esmaspäev, 22. aprill 2019

Kas "Pärast" on parem raamatu või filmina?

Hmm, ma pidin tükk aega mõtlema, kuidas seda pealkirja ilusti sõnastada nii, et ei peaks teose "Pärast" pealkirja väänama.

Kuna eile oli selline tore päev, et lapsed käisid hommikul Rannametsa luitejooksul jooksmas (jaaaa, mul on ka plaan, et kunagi-kunagi jooksen ka mina taas!... hetkel aga jooksutan oma pisikesi jooksuhuvilisi), pärast seda oli aga ühel lapsel Pärnus ühe sõbra ning teisel teise sõbra sünnipäev. Logistika ei toiminud mitte kuidagi- mõlemat last korraga oli liiga vara linna võtta, mitu korda sõita aga mõttetu. Nii saime ühe lapse teiste peolistega linna saata ja teise lapse teistega koju saata. See tähendab, et mina läksin enne ühte pidu linna ja tulin tagasi teise peo lõpus. See andis võimaluse üle hulga aja minna kinno vaatama midagi muud kui multikaid.

Eelmisel nädalal avastasin ootamatult, et filmiks oli saanud "Pärast"- noorteromaan, mida juba mitu aastat tagasi lugesin ja vaimustusin. Minu lugemisblogist saad lugeda siit, mida sellest raamatust arvasin. Veelgi põhjalikuma raamatututvustuse on kirjutanud Devy Einer.

Teadsin kohe, et pean seda filmi nägema. Kino kodulehelt filmi "Pärast" infot vaadates hirmutas, et seansse oli vähe ja väga imelikel aegadel. Ehk siis esimesest hetkest alates on see film kuidagi vaikselt vastu võetud. Seda kiirem oli seda vaatama minna, enne kui see kinodest ära läheb.

Hästi lühidalt kokku võttes- raamat "Pärast" meeldis mulle väga, film "Pärast" meeldis kuni lõpuni. Täpselt nii oligi! Film oli hea. Raamatuga suht kattuv. Ja siis sai otsa. Sel hetkel, kui minu jaoks pidi emotsioonide karusell lõpuks lahti minema. Ehk kõige pinevamal hetkel, kui mõtlesin, et nö eelmäng on lõpuks läbi, pandi saalis ülimalt äkitselt tuled põlema. Esimesel hetkel mõtlesin, et see on mingi viga ja film läheb edasi... aga ei läinud.

Nii jäid minu jaoks filmist välja suured tunnete edasi-tagasi pendeldamised. Raamatu lugemisel on muidugi ka see eelis, et eks neid tundeid saad ise põhjalikumalt läbi tunnetada ja võib-olla ka ise juurde mõelda. Filmis jäi tundeid minu jaoks väheks.

Näitlejad olid head. Mängisid hästi ja sobisid ka oma rollidesse hästi.

Kuigi film on alla 16-aastastele keelatud ja raamat kubiseb seksistseenidest, siis filmis midagi noortele keelatut minu arust küll ei olnud.

Nagu ma aga ütlesin- film mulle meeldis. Lihtsalt raamat meeldis veel rohkem ja film lõppes minu jaoks liiga vara ära. Nii väga lõpetamata tunnet ei mäleta ma ammu ühestki filmist, ega raamatust. Saalis kõlas minu ümbert ka teisi pettunud hääli, kes ei mõistnud, et kuidas nii äkitselt kõik otsa sai.

Oma suure pettumuse elasin välja nii, et koju jõudes haarasin riiulist "Pärast" raamatu ja hakkasin sirvima... märkamatult juba lugesin... ja kui öösel kell 4 raamatu kinni panin, olin märkamatult 400 lehekülge läbi lugenud. Kuna eestikeelsena on ilmunud vaid 1.osa, siis jätkasin hommikul 2.osa "After we collided" lugemist telefonis. Hmm, ja tegelikult tegelen ma praegu hoopis Ene Sepa noorteka "Medaljon" kordustrüki toimetamisega, et see juba maikuus ilusti lugejateni jõuaks... Ilmselt täna siis enamus aega ei tegelenud.

Anna Todd on kusagil intervjuus öelnud, et hakkas raamatut "Pärast" kirjutama sellepärast, et ei leidnud noortekaid, mis talle meeldiksid. Minu noortekad on samuti samast põhjusest alguse saanud. Eelmisel aastal hakkasin kirjutama järjekordset tunnetemöllust haaratud noortekat "Mälestusteta suvi". Filmi "Pärast" ja selle raamatu ülelugemise mõju on see, et kui Ene "Medaljon" on toimetatud ja edasi saadetud, siis järgmisena hakkan hoopis oma noortekat edasi kirjutama. Just sellepärast, et kirjutada noortekas, mida ise lugeda tahaksin ja milles on parandatud see, mida ma teiste noortekatest ei leia. Nii et "Pärast" autorile Anna Toddile olen kindlasti tänulik tunnete ja kirjutamismotivatsiooni elustamise eest. 

Filmi "Pärast" soovitan aga vaadata küll, kuid raamat tasub kodus käepärast hoida, et pärast filmi saaks kohe edasi lugeda.


***



Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

3 kommentaari:

  1. Mul oli sama emotsioon. Käisin niibigaksjuhujs kaks korda veel vaatamas ��. Õnneks on juba kinnitatud, et Anna kirjutab väga kogenud tsenaristiga teise filmi scripti, nii et lootust on, et teine osa tuöeb täpselt nii hea, kui see raamatu põhjal olema peaks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlesin ka, et peaks teise korra veel igaks juhuks vaatama minema... aga saan aru, et see emotsiooni ei muuda? ;)
      Tänan lohutuse eest- ma just mõtlesin, et tuleb uurida, kas äkki tuleb järg. Jääb vaid loota, et kui tuleb, et see siis meie kinodesse ka ikka jõuab.

      Kustuta
  2. Kinos alates homsest teine osa 🙏 ja üylen etteruttavalt, väga hea on. Ma sain juba vaadata. Filmides alati vajaka sellest mis raamatus on, aga tõesti, film on hea 💞🤦‍♀️

    VastaKustuta