Mathias ei saa enam kunagi lasteaeda minna

Jah, täpselt nii see ongi- nüüd on kõik ja meie esiklaps Mathias ei saa enam kunagi lasteaeda minna! Tema jaoks on lasteaed läbi.

Siin (Laulupidutsemine ja nutust paistes lõpupildid ) juba kirjutasin oma suurimast hirmust, et ma ei suuda lasteaia lõpuaktusel pisaraid tagasi hoida. Tegelikult oli see mure asjatu.

Kuna me õuet niigi pulmadeks ette valmistame, siis saime seekord isegi (peaaegu) õigel ajal kodust minema. Jätsime Joosepi ja Christiani Libatsesse Herlendi pere juurde, nii et nemad tulid sealt koos meile järgi. Herlend läks Mathiast riidesse panema, mina aga Mariat. Nii ma pojakest enne aktust ei näinudki.

Lõpetajate lapsevanematega oli seekord meie üheks mõtteks, et lõpuaktus toimuks mõnes suuremas kohas, kui seda on lasteaia saal. Just sellepärast, et kõik näeks lapsi ja et vähemalt lapsevanemad üritusest maksimaalselt osa saaks. Saali suhtes jäime lõpuks ikka lasteaia juurde, ega hakanud kusagile mujale kolima. Kompromissina tegime veel otsuse, et esimesed read on broneeritud lapsevanematele. Mitte nii, et keegi tuleb kogu suguvõsaga, hõivab pool saali ja siis mõned lapsevanemad istuma ei mahugi. No kui meie kohale jõudsime, olid lapsevanemate read ikkagi täis, aga õnneks saalis oli vabu kohti veel.

Teise lahenduse meie murele leidis muusika õpetaja. Nimelt organiseeris ta nö koori astmed, millel poisid siis istusid ja seega tekitasid teise kõrgema rea. Nii paistsid lapsed ka kaugemal istujatele ära. Tantsimist küll istudes ikka väga ei näinud, aga muul ajal olid lapsed suht nähtavad.

Lapsevanematega otsustasime ka fotograafi tellida. Nii võisid kõik oma nutiseadmed rahulikult koju jätta ja polnud nii, et pool saali muudkui klõpsib ning esinemisi keegi ei näegi.

Ma rääkisin oma suurimast murest (pisarad!) enne ka ühele laste õpetajale. Tema ütles: "Me üritame siin ikka ühte väga lõbusat üritust teha!" Ja nii oligi. Lapsed tulid sisse Pipi laulu järgi hüpeldes. Ei mingit ranget marssimist. Väga vahva mõte!

Laulud, luuletused, pillilood, tantsud... Fantastiline, mida kõike õpetajad on lastele selgeks õpetanud. Tõsiselt pikk kava. Eks palavus piinas ka lapsi, kuid kõik pidasid vapralt vastu.

Samuti pidasid hästi vastu kaasasolevad õed-vennad. Meie Christian väsis ühel hetkel ära ja hakkas rohkem nihelema. Kuna ta midagi ei näinud, siis eks see oli loomulik. Herlend lasi tal siis enda süles püsti seista ja näitas Mathiast.
"Mattas," teatas Christian (peaaegu 2a) ühel hetkel kõva häälega rõõmsalt üle saali. Mathiasel oli hea meel, sest ta nägi siis lõpuks, kus me istume. Christian rahunes ka maha, sest ta sai vist aru, kelle jaoks me seal oleme. Aga seejärel ta nõudiski pidevalt veel Mathiast näha.

Maria tuterdas ka omapead ringi ja otsis kohta, kust suurt venda paremini näha. Joosep istus vanaema juures seina ääres põrandal ja jälgid toimuvat rahulikult.

Fotograafi pilte pole me veel saanud, kuid vanaema klõpsis mõned pildid:

"Vanad", "vanavanad" ja onu tulid meile pärast külla ka. Nii said tehtud mõned kohustuslikud ilu-ilu pildid. Näiteks sellised:

Oot-oot, see vist pole päris ilupiltide klassika.

No aga see küll:

Ilupiltide vahel tegime oma perest ühe PÄRIS pildi ka. Lugege nüüd siit pildilt, milline on meie lastest igaühe päris loomus ja olemus:

Kes pildilt aru ei saa, see võib lugeda Margiti blogist, kuidas ta meie lapsi iseloomustab, sest Margit oskab samuti väga hästi inimesi südamega vaadata: Päikesed vihmases Pärnus.

Lihtne matemaatika näitab, et järgmised 17 aastat saab meie peres 1.septembril alati pidu, sest ikka keegi läheb kooli. No ja kui keegi peres läheb kooli, siis ju on 1.septembril pidu ja kook. Alati! Meil lastena küll oli. Aga teil?

Kas ma olen uhke?

Oo-jaaaa! Jah, mu lapsed ei käitu alati kõigile arusaadavalt. Ma ise ka mitte. Aga nüüd on käes aeg, kui teised näevad mu lastes seda, mida ma ise olen aastaid näinud. Uhkuse kõrval tunnan ma aga ka suurt vastutust. Ma tean, mis roll on minul ja Herlendil ja kõigil ümbritsevatel, et lastest saaks need, kelleks nad võiks saada.

"Sa võid saada, kelleks iganes sa tahad, peaasi, et see sind õnnelikuks teeks!" õpetan mina oma lastele edasi seda, mida on mulle õpetatud. Peaasi on palju tööd teha ja pingutada oma soovide ja eesmärkide nimel. Pingutada saab aga alles siis, kui sa saad aru, et see on õige asi, mille nimel pingutad. Kui redel on toetatud valele seinale, siis pole vahet, kui kiiresti sa redelist üles ronid. Nii et enne tuleb aru saada, kas redel ikka toetab õigele seinale. Ja see ongi see, milles on lapsevanemal ja teistel lähedastel suur roll- aidata lapsel mõista, milline on tema elus "sein", mida mööda tasub üles ronida. Pole ju mõtet aasta(kümne)id teha tööd millegi nimel, mis lõpuks osutub valeks.

Palju õnne pojake! Palju õnne meile kõigile! Suur-suur tänu kõigile, tänu kellele me täna rõõmustada võime! Aitäh-aitäh-aitäh!

Samal teemal:
19.aprill 2016 Mathias on kooliküps

Miks Herlend ei läinud Christianiga haiglasse?

Seekord oli meil täitsa perekondlik nädalavahetus plaanis. Ei mingeid väljasõite, ega pidusid, ega grillimist, ega... mitte midagi.

Ainuke laupäevane plaan oli Mathiasele lasteaia lõpetamiseks riided osta. Tuterdasime hommikul kõik kodus ringi, lõuna ajal Herlend pani väiksemad magama ja meie Mathiasega sõitsime linna. Hakkasime autost välja tulema, otsisin rahakotti...eee... tuli meelde, et köögist omalt kohalt ma seda ei leidnud ja pidin autosse istudes kontrollima, kas on autos. Ta on mul ühes kolmest kohast: autos, köögis või minu töötoas. Mitu minutit otsimist ja lootmist, et äkki on rahakott autos mõnes teises kohas, aga... esimene aimdus oli õige- rahakotti pole!

Helistasin emale, et äkki ta on linnas tööl ja saan tema käest raha laenata. Otse loomulikult ta puhkas. No ja nii me sõitsimegi koju tagasi... Egas midagi, oligi ju perekondlik nädalavahetus plaanis. 40 kilomeetrit uuesti koju ja siis 40 kilomeetrit uuesti linna... päris mitu lugulaulu saime raadiost ära kuulata. Ei, ega ma enda peale üldse tige polnud. Mis see muutnud oleks.

Igatahes jõudsime lõpuks koju ka ja hakkasime perekondlikku nädalavahetust edasi veetma. Lapsed mängisid õues. Nagu ikka. Ühe korraga pistis Christian (peaaegu 2a) kohe ukse ees karjuma. Õnneks tähendas see, et kusagilt kõrgelt ta alla ei kukkunud ja kusagile kinni ei jäänud, sest need kohad on kõik uksest kaugemal. No näiteks selline koht, kus meie lapsed armastavad mängida (Christian küll sinna üles veel ei saa, aga üritab juba hoolega):

Christiani kisa tähendas, et ta oli jalanõude resti püsti pannud, ise sinna sisse pugenud ja siis koos sellega keset kõnniteed kõhuli kukkunud. Ühtegi nähtavat vigastust tal polnud, aga pojake nuttis ikka päris kaua. Tema puhul on see imelik. Üldse on meie lapsed sellised, et saavad haiget, nutavad, saavad lohutatud... ja lähevad samasse kohta tagasi. Oluline on õppida õppetund sellest, mida järgmisel korral teisiti teha, mitte mängust loobuda.

Nii et päev läks tavapäraselt edasi. Õhtul lapsi magama pannes Christian karjus mu peale, kui tal särki ära võtsin. Kuna see oli vannis ja ta protestib alati, kui tundub, et talle hakatakse vett pähe panema, siis polnud ikka veel midagi imelikku. Õhtujuttu lugedes ronis ta mulle sülle, hakkasin pojakese pead paitama, kui... avastasin kuklast hiiglasliku muna. Tõesti hiiglasliku!

Herlend kolistas ja planeeris maja peal. Kutsusin ta kiirelt alla. Tema on meil peres meditsiinimees, sest mina ei tea tavaliselt haigustest midagi. Suur muna kuklas- kiire otsus oli, et haiglasse. Mina pakkisin enda asjad kaasa (raamatud muidugi ka, sest "Vihurimäe" lugemine on ikka pooleli), Herlend pani Christiani riidesse. Nii kiire oli, et pojake sai selga Joosepi suure jope ning jalanõude ja sokkide otsimiseks issil aega ei olnud. Jah, Herlend viis lapse autosse siis, kui ma veel toas 10 minutit oma asju kokku kohmerdasin.

Läbi pisarate nägin ikka teed ka ja kogu aeg rääkisin Christianiga, et ta magama ei jääks. Kodust hakkas ta pihta jutuga, et: "Onu Rassu juurde!" (öösel kl 23???) Kui Pärnu-Jaagupi kiirabi meile poolel teel aga järgi jõudis, siis sai Christian aru, et onu juurde vist siiski ei lähe. Kiirabi vaatas lapse pupillid ja muhu üle ning rahustas, et hetkel küll midagi ülimalt kriitilist ei ole. Eriti kuna ta pole oksendanud, ega teadvust kaotanud. Huh, süda läks kergemaks.

Kiirabisse käsiti aga ikka sõita. Nii me siis varsti andsimegi haigla turvamhele aru, mis juhtus. Pandi ootama. Algul Christian veidi võõrastas, aga siis läks lahti. Eputas ja jutustas turvamehega ning tuterdas niisama ringi. Mingil hetkel pani siis välisuksest välja. See oli just siis, kui meid lõpuks sisse kutsuti. Nii me siis näitasime, kui haige laps on.

Palatis hakkas sama jama pihta- enne, kui arst ta korralikult läbi vaatas, jõudis ta WC hädaabi nuppu vajutada ning kaks korda palati ukse lahti teha. Kell oli juba umbes südaöö. Haigla arst rahustas ka, et hetkel kriitiline pole, kuid 48 tundi peab kindlasti jälgima. Pilte ei tehtud, sest verevalumi alt ei näita nagunii midagi. Kompuutri jaoks oleks aga lapsele pidanud narkoosi tegema ja sellest polnud me keegi huvitatud.

Öö oli magamata, sest võtsin Christiani enda kõrvale, aga pidin teda pidevalt keerama, et ta oma muhu peale ei toetaks, sest siis ta hakkas kohe nutma.

Hommikul sain aru, miks Herlend mind lapsega haiglasse saatis:

Sest hommikuks oli mannapuder.

Mulle sobis. Kuna ma dieedi eelmisel nädalal ebaõnnestunuks kuulutasin ja ära lõpetasin, siis nautisin mina oma hommikust mannaputru ja kohvi. Herlend oleks aga ilmselt nälga jäänud. Vot, selle järgi valitakse, kes lapsega haiglasse läheb.

Muhk ise oli selline:

Pojakesele tehti igatahes kõik proovid. Tulemusi oodates istusime mängunurgas- Christian mängis ja mina lugesin "Vihurimäed". Mulle on haiglas käimiste juures alati meeldinud see, et siis on palju aega raamatut lugeda... teoreetiliselt vähemalt. No "Vihurimäe" jäi igatahes lõpetamata, sest arst lubas meid koju, kui meil on enda transport, et vajadusel kiiresti tagasi tulla.

Kodus toimus see, mida ma kartsin: kõik ülejäänud lapsed olid Christiani pärast väga mures ja tahtsid kogu aeg teada, kas ta sureb nüüd ära. Jah, meie lapsed teavad, et ei sure ainult vanad inimesed, vaid igaühega võib igal ajal midagi juhtuda. See, et ma seda räägin, ei too kaasa mingeid sündmusi, vaid sellised asjad juhtuvad, et inimestele meelde tuletada, mis on tähtis. Mina lubasin hiljuti, et minu lapsed ei pea enam olema need, kes püüavad täiskasvanute maailma parandada ning kellegi teise väärtushinnaguid paika panna. Minu lapsed peavad elama nendele inimestele, kes neist hoolivad. Ei mingit raiskamist ja ootamist ja palumist. Meil kõigil on aega nende inimeste jaoks, kellele otsustame ennast pühendada. Ja nii ongi!

Mis ma sellest loost õppisin? Et iga päev pean veel rohkem oma kalleid kallistama ja armastama! Iga päev. Tänasel päeval. Mitte homme. Nüüd.

Laulupidutsemine ja nutust paistes lõpupildid

Kuna ma osalen blogiauhindade jagamisel, siis peaksin praegu eriti palju kirjutama-kirjutama ja muudkui kutsuma teid üles minu poolt hääletama. Seda saab teha siin!

Hääletusel osaleb pere- ja beebiblogide seas mu blogi Minu ilus elu maal. Raamatublogide kategoorias midaheliluges.blogspot.com ja poliitblogides helikunnapas.wordpress.com. Käi nüüd vahepeal hääletamas ära! Paar päeva saabki veel hääletada! Pereblogides on võitja küll ilmselt juba välja kuulutatud, aga tema blogi meeldib mulle ka väga, nii et kõik on hästi. Raamatu- ja poliitblogide seas on mul aga ehk isegi lootust.

Blogiauhindadel kandideerimise lõpuspurdi asemel mina hoopis teen kõike muud.

Eelmisel nädalal käisime laulupidutsemas. Kilingi-Nõmmes toimus Pärnumaa laste laulupidu. Mathiase lasteaiarühm osales seal. Lapsed olid nii tublid, sest lasteaia lapsed õppisid selgeks nii lasteaia laulud, kui ka 1.klasside laulud.

Andsin Mathiase õpetajatele üle ja läksin ise koos Joosepiga parkimiskohta otsima. No ja siis see juhtus: autoga suveaiast mööda sõites nägin, kuidas Mathias koos teiste lastega rivis lavale marssis, et proovi teha. Ja minul pisarad silmas! Ma ei suuda ikka uskuda, et mu pisipoeg on nii suur, et käib üksi laulupeo proovi tegemas!!! Millal see juhtus? Kui laps juba laulupeol käib, siis on tõesti päris inimeste tegemiste aeg käes.

Parkisime auto ära ja piilusime lauluproovi:

Istusin ja nautisin. Ma pole ise laulupeol käinud pärast seda, kui 5-kuuse Mathiasega Tallinnas päris laulupeol käisime. Nüüd aga ongi käes aeg, kus saan sellistest asjadest osa, kuna mu enda lapsed osalevad. Nii uhke tunne! Taaskord märk sellest, et möödas on aeg, kus mööda tänavat käib pardiemme koos järgi paterdavate poegadega. Üha enam ja enam on üritusi, kus saame lastega koos võrdselt osaleda.

Kuna jagasime sel päeval Herlendiga lapsed ära, siis kultuuri tuli koos minuga nautima Joosep. Kuigi tavaliselt pole tal väga püsivust sellistel üritustel istuda, siis seekord pidas ta väga hästi vastu. Tahtis muudkui teada, et millal tema esinema saab minna.

Poistega laulupidutsemas nägime välja sellised:

Lapsi esinemas vaadates tunnen ma alati, kui fantastilised on inimesed, kes meie lastele selle kõik selgeks õpetavad!!! Tean ise, kui kaua läheb näiteks ühe laulu selgeks õppimiseks aega. Ja kui seda peab veel mitmekümnele lapsele õpetama... Fantastiline töö!!!

Laulupidu nautides ning õpetajate fantastilisele tööle mõeldes tuli korduvalt pisaratega võidelda. Lihtsalt niiii tore ja armas oli kõik! Ja siis tuli meelde- pojake lõpetab 30.mail lasteaia! Üks päev lasteaias piilusin salaja veidi nende lavaproovi (ei luuranud lapse järel, vaid hoopis õpetajat ootasin). Kas pisar tuli silma? Nad on niii fantastilised. See oli vaid proov, aga esmaspäeval pean sama esinemist vaatama teadmisega, et mu laps ei lähe enam kunagi lasteaeda....

Jaa, ma pole kunagi ülimalt lasteaia usku inimene olnud, aga see on lapse elust siiski suur osa. Ma usun, et südamega tööd tegevad õpetajad jäävad lapsele eluks ajaks meelde. Ma pole lihtsalt kunagi uskunud, et lapsed peaksid 5 päeva nädalas sunniviisiliselt lasteaias käima, kui neil pole vaja.

Igatahes- kuidagi nii kurb on see lõpp! Üks päev käisime aga koolis laste uue õpetajaga kohtumas ja kooliga tutvumas. See oli nii uhke tunne, et oleks tahtnud lapse kohe ilma suvevaheajata kooli saata. Ega ta oleks läinud ka.

Nii et magusvalusa kurbuse ja ülendava uhkusega võideldes pean nüüd mõtlema, kuidas lõpupidu nii üle elada, et ma oma nägu kohe esimese esinemise ajal paiste ei nutaks. Mathiast küll hoiatasin, et kui ta mind aktusel nutmas näeb, et ta teaks, et see on suurest rõõmust. Lapseke sai aru!

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kes on nii tundlik sellistel üritustel? Või kuidas teie pisaraid tagasi hoiate? Tavalises olukorras mõjub vihastamine- kui kurvana vihastad, siis ei saa nutta. Aga aktusel pole nagu selleks põhjust (kuigi me võtame kolm väiksemat loomulikult ka kaasa ning hea tahtmise korral võiks ju nende peale terve aktuse vihastada?- ma muidu smile ei kasuta, aga selle teksti järel tunnetage palun naerunägu).

Käes on aeg, kui ma ei pea ütlema, kuidas ma oma lapsi kasvatasin, vaid lapsed näitavad, kuidas neid on kasvatatud.

Potipõllumajandamist jätka

Mitut meest on vaja, et maha panna 6 vagu kartuleid?
Vastus: oleneb, kuidas seda teha!

Seda, et meil on vaod sees, kirjutasin siin: Hoogne põllumajandamine käib, sest kevad tuleb teisiti.

Nüüd sai 6 vagu kartuleid ka täis. Mina alustasin, kuid seejärel vajus abivägi kohale ja minu rolliks jäi põllu äärel fotokaga pilte klõpsida. Christian oli väga suur abimees. Tema aitas kõigile seemne ämbritesse ja kottidesse ning... seejärel korjas põllult seemet kokku ja viis selle uuesti kasti. Vahepeal võttis kastist jälle sületäie ja viis põllule. Kui keegi seda kohe vastu ei võtnud, siis pani ise maha. Ühte kohta. Eks me siis hiljem tõusvate varte järgi vaatame, kus pojake töötas:

Suured poisid olid ka kõik põllul. Kuna tööpõld oli väike, jätkus kõigil lõpuni välja indu ja huvi. Mina istusin ja mõtlesin: kujutage ette, milline vaatepilt see on 3...5...10 aasta pärast? Milline mõnus kooslus mul ikka siin kodus kasvab. Vägev!

Vahepeal läks ikka naljaks ka ja Joosep külvas põllu äärelt seemet üle põllu, aga see lõppes kiirelt ära.

Kui mina enam oma pesakonda ei imetlenud, siis tegelesin enda firmanumbriga- ladusin puid:

Puuriit on meelega kartuli põllu äärde tehtud. Sellega ma aga ei arvestanud, et Herlend tahab ka põllult väljas sõita. Ehk et vagusid kinni ajades jäi ta "muti" otsaga puuriida aluseks oleva euroaluse külge kinni ja tõmbas osa mu ilusti laotud riidast segi. Nii palju siis koostööst. Silusin puukesed uuesti ära ja Herlend ka rohkem ei laiutanud.

Kuna puuriida ja teiselt poolt piirava kuuseheki tõttu ei mahtunud traktor piisavalt kaugele, tuli Herlendil päris viimased vao lõpud rehaga kokku tõmmata. Kus viga näed laita, seal Christian tuleb ja aitab:

Ehk siis pojake käis labidaga Herlendi töö kõik ilusti üle!

Vot selline meeskonnatöö harjutus oli meil täna!

5 aasta elu omas kodus

Palju õnne, armas kodu! Sa oled 5 aastat meie seltskonda nautida saanud.

Ega meie ka täpselt ei tea, kuidas sa enne elasid ja kui õnnelik olid. Kindel on aga see, et meiega veedetud aastate jooksul oleme sind mitmest otsast kõpitsenud. Ise ja koos sugulaste-sõpradega. Ikka selleks, et meil endal oleks siin hea ja kodune elada ning teistel mõnus meile külla tulla. Mõnusatest muudatustest olen kirjutanud varem nii:

25.10.2015 Ehitame maja- välisilme ilustamine

19.06.2015 Remont köögis

18.06.2015 Remont elutoas

Meiega koos said raamatusse ka. Sinu raamatu kaas näeb välja selline:

Seda raamatut saab ikka veel osta mitmetest raamatupoodidest ja nüüd ka e-raamatuna: Minu ilus elu maal.

Lapskooslusi oled ka erinevaid näinud. Kui sind esmalt vaatamas käisime, nägi meie lastearmee välja selline:

Nüüd on lillepotid aga sellist kraami täis:

Oi, kui palju rõõme-muresid-kahtlusi-leidmisi sa oled näinud. Kindel, et emotsioone laest kuni madalaima auguni näed sa ka edaspidi. Nii see elu lihtsalt käib.

Mina ei tea, kui kaua meie veel ühte teed käime. Ma pole seda kunagi teadnud. Tean vaid, et praegu on hea täpselt nii, seega hetkel läheme koos edasi.

Ja nii ongi!


16.juunil 2015 said endale ka oma blogi Minu ilus elu maal. Täna saavad aga kõik siinsed lugejad Eesti Blogiauhindade lehel selle blogi poolt pere- ja beebiblogide kategoorias hääletada. Hääle saad anda siin: Eesti Blogiauhinnad!

Ütlemata sõnad ajavad nutma ja kisuvad inimhingi laiali

Täpselt nii on mulle viimastel nädalatel korduvalt öeldud!

Jah, jutt käib ikka minu viimasest noorteromaanist "Ütlemata sõnad. Sellest loost, mis mu enda jaoks on hirmus kallis.

Viimaste nädalate jooksul on raamatu jõudnud päris paljude lugejateni ning hakkab kohale jõudma ka enamustesse raamatukogudesse. Mitmetes on juba kohal ning enamasti juba välja laenutatud. Täna sain üllatuslikult teada, et ikka veel kõik inimesed ei tea, et kirjaniku jaoks on kasulikum, kui inimesed laenutavad raamatu raamatukogust, mitte sõbra käest, sest meie saame kord aastas raamatukogu laenutuste pealt ka raha. Eelmisel aastal sain mina näiteks 3445 laenutuse eest 290 € (miinus tulumaks). Teiste kirjanike rahakotis saad urgitseda siin:2014a laenutushüvitised.

Mida siis lugejad arvavad?

Negatiivne tagasiside: raamat saab liiga ruttu läbi.

Positiivne tagasiside: väga hea raamat. Saab nutta ja saab naerda (no näiteks baarileti teema juures). Joelist (peategelane poiss)on vahepeal nii kahju, see näitab, et tema mõtted ja hingeelu on väga hästi lahti kirjutatud. Kuidas sa suudad mitme inimese hinged nii lahti kiskuda? Väga palju huvitavaid kujundeid ja mõtteid, mida enda elu kohta edasi mõelda.

Ja nii edasi...

Ausalt- ma olen väga õnnelik! Vähemalt algus on näidanud, et lugejad näevad lugu nii, nagu mina soovisin, et nad näeksid. Eks igaüks kindlasti omal moel, aga "Ütlemata sõnad" ei ole seniseid lugejaid vähemalt külmaks jätnud. Suurim kompliment ongi see, kui lugejad nutavad seal, kus nad peaksid nutma ning naeravad seal, kus nad peaksid naerma. Kui keegi jälle räägib mulle, mis teda nutma ajas, siis mina ju tegelikult tean seda, sest nö vale koha peal vaevalt, et pisar silma tuleb.

"Ütlemata sõnad" on selline lugu, mille kirjutamise ajal, kui ma lugesin varem kirjutatud teksti üle, siis samade kohtade peal ma iga kord nutsin (seal, kus peab nutma) ja naersin (seal, kus peab naerma). Ja ausalt, ma ju tegelikult teadsin, mis seal kirjas oli... aga ikkagi!

Jätkuvalt ootan tagasisidet ja olen tänulik kõigile, kes viitsivad arvamust avaldada.


Kes raamatukogusse ei jõua, siis minu käest saab jätkuvalt tellida "Ütlemata sõnad" hinnaga 14€. Soovist anna teada helikunnapas@gmail.com või siin sõnumites (kindlasti jäta siis oma kontaktinfo).

Poest saab loomulikult ka: Rahva Raamatust ja Apollost.

Varem olen sellest raamatust kirjutanud siin:
11.aprill 2016 Ütlemata sõnad saavad öeldud
3.märts 2016 Loe edasi noorteromaani Ütlemata sõnad (2.osa)
1.märts 2016 Loe noortekat Ütlemata sõnad (1.osa)
2.veebruar 2016 A mida Heli teeb?

Hoogne põllumajandamine käib, sest kevad tuleb teisiti

Aiatöödega on alati see, et on liiga vara, liiga vara... ja äkitselt on liiga hilja.

Kogu aeg on maa liiga märg, et riisuma minna... ja siis on juba liiga kuiv, et lõket teha. Seemnete potitamiseks on kas liiga vara... või on viimane aeg poest osta valmis istikud ja need lihtsalt maha torgata. Arumaimõista, kuhu see vahepealne õige aeg alati jääb? Ja see pole nii vaid viimased aastad, vaid minu arust on see tõesti kogu aeg nii!

Seemneid ma siis ilmselgelt pottidesse sel aastal ei pannud. Veebruaris oli ilge tuhin, aga siis oli liiga vara ja... nüüd on maikuu.

Eelmise aasta juunis valminud kasvuhoone on poolenisti üles kaevatud ja mõned taimed ka juba ostetud. Eelmisel aastal said tomatitaimed kasvuhoonesse väga hilja, sest lihtsalt ehitustööd viibisid. Kasvuhoone on üldse selline ehitis, mida ma pikalt uskusin, et meie majja üldse ei tule. Aga kuna ma ise söön tohutult palju tomateid, siis ei olnud enam viisakas sügiseti laste vanaemade kasvuhoonetes istuda, et otse tomateid süüa. Nii saimegi endale oma kasvuhoone. Isegi tomateid saime ka eelmisel aastal.

Oma raamatus "Minu ilus elu maal" kirjutasin meie potipõllumajandusest pikemalt. Sellest, kuidas esimesel aastal panime maha kolm põldu kartuleid, seejärel hakkasime vähendama ja mingi aasta ei teinud üldse. Nüüd aga hakkame jälle suurendama. Esiteks sellepärast, et nüüd oleme aastaid oma maade eest hoolitsenud ja neile ka sõnnikut vedanud. Teiseks on lapsed nüüd nii suured, et ei sega potipõllumajandust. Kolmandaks on lapsed nii suured, et tahavad ise osaleda ja saavad pildi sellest, kust toit tuleb. Neljandaks on elustiil praegu selline, et potipõllumajanduse lõõgastav efekt tasakaalustab kõiki teisi tegemisi.

Maa on meil siis hetkel selline- küntud, randaalitud (?- oli vist nii) ja vaod ka sees:

Christian nii väga fännab kõiki masinaid, aga mürinat kardab. See tähendab, et kui keegi mõne masina kusagil tööle paneb, siis ma pean alati vaatama, kuhu poole Christian pimesi jookseb. Vagude ajamise ajal hoidis ta kõvasti mu käest kinni ja huilgas rõõmsalt kaasa.

Teised lapsed? Nemad mängisid samal ajal onnis. Ahjaaa, sellest ma polegi veel kirjutanud. Varsti!

Pärast sai Christian aga lõbusõitu ka:

Hmm, raamatus "Minu ilus elu maal" vist juba on selline pilt:

Tegelikult on viimasel pildil siis ikka meie esiklaps Mathias. Herlend on ikka Herlend, aga mõned aastad noorem.

Vagudele ja vagudesse lähevad sel aastal aga laste valitud asjad: porgandid, herned, sibulad, kurgid jms. Ma ise oleks samad asjad valinud, aga lastekasvatuse põhimõte- lase lastel valida, siis osalevad töös parema meelega. Nii teemegi! Ja kasvuhoonesse ostsin isegi paar paprika taime, sest Mathias sööb meil paprikat.

Nüüd aga kirjutan hoopis noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa edasi, mitte ei potipõllumajanda. Lapsed on lasteaias ja ka ei potita.

Igal aastal tuleb kevad teisiti. Sel aastal samuti. Ikka teisiti.

Pipi etendus läks südamesse

Täna möödus nädal aega imelisest kogemusest. Nimelt käisime kolme suurema lapsega Rahvusooper Estonias vaatamas etendust "Pipi Pikksukk". Iga päev võtsin hoogu, et sellest kirjutada, aga see kogemus oli kuidagi nii suur ja ere, et ei osanud seda sõnadesse panna. Nüüd püüan ikka kirjeldada, miks see päev mulle nii korda läks.

Sellest, et me tegelikult samal päeval käisime mitu korda Estonia teatris, kirjutasin siin: Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatis.

Kui me siis õigel ajal lõpuks õiges kohas olime, saime kõigepealt etenduse dirigendi Priit Aimla käest oma piletid kätte. Nägime vaid selleks hetkeks, sest tal oli lastega proov pooleli. Tutvusime siis lastega teatriga. Lugesin neile seintelt ja kujudelt nimesid. Kui oskasin, rääkisin ka, kes on kes, aga ega kõigi puhul ei osanudki. Jah, oli küll loll tunne.

Mõne aja pärast istusime ühes saalis maha ja hakkasime lastega koos kava uurima, kui härra dirigent isiklikult helistas.
"Kui tahate, saate orkestri ruumi näha," lubas ta lahkelt. Vägev! Pardipojad said üles rivistatud ja sibasime Priidu järel kõik trepist alla, töötajate uksest sisse. Tunne oli täpselt selline, nagu saaks osa sellest, millest igaüks (ja isegi) iga päev ei saa. Ja see tunne oli selline sellepärast, et me saimegi osa millestki, millest me iga päev osa ei saa.

Lapsed vahtisid vaimustunult ringi. Kõik onud-tädid olid väga sõbralikud ja naeratasid. Mõni mängis pilli ka.

"Kui tahate, võime lava pealt ka läbi käia?" ütles äkitselt härra dirigent. Kõlas uskumatult. Vaidlema ei hakanud. Sättisime ennast hoopis uuesti ritta ja vudisime Priidule järgi. Nii me siis olimegi Estonia teatri laval:

Väga eriline tunne oli! Jah, me polnud aastatepikkuse tööga ja harjutamisega sinna jõudnud, vaid lihtsalt jalutasime läbi, aga mõni koht on lihtsalt eriline. Inimestena on meil komme harjuda kõigega, mis on olemas. Usun, et näitlejate-lauljate enda jaoks ei tundugi ehk see lava enam nii eriline, sest on igapäevane töökoht. Seda, kas Estonia lava hingus meie lapsi kuidagi mõjutas, näeme aga aastate pärast. Pipi hobuse seljas istumiseks on Maria aga just õige tüdruk, sest ta on meil ka üks paras Pipi.

Loomulikult said lapsed ka härra dirigendi endaga pilti teha:

Siis oli aga Priidul aeg riideid vahetama minna ning meil igast otsast hirmus vaimustunult aeg oma koht leida. Minu esimene kogemus loožist etendust vaadata:

Veel vahvamaks läks siis, kui üle saali teise poole looži istus suurepärane lauluõpetaja Anu Aimla paljude lastega. Lehvitasime ja naeratasime! Niigi armsalt ja soojalt alanud üritus muutus veel päikselisemaks.

Kui juhuslikud on tegelikult juhuslikud asjad? Lava taga näitas Priit mulle ka orkestri tööplaani suurel ekraanil. See näitas, et meie vaatame Pipi 77.etendust. Number 77 on minu elus alati kuidagi oluline olnud. Pidavat õnnelik number olema. No näiteks on mul korter nr 77 ja viimase aja kogemustest on kõige kasutatavam nr 77 minu jaoks selle numbriga spordiklubi kapp. Igatahes oli see veel üks hea märk!

Ja siis hakkas pihta: külmavärinad esimestest taktidest. Loomulikult oli mul veidi hirm, et kuidas üksi kolme lapsega Estonias hakkama saan. Teada ju küll, et mul on väga energilised lapsed. Võin kohe kokkuvõtte teha: ei mingit probleemi!

Kohe algul tuli ära "Pikksukk Pipi mina, nimi on mul kena..." laul, mida kodus lastele korduvalt laulsin. Ma ju tean, et lapsed haaravad kergemini sellest, millega kuidagi seostuvad. Nii püüdsingi neid etenduseks ette valmistada... aga no rohkem laule ei tulnud mul endal ka meelde. Nii korrutasin kodus Pipi laulu ja seda ka vaid poolte sõnadega. Ülejäänud nädala on Maria seda laulu ise laulnud, aga ka poolenisti omamõeldud sõnadega. Teda ei häiri.

Ma istusin terve etenduse ja nautisin naeratades. Lihtsalt nautisin ja naeratasin!

Enne etendust lugesin kavalehelt rõõmusõnumi, et Tommy osa mängib Aare Kodasma. Meie lugu Aarega kirjutasin varem juba siin: Tsirkusprintsess, Aare ja Kivine armastus. Aga kohtunud me ikka polnud ammu. Suure osa etendusest nautisingi Aare mängu. Kui siiralt aus olla, siis Pipi jäi minu jaoks veidi... eemalolevaks. Aare mängitud Tommy oli hulga elavam. Pigem oleksin Pipilt oodanud, et ta on kogu aeg aktiivselt olemas ja ei oota, et teised tegelased oma osa ära teevad, aga kohati jäi just selline äraolev mulje.

Kindlati tuleb ära mainida ahv ehk siis Alo Kurvitsa mängitud Härra Nilsson. Täiesti uskumatu, kui tõetruu ta oli. Hääled, liikumine, kõik oli lihtsalt perfektne. Väga-väga nauditav mäng. Pole ime, et hiljem lava taga pilti tehes Maria keeldus ahvi kõrvale minemast, sest ahv rääkis. See ei mahtunud pisikesse peakesse, sest etenduses ju ahv ei rääkinud.

No ja röövlid Blom (Vennno Loosaar) ja Kõva-Karlsson (Raivo E. Tamm) olid ka nii õiged, kui õiged. Nii mõnusad ja omas elemendis.

Näidake mulle nüüd inimest, kes saab Põhjamaa ajal vaid olla ja kellel pisarat silma ei tule? Pipi etendus lõppes Vinteri lauluga "Põhjamaa". See on iseenesest imeline laul, aga pärast sellist meeliülendavat etendust ründas see otse südamesse. Pisarad tõi välja küll, aga püüdsin ikka suu kinni hoida. Siis aga nägin, et üle saali vastas loožis istuv Anu Aimla laulab ka kaasa ning mujalt saalist kostus ka laulu ja nii liitusin ka mina teistega. Vaikselt, aga ikkagi.

Kardina langedes oli taaskord tunne, et see oli niiii ilus hetk, et ei taha ennast üldse liigutada, sest äkki saab kõik otsa. Lihtsalt niiii ilus ja lihtne oli olla. Lapsed olid samuti vaimustunud. Ja mina olin vaimustunud sellest, et lapsed nii hästi vastu pidasid. Priit ei kahelnud mu lastes muidugi hetkekski ja lubas juba ammu, kui me etendusele tulekut planeerima hakkasime, et mu lapsed saavad seal hästi hakkama.

Etenduse lõpus tuli mul aga jälle meelde, et ma unustasin lilled täitsa ära. Ma käin nii harva sellistel etendustel, kus osalejatele lilli viiakse ja nii ma need siis pärast unustangi. Järelikult peab tihemini teatris käima hakkama.

Pikalt me suletud kardinat nautida ei saanud, sest Priidul oli meile veel üks üllatus: pääsesime Pipi ja ahviga pildistama. Vudisime taaskord kokkulepitud ukse taha ja Priit juhatas meid lavale. Joosep sättis ennast kohe hobuse selga, aga nagu öeldud, Maria keeldus Härra Nilssonile lähemale minemast.Alo kutsus teda enda juurde, kuid ilmselgelt see läbi ei läinud. Rahvast kogunes igast küljest veel ja Priit tegi meist sellise pildi:

Tänusõnad öeldud ja kallistused kallistatud palusin Priidul ka Aaret tervitada.
"Aga äkki tahad teda ise näha?" pakkus Priit välja.
Ja nii me vudisime jälle tema järel kusagile Estonia tagaruumidesse. Tee peal tänas Priit muudkui ühte ja teist kohatud inimest toreda etenduse eest. Äkitselt seisis meie ees röövel Blom. Enne etendust nägime tegelikult ka, kuidas talle grimmi tehti. Tunnistan- siis ma teda ära ei tundnudki. Nüüd aga rippus tal pea nahk otsa ees. Röövel tõmbas selle ära.
"Lapsed, tahate näha, kuidas ma endal nina küljest ära tõmban?" küsis ta meie nublude käest. Tore- see jääb vist meie laste viimaseks teatri kogemuseks, kui nad näevad, mis jubedused teatris toimuvad, jõudsin mõelda. Veidi sikutamist ja röövel Blom saigi oma ninast lahti. Lapsi see aga ei šokeerinud. Ju nemad on selle imeliku maailmaga rohkem harjunud, kui mina. Igatahes seisis röövli asemel meie ees nüüd taas Venno Loosaar.

Ja siis seisis minu ees hoopis Aare. Nii ammu pole kallistanud, seega tegime kõik tasa. Pilti tegi Priit meist ka:

Aarega kohtumine on lihtsalt kogu ürituse kirss, sest selleks ma tõesti valmis ei olnud. Niii armas!!! Aare lihtsalt on minu jaoks edu võrdkuju. Kui ma mõtlen Pärnu Vallikääru taga toimunud "Kivise armastuse" etendustele, aastaid hiljem tema rollile koori liikmena ja nüüd Tommy. See kõrvalt nähtud arengutee on lihtsalt nii inspireeriv. Kes kelle käest nüüd autogrammi peaks küsima?

Päeva lõpuks oligi selline tunne, et "mõni hetk on ilusam kui teine... mõni hetk on kohe väga-väga ilus...."

Taaskord sai tõestust, et maailm on ilusam koht, kui iga inimene teeb seda, milles ta hea on. Kui inimesed teevad oma tööd südamest, nii et jääb mulje, et nad ei teegi tööd.

Ma olen nii õnnelik, et minu sõprus-ja tutvusringkonnas on selliseid andekaid inimesi, kes toovad päikest niiiii paljude inimeste südamesse.

Teele võtsin kaasa muidugi ka Pipi sõnad:" Ära muretse! Mina saan alati hakkama!" Sest nii ju ongi!

Nagu ma ütlesin- mõnda kogemust on raske sõnadesse panna! Aga äkki sain kuidagi ikka hakkama. Seda, mis mina ja lapsed sellest päevast oma südametesse saime, mõõta ei saa.

Kareka moodi lõpetades: mina tänan!