Üks kuu tädi Heli

Paar päeva tagasi saigi täis esimene kuu elu tädina. Õigel päeval ei jõudnud ma blogima, aga 27-ndal sai ühekuuseks mu õepoeg Oliver. Väike vahva poiss, kes tegi minust esimest korda tädi. Soomest tulles käisime korra läbi ja piilusime pisikese üle ka:

Otseloomulikult tundusid mu enda poisid kohe hirmus suured ja asjalikud. Sama efekt, nagu siis, et kui enda perre sünnib uus beebi- pere suurematest saavad alati kohe järsku siis suured lapsed.

Beebid on ikka niiiii vahvad. Eriti veel, kui nad su oma suguvõsa suurendavad. Eriti, kui sa neid ise sünnitama ei pea. Aga no oma beebidega on ka see hea asi, et igaühte peab vaid ühe korra sünnitama.

Mathias oli Oliveri üle muidugi kõige rohkem õnnelik. Tema teatas, et võtab Oliveri ka kohe oma meeskonda, tema ise on loomulikult pealik ja koos tehakse jalgpalli meeskond. Ainult, et mõned poisid pidid veel puudu olema.... Me pole Mathiasega veel kokkuleppele jõudnud, et kelle poole ta selle murega peaks pöörduma... Ei tasu vist mainidagi, et ta ise lubas kunagi küll oma peresse 11 last saada....

Kuidas Heli heljuma panna?

Need inimesed, kes minuga vaid blogi vahendusel kohtuvad, küsisid sel nädalavahetusel korduvalt, et kus ma olen?

Mitu päeva olin netivaba ja tagasi jõudes...ei olnudki internet täis saanud. Mailbox küll, aga selle sirvisin läbi. Homme vastan. Päriselt.

Õde Karin aga soovis mulle kell 23.28 nii: "Head ööd! Kuigi sa raudselt magama ei lähe veel." No mis ma ütlen selle peale? Et missssmõtttes nagu? Kas on nii raske uskuda, et ma öösiti magan? Aga...tegelikult ma kuulasingi muusikat, et ennast häälestada poolelioleva noorteka kirjutamisele. Nii et 1:0 Karini kasuks. Tunneb mind küll (eks seda õelust on mõned aastad koos harjutatud ka).

Nädalavahetuse mälestustest aga nii palju, et ma pidavat heljuma. No et mööda tuba olin heljunud.

Nii ta oli. Olen siingi viimasel ajal palju kirjutanud, et mu elu läheb muudkui õnnelikumaks...ja nädalavahetusel läks asi veel eriti hulluks- sõbrad käisid külas. Sellised, kellega ei pea mõtlema, kes või mis sa oled, mida räägid. Sellised, kellega oled.

Üks ülimalt eriline asi minu jaoks on jätkuvalt see, kui mu sõbrad tahavad minuga minu raamatutest rääkida. Kui nad loevad mu raamatuid ja need lähevad nii palju korda, et nende üle arutleda... see on eriline tunne.

Meil ei juhtu seda (külalisi) väga tihti, sest enamus inimesi kardab mind. Nii et siis Herlend kutsub külalisi, aga mina olen nii hirmus, et keegi ei julge tulla. Ja need, keda ma ise kutsun... neil pole enamasti aega. Nagu meil endalgi... ja siis teeme kõik tähtsat nägu ja tähtsaid asju... kuni lihtsalt otsustame, et NÜÜD on aeg ja SIIN on koht, kus kõik kokku saame ja oleme armsad. Ja siis on raske mitte mööda tuba heljuda.

Ega see on õige, et minu elu ja töö on sellised, et ma ei kannataks, kui inimesed kogu aeg läbi voorivad. Aga kui on kutsutud, siis seda mõtleme ikka päriselt. Mulle meeldivad kõige rohkem sõbrad, kellega oleme nii lähedased, et ma võin öelda, kui ma tegelikult ei saa neid vastu võtta. Ja kes ka mulle ütlevad, kui neil päriselt on muud plaanid. Nii on kõige lihtsam. Siis ei pea mõtlema, et kas see "jah" oli ikka "jah" või pidin sellest ise aru saama, et tegelikult tähendas see "ei".

Aga see heljumise kommentaar pani mind mõtlema, et äkki on tõesti kusagil mingi ringkond inimesi, kes ei tea, et ma tegelikult olen alati olnud pigem positiivne inimene? Äkki on tõesti kusagil inimesed, kes arvavad, et ma olen kuri ja tähtis ja hirmus ja mõistmatu ja buzy-buzy?

See mõte mind väga õnnelikuks ei tee... aga ma olen nii tähtis ja buzy-buzy, et mul pole aega seda mõtet rohkem edasi mõelda.

Nüüd ma aga istungi siin õnnetult oma töötoas... Esimest korda püüan siin raamatut kirjutada. Herlend tegi mulle toa juba aasta aega tagasi valmis, aga kuna see on nurga taga, siis üksi lastega kodus olles ma seda kasutada ei saa. Viimasel aastal on enamasti aga vähemalt üks laps mul kogu aeg kodus olnud. Nüüd on Herlend veel veidi kodus ja nii ma saangi töötuba sisse õnnistada.

Raamaturiiulid seintelt on küll veel puudu...aga nii juhtub, kui sul pole aasta aega meest kodus (või on vaid läbikäigul). Aga kuna nüüd sõbrad lubasid mu elu unistuse teoks teha, siis... äkki lähevad riiulid seina enne, kui abikäed 40 km kauguselt kohale tulevad.

Puuduvatest riiulitest hoolimata on raamatu tegevusplaaniga ning tegelaste nimedega lehed juba seintele kleebitud. Peategelase nime üle veel küll kaklen endaga (ma räägin, et nimede mõtlemine on tegelaste loomisel kõige keerulisem asi!).

Õnnetult istun oma töö otsas aga sellepärast, et lõpp on nii lähedal... seega peab kõik toimima. Nüüd peab ära ütlema kõik, mida ma tahan, aga... see on nii keeruline. Sõnad saavad otsa. Ja nii ma põgenengi oma armsakese juurest kaugele... Ja siis jälle tagasi, sest tegelikult ma ju tahan teada, mida mu tegelased edasi teevad.

Ja nii see tähtaeg läheneb...

Maria haigus on kõik teised lapsed ka lasteaiavabaks surunud, nii et viimased nädalad on igast otsast väga ettearvamatud ja plaanidega vastuolus olnud. Otse öeldes- ma olen kirjutamisega ajahädas... ja siin ei aita isegi 160ni kiirendamine.

Selle segase jutu peale... ei, ma ei lähe magama, vaid hakkan kirjutama noortekat "Ütlemata sõnad".

Kolm raamatut nelja lapse kohta! (Pere ja Kodu blogis 27.08.2014)

Täpselt aasta aega tagasi kirjutasin oma Pere ja Kodu blogis sellise loo: Kolm raamatut nelja lapse kohta!

Selle nädala suursündmus meie pere jaoks oli “Tristani” ilmumine! Nüüd olen ametlikult kolme avaldatud raamatu autor. Seekordne teos räägib ühe eliitkooli edukast õpilasest, kelle elu mõtteks on tantsimine. Kõike muudab planeerimatu rasedus. Hakkasin seda lugu kirjutama oma kolmandat last oodates ning see ilmus, kui neljas laps sai 2-kuuseks. Et sellises tempos siis töötamegi.

Järgmisena püüan valmis saada meie talus elamise esimestest aastatest rääkiva reaalelu raamatu. Selle tegevus lõppeb 2013. a maikuus, aga praegu ma ei näe oma lähinädalates aega, et käsikiri lõplikult üle vaadata. Eelmistel aastatel tegutsesin rütmis: üks laps sünnitatud, üks raamat ilmunud, teine laps, teine raamat... Aga nüüd on lapsed kuidagi kiiremini tulnud.

Lastevaheline konkurents

Nädala negatiivne pauk oli see, kui ühel õhtul küsis viie ja poolene Mathias: “Emme, miks sulle meeldib Christian kõige rohkem?” Ei mingit küsimust tema poolt, et kas mulle meeldib, vaid kohe, et miks!

Me oleme kogu aeg teadlikult jälginud seda, et lapsed saaksid kõik tähelepanu, üritanud tähele panna muutusi nende käitumises ning neile reageerinud... Ja siis saan järsku aru, et lapse peas on järelikult juba pikemalt olnud teadmine, et mulle meeldib üks lastest rohkem. Siiani oleme suutnud vältida uue lapse lisandudes suuremaid armukadedushooge laste vahel.

Kindlasti mõjutab lapsi praegu isa eemalolek - nad tunnevad temast väga puudust. Eriti seetõttu, et perega koosolemine on meil alati olnud prioriteet, nii et isegi paaripäevased lahusolekud olid siiani väga erandlikud. Aga nad ei kurda...või ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna. Kaks nädalat lahusolekut on täis, kuid siiani saame emotsionaalselt veel päris hästi hakkama.

Eks olen ka ise püüdnud veeta tavalisest veel rohkem aega koos lastega. Aegajalt keeb üle, sest erinevad kirjatööd tulitavad arvutis... Aga niipea, kui saan midagi töödest jälle tehtud, siis tunnen hetkega, kuidas olen ka lastega kohe rahulikum.

Laste puhul on kohe märgata, et igasugune minust eemalolek mõjub halvemini kui varem. Ju nad kardavad, et teine vanem ka kusagile kaob. Igatahes püüan neid võimalikult vähe nüüd lasteaeda ja mujale hoiule saata... Kuigi enda pärast oleks vaja just rohkem, et saaksin mingitki lastevaba aega oma tööde tegemiseks. Igapäevane balansseerimine kõigi vajaduste vahel.

Üks tund meestööjõudu nädalas

Meestööjõu vajadus talus on üks tund nädalas. Ehk et Herlend on ära olnud 2 nädalat ja ühel päeval palkasin (tasuta!) ta venna endale appi neid töid tegema, mida ma siiani pole suutnud teha. Ta tegi lammastele uue aia, tõstsime küülikumajast ühe puuride rea välja, et sööda hoidmiseks ruumi tekitada; lambamajas sai käru heinast tühjendatud ning välja veetud. Ehk siis tööd, millega mul tekkis reaalne füüsiline takistus - ei jõua!

Lambaaia postid lõin küll ise maasse, kuid rullis oli 100 meetrit võrku ja ma tõesti ei jõudnud seda liigutada. Nagu ka heinapakke kõrgele üle enda pea visata. See võttis kokku umbes kaks tundi aega. Ülejäänud asjadega olen jooksvalt ise hakkama saanud.

Herlendil käskisin paberile panna ehitusplaanid. Kui see praegune aeg on vajalik, et saaks maja kiiremini edasi ehitada, siis tuleb seda ka teha. Plaanide tegemine ning kirjapanek on meil tavaline asi, kuid olude muutudes tuleb need ju alati üle vaadata. Nii ka praegu - et teenitud raha parimalt kasutatud saaks ja vahepeal kusagile märkamatult ära ei kaoks.

(Laste)rikas tunne

Pühapäeval käisime Christianiga rahvakogul ehk et osalesime veidi poliitikas. Kohtasin mitmeid toredaid inimesi.
“Teeb ju õnnelikuks?” küsis üks tore varasemast tuttav naine Christianit imetledes ning tegi komplimente mu väljanägemise kohta.

Olin enne seda pool ööd üleval olnud, paar päeva järjest muretsenud, kuhu lapsed panna, et saaks päevaks kodust välja minna... Ja tänu tema sõnadele tundsin äkitselt, kui õnnelik ma selle kõige keskel olen. Ma ei vahetaks oma lapsi mitte millegi vastu.

Igaüks neist on tähistanud uue perioodi algust meie elus:

- Mathias tegi meist perekonna;

- Joosep lisas meie perekonda uue koosluse- lapsed! Nii polnud perekond enam “meie kolm”, vaid lapsed hakkasid muutuma nö eraldi üksuseks;

- Maria oli murdepunkt. Esimene kord, kui saime ümbritsevatelt inimestelt tagasisidet, et nüüd saab meil olema liiga palju lapsi. Et nii palju poleks ju vaja. Ja meie jaoks oli just tema esimese täiusliku koosluse täitumise etapp, sest kolm on minu jaoks alati miinimum olnud, alla mille ma peres lapsi ette ei kujutanud. Maria tõi meie peresse kaasa laste sugude mitmekesisuse. Maria tegi meist keskmisest Eesti pere 2,6 lapsest rohkem lapsi kasvatava perekonna;

- Christiani ootamise esimesed kuud olid mu senise elu kõige õnnelikumad. Eriti kuna me ei rääkinud oma ootusest esimesed 5 kuud kellelegi, sest tahtsime olla ise õnnelikud, kuulmata mingeid kommentaare.

Imelikul kombel inimesed, kes pidasid kolme paljuks, õnnitlesid meid neljanda ootuse puhul. Christiani tulek tegi meist lasterikka pere ja täpselt nii ma ennast tundsin. Päev kodust väljas ning hulga inimeste (nii naiste kui ka meeste!) beebit imetlevad pilgud tuletasid taaskord meelde, et me oleme väga rikkad!

Õnnelikku lapsepõlve luuakse kodus

Lasteaiast puhkav Mathias nautis tänast padukat. Ostsin hiljuti kõigile lastele vihmavarjud. Nüüd jooksevad nad esimeste vihmapiiskadega õue, et saaks neid kasutada. Mathias jalutas täna pikalt õues ringi, plärtsis igas võimalikus sopaloigus ja kallas kõikjalt endale veel vett peale.

Koer Jesper oli algul lapse õue tulemise üle rõõmus, kuid varsti lontis juba väga pettunult lapse kannul ja püüdis igal võimalikul hetkel koridori varju tulla. Kui Mathias aga silmapiirilt kadus, tuli koeralgi ennast vihma kätte vedada. Ta tegi Mathiasele oma manitsevat arusaamatust väljendavat pilku, kuid last see ei puudutanud.

Mathias nautis! Tema tegi endale lapsepõlve, mida hiljem meenutada sõnadega: “Lapsepõlv tuleb meelde!”. Ja mina olin enda üle uhke, et suutsin taaskord lasta lapsel lapselikult käituda, mitte keelata lõbu lihtsalt seetõttu, et pärast on veidi ebamugav märjad riided ja kummikud kuivaks saada.

Kuidas kaotada 3 kuuga 10 kg?

Minu eelmise kaaluteemalise postituse peale tuli korduvaid küsimusi, et kuhu need kilod läksid? Alles siis sain aru, et sellest ma jah ei kirjutanud. Küsiti, kas muretsesin nii palju Maria pärast. Ei, ainult rõõmustasin!

Tegelikult olen selliseid kaalulanguse perioode ennegi läbi teinud. Põhiline on selle puhul, et see ei alga mingist otsusest, vaid... lihtsalt läheb nii. Reeglid ja meetodid kujunevad välja aja jooksul.

Ma olen terve elu kadestanud suitsetajaid ja joodikuid, sest kui nemad püüavad oma pahest loobuda, tuleb neil...lihtsalt loobuda! Lülitada see osa oma elust lihtsalt välja. Aga kui on vaja kaalus kaotada, siis sa ei saa söömisest loobuda. Vastupidi- pead sellele mõtlema rohkem, kui varem...nii et mõtled punased õunad, punased õunad, punased õunad.... Kas õnnestus punased õunad ära unustada????

Kaalukaotamine õnnestub minu jaoks siis, kui:

1. Olen Õnnelik!
Sisemine rahulolu endaga peab minu jaoks tulema enne kaalukaotamist, mitte ei ole kaalukaotuse tulemus. Teadmine, kes ja mis sa oled ning kuhu oma eluga lähed, on minu jaoks esimene asi, mis aitab elu korda seada ja ka oma välimuse eest hoolitseda.

Laste kõrvalt on lihtne sel teel segadusse sattuda. Nendega koos saab küll mõelda, aga mitte mõtteid lõpuni mõelda... Viimase aasta jooksul olen hästi palju oma plaane jälle selgemaks saanud. Tulevikule mõtlen alati, aga on aegu, kui mõtted ei jõua mitte kusagile.

Viimase aasta jooksul on aidanud mind ka mitmed "ebaõnnestumised", mis lõpuks on hoopis minud õigemale teele suunanud. Sinna, kus ma pean olema! Kas see polegi mitte meie kõigi elu ülesanne- aru saada, kus, millal, kellega ja kuidas peame olema?

2. Ära mõtle söögile!
Umbes 12-13 aastat tagasi käisin Kaalujälgijates, kus kaalulangetamise põhiline osa oli täpsed toidukogused, pidev mõõtmine ja kaalumine. Ehk et kogu aeg tuli toidule mõelda. Nii et pidev piiramine tõi lõpuks kaasa ülemõtlemise.

Praegu ma mingeid erilisi toite küll ei söö, ega mingeid koguseid ei jälgi. Niisama kohusetundest ei söö (eesmärgiga ennast elus hoida!), vaid söön, kui kõht tahab.

3. Öösel ei söö ja...

4. ...öösel võiks magada!
Need on minu jaoks väga keerulised punktid. Kuna päevad mööduvad enamasti lastega, siis öö on minu aeg ja ka minu tööaeg. Inimesed ikka aegajalt imestavad, kui minu käest öösel kl 1-4 vahel e-kirju saavad, aga selline mu töökorraldus on. Nüüdseks olen endale reegli teinud, et lähen vähemalt kell 2 magama...kuigi seegi iga kord ei õnnestu. Aga siis püüan vähemalt päeval laste uneajal veidi magada, et ööpäevas ikka 6-7 tundi und täis tuleks.

Nii et ei mingeid salanippe, peale selle, et OLE ÕNNELIK ja TUNNE ENNAST!

Intervjuu Õhtulehele ja järjekordne tänulik päev

Vastasin täna lõpuks Õhtulehele, kes mu käest juba tükk aega Maria teemal intervjuud küsib. Siiani aga polnud kuidagi aega sellega tegeleda. Loodan, et pärast selle intervjuu ilmumist ka ikka sama rahulik olen :)

Meenutasin 2 nädala taguseid päevi...ja jälle oli täpselt sama jube olla, kui siis. Autosõit kiirabisse...lohutamatud pisarad Maria voodi kõrval, kui 8-liikmeline meeskond talle kanüüli panna üritab ja Maria samal ajal "emme-emme" karjub, aga ei saa aru, et ma nuttes ta voodi kõrval põlvitan...Oulus ootav helikopter, mis on valmis, et eluohtlikus seisus lapsele järgi lennata, kui kiirabiautos midagi juhtub.... oeh...

Maria tatsab kodus koos ülejäänud perega ringi. Liipab küll ühte jalga ja tujud on jätkuvalt aegajalt ettearvamatud. Olemiselt veidi habras...

Miks mitte sellel minna lasta? Ausalt- see on kogemus, mida ma vist ei taha kunagi unustada.

Ühes tänases kirjas (jah, ma saan ikka päeva jooksul veel kümneid kirju...mitte küll enam sadat...) oli lause, et "jaanuarikuus Reporteris ilmunud loos oli veel kõik nii ilus..."

Mõned päevad enne Maria haigust oli ka kõik veel ilus. Nüüd aga on kõik JÄLLE ilus. Ja see ongi, miks ma seda unustada ei taha. Tahan suuta iga päev selle üle õnnelik olla. Meie kõigi üle, kes me olemas oleme. Tahan iga päev olla tänulik, et saan olla koos Mariaga. Samamoodi aga olen tänulik kõigi teiste inimeste üle oma elus.

Täna autos kuulsin, et mees suri herilase nõelamisest. Ja see pole ju sugugi esimene juhus. Kõik on iga päev võimalik. Ja kui saame ise midagi teha, et kõikvõimalikest asjadest juhtuks head asjad, mis ka teisi õnnelikuks teevad, siis miks mitte seda teha.

Aitäh!!!

Elu ise kirjutab mu raamatuid...vähemalt tagant järgi...

Annan vahepeal aru: ikka teen tööd. Ikka kirjutan pühendusi ja autogramme, täidan ümbrikke ja kleebin marke (ok, tegelikult seda viimast tehakse tegelikult postkontoris). Ja püsikliendiks mind postkontoris ikka veel ei loeta. Aga lähen homme jälle kümne pakiga ja vaatame, mis siis saab.

Raamatutega on nüüd lugu nii, et umbes 70% kirjadest olen ära jõudnud vastata. Enamus soovivad kogu komplekti mu raamatuid. Üks raamatutest on jälle otsas ja tuleb nüüd Tallinnast ja saan selle kätte nädala lõpus või järgmise algul. Seega on hästi reaalne, et paljud saavad oma soovitud raamatud alles järgmisel nädalal kätte. Palun kannatlikkust. FBs kirjutanute soovid on ka siiani vastamata. Jätkuvalt tegelen. Spami postkastidel hoian ka kõikjal silma peal, aga pole jõudnud vastata (siin lobisen...nii ei jõuagi).

Üks öö tegutsesin näiteks nii:

Tänase päeva töötulemus on selline:

Parempoolset hunnikut siis mõtlen ikka.

Ma püüan kogu seda protsessi ikka väga nautida, sest vaevalt, et tuleb elus veel sellist võimalust, et paari nädala jooksul tuleb oma raamatuid sadade kaupa teele saata ja autogrammistada.

Nädalavahetusel oli Herlend ka uhke, et ma olen juba nelja raamatu autor.... Hmm, tuletasin talle siis meelde, et "Lõpupidu" on ammu läbimüüdud ja seetõttu ma vaid müün nelja, kuid olen ikka viie autor. Nohjah...üks raamat ees või taga... eriti kui neid ei loe, siis pole ju tõesti vahet.

Aga nii vägev on näha, et on inimesi, kellele tõesti meeldib, kuidas ma kirjutan ja ootavad järgmist ja järgmist raamatut. Ja mitte lihtsalt raamatut, vaid just minu kirjutatut. Teate, kui uhke tunne see on.

Veel vägevam on paljudest neist kirjadest lugeda, et mõni on avastanud mu blogi ning siinse kirjutamisstiili ja teemade tõttu on mu raamatuteni jõudnud...ja jäänud.

Olen varemgi öelnud, et kirjaniku amet on üks ütlemata üksildane amet. Niigi on see, et ma ei näe enamasti, kuidas minu õhust ja armastusest loodud teosekest kasutatakse... aga peale selle ei ole kunagi kellelgi võimalik koos minuga vaimustuda. Ma tahaks nii väga praegu mitme inimesega oma pooleliolevat teost lahata, kuna ma näen inimeste peal toimumas seda, mille olen oma uude raamatusse kirja pannud. Ja mina kirjutasin enne, kui asjad juhtuma hakkasid. Aga mitte keegi peale minu ei tea seda.... mhhh...

Täna sain aru, kuidas nädalavahetus lahendas mu raamatus mitu olulist küsimust. Nii juhtub, kui meeled on avali valla ja kui usud, et õiged asjad juhtuvad õigel ajal ja õiged inimesed ilmuvad ka õigel ajal.

Nii et ma siis ei kurvasta rohkem, et pean maailma toimimist üksi jälgima ja uurima, vaid rõõmustan, et saan lugeda ühte teost pool aastat enne seda, kui kõik teised saavad.

Öötöö lõpp

Kell on 1.45 ja ma lähen magama. See info on oluline sellepärast, et te armsad raamatusoovijad teaksite, et ma tegelikult ka ikka tegelen teie soovidega!

Kuna mu nädalavahetusest väsinud pere jäi täna kiirelt magama, sain juba umbes kella 23 paiku raamatusoovidega tegelema hakata. Kuna ma eile öösel sain kuni 10ni magada, siis täna on öötöötamine täitsa sobilik.

Nii lähevadki homme (või siis kella järgi ikka täna)järgmised pakid teele. Täna sai suur osa e-maili teel tellijatest ka vastuse, paljud siiski veel mitte. FBs kirjutajatele ma pole ka veel vastanud. Homme hommikul hindan ülejäänud pere silmavaadete selguse ja väsimusastme ära ning loodan, et näidud tõotavad mulle palju tööaega.

Kui raamatupakid saadetud, tuleb ju veel noortekas "Ütlemata sõnad" valmis kirjutada... Tähtajani veel vaid 2 nädalat!!! Aga vähemalt tegelesin nädalavahetusel aktiivselt raamatu jaoks materjali kogumisega.

Loodan, et homme Tallinnast ka järgmised raamatupakid mu enda raamatutega saabuvad. Eelmisel nädalal käisin kahel korral ise Tallinnas raamatuid juurde toomas ja ikka on puudu. Väga vahva!

Ühel päeval näitan teile ka, kui armsaid ja toetavaid kirju inimesed on meile saatnud (ikka anonüümselt, nimeliselt ei avalda siin midagi). Senikauaks aga mõnulen ise nende innustavate sõnade käes.

Täna sain veel aru, et kutsehaigus hakkab tulema. Kinkisin sünnipäevakingiks ühe teise autori raamatu. Pühenduse kirjutasin ka ikka sisse (või teise autori raamatusse kirjutades on sellele mingi muu nimetus kui pühendus?) ja seejärel...tahtsin autogrammi kirjutada. Oeh, aga pole ka ime, sest viimaste päevade jooksul olen autogrammistanud ja pühedanud korralikult üle 100 raamatu, nii et autogrammistamine tuleb automaatselt!

Tere hommikust, Eestimaa!

Täna oli täpselt selline tunne, et tahaks kõigile tere hommikust hüüda, sest kui ma kell 10 koju läksin, nägin kõndimas kahte inimest. Kõik vist magasid. Jah, ärkasin ja hiilisin koju laste juurde. Oma mehe kõrvalt ärkasin ja tema jätsin magama.

Meil oli nimelt linnaluba (maal peetavaks ürituseks)- mu laste onu Rasmuse sünnipäevaks. Kuna tal facebooki pole (neid inimesi pidavat veel mõned olema), siis karjun siinsete sadade ja tuhandete külastajate ees:

Palju-palju õnne sünnipäevaks ja kõigi tõeliste soovide täitumist uuel alanud ning kõigil järgnevatel eluaastatel!

Miks ma sellel kõigel siin nii kaua peatun? Sest üritus oli minu jaoks eriline, sest ma ei pidanud kusagile minema. Ei pidanud kella vaatama. Minu ema oli öösel meie kodus laste juurdes ja need magasid terve öö. Vahepeal küll kontrollisin telefoni, et äkki ma pole seda kuulnud...aga ega ma tegelikult ei muretsenud. Eriti kuna tegelikult olin seal, kui lapsed magama hakkasid jääma ja kell 10 juba tagasi (kuigi see küll pole päris laste ärkamisaeg...aga ma läksin kohe, kui endal silmad pähe sain ja taas välja nägin). Ja tõesti on meil lastekasvatamisel see eelis, et Herlendiga meie mõlema pered on lähedal ning nii saame aegajalt lastehoiuteenust (üks saladus, mis kummutab müüdi minust kui superemast!).

Pidutsemise puhul on minu jaoks alati reegel olnud- ole üleval ja pidutse kui kaua tahad, aga kui hommikuks on kohustused ja kokkulepped, siis neid tuleb täita. Olgu see hommikutegevus töö, kool või pere- mingit hommikust pikka magamist ei saa olla! Ja siis jääbki minu jaoks alati mõistetamatuks, kuidas mõnedel inimestel on IGA nädalavahetus aega 3+2 päeva järjest pidutseda ja sellest välja puhata... Või noh- ma olen tegelikult kade, et oleks mul ka nii palju aega "kulutada" (=raisata) sellele. Aga eile oli tore!

Mitu meest on nüüd minu tõttu õnnelikud. Nimelt kaeveldi seal selle üle, mida nad oma naistele ehitama peavad. Kuni Herlend rääkis, mille mina endale varsti saan (jah, mitte tahan, vaid saan, sest ma mõtlesin, et nii võiks olla!): koduteatri.

Soomes otsustasin. Seal veepargis oli, kus me lastega käisime. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin seda piraadipaadi-kujulist teatrit. See oli võrratu kogemus. Ja siis ma mõtlesin, et mul võiks kodus ka selline olla. Siis ma hakkaks isegi etendusi kirjutama. Kõik tallid, laudad, majad ja muud teiste naiste soovid rõõmustasid nende mehi, kui nad nüüd teadsid Herlendile langenud 800-inimese teatri ehitamise kohta.

Kodust väljasaamine ongi ka üks uue eluperioodi märk. Jah, me oleme viimase 7,5 a jooksul käinud väljas, aga ikka on keegi lastest väike olnud või mina ise rase. Nii et nüüd on kuidagi teisiti. Tundsin taas, et meie lapsed on inimesteks saanud.

Eriti esimese lapsega on lihtne tunda, et "nüüd on elu otsas ja ma ei saa enam mitte kunagi mitte kusagilegigigigi minna............." Kui esimene laps hakkab 5-6-tunnist und magama, avanevad esimesed liikumisvõimalused... ja sealt edasi. Aastane laps on minu jaoks alati olnud see, kelle kõrvalt juba rahulikumalt pooleks ööks on saanud jalga lasta. Aga ööseks tuleb ikka koju tulla. Ei, minu eesmärk ei olegi öid kusagil ära olla, kuid selline üks õhtu, kus ei pea kella vaatama on tohutu vaheldus, kui sa oled üle 6 aasta kogu aeg kella jälginud või käinud üritustel koos lastega.

Lastega väljaskäimist toetan jätkuvalt ja see osa minu elust ei muutu. Aga ma ei toeta laste viimist alkoholiga üritustele, eriti kui mõnedki neile kallid inimesed seal purju jäävad (ehk laste mõistes lollakaks muutuvad). See ei ole laste asi näha... ja õnneks on jätkuvalt üritusi, mille vahel valida.

Eile pidin tänu korduvatele küsimustele taaskord üle rääkima selle, et mind tuleb üritustele kutsuda. Jah, mina ei lähe enamasti ise. Ei ole ülbe. Ebakindel olen hoopis. Ei taha sattuda üritusele, ega inimeste sekka, kuhu mind ei oodata ja seepärast ei lähe. Ja see on alati nii olnud...aga kõik lihtsalt ei tea minu seda külge (hea varjamise viga?).

See on ka üks asi, miks mulle ei meeldi inimestele helistada- ma ei taha sattuda inimese ellu mingil kummalisel hetkel, mis talle äkki üldse ei sobi. Kirjutades loeb inimene mu teksti siis, kui ta on selleks aja võtnud (nt ma tean, et mul on hulk kirju FBs ja gmailis lugemata, sest ma tean, et hetkel ma ei saa-jõua sellega tegeleda ning siis ma isegi ei ava neid kuni sobiva hetkeni). Nii et koeri kutsutakse...aga Helit ka. Ei tule ise.

Möödunud õhtu valguses ootan veel rohkem järgmist nädalavahetust, kui meile endale sõbrad külla tulevad- need, kellega on koos imesid ehk Uulu laagrit tehtud. Ja siis saame öö otsa soorebaseid laulda... või noh- mina laulan ja teised ütlevad, et mul on valed sõnad (kuigi TEGELIKULT ka seal ei olegi peaaegu rohkem sõnu kui ainult soorebased ja seda ma ju oskan!!!)

"Kirjuta sellest" või "ära kirjuta sellest" kostus ka õhtu jooksul pidevalt. Mõnele tundub jätkuvalt, et ma kirjutan blogis kõigest...mõned loodavad, et ma neist kirjutan...teised kardavad, et neist kirjutan... Kui tundub, et ma kõike kirjutan, siis tegelikult teadjamad teavad, et mida rohkem öelda, seda rohkem saab ütlemata jätta. Aga teiste inimeste nimetamisega blogis olen alati ettevaatlik, sest ma ei tea, kes siin tahab olla. Seega kui mõni, kes endast lubaks kirjutada, välja jääb, siis mitte sellepärast, et poleks kirjutamist väärt, vaid ma tõesti püüan teiste eraellu mitte sekkuda (mu oma perel pole väga valikut, sest nad valisid minu enda pereks).

Eilse ürituse valguses, aga olin koju saabudes veel eriti õnnelik. Kui eriti värske lapsevanemana tundub, et lapsed segavad seltskonnaelu... siis praegu tean, et nii seltskondlikud üritused ja muud tegemised on veelgi väärtuslikumad, sest mul on lapsed. Mul on kullakallid, kelle juurde koju jõuda, kes mind taaskohtumise surnuks kallistavad, siis elustavad ja siis uuesti kallistavad!!!

Maria kodus 1.osa

Oh ja ah on viimastel päevadel olnud mu suured sõbrad. Tihtilugu tahaks nii ohata või siis ahastada. Ehk siis tegeleme aktiivselt pusle kokkupanekuga- kriisiolukorra läbinud pere pusle.

Maria hakkas teisel kodusoldud päeval enda moodi minema. Esimesel päeval oli küll tunne, et meile on kogemata võõras laps tagasi saadetud. Aga kui mõelda, mida see pisike on viimase 1,5 nädala jooksul läbi elanud, siis... on ikka tõsiselt kange plika!!!

Maria käitumise võibki kokku võtta väljendiga- šokist toibumine. Olemas ja armas... ja samas nii habras ja ettearvamatu.

Esimese õhtu suurim draama oli antibiootikumi võtmine. See oli üks kiirelt kojusaamise tingimus, et lapsele peab rohi tabletina sisse minema. Mitu nädalat järjest. Maitse pidavat Herlendi sõnul olema hull...hullem kui hull. Esimesel õhtul proovisime Herlendi meetodiga, et tablett pudiks ja kohupiimakreemi sisse. No ja nii me siis korda mööda punnitasime, et see talle sisse saada.... Ja oligi reaalselt tunne, et me lihtsalt ei saa sellega kodus hakkama. Lisaks veel see, et samal ajal ei pannud keegi meie ülejäänud üliväsinud lapsi magama, kui meie ühega jagelesime.

Järgmisel hommikul proovisin vana traditsioonilist toidu sisse peitmise trikki ja kõik lapsed said hommikuäratuse kosutusrohuks (nagu Puhh) ampsu mingit vahulist kakaokreemi. Ja rohuvõtmisest pole me ülejäänud poolteist päeva Mariaga rääkinud. Elu jälle ilusam!

Eile alustasime ka inimtreeninguga. Sõbrad käisid külas grillimas ja Maria nägi jälle pereväliseid inimesi. No puutuda ja temaga rääkida veel ei tohi, aga samas õhkruumis juba võisid teised ka viibida.

Esimese päeva suur nutukoht oli veel kljlkjkfsdfsdl. Täpselt- me ei saanud ka aru, sest lapsel oli selline paanika, kui ta seletas! Tuli välja, et rohutirtsud tulevad! Aknad olid ju toas lahti ja augustikuu õhtu on paks rohutirtsude siristamisest. Maria aga sattus neist täielikku paanikasse, nii et sulgesime kõik aknad, et häält summutada. Järgmisel päeval oli küll nõus süles õue minema, aga ikka pidevalt valvel.

Täna käisime Pärnu-Jaagupis isegi võrride võidusõitu vaatamas, kuid lasteaiasõbraga polnud ta siiski valmis ka seal rääkima.

Minul oli täna vaja ühele müüjale seletada, et ost läheb veremürgituse saanud lapsele.
"Oi, see on see tüdruk," sain osavõtliku reaktsiooni osaliseks. Nii et mind ei teatagi, aga see tüdruk, kes oli veremürgituses ja nüüd on kodus, on teada paljudele (p.s. praeguseks ei ole isegi veel ilmunud (ega tehtud) need paar intervjuud, mida meie käest on ajalehtedesse küsitud).

Postkontoris aga olen viimastel päevadel juba püsiklient, kuna iga päev läheb hulk raamatuid teele. Muudkui ikka kirjutan... pühendusi ja autogramme... Ja ikka veel vabandan kõigi ees, kes pole vastust saanud. Tegelen! Ausõna!

Eile tõin Tallinnast jälle raamatuid juurde ja muudkui saadan laiali.

Täna arutasime ühe inimesega jälle, et hirmus on rääkida sellest, mis oleks võinud olla... aga samas- iga asi juhtub selleks, et sellest õppida. Kui me ei mõtle, millest me kõik pääsesime, siis ei oska ka piisavalt õnnelik olla selle üle, mis on. Nii et mina tean küll veel selgemalt, kui haprad on kõik inimesed meie ümber. Täna on täna...ja ainus hetk, mis meil teistega ongi on täna, siin ja praegu!!!

Aitäh!


Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Ole ise muutus maailmas! (Pere ja Kodu 1.04.2015)

Kuna ma nüüd viimased päevad olen hoogsalt kirjutamisega tegelenud (autogrammide, pühenduste ja postiaadresside), siis blogimine on veidi unarusse jäänud. Rääkimata Maria ja ülejäänud perekonna tükikeste kokkusobitamisest, mis on ka täiskohaga töökoht.

Seepärast ma praegu pikemalt ei kirjutagi, vaid hakkan Liivi eeskujul siia üle tooma oma varasemaid artikleid minu Pere ja Kodu blogist. Selle aasta 1.aprillil ma nalja ei teinud, vaid kirjutasin hoopis nii:

Ole ise muutus maailmas!

Sel nädalal teatasin avalikult Facebookis, et aegajalt on päevi, kui kahetsen, et mu lapsed siia ilma sündisid.

Mitte seda, et meie peres on sellised lapsed. Minu jaoks isiklikult on nad maailma parim kingitus, ootasin neid juba kaua oma ellu. Kahetust tekitab see, kui aegajalt tundub, et ma ei suuda enda ümber parandada midagi, mis minu arust muutmist vajaks. Võin ju võtta vastu tiitlid kirjanik ja sotsiaalpoliitik, aga kui esiletõstetud murekohtade lahendamise asemel need, keda püüan kaitsta, hoopis solvuvad, tekib abitu tunne.

Nii tekibki mõnikord tunne, et kas oli ikka minust õiglane need neli armsat last siia ilma sünnitada? Äkki neil oleks parem seal, kust nad tulid? Või vähemalt teistsuguste vanemate juures?

Õnneks on mul toredaid ja toetavaid sõpru-tuttavaid, kes esmaabi andjatena siis kiiresti endast märku annavad ja olulise kiiresti meelde tuletavad:

- inimesed meie elus on põhjusega. Kaasa arvatud meie lapsed. Nad on just oma vanemate lapsed, sest on tulnud siia meile midagi õpetama.

- aidata saab vaid see, kes esmalt hoolib iseendast. Endal peab kaev täis olema. Nii ei saa ka ema olla 24/7 ema, vaid peab aeg-ajalt iseendaga tegelema, et normaalseks jääda... või saada (juhul, kui iseenda taastäitmine on vahepeal tähelepanuta jäänud).

- aidata ei saa kedagi, kes seda ei taha! Kui inimene pole sisemiselt saanud aru muudatuste vajadustest, siis ei saa teda ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt muutuma sundida. Inimene peab ise arusaamisele jõudma... ja isegi kui on valus, siis pead nii kaua vaikides kõrvalt vaatama, kuni ta aru saab.

- sõnad ja teod - eeskuju saab anda eeskujuga, ise elades muutust, mida soovid maailmas näha. Ainult jutlustamisest on vähe kasu, kui ise oma eluga seda ette ei näita. Nagu Gandhi õpetas: ole ise muutus, mida soovid maailmas näha.

Ma olen aegade jooksul jõudnud väga palju muretseda sellepärast, et kas maailm, kuhu oma lapsed sünnitasin, on ikka piisavalt hea nende jaoks ja mida saaksin teha selle parandamiseks.

Aegajalt pean endale meelde tuletama (ja kui ma seda ise ei tee, siis õnneks on mu ümber inimesed, kes seda teevad), et parim, mida siin maailmas lastele luua-toota-muuta saan, on ÕNNELIK EMA!

Ja oh seda õnne - see muutus on täiesti minu võimuses! Isegi mu ainuvõimuses!

Täna on nii:

Aitäh kõigile, kes hoolite ja sellel keerulisel ajal meie jaoks olemas olite! Jätkuprogramm kodus kestab ka veel umbes kuu aega, aga seda juba koos!

Kadunud 10 kg naiseilu

Tänane rõõmusõnum on see, et ma kaalun KÕIGEST 105 kg!!! Kuna enamus sellest ilmselt aru ei saa, siis ma pean selle kõvasti välja ütlema.

Jah, ma tean, et suur osa teist praegu minestab, sest kuidas nii palju on üldse võimalik kaaluda? Aga kui mõelda, et 3 kuud tagasi oli see number 115 kg, siis saate aru, miks ma rõõmustan.

Minu jaoks on kaalu teema alati olnud üks väliseid, millest ma üldse ei räägi. See on lihtsalt mu elus alati suur probleem olnud. Jah, mina olin üks nendest, kes 5.klassis (tundlikus eas) ei tahtnud kooliskäimisest enam midagi kuulda, sest mind lihtsalt kogu aeg noriti kaalu pärast (otseloomulikult tegi seda kõige rohkem poiss, kes mulle kõige rohkem meeldis). Selline lihtlabane norimine lõppes u 7.klassis, sest siis hakkasin korvpalli mängima ja jooksmas käima. Nii polnud ka kaaluga enam nii suuri probleeme. Olulisem aga, et tõusis mu enesehinnang. Umbes 10.klassis sattusin aga teistsugusesse sõprade ringi ja elu läks hoopis teistmoodi edasi (ikka paremini).

Miks aga nüüd alati välditud teema üles võtta? Nimelt sain ühel hetkel aru, et mina võin ju oma kaalust mitte rääkida, aga teised inimesed näevad mind ikka. Mõned kuud tagasi küsis üks külamühakas, et kas olen jälle rase? Sellest arenes vestlus, et kas meil pole juba piisavalt lapsi jne... aga point oli ikka ju see, et paks olen. Ütlesin ka siis, et see on siiski pärandus kõigi seniste laste eest, mitte uus beebi. Jah, mühaklik kommenteerija on minu suhtes varemgi oma vaenulikkust välja näidanud, kuid annan endale aru, et ta ei saa lihtsalt oma eluga hakkama ja selliseid inimesi ärritab, kui keegi teine saab. Aga isegi, kui ma leiaks mühaka kirumiseks palju põhjuseid, siis minu kaalu see ei muuda. Minu jaoks oli kurb see, et sel ajal, kui see juhtum toimus, olin juba 5 kg maha võtnud ja ise selle üle väga õnnelik...

Oma kaaluga olen kõige õnnelikum olnud ülikooli ajal. Siis käisime koos sõbrannaga ka Kaalujälgijates ning ühel hetkel kaalusin 69 kg. Aga tegelikult polnud see sugugi kõige õnnelikum aeg mu elus. Ma tegin siis ka palju trenni (vähemalt 5 korda nädalas) ja lõpuks olin väsinud, närviline ja kokkukukkumise äärel (lisame siia ka aktiivse üliõpilaselu Tallinnas).

Ameerikas elamise ajal võtsin loomulikult palju juurde. Ma ei tea täpselt, kui palju, sest mul ei jäänud bounds´ide ja kilode vahe kunagi meelde ja nii ma ei teadnudki, palju ma kaalun. Peale ülikooli lõppu Siseministeeriumis töötamise ajal käisin 3 korda nädalas 1,5 tundi korraga tänavatantsu trennis. Kaalule see ei mõjunud, sest õhtul kl 23 ühikasse jõudes oli 100-grammine šokolaad kohustuslik. No ikka energia taastamiseks. Jah, ma olen šokohoolik alati olnud. Eriti tumepruunis paberis suurte pähklitega Ritter Sport.... ok, sellest me rohkem ei räägi. Sel perioodil elatusin veel kiirnuudlitest. Sõbranna küsis korduvalt, et kas ma nende kätte juba ära surema ei hakka, aga no mulle tõesti maitsesid need väga.

Pärnus personalijuhina tööle asudes oli mu elu ikka kuidagi segane...ja kaalu üle ma õnnelik polnud. Lahutama hakates käisin aga vähemalt 3 korda nädalas body pump trennis ning mõne korra ujumas ja see muutis mind enda üle ka jälle õnnelikumaks.

Herlendi poolt 2007.a novembri lõpus klõpsitud pildid

Mälestusväärne 2007-2008.aastavahetus Riias

Mõne aja pärast sai sellise minu endale Herlend. Ehk siis iga rasedusega võtsin jälle ilusad 10 kg juurde. Kujutan ette, et umbes 72-75kg võiks ma ideaalis kaaluda, kuid ma ei kujuta ette, kas seda numbrit enam kunagi näen. Kuid praeguseks oli sellele jah lisandunud veel 4 lapse kingitud a´10 kg ja tulemuseks 115 kg.

Maria oli see, keda oodates võtsin kõige vähem juurde. Enne teda jõudsin korralikult ka maha võtta, nii et alustasin äkki u 95 kg pealt. Kusjuures viimastel nädalatel oli see ka üks asi, mis mind hirmutas- Maria ootamine ja sünnitamine olid nii lihtsad, et... aga jah, meil on kõik hästi...või läheb...

Ma tean küll, et kõik ei võta raseduse ja imetamise ajal juurde (jah, imetamiste ajal ei võtnud ma kunagi midagi maha), aga mina kogusin ja hoidsin. Ma usun, et see on alateadlik soov oma armsa abitu lapsukese eest hoolitseda, ebakindlus tuleviku pärast, teadmine, et pisikest kaitstes oled tegelikult haavatav ja ei saa ennast põgenemise teel kaitsta...

Aga praegu tunnen kuidagi, et 7,5 aastat kestnud periood minu elus on läbi. See mure tuleviku pärast, ebastabiilsus ja ebakindlus on kuhugi maha jäänud. Jah, meil on vähemalt järgmised 17 aastat vaja nelja eluhakatise eest vastutada...aga see pole see, mis eelmised pisi-pisi-beebide aastad. Nüüd seisavad need 4 inimest mu KÕRVAL (ok, mõnikord ärkan küll selle peale, et kogu see kari mul seljas elab... aga noh, need on hoopis emarõõmud...).

Teemal, mis minu jaoks oli siiani tabu, kirjutan täna esimest korda seetõttu, et ennast kontrollida. Jah, kui kõik teavad, kuhu poole ma teel olen, siis ei ole nii lihtne tanklasse järgmise liitrise plombiirijäätise või Ritter sport šokolaadi järgi sõita.

Üks "laps" maas, kolm veel!!!

Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa

Ja ongi nii- Maria tuleb täna koos issi-Herlendiga koju. Haiglast sõitsid juba eile ära. Täna õhtuks on kodus.

Eile oli Marial narkoosi all 45-minutiline uuring, mille käigus eemaldati hüppeliigese kohalt põletikuline vedelik. Kuna arstid aga ei leidnud selle uuringi käigus midagi, mida nad kartsid, siis enne kui Maria ärkas, olid lahkumiseks paberid korras. Täpselt nii äkki see käiski!

Nüüd järgneb umbes 1-kuune kodune ravi. Haiglast lahkumise üheks tingimuseks oli, et Maria võtab ise tablette.... ise... jajah... Herlendil oli aga haiglast lahkumise motivatsioon kõrge ja siiani on Mariale tabletid sisse saadud. Loomulikult peame käima ka analüüse andmas ning röntgenit ja kõiki muid asju. Vähemalt esimesel korral, kui tuleb kõiki asju teha, on Herlend kodus, aga edaspidi jääb siis neljalapselise poolüksikema jaoks seda logistikat korraldada. No septembrist äkki lähevad suuremad ka lasteaeda ja siis on veidi lihtsam käimisi organiseerida.

Ja nüüd siis öeldi mulle ka, et Mariaga haiglasse jõudmine oli tundide küsimus. Oleks põletikunäit 275 asemel (mis tal oli) tõusnud 285ni, oleks Maria eluks ajaks voolikute külge jäänud....

Jah, on küll jube sellist asja kuulda! Miks ma seda kirjutan? Et kõik teaks, et sellised asjad võivad igaühega igal ajal juhtuda. Eile rääkis üks noor ema mulle, kuidas mitmendat päeva 38+ palavikuga lapsel käsiti sall kaela ümber panna... Mõte on siis selles, et nüüdsest olen ootamatusteks valmis veel rohkem, kui siiani. Mina olen alati uskunud, et kõik on võimalik, sest meie ei tea, kust maalt piirid jooksevad. See, mida oleme harjunud nägema ja kogema, ei pruugi üldse ainus võimalus olla. Nüüd usun seda veel rohkem.

Eile oli Pärnu-Jaagupis öölaulupidu. Ikka tuli mitme inimesega Mariast juttu. "Kust ta selle sai?" oli põhiline küsimus. Aga vot nii ongi, et ei tea. Kust iganes.

Nii eile päeval kui õhtul sain jälle aru, miks ma blogin. Üks asi on see, et nagu lugejad on öeldnud, hea on piiluda teiste ellu, näha, kuidas on võimalik elada ja mis võib juhtuda. Teiseks on see minu jaoks kuidagi enesekaitse.

"...räägin, sest nii hakkab parem...."

nagu ütleb Chalice oma unustamatus loos "Minu inimesed" (tänasel päeval väga sobilik meenutada). Näiteks seda sama Maria teemat ei kujuta ma ette, et arutaksin iga inimesega, kellega ma kohtun. Selle asemel öeldakse mulle: "Jah, ma tean, ma lugesin!" või et "Kuule, ma tänast postitust pole veel lugenud. Kas midagi on muutunud?"

Kui ma mõtlen viimaste päevade statistikale siin blogis (eile üle 9000, enne seda 5000 jne), siis hakkab jube. Ma mäletan, et meid oli näiteks viimases lastelaagris umbes 100 inimest ja seda oli palju... See tuletab meelde poliitikute kohta räägitav anektootlik lugu- kui arutatakse sadadesse eurodesse jäävaid asju, võivad arutlused olla tundide pikkused, aga kui arutluse all on miljardid, siis läheb kiiresti. Keegi lihtsalt ei hooma, et need on päris summad, päris raha ja nii pole ka keeruline seda jagada (hmm, rohkem ma poliitikute kohta nalja ei tee, sest ma loen ennast ka ikka üheks neist...Kati nimetatult küll sotsiaalpoliitikuks...aga see on vaid väike lohutus).

Ise istusin eile pool päeva arvutis ka klikkisin.... Lugesin mailboxi ja facebooki saabuvaid kirju ja raamatusoove (jah, ausalt ma ei ole veel kõiki kirju avanud ja kindlasti mitte pole ma veel kõigile vastanud!!!). Siis lugesin raamatuid kokku ja sain aru, et nii palju mul küll kodus pole. Praeguseks on tellitud üle 400 raamatu. Nii hakkasin kirjastuses ja raamatupoest raamatuid küsima... et mul on vaja 30...ei 40...ei 60... Osadel raamatutest käisin eile Tallinnas järel. Ruth ja Evelin korraldasid nii, et sain need kätte. Aitäh! Ülejäänutele saan ehk reedel järgi minna, kui mind Apollo laos vastu võetakse. Kirjastuse käest saan järgmisel nädalal veel juurde. Tundub, et oma aktsiooniga suudan ka "Tristani" ja "Homme on ka päev" läbi müüa.

Nii et järgmised raamatupakid lähevad teele reedel. Ma ei oska ennustada, kui kiiresti jõuan kõigile ära saata, aga tegelen järgemööda. See on nii uskumatu lihtsalt!

Ei saadetud ju mulle vaid raamatusoove, vaid pikki kirju. Eile oli ka see päev, kui sõbrad hakkasid ühendust võtma helistades või kirjutades: "Tead, ma olen mitu päeva mõelnud sinuga ühendust võtta..." Oeh, see on nii armas! Teate, tõesti! Ma korrutan seda nii palju,aga nii ma tunnen. Tahaks kohe, et kõik teised saaks sama õnnelikud olla. Päriselt ka soovin teile nii!

Eile Tallinnas Evelini oodates lugesin veidi oma romaani "Homme on ka päev". Teate- ma olin rahul! Sain aru, et kui ma peaks seda ümber kirjutama, siis...ma teeks ikka samasuguse raamatu. Iga oma teosega ma nii ei tunne.

Praegu poolelioleva noorteka "Ütlemata sõnad" jaoks on ka mitmed liinid viimastel päevadel avanenud... Suur tabel mu seinal täieneb märkmepaberitele kirjutatud infoga. Lähipäevil asun taas aktiivselt kirjutama, sest konkursi tähtaeg läheneb. Kui Herlend lõpuks koju tuleb, saan lapsed lõpuks komangeeringusse saata ja ise loomepuhkusele asuda (jah, näha on, et ema ootab oma 1,5 nädalat ära olnud last koju :P ).

Ootan küll! Loomulikult ootan. Kange plika pidavat arstide sõnul olema. Mina aga ütlen, et tegelikult on Maria meie lastest alati kõige pelglikum ja kõige rohkem "emme-laps" olnud. Nii et tema käitumine on nagu nurka surutud kass, kes on nii pisike, et peab palju urisema, et kõik ikka aru saaks, et ta kuri on.

Kui ma hommikul voodis kõiki neid asju mõtlesin, siis nägin taaskord (nagu ikka viimastel päevadel), et meie magamistoa uues laes on paaris kohas lauad soonest välja tulnud... Herlend arvas, et kuivamisest. Ja pool lage on veel teist korda värvimata. Ma pidin seda ise suvel tegema. Üks-teine-päev :)

Kiire hommikune skype vestlus kodu poole sõitvate Maria ja Herlendiga ütleb, et tütreke on maailma õnnelik. Ja meie poolt talle enne Soomest lahkumist ostetud turvahällis tita oli ka õige ja armas leid.

"...minu inimesed... ja kõik, mis teen on neile pühendatud..."

See on ebareaalne!!!!

Praegu toimuv on ebareaalne. Ma olen hämmastunud, liigutatud...ja kõik kaheksakümmend muud tunnet ühe korraga.

Täna õhtul jagasid õde-Karin ja kirjanik-Margit Maria haiglalugusid ja raamatute müümise teemat ja... lahti läks see, et paari tunniga jagati seda postitust üle 400 korra. Mu blogisse jõudis üle 3000 inimese ja mina vastan mailboxis järjest raamatusoovijatele. Kõik see juhtus paari tunniga.

Homme hakkan tegelema sellega, kuidas kirjastusest oma raamatuid juurde saada. Arvatavasti matkame homme lastega korraks Tallinnasse, et ise raamatud ära tuua... selgub töö käigus.

See on nii ebareaalne. Ma istun üksi oma köök-elutoas, käed värisevad ja pisarad silmis. See on uskumatu tunne, kui näed suurt hulka täiesti võhivõõraid ja ka tuttavaid inimesi enda murega tegelemas. Võib öelda, et mis see lihtsalt jagamine on, aga see ongi liigutus, millega võõras inimene puudutab minu/meie muret. Ei lähe mööda. Ei jäta puutumata.

Eks me kõik oleme praeguseks kogu loost juba veidi väsima hakanud. Suured vennad on suht haprakesed juba praeguseks ja muudkui otsivad turvalisi inimesi ja lähedust enda ümber. Näen, kuidas klammerduvad turvalisse. "Sa tuled ju meile õhtul külla, eks ole?" lendab küsimus ikka nende jaoks turvaliste inimeste poole teele. Ja siis küsitakse korduvalt minu käest, et miks külalised juba ei tule ja et ma helistaks ja kutsuks. Õhtuti näen aga juba teist päeva sellist pilti:

Mina panin lapsed loomulikult igaühe enda voodisse magama, aga Joosep on mõlemal õhtul suurema venna Mathiase voodisse kolinud. Minu arust ei saa neil seal eriti hea olla, sest nii on ju kitsas...aga praegu ma selle vastu ei võitle.

Samuti on tunda, et Herlend ei jõua enam haiglas olla. Ma küll mõtlesin, et Maria haiguse üks hea osa on, et Herlend saab pidevast töötamisest puhata...aga no sunniviisiline puhkus pole ikka puhkus. Ja ma ise imetlen neid emasid, kes suudavad pikkadel perioodidel olla tugevad ja oma peret toetada. Ma tahaks küll juba varsti jalgu vastu maad trampida ja öelda, et miks mina pean aitama teistel oma tunnetega hakkama saada, kui tahaks hoopis ise veidi kurb olla??? Aga ma küsin seda mõni teinehomme.

Õhtul, enne kui lapsi magama panema hakkasin, käisin lambaid söötmas. Äkitselt tulid poisid kõva häälega nuttes mulle järgi. Ei saanud kohe aru, mis hull asi siis nüüd juhtus.

"Me igatseme Mariat," teatasid nad mulle kooris....

Ja nii ongi! Üks päev on meil jälle üle elatud! Järgmiseni!

Aitäh kõigile, kes te meie jaoks olemas olete olnud ja olete ka edaspidi. Sellistel hetkedel tehtud teod ja öeldud sõnad jäävad meelde. Aitäh!


Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Maria haiguslugu Soomes- 4.osa

Mul on nii hoolitsev pere- aitavad ilusti kaasa, et mul ikka kogu aeg midagi kirjutada oleks.

Mõnikord on mul hea meel, et mul on õigus...mõnikord mitte. Iga kord haiglauudiseid kuuldes tean, et ükskõik, kui hästi on, siis tegelikult ei ole mitte midagi ju veel kindel.

Algul planeeritud ühest haiglanädalast sai kaks...nüüd aga avastati Marial jalas põletik, nii et vähemalt üks nädal tuleb veel tal issiga kvaliteetaega veeta. Põletikunäit on nüüd 9 (esialgse 270 asemel). Lapsel aga ei tohtivat see näit üle 3 tõusta ning 10ga pidavat kindlasti haiglasse minema.

Haigla arve puhul tähendab see muudatus, et 226 eurost sai pea 500 eurot...millest nüüd umbes 700... Nii et postitus "Raamatutega haiglaarvete vastu" on jätkuvalt aktuaalne üleskutse kõigile raamatuhuvilistele (p.s. täna läksid esimesed raamatud teele ja homme uuesti postkontorisse)

Homseks on narkoosiga magnetuuringu aeg kirjas ja kui vaja, tehakse pisike lõikus, et mingi põletikukolle eemaldada.

Eile õhtul avaldus Marial ka allergia antibiootikumi suhtes. Hea osa on see, et suure vaevaga lapsele külge saadud torud eemaldatakse...ja ta peab suu kaudu AB-d omistama hakkama (palju õnne, Herlend! Ma ei kujuta ette, kuidas see välja näeb!).

Herlend arvas küll, et Marial on USB liides küljes ja peaks laadima, kuna kisub juba punaseks...

Poisid hakkavad ka kodus juba lollakaks minema. Ei ole nii, et kui on palju lapsi, et siis ühe puudumist ei näe. Ikka näeme. Kallid inimesed lähevad meelest vaid unustamise ja elust kustutamise teel...Maria ja Herlendiga aga meil seda plaanis ei ole...ja nii ongi selle asemel hoopis hirmus igatsus.

Lugeja, miks sa siin käid?

Armsad blogi külastajad, seekord küsimus teile: mul on väga hea meel näha, et siin käib päevas 70-1000 inimest (rekordpäevadel isegi 1500). Jah, ma tean, et osa neist on nö arvutite klikid, aga kui arvestada, palju ma reaalselt siin kirjutatule tagasisidet saan, siis inimesed ikka käivad ka.

Nii huvitabki mind, et kui tulete siia lugema, siis mida loodate leida? Millised lood ja teemad kõige enam huvitavad? Kuigi olen lubanud kirjutada pere- ja kirjanikuelust, siis tegelikult on käsitletud teemade ring lai. Aga noh- eks see kõik ongi ju mu elu.

Kui seda blogi alustasin, siis otsustasin kohe, et hakkan iga päev kirjutama, kuigi kahtlesin tõsiselt, kas keegi viitsib iga päev siin lugemas käia. Minu eelmises blogis oli kuu jooksul umbes 70 külastajat ning 1000 tuli täis aastaga. Siis aga vaatasin statistikat, kuulsin kommentaare ja vastasin küsimustele: "Mis kell järgmine postitus tuleb? Ma käin kogu aeg vaatamas ja ootan!"


Sellegi poolest olen blogijana oma arvuti taga üksi ja ei tea, miks siin käiakse. Nii et, kes kade pole, siis palun arvamust avaldada!

Ma ei ole inimene...Liivi ütles!

Täna hommikul panin kirikus põlema 8 küünalt, mõeldes igaühe juures ühele inimesele, kes minu arvates tänasel päeval häid soove vajab. Samal ajal rääkisime ühe armsa sõbraga vanast tõest, et me kunagi ei tea, mis millekski hea on.

Näiteks viimane nädal. Täna saab jah täis nädal aega sellest, kui vaikselt mu süles kustuva Mariaga haiglasse jõudsime. Täna aga käis tütreke juba õues kiikumas ja teeb üldse issi elu igati keeruliseks. Herlend arvas, et kange plika pole mitte ainult oma emalt iseloomu pärinud, vaid igalt Künnapaselt midagi saanud. Vaikides oma mure kätte suremine, samal ajal kinnitades, et "mul pole midagi viga!", aga ei pidanud tema sõnul minupoolsest suguvõsast olema. No igatahes tahab Herlend koju, sest ta hakkab lõpuks avastama, mida tähendab ühe tüdruku kasvatamine (kes arvas, et neid võiks majas mitu olla???).

See viimane nädal on meie peret ümbritsevate inimeste mõttes eriline olnud. Igapäevaselt on meil kõigil palju tegemist, omad elud ja tähtsad tegemised... Aga selliste juhtumiste korral, nagu Maria veremürgitus seda oli, jäävad kõik korraks seisma.

Me oleme selle nädala jooksul saanud nii palju häid soove ja abipakkumisi, et see on lihtsalt hämmastav. Üks südantliigutavamaid oli minu jaoks samuti nelja lapse ema Liivi, kes kirjutas postituse "Aita (aidata) päriselt tubli nelja lapse ema", et aidata mul oma raamatuid müüa. Olen juba mitu korda lugenud ja püüan ikka ette kujutada, kuidas näen välja mina, keda kirjeldab Liivi:
"Temal on ühes käes beebi, teisega kirjutab raamatut, mõtted on samal ajal poliitika või järgmise lastelaagri korraldamise juures ning jalaga veeretab oma väiketalu lammastele heinarulli ette. Ühesõnaga on ta oma nelja lapse kõrvalt tegus väga mitmel rindel. Ärge küsige, kuidas ta jaksab – mul pole aimugi, kuid kahtlustan, et ta pole inimene. Ta on päriselt tubli nelja lapse ema, kellele mina imetlusega alt üles vaatan."

Loen ja itsitan sellele vaatepildile mõeldes (rääkimata sellest, et ma täna seisin korduvalt viimase heinarulli kõrval ja mõtlesin, kuidas ma selle lammastele ette saan. Rohi on ümber nii suur, et selle veeretamine ei lähe sugugi nii lihtsalt, kui eelmistega läks). Ja siis saadki jälle aru, et me ei näe ennast nii, nagu teised...ja siis ongi värskendav, kui juhtub midagi, et sa saad aimu, kuidas teised sind näevad.

Kuigi teoreetiliselt on Marial juba peaaegu täitsa hästi, siis eilse päeva teema oli kanüüli vahetus. Ilmselgelt pole tal Herlendi veenid. Uue kanüüli panek õnnestus kaheksandal korral- pandi oimukohale. No üks asi on see, et Maria on juba nii läbi torgitud, aga teiseks tundub, et veenide teemal on ta ka minult rohkem saanud (ehk et mu olematud veenid...mis torkimise ja peale esimest sünnitust mitu päeva järest kanüüli kasutamisest veel rohkem ära kadusid). Nii, nagu Maria jaoks kutsuti ekstra "torkimisspetsialist" välja, siis mul on peaaegu sama lugu. No verd paluti mul aastaid tagasi enam mitte anda, sest nad ei saa mu veenidega hakkama. Pannakse aga nõel sisse ja hakatakse siis liigutama, et veeni leida... Jah, on küll sama rõve, kui siin kirjutadeski tundub.

Ja kuigi on nüüdseks juba peaaegu hästi, siis kui täna hommikul vastasin armsa sõbra küsimusele, et "kuidas Marial ja meil kõigil läheb?", tuli ikka korraks pisar silma ja hääl hakkas värisema. FBs avaldas armas Margit oma toetust ja lisas, et kindlasti on meil ka kidakeelsemaid toetajaid. Jah, meil on ka selliseid toetajaid, kellel endal on sama hirmus olnud Maria pärast ja sama raske ning seetõttu nad hoiavad eemale, et mitte meiega koos nutta. Ja ka see on ok. Nüüd, kus ma tean, et see nii on, on kõik väga hästi.

Ise alustan uut nädalat aga ikka PRIA ja Kulka taotlustega, millega ma ammu tegelen, aga tehtud ei saa. No ei istu mulle see numbrimajandus (PRIA taotluse puhul). Ma tahan kirjutada... Sõnu ja tundeid välja kirjutada. Kogu aeg mõtlen ikka oma noorteka "Ütlemata sõnad" peale. Mul on paar asja vaja välja mõelda, et saaks lõpuni selle valmis kirjutada. 15.september on tähtaeg, nii et esimene versioon peaks järgmise nädala jooksul valmima (rääkimata sellest, et kui Maria tuleb, siis ma äkki jälle ei saa kirjutada)... nii et praeguseks pole ma peaaegu kuu aega raamatut kirjutanud, sest ma ei suuda paari asja lahendada. Peale selle nutan iga kord, kui ma mõnda kohta sellest poolikust raamatust üle loen, nii et iga taaskohtumine oma teosega on väga tundeline.

Kui nüüd aga tulla tagasi jutu juurde, kuidas ma pole vist inimene, sest kõik asjad käivad korraga...siis võti on meeldivate asjade tegemises! Kui teed midagi südamega, jõuadki rohkem! Ja tegelikult pole ju küsimus ka rohkem jõudmises, vaid selles, et see, mida teed, loeks! Vähemalt sulle endale! Iga vägisi tegemine on kuritegu enda ja teiste suhtes, sest kõik saavad ju aru (vähemalt, kui julgetakse tunnistada).

Nii ma ei teegi nüüd öösel mitte midagi numbreid nõudva taotlusega...sest alles homme on tähtaeg...nii et homme on ka päev!


Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Arvamuse avaldamine tegi õnnelikuks

Eile sain hirmus õnnelikuks. Sõitsin Paidest kodu poole ja muudkui naeratasin. Arvamusfestivalilt ikka. Isegi võõras tee ei heidutanud. Nimelt hommikul avastasin, et Pärnu-Paide maanteel (vist on nii selle nimi) on hirmus pikk remont. Nii otsustasin tagasiteel Türilt Rapla peale keerata. Mina, kui teada-tuntud-superorienteeruja...jah oli küll hirm natuke, et öösel kusagile vale metsa vahele välja jõuan. Ei jõudnud! Kati teeotsas teadsin väga täpselt, kus olen.

Paide arvamusfestivalile jõudsin esimest korda. Ise avaldasin arvamust Vabaerakonna telgis maaelu ja kodukondade teemalises arutelus. Meil kukkus see küll välja rohkem küsimuste-vastuste vooruna, mitte aruteluna, aga mõtteid sai vahetatud ikka.

(kindlasti on mingi seletatav põhjus, miks ma arutelu juhtivat Jaanust mikrofoniga sihin...) (pildistas Taavi Simson)

Päev algas minu jaoks fantastiliselt, sest kõik tuttavad, kes vastu tulid, võtsid mind vastu kallistusega ja ikka küsiti ka Maria tervise kohta. Nii armas! Me oleme nende inimestega umbes pool aastat koostööd teinud ja kõik on nii hoolivad. Väga südantsoojendav oli. Ma ei mäleta, millal mind ühe päeva jooksul nii palju kallistati... (tuli meelde- kuu aega tagasi laagris!).

Ülejäänud aeg oli võimalik ringi käia ja teisi kuulata. Mulle nii meeldis Linnateatri vestlus alkoholi teemal. Eriti Evelin Võigemast. Ta on minu arust nii vahva naine. Üks esimene Evelini-mälestus on minu jaoks umbes 2004-2005.aastal (ma töötasin igatahes sel ajal alles Siseministeeriumis) Linnateatri etendus "Kaotajad", mis puges tükiks ajaks südamesse. Aga Evelini muud rollid ning tegemised... lihtsalt vahva naine!

Üks vahva laul sellest muusikalist oli näiteks Kõrge lend (pildid video taustal pole küll üldse see...aga ma ei leidnud praegu paremat videot).

Alkoholi teemal aga tuli nii Evelini kui teiste käest päris mõtlemapanevaid mõtteid (praktikud, nt Jan Uuspõld olid ka diskussioonis). Üks põhiline on see, et alkohol ei lahenda probleeme, vaid lükkab nendega tegelemise edasi. Alkohol ei anna sulle loovust ja ideid. Kui varasemalt oli normaalne, et isa ja sõbrad panid õhtul viinapudeli lauale ja õhtu otsa selle ümber jaurasid, siis tänapäeval suures osas (meie omas ka!) see kindlasti hirmutaks lapsi... jne-jne. Iga arutelu kestis 1,5 tundi, nii et selle aja jooksul jõuti rääkida paljugi.

Mina käisin ringi nagu laps kommipoes- tahaks igale poole minna, kõike kuulata...aga peab valima.

Sain tõsise ühtsus-elamuse, sest kõik olid koos. Kohe algul tuli vastu Marianne Mikko, kes ilusti teretas...tegelikult ma ei mäleta, kas me oleme kohtunud (jah, ma ei mäleta, sest üritusi koguneb juba päris palju, kuid reaalsem on, et me pole ja ta lihtsalt teretas kõiki, kes jäid segaduses näoga otsa vaatama ja mõtlema, et kas nad on kohtunud). Ja sealt edasi oli üks prominentide paraad- näitlejad, poliitikud, teleinimesed, igasuguste erialade spetsialistid... Ja kõik rahulikult kõrvuti!

Päeva naelaks oli erakonnajuhtide debatt. See polnud tavaline poliitiline väitlus, vaid küsimused olid stiilis "vaata kõrvalseisja silmisse ja ütle, millepärast on hea temaga koostööd teha?" jne. Paari teise vabaerakondlasega läksime varakult kohale ja saime head kõrged istekohad. Meil oli ülimalt lõbus juba enne debati algust ja üha naljakamaks läks. Selle ürituse puhul oli minu jaoks lõõgastav osa (peale naermise!) see, et teised naersid ka...ja sama koha peal...ja keegi ei pidanud kellelegi selgitama, miks üks või teine asi naljakas oli... Kõik said aru! See võib kõlada imeliku tähelepanekuna, aga kui asi puudutab poliitikat (eriti naljategevat poliitikut!), siis ei ole ikka nii, et igas seltskonnas sellest aru saadakse.

Nii et lihtsalt hea tunne oli taaskord olla kohas, kus nii palju häid mõtteid lendu lasti.

Ainsa kurva tunde jättis sisse see, et mõtteid oli nii palju, et ei jõunud ühtegi lõpuni mõelda. Igast otsast tuli kohe järgmisi peale. Aga ega need peast ju kusagile ei kao ja õigel ajal on olemas.

Lõpuks aga pilt sellest, kust meil päike paistab:

Õnnele lisas õnne juurde kallis Millu Mallukas (ehk haiglas olev Maria), kes teatas, et ta kõnnib palatis (öösel kell 21.30!!!).

Nii et "mõni hetk on ilusam kui teine....mõni hetk on kohe väga-väga ilus..."

Raamatutega haiglaarvete vastu

Olen viimastel päevadel teinud rohkem reklaami oma raamatutele, mis kodus kontoritoas seisavad ja jäin vahele :) Nii armas!

See tähendab, et sain järjekordse abipakkumise ja küsimise, et kuidas me hakkama saame. Emotsionaalsest osast olen kirjutanud Maria haigusloo postituste all (Maria haiguslugu Soome haiglas 1.osa, 2.osa, 3.osa), aga küsimus oli ka rahalise kohta.

Rohkem kui kolme lapse vanemad saavad aru, kui ütlen, et nelja lapse emana mõtlen väga hoolega, enne kui abi küsin. Pole vaja "tarkade klubi" arvamust avaldama, et "oli siis vaja lapsega välismaale minna "(kuigi ta sai bakteri Eestis olles) ja kindlasti jõuaks keegi arvamuseni, et "neli on ikka nii palju lapsi ja kas nii palju on vaja.." Vot ja kõik sellised aastate jooksul kuuldud "toetavad kommentaarid" panevadki üritama, et ikka ise-ise hakkama saada!

Nüüd aga on selge, et tänu Maria veremürgituse ulatusele läheb haiglas aega vähemalt 2 nädalat. Vähemalt pea 500-eurone haiglaarve (veel ei tea, kui kaua nad seal kokku on!) on üks asi, lisaks Herlendi sealne toit, rääkimata tema 2 nädala puudujäävast töötasust.

Nii ütlengi ausalt, et praegu müüdud raamatute tulu läheb kõik nende kulude katmiseks. Ei küsi kellegi käest mingit muud toetust, ega almust, aga kui on võimalik, siis palun jagada infot, et minu käest on otse võimalik osta nelja minu raamatut:

- romaan "Homme on ka päev" 5€

- reaaleluline teos meie pere maaelust "Minu ilus elu maal" 12€

- noorteraamat "Tristan" 12€

- noorteraamat "Tähtajaline elu" 12€

Ostes kõik 4 raamatut on komplekti hinnaks 35€. Hinnad sisaldavad postikulu!

Soovist palun anna teada e-maili teel helikunnapas@gmail.com. Pühendus ja autogramm läheb ka sisse, nii et palun kirjuta ka kellele pühendus kirjutada!

Kõik, kes soovivad aidata, palun seda postitust jagada, nii et raamatud ja info huvilisteni jõuaksid!

Aitäh kõigile, kes on siiani kaasa elanud ja toetanud heade soovidega ning ka neile, kes seda veel teevad! Oleme teile kogu perega väga tänulikud!

Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Osta mu raamatuid otse autorilt

Minu käest saab otse osta nelja mu raamatut- "Tristan", "Homme on ka päev", Minu ilus elu maal" ja "Tähtajaline elu".

Soovist anna teada helikunnapas@gmail.com .

Pühendus ja autogramm tulevad ka loomulikult kaasa!

Järgmine reis postkontorisse järgmise nädala algul!

Jagamine teretulnud!

Maria haiguslugu Soome haiglas- 3.osa

Üleeilseks oli Maria juurde võtnud 5 kg. Kindlasti mitte söömisest. Talle pumbati soolalahust ja ma-ei-tea-mida-kõike-veel lihtsalt nii palju sisse. Aga kõike arstide kontrolli all ja täpselt mõõdetud kogustes. Mitte selleks, et talle eluohtlikku seisukorda tekitada, vaid vastupidi- et see mööduks. Eilseks oli suurem osa sellest juba kadunud ja laps nägi lapse moodi välja.

Issi Herlendil käsiti lapsele meeldivaid asju poest tuua. Peaasi, et laps sööb. Ükskõik, mida. Herlend käiski shoppamas:

Ja üldse on kord praegu selline, et Maria ütleb, mida ta sööb ja seda tuuakse.

Eilse päeva edusammud olid, et Maria kõnnib!!! Tegi küll oma 5 pingutatud sammu, aga siiski-siiski... Üldse pidavat kõik asjad käima nii, et "Mina ise!" Näha on, et ei suuda ja jõua veel, aga "Ise!"- huvitav, kust see laps sellist käitumist on õppinud ;)

Suur pluss oli veel see, et pooletunnise skype vestluse käigus oli MAria nõus isegi paaril korral mulle otsa vaatama ning lõpuks isegi rääkis paar lauset. Arusaadavalt on ta väga solvunud, et mind seal ei ole. Veel suurem pluss oli, et õhtul helistas ta mulle ise ja teatas, et "Emme, ma olen nüüd terve!" (tõlkes- "Ma saan nüüd koju tulla, sest te ütlesite, et ma pean haiglas olema, kuni terveks saan!")

Haigus ise tuvastati ka ära- stafülokokist põhjustatud veremürgitus! Ehk siis stafülokokk poleks hull olnud- see pidavat (nagu paljud muud asjad) meil kõigis olemas olema. Hulluks tegi asja, et see sattus vereringesse ja nii pumbati ilusti mööda keha laiali.

Seega tehti ka ultraheli südamele ja kopsudele. Õnneks kõik korras! Ultraheli ruum on lastele muidugi eraldi- lõbusad pildid seintel ja mänguasjad nurgas.

Haiglas viibimise ajast on jutt peale veremürgituse tuvastamist kahest nädalast. Arve seega pea 500€+ Herlendi söök. Soome KELA maksab Herlendi eest küll majutuse, kuid toit tuleb ise osta. Ja siiski-siiski pole numbrid veel tuhandetes :)

Eks meile kõigile on kogu see lugu jälle hea meeldetuletus, et tore, et me kõik teineteisel iga päev olemas ja teineteisel nii lähedal oleme!!!

Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Kolm nädalat koduta

Täiesti planeerimatult tuli välja nii, et olime täpselt 3 nädalat Soomes. Nii oli kodu kolm nädalat ilma meieta ja meie sama kaua ilma temata.

Eile oli taaskohtumise rõõm suur...kuigi mitte lõplik, sest koju jõudis ju vaid poolik pesakond.

Aga no ülejäänud peret koju oodates saamegi kõik ilusaks teha. Tallinnasse jõudes olin kõigepealt kiirelt paar hetke tädi ka ja sain imearmsat õepoega Oliveri korraks nunnutada.

Samal ajal üllatas ema meid sellega, et oli meile koju süüa toonud ning niitis sisse mõned rajad, et me tuppa pääseksime.

Sel aastal tuleb sügis teisiti.. näiteks saame kevad-suvel suurt draamat pakkunud kasvuhoonest tomateid! Meie oma kodu esimesed tomatid! Kasvuhoone oli üks asi, mida ma kaua koju ei tahtnud, aga kuna me sööme nii palju tomateid, siis eelmisel aastal hakkasin tahtma. Ja nii Herlend ta mulle valmis meisterdaski. Kümnele taimele on...ruumi piisavalt. Aga meie koduta nädalate jooksul jõudsid tomatid ka veidi rohtu kasvada:

Porgandipeenrast leidsin isegi porgandid üles. Näete või?

Ja muru seest leidsin ühe lapse:

Nii et tere kodu, armas kodu! Huh, kuidas ma igatsesin su järgi!

Taaskord sai kinnitust, et minu jaoks on reisi piir 2 nädalat. Kui see aeg sai mööda, siis tundsin, et tahan tagasi oma kindlusse. Seda ju kodu on ja olema peab. Ära käia on hea, aga veel parem, kui on koht, kuhu tahad väga tagasi.

Kui meie reisi lõpp välja arvata, siis olid väga toredad nädalat. Eriti me tõesti olime oma mõtetega reisimas, mitte ei mõelnud, kas peaks kusagile kolima hakkama. Meie kodu on siin ja selles pole tegelikult ju kunagi kahtlust olnud.

Ja Kati sõnu kasutades, siis nüüd järgmised päevad teeme oma kodule pai (niiduk-reha-lambad-umbrohi ja muud tõrjevahendid abiks)!