja siis küsitakse, miks rasedad hullud on??? Aga kogu see vastutus. Teadmine, et sa pead kõik õigesti tegema, sest pisikese elu sõltub otseselt sinust. Ja siis veel keegi ei tea tegelikult, mida see "õigesti" tähendab. Ning kui teedki kõik õigesti, võib ikka kõike juhtuda. Ja kõige selle juures pead rahulik olema, et mitte last närviliseks muuta.
Hiljuti surnuaias jalutades vaatasin pisikesi haudu, mille juures vähem kui aastast elukäiku märkivad kuupäevad. Pisar tuleb iga kord silma. Miks ma ennast nii piinan? Ei, ma ei piinagi. Ma olen realist ja tean, et kõik on alati võimalik. Nii heas kui halvas mõttes.
"Miks see küll nii pidi minema?" on selliste uudiste puhul enamasti esimene küsimus. Aga kuidas siis pidi minema? Kuidas meist igaühega peab minema? Me elame, nagu oleksime surematud. Inimliku raiskamise ja ülbitsemise tõttu oleme talvedest ilma jäämas, maavarad ammendumiseni ära kasutanud ja veel paljude suurte tegudega hakkama saanud. Sest me oleme surematud. Ja kui inimesed surevad, siis kusagil mujal ja ise on süüdi. Aga meie elame. Kas nii või?
Või siiski mitte...
Inimesed surevad ka siin ja praegu. Ja mitte ainult terroristide tõttu, vaid ka niisama. Lihtsalt. Ja iga last oodanud naine teab seda.
Ma ei ole ühtegi oma last kaotanud. Pole ka ühtegi katkenud rasedust (vähemalt mitte sellist, millest ma teaks, sest teatavasti väga algfaasis katkenud rasedusest ei pruugigi naine teadagi). Jah, ma võin selle välja öelda, sest see on fakt tänasel päeval, kui ma neid ridu kirjutan. Isegi kui midagi peaks juhtuma, siis see pole kuidagi seotud sellega, et mina siin kinnitan, et ma pole tänasel päeval ühtegi oma last kaotanud. See eest tean ma oma sõprade-tuttavate-sugulaste seas paljusid, kes on sündimata lapse korduvalt kaotanud.
Ma olen tänulik neile, kes on minust nii palju tugevamad, et neile on antud lapse kaotamise kogemus. Nemad saavad selle valu ja tühjuse, kuid mina saan meeldetuletuse- sul on elusalt sündinud lapsed! Ükskõik, kui "pahad" lapsed on, siis elusalt on nad siiski kõik see, mida ma neist oodata suudaksin (rääkimata sellest, et "pahad" lapsed on enamasti tundlikud lapsed, kes elavad välja vanematelt-täiskasvanutelt saadud emotsioone, mida täiskasvanud enda juures ei tunnista).
Jah, ma kallistasin täna lapsi veel rohkem, kui tavaliselt. Tunnen jälle, kuidas tahaks nad kogu aeg enda juures hoida... ja samas tean, et laste armastamise juures on kõige olulisem oskus neist õigel ajal lahti lasta, et nad saaksid olla siin maailmas nemad ise, mitte minu maailma ääreala.
Tänasel päeval põleb ka meie kodus küünal Adelele ja kõigile teistele lahkunud lastele ja nende vanematele! Ma ei ütle, et ma mõistan, mida nad tunnevad. Ma olen lihtsalt tänulik meeldetuletuse eest ning palun rahu, leppimist ja mõistmist!
pühapäev, 29. november 2015
7 aastat Eesti meest
Täna saime selgeks, milline näeb välja 7 aastat Eesti meest. Vot nii:
Meie vanim pisipoeg Mathias saigi 7-aastaseks. See tähendab viimast aastat lasteaias ning sügisel algavat kooliteed. See tähendab, et ma olen 7 aastat ema olnud ja see aeg on läinud ülikiiresti. Palju ühist õppimist ja rõõmustamist, kurvastamist ja pahandamist, ümberõppimist ja taas rõõmustamist. Kui ka aegajalt tundub, et kõik jookseb kokku, siis oma lapsi ei vahetaks ma mitte kunagi mitte millegi vastu.
Mathias on meie elus ehk kõige rohkemast osa saanud. Ühe lapsega on ikka kõike lihtsam teha. Kuigi tol ajal olin ise ka kogenematu. Nüüdseks on ühe lapsega asju veel lihtsam teha. Aga me õppisime koos. Meie lastest on tema näiteks ainuke, kes on juba magistriõppes käinud pea 2 aastat. Kooli lõpetasime ka koos:
Mathias on kõige rohkem reisida saanud. See küll tähendab vaid, et peale ühise laevareisi Stockholmi ning viimaste Soome reiside käisime Mathiasega 2010.aastal kaks korda lennukiga Göteborgis. Esimene neist oli kurvemal põhjusel ehk armsa sõbra ja kirikuõpetaja Gunnari matustel. Teine oli juba hulga rõõmsam ehk laulukoori reis (kuigi sel ajal suri Eestis mu vanaema). Esimese reisi ajal jäi peaaegu 1,5-aastane Mathias haigeks, nii et ta polnud tegelikult üldse õnnelik. Minu jaoks tähendas see hotellis magamata ööd, kuna tol ajal ei osanud ma esmavajalikke ravimeid kaasa võtta. Nüüd juba tean, et lastega on teatud asjad, mis peavad alati kaasas olema:
Laulukooriga käisime Rootsis 2010.aasta septembrikuus. Siis oli kõhu-Joosep ka juba meiega kaasas. Ööbisime armsa sõbra Caroli juures, kelle 4 last olid tol ajal väiksed. See tähendas, et Mathiase jaoks oli seal mängukaaslasi ja mänguasju. Väsitavad päevased ringirändamised ja kooriproovid lõppesid tema jaoks Caroli juurde jõudes hulga lõbusamalt:
No ja lõppude-lõpuks on Mathias meie lastest ainus, kes 5,5-aastaselt oli kolmekordne vanem vend:
Palju-palju õnne armas pisipoeg Mathias!
Meie vanim pisipoeg Mathias saigi 7-aastaseks. See tähendab viimast aastat lasteaias ning sügisel algavat kooliteed. See tähendab, et ma olen 7 aastat ema olnud ja see aeg on läinud ülikiiresti. Palju ühist õppimist ja rõõmustamist, kurvastamist ja pahandamist, ümberõppimist ja taas rõõmustamist. Kui ka aegajalt tundub, et kõik jookseb kokku, siis oma lapsi ei vahetaks ma mitte kunagi mitte millegi vastu.
Mathias on meie elus ehk kõige rohkemast osa saanud. Ühe lapsega on ikka kõike lihtsam teha. Kuigi tol ajal olin ise ka kogenematu. Nüüdseks on ühe lapsega asju veel lihtsam teha. Aga me õppisime koos. Meie lastest on tema näiteks ainuke, kes on juba magistriõppes käinud pea 2 aastat. Kooli lõpetasime ka koos:
Mathias on kõige rohkem reisida saanud. See küll tähendab vaid, et peale ühise laevareisi Stockholmi ning viimaste Soome reiside käisime Mathiasega 2010.aastal kaks korda lennukiga Göteborgis. Esimene neist oli kurvemal põhjusel ehk armsa sõbra ja kirikuõpetaja Gunnari matustel. Teine oli juba hulga rõõmsam ehk laulukoori reis (kuigi sel ajal suri Eestis mu vanaema). Esimese reisi ajal jäi peaaegu 1,5-aastane Mathias haigeks, nii et ta polnud tegelikult üldse õnnelik. Minu jaoks tähendas see hotellis magamata ööd, kuna tol ajal ei osanud ma esmavajalikke ravimeid kaasa võtta. Nüüd juba tean, et lastega on teatud asjad, mis peavad alati kaasas olema:
Laulukooriga käisime Rootsis 2010.aasta septembrikuus. Siis oli kõhu-Joosep ka juba meiega kaasas. Ööbisime armsa sõbra Caroli juures, kelle 4 last olid tol ajal väiksed. See tähendas, et Mathiase jaoks oli seal mängukaaslasi ja mänguasju. Väsitavad päevased ringirändamised ja kooriproovid lõppesid tema jaoks Caroli juurde jõudes hulga lõbusamalt:
No ja lõppude-lõpuks on Mathias meie lastest ainus, kes 5,5-aastaselt oli kolmekordne vanem vend:
Palju-palju õnne armas pisipoeg Mathias!
laupäev, 28. november 2015
Artikkel Pärnu Postimehes "Küüliku Künnapase kõvakaaneline"
11.06.2013 avaldati Pärnu Postimehes minu tegemistest artikkel "Küüliku Künnapase kõvakaaneline". Loo peategelaseks mu esimene romaan "Homme on ka päev".
Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu on Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud.
Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama.
Need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.
Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarit, eraeluta ametnikku-kipskõpskontsadit, temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud.
E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad – ei mingit aega elukaaslase ja sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks: kõik on nii, kuis peab, et olla edukas.
Aga mitte normaalne. Sellest saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas.
Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata, siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd …
Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida, – mitu uperpalli, enne kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.
Magusvalus mäng
„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata – järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.
Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit pärisinimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mis tahes looming. Sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õigupoolest küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui omaenese sõbranjed. Nii ongi!
Ja on nii, et Eesti on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord, ja see on minu süü.
Kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus stsenaariume läbi mängida, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.
Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi: kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks.
Ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.
Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele raamatu kaudu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale –, mehed ei loe, mida kirjutame.
Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal.
Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maale kolimisest, farmi rajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat.
Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.
Homme on jälle päev
Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist.
Heli enese ambitsioonid lubavad loota, et kui temasugused Tegijad aste haaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.
Heli Künnapas
* on lõpetanud Pärnu-Jaagupi keskkooli ja muusikakooli,
* elab ja peab küülikufarmi Kuuse talus Halinga ja Vigala valla piiril;
* on kirjutanud tänavu kevadel trükki jõudnud romaani “Homme on ka päev” ning 2011. aastal ilmunud noorsooromaani “Lõpupidu”. Mõlemad teosed märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. “Lõpupidu” pälvis mullu Tallinna keskraamatukogu auhinna “Järjehoidja”;
* on Halinga vallavolikogu liige, sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni aseesimees.
Kati Saara Vatmann
Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu on Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud.
Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama.
Need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.
Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarit, eraeluta ametnikku-kipskõpskontsadit, temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud.
E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad – ei mingit aega elukaaslase ja sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks: kõik on nii, kuis peab, et olla edukas.
Aga mitte normaalne. Sellest saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas.
Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata, siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd …
Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida, – mitu uperpalli, enne kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.
Magusvalus mäng
„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata – järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.
Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit pärisinimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mis tahes looming. Sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õigupoolest küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui omaenese sõbranjed. Nii ongi!
Ja on nii, et Eesti on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord, ja see on minu süü.
Kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus stsenaariume läbi mängida, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.
Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi: kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks.
Ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.
Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele raamatu kaudu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale –, mehed ei loe, mida kirjutame.
Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal.
Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maale kolimisest, farmi rajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat.
Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.
Homme on jälle päev
Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist.
Heli enese ambitsioonid lubavad loota, et kui temasugused Tegijad aste haaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.
Heli Künnapas
* on lõpetanud Pärnu-Jaagupi keskkooli ja muusikakooli,
* elab ja peab küülikufarmi Kuuse talus Halinga ja Vigala valla piiril;
* on kirjutanud tänavu kevadel trükki jõudnud romaani “Homme on ka päev” ning 2011. aastal ilmunud noorsooromaani “Lõpupidu”. Mõlemad teosed märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. “Lõpupidu” pälvis mullu Tallinna keskraamatukogu auhinna “Järjehoidja”;
* on Halinga vallavolikogu liige, sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni aseesimees.
Kati Saara Vatmann
Elu nagu multifilmis
Tänane päev on täitsa kindlalt nagu multifilmist. Ei, mitte mingist seiklusmultikast, vaid ikka klassikalisest "Siil udus".
Hommikul avastasid minu kõrvad, et on vaja huugama hakata ja siiani järgi pole jätnud. See on sama, nagu pesumasin töötaks kõrva ääres. Kontrollisin! Seisin pesumasina kõrval ja huugamist ei kuulnud. Või pesumasinat ei kuulnud. Selles mõttes, et huugamine peas ja pesumasina hääl ühinesid üheks, nii et ma ei teinud enam vahet, kumba ma kuulsin.
See on üks põhjus, miks eile sai teha hulljulge otsus ning vanima pisipoja Mathiase sünnipäev järgmiseks nädalavahetuseks edasi lükatud. Mathias ja Joosep ise on küll veel terved, aga Maria ja Christian mitte. Kui varem pole ma sellest suurt numbrit teinud, siis nüüd otsustasin ka enda lapsi pisikute eest kaitsta.
Nii ei jõudnud ma täna Järva-Jaani, kus ma väga-väga tahtsin olla. Eile autoga Tallinnast kodu poole sõites tundsin juba, et pole enam sõiduvõimeline. Nii oleks tänane sõit ka ohtlik olnud. Eriti kuna ravimiseks pole veel eriti aega olnud. Peale selle oli mu lastel mind täna kodus vaja.
Panin lapsed lõuna ajal magama ja läksin ise Mathiasele homseks lilli, torti, küünalt ja kingituse pakkepaberit ostma. Sain komplimendi osaliseks:
"Sa näed täitsa haige välja!"
Ahaa... see on hea. Sest siis on õigustatud, et ma tunnen ennast nii, nagu tunnen. Mul on kalduvus haigustele ja vingumistele tähelepanu mitte pöörata. Enda omadele eriti mitte. Sest ma saan ju alati hakkama. Hea ongi, et saan. Selgitasin, et olen nädal aega tegelikult juba tõbine olnud ja et huugavate kõrvadega on väga raske olla.
"Huugamine võib tulla pingest."
Eee... jah. Aga mul pole varem sellist kogemust, nii et tegelikult ei oska ma selle teadmisega midagi peale hakata.
"Mis sa endaga teinud oled siis?" tuli küsimus mu ravimeetodite kohta.
Eee... jäin mõtlema. Ma tean, mida ma sel nädalal laste ravimiseks olen teinud, mida ostnud ja mida Herlendil lasknud teha. Aga endale? Paaril hommikul magasin. Ja paar korda käisin Tallinnas- erakonna asju ajamas ja tööintervjuul. Sõidutasin lapsi trenni. Kirjutasin valmis 1/4 raamatust "Tähtajaline elu" 2.osa. Korraldasin minu ja Kati raamatute müügi jõulukampaaniat. Tegin kokkuleppeid perelugude raamatu autorite ja sponsoritega. Trükkisin sisse ja saatsin ära Mathiase loo "Tähekese" jubejuttude konkursile.
Seda kõike tegingi.
"Meega teed ja sidrunit? Pärnaõieteed?" jätkus küsimus.
"Aaaa," tuli mul meelde. "Sidruniga vett jõun küll. Seda teen ma alati." Vähemalt siis, kui lapsed sidrunit käest ära ei söö, nagu nad eelviimase sidruniga tegid. Aga mis mul saakski selle vastu olla. Tuleb lihtsalt veel rohkem sidrunit osta. Lastele ostsin c-vitamiini jooki ka, aga see ununes ära, et ma võin ju seda ise ka juua.
Mett praegu ei söö, sest viimase meepurgi viskas Christian vastu maad ja see pragunes. Ma küll sõin sealt veidi mett ka, aga kui ma purgi külje vastu oma sõrme mõnusalt lõhki tõmbasin (täiesti planeerimatult), sai sellest purgi surmaotsus. Muidugi ma oleks võinud ju täna sealt samast lillepoest ka mett osta, aga selle peale tulin alles siis, kui olin juba poolel teel koju. Kiire-kiire ju, sest lapsed ärkavad!
Pärnaõietee olin ka täitsa unustanud. Kuna meie koduste pärnade õitsemise ajal kükitasime me seekord Soomes, siis ostsin apteegist koju mitu pakki pärnaõisi. Lastele. Nädala jooksul ei tulnud selle peale, et ma võiks enda eest ka nendega hoolitseda.
Nüüd lähen ja teen seda. Üldse hakkan aru saama, et täitsa tark on enda eest hoolitseda. Teistele räägin küll, et keegi ei saa anda, kui temas pole midagi anda ja enda eest tuleb esmalt hoolitseda. Aeg on taas endale sama meelde tuletada. Tuleb aru saada ja tunnistada, kui oled sattunud olukorda, kus sinust enam midagi ei sõltu ja liikuda sinna, kust sinust midagi sõltub. Teha asju, kus sinu olemasolu on vajalik. Ja nii lihtne ongi.
Nii et... pärnaõietee!
Vaatame, kas siil udus kaob lõpuks!
Hommikul avastasid minu kõrvad, et on vaja huugama hakata ja siiani järgi pole jätnud. See on sama, nagu pesumasin töötaks kõrva ääres. Kontrollisin! Seisin pesumasina kõrval ja huugamist ei kuulnud. Või pesumasinat ei kuulnud. Selles mõttes, et huugamine peas ja pesumasina hääl ühinesid üheks, nii et ma ei teinud enam vahet, kumba ma kuulsin.
See on üks põhjus, miks eile sai teha hulljulge otsus ning vanima pisipoja Mathiase sünnipäev järgmiseks nädalavahetuseks edasi lükatud. Mathias ja Joosep ise on küll veel terved, aga Maria ja Christian mitte. Kui varem pole ma sellest suurt numbrit teinud, siis nüüd otsustasin ka enda lapsi pisikute eest kaitsta.
Nii ei jõudnud ma täna Järva-Jaani, kus ma väga-väga tahtsin olla. Eile autoga Tallinnast kodu poole sõites tundsin juba, et pole enam sõiduvõimeline. Nii oleks tänane sõit ka ohtlik olnud. Eriti kuna ravimiseks pole veel eriti aega olnud. Peale selle oli mu lastel mind täna kodus vaja.
Panin lapsed lõuna ajal magama ja läksin ise Mathiasele homseks lilli, torti, küünalt ja kingituse pakkepaberit ostma. Sain komplimendi osaliseks:
"Sa näed täitsa haige välja!"
Ahaa... see on hea. Sest siis on õigustatud, et ma tunnen ennast nii, nagu tunnen. Mul on kalduvus haigustele ja vingumistele tähelepanu mitte pöörata. Enda omadele eriti mitte. Sest ma saan ju alati hakkama. Hea ongi, et saan. Selgitasin, et olen nädal aega tegelikult juba tõbine olnud ja et huugavate kõrvadega on väga raske olla.
"Huugamine võib tulla pingest."
Eee... jah. Aga mul pole varem sellist kogemust, nii et tegelikult ei oska ma selle teadmisega midagi peale hakata.
"Mis sa endaga teinud oled siis?" tuli küsimus mu ravimeetodite kohta.
Eee... jäin mõtlema. Ma tean, mida ma sel nädalal laste ravimiseks olen teinud, mida ostnud ja mida Herlendil lasknud teha. Aga endale? Paaril hommikul magasin. Ja paar korda käisin Tallinnas- erakonna asju ajamas ja tööintervjuul. Sõidutasin lapsi trenni. Kirjutasin valmis 1/4 raamatust "Tähtajaline elu" 2.osa. Korraldasin minu ja Kati raamatute müügi jõulukampaaniat. Tegin kokkuleppeid perelugude raamatu autorite ja sponsoritega. Trükkisin sisse ja saatsin ära Mathiase loo "Tähekese" jubejuttude konkursile.
Seda kõike tegingi.
"Meega teed ja sidrunit? Pärnaõieteed?" jätkus küsimus.
"Aaaa," tuli mul meelde. "Sidruniga vett jõun küll. Seda teen ma alati." Vähemalt siis, kui lapsed sidrunit käest ära ei söö, nagu nad eelviimase sidruniga tegid. Aga mis mul saakski selle vastu olla. Tuleb lihtsalt veel rohkem sidrunit osta. Lastele ostsin c-vitamiini jooki ka, aga see ununes ära, et ma võin ju seda ise ka juua.
Mett praegu ei söö, sest viimase meepurgi viskas Christian vastu maad ja see pragunes. Ma küll sõin sealt veidi mett ka, aga kui ma purgi külje vastu oma sõrme mõnusalt lõhki tõmbasin (täiesti planeerimatult), sai sellest purgi surmaotsus. Muidugi ma oleks võinud ju täna sealt samast lillepoest ka mett osta, aga selle peale tulin alles siis, kui olin juba poolel teel koju. Kiire-kiire ju, sest lapsed ärkavad!
Pärnaõietee olin ka täitsa unustanud. Kuna meie koduste pärnade õitsemise ajal kükitasime me seekord Soomes, siis ostsin apteegist koju mitu pakki pärnaõisi. Lastele. Nädala jooksul ei tulnud selle peale, et ma võiks enda eest ka nendega hoolitseda.
Nüüd lähen ja teen seda. Üldse hakkan aru saama, et täitsa tark on enda eest hoolitseda. Teistele räägin küll, et keegi ei saa anda, kui temas pole midagi anda ja enda eest tuleb esmalt hoolitseda. Aeg on taas endale sama meelde tuletada. Tuleb aru saada ja tunnistada, kui oled sattunud olukorda, kus sinust enam midagi ei sõltu ja liikuda sinna, kust sinust midagi sõltub. Teha asju, kus sinu olemasolu on vajalik. Ja nii lihtne ongi.
Nii et... pärnaõietee!
Vaatame, kas siil udus kaob lõpuks!
Pühapäeval loosin raamatuid
Jõulukampaania raames läks facebookis käima loosimine. Kõigi vahel, kes minu ja Kati raamatut müümise kuulutust jagavad, loosin igal pühapäeval välja ühe raamatu.
Jagades kirjuta facebooki foto alla, millist raamatute soovid.
Jagatav link on siin: jõulukampaania raamatuloosis osalemine!
Loosimise plaan on selline, et lasen lastel igaühel ühe numbri öelda, liidan kokku ja kui vaja on, siis jagan neljaga (olenevalt siis jagajate arvust).
Esimene loosimine juba pühapäeval, 29.novembril kell 20.00.
Hilisemad jagamised osalevad järgmise pühapäeva loosimises.
Kes aga loosiõnnele ei looda, siis kõiki neid raamatuid saab tellida kirjutades oma soovist helikunnapas@gmail.com :
Jagades kirjuta facebooki foto alla, millist raamatute soovid.
Jagatav link on siin: jõulukampaania raamatuloosis osalemine!
Loosimise plaan on selline, et lasen lastel igaühel ühe numbri öelda, liidan kokku ja kui vaja on, siis jagan neljaga (olenevalt siis jagajate arvust).
Esimene loosimine juba pühapäeval, 29.novembril kell 20.00.
Hilisemad jagamised osalevad järgmise pühapäeva loosimises.
Kes aga loosiõnnele ei looda, siis kõiki neid raamatuid saab tellida kirjutades oma soovist helikunnapas@gmail.com :
Tellimine:
Postitused (Atom)