Meie eelmisest retkest saad lugeda siit: Lõbus päev Powerpark lõbustuspargis.
Jah, seekord oli palju asju teisiti. Esiteks see, et ma võimaldasin selle reisi meile lastega täitsa üksi, viisin selle ellu täitsa ise ning kõige väiksem laps oli seekord sama suur kui eelmisel korral oli kõige suurem.
See tähendas, et lõbustuspargis veetsime selle retke jooksul tegelikult kaks päeva, sest ühest jäi lihtsalt väheks.
Olen hulle kasvatanud?
Tänane päev oli siis selline, et pidin endalt korduvalt küsima - kes need lapsed selliseks kasvatas? No mu suuremad hullud lasid kõige hullemad atraktsioonid läbi nii, et pärast ainult naersid. Ühel hetkel leidsin ennast ühe sellise hullumeelse asja ehk Pitts Special´i järjekorras seismas, ümber mu vanemad pojad, kes mõlemad julgustasid, et saan hakkama ja julgen ja ...
Ei, ma ei julgenud, ma ei uskunud, et saan hakkama ning polnud mitte mingil juhul valmis selle peale minema ja ... ikkagi istusin mõne hetke pärast ühe soomlasest naise kõrval, kellega järjekorras tuttavaks saime ja kes sõitudel käis üksinda ... mu pojad turvameestena mõlemal pool meie kõrval. Mitte, et sellest mingit muud kasu oleks, kui et nad ütlesid, et keskel pidi vähem hirmus olema.
Ok, ma teadsin, et järgmise asjana sõidutatakse meid 90-kraadise nurga all kõrgele-kõrgele, aga ... see, millise vabalangemisena allatulek ning kogu edasine keerlev sõit kulgeb, polnud mul õrna aimugi. Sellest varem alt vaadates aru ei saannud.
Ja ... kui äge-tore-vahva see oli! Niii hirmus! Nii äge!
Kinni hoidis mind ainult see pulk, mis keha ette käib ja kogu ülakeha lihtsalt lendas muudkui seljatoe vastast lahti ja ... see oli nii hirmus ja tekitas elevust ja ... Tegelikult polnud sõidu ajal üldse aega mõelda. Emotsioonid olid aga laes.
Hirm tekitab hirmusoovi?
Kas mul on midagi viga, kui selle hirmsa kogemuse järel ennast kohe seal kõrval järgmise sama hirmsa atraktsiooni ehk Junkeri järjekorras leidsin? No selle, mis on veel hirmsam?
Fakt on see, et selle võõra soomlanna ning oma poegadega me ühe hirmsa sõidu lõpetamise järel kohe järgmise järjekorras olime. Ma küll püüdsin korraks kõrvale hiilida, aga ... väiksest kutsest piisas, et järgnesin teistele.
Uuel sõidul seda kinnitusasja kinni pannes küsisin lapselt, et mida ma jalgadega peaks tegema ja kus neid hoidma.
"Mina hoian maas," vastas pisipoeg. Ee ... minu jalgadest oli maa mõnekümne sentimeetri kaugusel. Minu jalad rippusid õhus. Tänasin last viisakalt hea nõuande eest ning ... siis läks sõit käima ja polnud üldse vahet, kus ma kavatsesin oma jalgu hoida, sest need lihtsalt kõlkusid seal ... nagu kogu mu ülejäänud ülakeha ka ... ja see oli niiiiii hirmus ... ja niiii vabastav!
Suurim õppetund
Neid teist kahte hullumeelset asja ma ei planeerinudki. Lisaks läksime ühe lapsega veel Ameerika mägedele (neil on küll seal tegelikult mingi teine nimetus). See oli ka seal kuidagi eriti kiire, pikk ja äkiline. Ehk nauditav.
Pärast kõiki neid hirmsaid sõite sain kinnitust õppetunnile: hirmsate asjade puhul tuleb ennast viia piirini, kus sul enam tagasiteed ei ole ning ... edasine kulgeb juba ise!
Mõtlen siis selliseid hirmsaid asju, mida sa tegelikult teha tahaksid või peaksid. Praegu ma ei kujuta ette, kui oleksin ennast selle vabana kulgemise kogemusest ilma jätnud, mida need õhusõidud pakkusid. Isegi praegu sellele mõeldes aktiveeruvad mu kehas need mõnusad surinad, mis sõidu ajal ja selle järel olid. Samas ma tõesti isegi veel järjekorras seistes ei uskunud, et ma need sõidud kaasa teen.
Lõbustuspark on ikka tõeliselt hea koht, kus saada mõnus tunne sellest, et teed midagi hirmsat, selle asemel, et selliseid emotsioone mujalt otsida. Ilmselgelt on lõbustusparkidel tulevikuski meie peres oluline koht. Eriti, kui elame nüüd elu, kus ise otsustame, mida oma ellu vajame.
Ükskord oli nii:
***
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
