Täna jõudsid läbirääkimised Pärnu My Fitness spordiklubiga lõpule ja algas meie koostöö. See tähendab, et järgmistel kuudel on üheks minu suureks ülesandeks ennast pulmadeks ilusaks treenida. Minu eluaegsest kaalumurest rääkisin varem siin: Kadunud 10 kg naiseilu!
Jah, loomulikult on eesmärk ikka pikaajalisem ning ka peale pulmi ei tahaks praegusesse seisu tagasi jõuda, kuid pulmad on hea motivatsioon.
Täna arutasime Pärnu klubi juhataja Anne-Mari Jaago ja personaaltreener Bryan Romano Faraniga koostöö viimaseid detaile. Bryan ongi see, kellest saab järgmistel kuudel üks olulisemaid mehi minu elus (jah, ma tean, et alles paar päeva tagasi kuulutasin, et selleks on Valgre... aga no nii kiiresti need asjad meil siin käivadki). Juba praegu usun, et meie koostöö hakkab väga hästi laabuma. Bryan pidavat teadma, kuidas kõik naised pisaraid valama panna... higist, noh.
Bryan on Brasiiliast pärit endine professionaalne võrkpallur. Praegugi nõustab ta võrkpallureid, kulturiste ja ujujaid. Jõutreeningu kogemust on 16 aastat.
Minu jaoks on järgmise 7 kuu jooksul kõige olulisem meelde jätta kokkulepe: kui mina teen kõik, mida Bryan käisib, siis tuleb soovitud tulemus igal juhul! Nii et minu asi on ainult käsku täita. Motiveeritult.
Esimese asjana on oluline nüüd aru saada, kes või mis ma olen ja millest koosnen.
Selle ülesandega alustasime juba täna. Bryan tegi mulle kehaanalüüsi. See polnud üldse valus. Vaid kingad ja sokid tuli jalast ära võtta. Aega võttis mõne hetke.
Kehaanalüüs nägi jah välja täpselt selline, nagu lisatud lingi all avaneval pildil- pidin hetkeks kaalu moodi asjal seisma, mingit toigast käes hoidma ning nuppudele vajutama.
Kehaanalüüsi tulemused oli see koht, kus meil mõlemal naeratus juba rohkem hakkas näole tulema (ok, tegelt oli meil ikka kogu aeg viisakalt rõõmus olla, aga siis tulid head uudised). Nimelt on minu keha lihasmass väga suur. Eks need, kes minuga viimasel ajal lähikontaktis on olnud, teavad seda isegi. Teiste ees aga on see rasvmassi all ilusti saladuses olnud. Kuigi eks ma ise tegelikult teadsin.
Mu kaal tänasel hetkel oli 107,7 kg ja lihasmassi ning skeletti sellest on 57,3 kg. Keskmine lihasmassi kogus minu pikkuse juures oleks võinud olla 41,9-48,1 kg, nii et see on korralikult rohkem. Rääkisin siis ära kogu oma lastele eelnenud ajaloo, kus ülikooli ajal oli normaalne 5x nädalas aeroobika, USAs oli tavaline mitu korda nädalas jõusaal ja ujumine, enne laste sündi käisin vähemalt 3x nädalas body pump trennis.... jne.
"Lihased ei kao nii kiiresti, kui me enamasti arvame," oli üks teadmistest, mille võrra täna Bryan mind targemaks tegi. Eks laste tõstmine ja muud kodused tegemised on aidanud lihaseid hoida, kuid aluspõhi on pandud ikka aastaid tagasi. Positiivne on ka see, et mu keha on võrdselt treenitud. Jah, Bryan sai küll kehaanalüüsi põhjal aru, et ma olen pigem vasakukäeline, aga see ei olnud tohutult erinev.
Keha segmentaalne analüüs (erinevate kehaosade analüüs) näitas samuti, et lihasmass on hea üle kogu keha (võrdselt) ja samas on rasvamass üle kogu keha üle normi...võrdselt. Ehk siis kogu mu keha mure on liigne rasvmassi kogus, mitte vähene treenitus. Rasva mass kehaanalüüsi järgi on 44,3 kg.
Minu keha bioloogiline vanus on hetkel 38a. Pidavat olema normaalne, et varsti on see 20ndate alguses... loodetavasti ei tähenda see ka ülejäänud elu langemist 20ndate eluaastate algusse.
Lihasmassi kasvatamine ei ole seega kriitiline ülesanne, vaid pigem tuleb rasva kaotada. Lihased on olulised, sest need on ainevahetuseks vajalikud. Nii et kui mul lihaseid poleks, tuleks alustada nende kasvatamisest. Minu puhul aga hakkame pihta kalorivaese dieediga. Oluline on suurendada proteiini ning vähendada süsivesikute (carbs) kasutamist.
Nii on minu suurimad sõbrad nüüd veiseliha, kana, munad, riis, kartul, täisteraleib. Enamus neist kuuluvad mu söögilauale nagunii, aga... mitte 5-6 korda päevas. Nüüd aga on nii.
Olen alati arvanud, et minu 4-6-tunnine ööuni ja seega tihtilugu öised söömised on kaalutõusu üks suur põhjus. Bryan võttis seda väga rahulikult. Lihtsalt enne magamajäämist peab jääma piisavalt aega, et keha jõuaks toidu ära seedida.
Joomine on ka oluline! Esimestel nädalatel on minu eesmärk 3 liitrit päevas. Pole probleem. Sedagi olen varem harjutanud!
Söömisega ütlesin kohe, et tohutult kokkama ma ei hakka ja selliseid sööke ei söö, mida saab ainult Tallinna Stockmannist. Eks on ju selliseidki dieete. See sobis ka hästi. Pean nüüd veidi mõtlema ja arvutama, et endale mingid söögirutiinid selgeks saada. Kapp on mune, kana ja hakkliha igatahes täis. Riisi olen viimastel nädalatel juba nagunii varunud. Lihtsalt sellepärast, et mulle nii väga maitseb.
Esmaspäeval saame jälle kokku ning siis tuleb juba koormustest. Bryani jaoks on järgmiseks oluline näha, kuidas mu keha tegutseb ja töötab.
Nii lihtne see saabki olema- mina teen nüüd nii, kuidas Bryan ütleb! Leppisime kokku, et minule jääb kirjutamine ja tema raamatut ei kirjuta, aga spordis on tema prof ja sel teemal kuulan mina teda. Kui Bryan käsib hüpata, siis hüppan... ja nii ongi! Huh, kuidas mulle meeldib, kui igaüks teeb seda, mida oskab.
Mulle meeldib sporti teha. On alati meeldinud. Vahepealsed aastad on aga olnud sellised, kus polnud aega ja siis juba oli kaal selline, et praegu ma ei oska kusagilt alustada, nii et ma ennast ei vigastaks. Kuna ma olen kaalu langetanud ja tõstnud, trennides käinud ja mittekäinud, siis saime aru, et mu ootused on väga realistlikud. Ma ei oota imet ja tean, kui palju tööd tuleb järgmistel kuudel teha. Tean, et vahepeal saab hirmus lõbus olema ja vahepeal tuleb hambad risti punnitada. Aga see ongi see, millest olen aastaid lastega kodus olles unistanud.
Viimane aasta (kui Herlend 7 nädalat järjest Soomes töötas ja siis 1 nädala kodus oli) on minu jaoks väga raske olnud- kõik lastehoiud kasutasin ära selleks, et käia koosolekutel-kohtumistel ja muid töid teha. Nii ei olnudki enam väga võimalik, et ma veel sportimiseks (mitu korda nädalas!) ka aega saaks. Sellega kaasnes teistpidi endaga rahulolematus. Praegu on teistpidi pingeline, sest Herlend aitab lapsi hoida, kuid rahateenimise osas seab see mulle suuremad kohustused. Lisaks sellele aga jätkuvalt ka suur osa lastehoidu. Samas aga on liikumisvabadus nüüd tohutult suurem. Loodan väga, et kõik toimib ja ma suudan oma mitme ameti kõrvalt 3-4 korda nädalas Pärnus trennis käia (eks tulevikus saab ühtteist ka kodus teha, kuid alustuseks kindlasti mitte).
Hirmus-koledad pildid teeme ka järgmine kord, et ikka meeles oleks, millest alustasime.
Kui aga küsida soovitusi, et ma nüüd räägiks teistele ka, mida täna kuulsin ja mida tegema peab, siis põhiline on, et tuleb lähtuda konkreetsest inimesest. Seda see personaaltreening tähendabki. Siin räägin mina enda kehale toimivatest soovitustest, mis on tehtud mulle tehtud analüüside ja minu keha toimimise jälgimise põhjal. Need aga ei pruugi teistele sobida.
Meie Bryaniga jätkame minu keha tundmaõppimist ja teeme sellest koos varsti ilu-ilu!
Edu ja järjepidevust meile!
Loe teisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit
21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!
13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?
9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu
6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener
teisipäev, 29. detsember 2015
esmaspäev, 28. detsember 2015
Kui ma oleks rase...
Paar päeva tagasi ülespandud uudis pulmadest (Pulmakellad helisevad )oli minu jaoks ka suur üllatus.
Ei, mitte abiellumine. Hoopis see, kuidas seda postitust vaid paari tunniga käis vaatamas üle 1000 inimese. Tänaseks üle 2500 inimese. Ma ikka püüan aegajalt aru saada, et kuidas inimesed mu blogisse jõuavad ja mida nad loevad. Ilmselgelt on märksõna pulmad võluväega ja juhtis minu kirjutisteni mitmeidki uusi inimesi.
Nii ma hakkasingi mõtlema, et huvitav, kui palju jõuaks siia inimesi veel siis, kui ma kirjutaks, et ma olen rase? Kumb on suurema võlujõuga sõna? Aga ei, ma ei ole. Ja ei ole (vähemalt hetkel!) plaanis ka. Pulmad hoopis on, nagu lugesite. Aga kui ma rasedusest kirjutaks, kas siis jõuaks siia veel rohkem inimesi?
Igatahes on vahva, et pulmad inimestele korda lähevad. Siinkohal täname veelkord kõiki õnnitlejaid! Meile endale lähevad ka. Eriti kuna oleme abiellumisele juba nii kaua mõelnud, mitmeid kuupäevi paika pannud... ja nüüd, kui see on avalikult välja öeldud, siis nagu enam taganemisteed pole. Tuleb hoogsalt planeerida. Nagu lubasin, hakkan sellest ka siin aru andma.
Varsti!
Praegu aga on nii:
Pulmade planeerimise asemel elan hoopis mõned nädalad armukesega. Ja Herlend elab naisega, kellel on armuke. Ma ei tea küll, kas ta lõpuni vastu peab, aga ta on seda varemgi teinud (5 korda!) ja vähemalt teab, kui hull asi on.
Ehk siis käimas on mu noorteromaani "Ütlemata sõnad" eelviimase versiooni ülelugemine ja viimase versiooni kirjutamine. See tähendab täiskohaga tööd vähemalt nädalaks... kui oleks vaid nii palju aega... Täna jõudsin ülelugemisega poole peale ja mul on juba nii palju liine, mis sinna veel sisse peab mahtuma.
Peale selle jooksin ükspäev Pärnus Valgrele otsa ja sain aru, et tema lugu "Muinaslugu muusikas" on üks oluline ühenduspunkt, mis siiani mu raamatust puudu oli. Kuidas ma nii loll olin ja see lugu mulle siiani meelde ei tulnud? Terminaatori "Ainult sina võid mu maailma muuta" on igatahes täitsa esindatud. Kuidas siis kirjutada armastusest ilma sellise loota?
Valgre on aga läbi elu samuti minu jaoks oluline olnud. Kontrollisin Valgrega kohtudes järgi- ma mäletan ikka veel laulu "Muinaslugu muusikas" sõnu hästi! Minu esimene enda ostetud laulik oli just Valgre lugudega. Neid ma siis õppisin mängima, kui alles alustasin muusikaõpinguid. Tal on suht keerulised saateakordid alati kõikjal, nii et akordioniga pidi alati nuputama, et kust ja mida kätte saab. Ja vaieldamatult on Valgre laulud enamuses väga valusad.
Valgre elulool põhinevat filmi "Need vanad armastuskirjad" mina ikka veel väga vaadata ei taha, sest see on nii kurb.
Minu tegelased aga saavad Valgre laule siiski laulda. Nagu ka Terminaatori omi. Ja iseenda omi juurde kirjutada. Mina muudkui kirjutan oma tegelastele luuletusi ja armas Margit Peterson vaatab neid üle. Ma ju teatavasti ei tea luuletamisest ka mitte midagi.
See, armsad sõbrad, tähendab ainult seda, et kui ma kohtudes teile totakalt otsa naeratan, siis ilmselt olen teises maailmas... aga veel tõenäolisem on lihtsalt, et me ei kohtu mõnda aega, sest... ma olen teises maailmas!
Loodan, et teile hiljem meeldib (vähemalt neile, kes päriselt ka LUGEDA kavatsevad)!
Ei, mitte abiellumine. Hoopis see, kuidas seda postitust vaid paari tunniga käis vaatamas üle 1000 inimese. Tänaseks üle 2500 inimese. Ma ikka püüan aegajalt aru saada, et kuidas inimesed mu blogisse jõuavad ja mida nad loevad. Ilmselgelt on märksõna pulmad võluväega ja juhtis minu kirjutisteni mitmeidki uusi inimesi.
Nii ma hakkasingi mõtlema, et huvitav, kui palju jõuaks siia inimesi veel siis, kui ma kirjutaks, et ma olen rase? Kumb on suurema võlujõuga sõna? Aga ei, ma ei ole. Ja ei ole (vähemalt hetkel!) plaanis ka. Pulmad hoopis on, nagu lugesite. Aga kui ma rasedusest kirjutaks, kas siis jõuaks siia veel rohkem inimesi?
Igatahes on vahva, et pulmad inimestele korda lähevad. Siinkohal täname veelkord kõiki õnnitlejaid! Meile endale lähevad ka. Eriti kuna oleme abiellumisele juba nii kaua mõelnud, mitmeid kuupäevi paika pannud... ja nüüd, kui see on avalikult välja öeldud, siis nagu enam taganemisteed pole. Tuleb hoogsalt planeerida. Nagu lubasin, hakkan sellest ka siin aru andma.
Varsti!
Praegu aga on nii:
Pulmade planeerimise asemel elan hoopis mõned nädalad armukesega. Ja Herlend elab naisega, kellel on armuke. Ma ei tea küll, kas ta lõpuni vastu peab, aga ta on seda varemgi teinud (5 korda!) ja vähemalt teab, kui hull asi on.
Ehk siis käimas on mu noorteromaani "Ütlemata sõnad" eelviimase versiooni ülelugemine ja viimase versiooni kirjutamine. See tähendab täiskohaga tööd vähemalt nädalaks... kui oleks vaid nii palju aega... Täna jõudsin ülelugemisega poole peale ja mul on juba nii palju liine, mis sinna veel sisse peab mahtuma.
Peale selle jooksin ükspäev Pärnus Valgrele otsa ja sain aru, et tema lugu "Muinaslugu muusikas" on üks oluline ühenduspunkt, mis siiani mu raamatust puudu oli. Kuidas ma nii loll olin ja see lugu mulle siiani meelde ei tulnud? Terminaatori "Ainult sina võid mu maailma muuta" on igatahes täitsa esindatud. Kuidas siis kirjutada armastusest ilma sellise loota?
Valgre on aga läbi elu samuti minu jaoks oluline olnud. Kontrollisin Valgrega kohtudes järgi- ma mäletan ikka veel laulu "Muinaslugu muusikas" sõnu hästi! Minu esimene enda ostetud laulik oli just Valgre lugudega. Neid ma siis õppisin mängima, kui alles alustasin muusikaõpinguid. Tal on suht keerulised saateakordid alati kõikjal, nii et akordioniga pidi alati nuputama, et kust ja mida kätte saab. Ja vaieldamatult on Valgre laulud enamuses väga valusad.
Valgre elulool põhinevat filmi "Need vanad armastuskirjad" mina ikka veel väga vaadata ei taha, sest see on nii kurb.
Minu tegelased aga saavad Valgre laule siiski laulda. Nagu ka Terminaatori omi. Ja iseenda omi juurde kirjutada. Mina muudkui kirjutan oma tegelastele luuletusi ja armas Margit Peterson vaatab neid üle. Ma ju teatavasti ei tea luuletamisest ka mitte midagi.
See, armsad sõbrad, tähendab ainult seda, et kui ma kohtudes teile totakalt otsa naeratan, siis ilmselt olen teises maailmas... aga veel tõenäolisem on lihtsalt, et me ei kohtu mõnda aega, sest... ma olen teises maailmas!
Loodan, et teile hiljem meeldib (vähemalt neile, kes päriselt ka LUGEDA kavatsevad)!
laupäev, 26. detsember 2015
Pulmakellad helisevad
Armsad sõbrad,
eile täitus meil Herlendiga 8 aastat koosolemist. Kooselamist on muidugi veel kauem, sest teatavasti kolis Herlend mu korterisse sisse enne koosolemise algust. Kõik need aastad ühiselu ilu, võlu ja valu on läbitud ja rohkemgi veel loodetavasti ees ootamas. Vähemalt ilu ja võlu.
Nii saigi paar kuud tagasi tehtud lõplik otsus, et pulmakellad helisevad 16.07.16.
Jah, oleme ennegi mitmeid kuupäevi paika pannud ja käsigi on palutud juba aastaid tagasi. Me ei tahtnud aga abielluda nii, et mina oleks rase või et mul oleks rinnabeebi kaenlas. Siis juba mõtlesime, et lapsed võiks olla piisavalt suured, et kogu üritusest maksimaalselt osa saada. Ja siis hakkasime ilusaid kuupäevi ootama. Üks kindlaim valik oli selle aasta 15.august (15.08.15). Külaliste nimekirjad ja muu taoline oli ka juba valmis... aga läks teisiti. Sellegi poolest ei läinud 15.august kuidagi märkamatult mööda ja tegi meie ilusa-elusa elu omal moel veelgi ilusamaks.
Pole saladus, et pulmade korraldamine pole mulle võõras teema, sest korra olen neid juba teinud. Siis nägin välja selline:
Tookord läks nii, et 1 aasta ja 1 kuu pärast sai selgeks, et pärast abiellumist selgunud asjaolud tegid selle liidu jätkumise võimatuks.
Päris sellisesse vormi ma ilmselt nendeks pulmadeks ei jõua, kui eelmistel, aga muudatused tulevad selgi teemal. Praegu lõpetan läbirääkimisi ühe spordiklubiga ning varsti saan loodetavasti teilegi sellest rohkem kirjutada.
Herlendiga tean, et ma saaks ilma temata elada, saaks enamuse asjadega hakkama. Aga ma ei taha! Ja see ongi minu jaoks armastuses oluline- kui ollakse inimesega koos sellepärast, et tahetakse, mitte sest see on hädavajalik ja muud võimalust pole. Vabatahtlik valik. Enda vastutus.
Ma loodan, et olete meie uudise üle õnnelikud ja ei järgne solvumist, et kes kõik oleks pidanud enne teisi teadma. Nüüd kõik teate ja nüüd on aeg rõõmustamiseks! Suur-suur tänu aga Veronikale ja Katile, kes meie uudist on pidanud mitu kuud saladuses hoidma. Saladuste sunniviisiline jagamine mulle tegelikult ei meeldi, sest see seab teisele inimesele kohustuse teise saladust varjata ja oma väljaütlemisi jälgida. See ei ole aga aus. Nii et vabandused kaaskannatajate ees... aga teate ju, et see oli vajalik.
Kati osa oli selline, et tegelikult läks kogu see pulmade teema ühte tulevasse artiklisse, mille kaudu tahtsime teid pulmadest teavitada. Kuna selle ilmumine aga viibib, siis seetõttu täna selline postitus.
Ega meil tegelikult midagi veel väga organiseeritud ei ole. Välja on selgitatud mitu varianti toimumiskohtadest jms mis EI toimi! Aga no mittesobivate variantide välistamine on ju samuti tegevus.
Kohaga on meil see mure, et kindlasti tahame, et lapsed saaks osaleda ning et oleks ööbimisvõimalusi, kuna osad külalised tulevad ka välismaalt või teisest Eestimaa otsast. Laste tõttu peab seal olema mingit tegevust ka lastele ning see peab olema piisavalt lähedal, et soovi korral saaks lapsed koju magama tuua. Nii et palju tingimusi.
Külaliste nimekirja tuumikut oli väga lihtne koostada, sest laste sünnipäevad, ristimised jms kodused tähtpäevad on möödunud samas u 50 inimesega lähedasemate sugulaste-sõprade ringis. Nii tuli pulmanimekirja koostamiseks lihtsalt mõni laste sünnipäeva külaliste nimekiri ette võtta.
Sellised uudised siis täna meie praeguseks 6-liikmeliseks kasvanud pere poolt. Nüüd saan edaspidigi lõpuks avalikult ka pulmateemalisi postitusi teha. Asjade käiguga hoian teid kursis järgmiste postituste kaudu!
Ootusärevus on suur ja lõpuks saab ammune unistus teoks!
p.s. Herlendi sõpradele, kellele veel pole öelnud- poissmeeste õhtu olgu umbes NÄDAL enne pidu (aga alles peale Uulu laagrit... või tükk aega ENNE Uulu laagrit... no igatahes mitte viimasel õhtul!) Kõik alkohaisused jäetakse kiriku ukse taha... ja kui selleks on peigmees, siis... ikka jäetakse!)
eile täitus meil Herlendiga 8 aastat koosolemist. Kooselamist on muidugi veel kauem, sest teatavasti kolis Herlend mu korterisse sisse enne koosolemise algust. Kõik need aastad ühiselu ilu, võlu ja valu on läbitud ja rohkemgi veel loodetavasti ees ootamas. Vähemalt ilu ja võlu.
Nii saigi paar kuud tagasi tehtud lõplik otsus, et pulmakellad helisevad 16.07.16.
Jah, oleme ennegi mitmeid kuupäevi paika pannud ja käsigi on palutud juba aastaid tagasi. Me ei tahtnud aga abielluda nii, et mina oleks rase või et mul oleks rinnabeebi kaenlas. Siis juba mõtlesime, et lapsed võiks olla piisavalt suured, et kogu üritusest maksimaalselt osa saada. Ja siis hakkasime ilusaid kuupäevi ootama. Üks kindlaim valik oli selle aasta 15.august (15.08.15). Külaliste nimekirjad ja muu taoline oli ka juba valmis... aga läks teisiti. Sellegi poolest ei läinud 15.august kuidagi märkamatult mööda ja tegi meie ilusa-elusa elu omal moel veelgi ilusamaks.
Pole saladus, et pulmade korraldamine pole mulle võõras teema, sest korra olen neid juba teinud. Siis nägin välja selline:
Tookord läks nii, et 1 aasta ja 1 kuu pärast sai selgeks, et pärast abiellumist selgunud asjaolud tegid selle liidu jätkumise võimatuks.
Päris sellisesse vormi ma ilmselt nendeks pulmadeks ei jõua, kui eelmistel, aga muudatused tulevad selgi teemal. Praegu lõpetan läbirääkimisi ühe spordiklubiga ning varsti saan loodetavasti teilegi sellest rohkem kirjutada.
Herlendiga tean, et ma saaks ilma temata elada, saaks enamuse asjadega hakkama. Aga ma ei taha! Ja see ongi minu jaoks armastuses oluline- kui ollakse inimesega koos sellepärast, et tahetakse, mitte sest see on hädavajalik ja muud võimalust pole. Vabatahtlik valik. Enda vastutus.
Ma loodan, et olete meie uudise üle õnnelikud ja ei järgne solvumist, et kes kõik oleks pidanud enne teisi teadma. Nüüd kõik teate ja nüüd on aeg rõõmustamiseks! Suur-suur tänu aga Veronikale ja Katile, kes meie uudist on pidanud mitu kuud saladuses hoidma. Saladuste sunniviisiline jagamine mulle tegelikult ei meeldi, sest see seab teisele inimesele kohustuse teise saladust varjata ja oma väljaütlemisi jälgida. See ei ole aga aus. Nii et vabandused kaaskannatajate ees... aga teate ju, et see oli vajalik.
Kati osa oli selline, et tegelikult läks kogu see pulmade teema ühte tulevasse artiklisse, mille kaudu tahtsime teid pulmadest teavitada. Kuna selle ilmumine aga viibib, siis seetõttu täna selline postitus.
Ega meil tegelikult midagi veel väga organiseeritud ei ole. Välja on selgitatud mitu varianti toimumiskohtadest jms mis EI toimi! Aga no mittesobivate variantide välistamine on ju samuti tegevus.
Kohaga on meil see mure, et kindlasti tahame, et lapsed saaks osaleda ning et oleks ööbimisvõimalusi, kuna osad külalised tulevad ka välismaalt või teisest Eestimaa otsast. Laste tõttu peab seal olema mingit tegevust ka lastele ning see peab olema piisavalt lähedal, et soovi korral saaks lapsed koju magama tuua. Nii et palju tingimusi.
Külaliste nimekirja tuumikut oli väga lihtne koostada, sest laste sünnipäevad, ristimised jms kodused tähtpäevad on möödunud samas u 50 inimesega lähedasemate sugulaste-sõprade ringis. Nii tuli pulmanimekirja koostamiseks lihtsalt mõni laste sünnipäeva külaliste nimekiri ette võtta.
Sellised uudised siis täna meie praeguseks 6-liikmeliseks kasvanud pere poolt. Nüüd saan edaspidigi lõpuks avalikult ka pulmateemalisi postitusi teha. Asjade käiguga hoian teid kursis järgmiste postituste kaudu!
Ootusärevus on suur ja lõpuks saab ammune unistus teoks!
p.s. Herlendi sõpradele, kellele veel pole öelnud- poissmeeste õhtu olgu umbes NÄDAL enne pidu (aga alles peale Uulu laagrit... või tükk aega ENNE Uulu laagrit... no igatahes mitte viimasel õhtul!) Kõik alkohaisused jäetakse kiriku ukse taha... ja kui selleks on peigmees, siis... ikka jäetakse!)
neljapäev, 24. detsember 2015
Ole ka õnnelik!
Armsad sõbrad,
täna tahan teile vaid öelda, et...
... mina olen õnnelik! Ole sina ka!
On nii palju asju, mida saame ise oma õnne heaks teha. Miks oma? Minu-minu? Kas see pole isekas? Ei ole, sest:
- õnnelikud inimesed on ka teistega armsad!
- õnnelikud inimesed ei ela enda muresid teiste peal välja!
- õnnelikud inimesed muutuvad iga päevaga paremaks ja parandavad ennast vajadusel, mitte ei halvusta teisi, et ise seeläbi parem välja näha!
- õnnelikud inimesed ei õpeta, kritiseeri, arvusta ilma küsimata!
- õnnelikud inimesed hoolivad inimestest, asjadest, maailmast enda ümber, mitte ei kinnita pidevalt, kuidas kõigest on ükskõik... ise samal ajal vaikselt sisemiselt surres!
- õnnelikud inimesed ei karda eksida ja seda tunnistada, vaid õpivad oma õppetunni ja on järgmisel korral paremad ja targemad!
- õnnelikud inimesed on seal, kus nad on õnnelikud! Aga kogemus, mis näitab, kus ja kellega sa ei peaks olema on ka vajalik õppetund, nii et on täitsa okey olla mõnikord vales kohas... kui sellest õigel ajal aru saad!
- õnnelikud inimesed ei karda õnnetuid, sest keegi ei saa kelleltki oma sõnade, ega tegudega õnne vähemaks võtta! Kui sa ise tead, mis või kes sa oled, siis ei saa keegi seda vähendada! Alatud rünnakud näitavad, et ründajal endal on midagi viga ja enda elu segamini!
- õnnelikud inimesed teavad, et ka õnnetu olla on okey, sest see läheb mööda... ja sellele saad sa ise kaasa aidata!
Rõõmurohkeid jõule, armsad sõbrad (ükskõik, kuidas, kus ja kellega te neid veedate)!
-
täna tahan teile vaid öelda, et...
... mina olen õnnelik! Ole sina ka!
On nii palju asju, mida saame ise oma õnne heaks teha. Miks oma? Minu-minu? Kas see pole isekas? Ei ole, sest:
- õnnelikud inimesed on ka teistega armsad!
- õnnelikud inimesed ei ela enda muresid teiste peal välja!
- õnnelikud inimesed muutuvad iga päevaga paremaks ja parandavad ennast vajadusel, mitte ei halvusta teisi, et ise seeläbi parem välja näha!
- õnnelikud inimesed ei õpeta, kritiseeri, arvusta ilma küsimata!
- õnnelikud inimesed hoolivad inimestest, asjadest, maailmast enda ümber, mitte ei kinnita pidevalt, kuidas kõigest on ükskõik... ise samal ajal vaikselt sisemiselt surres!
- õnnelikud inimesed ei karda eksida ja seda tunnistada, vaid õpivad oma õppetunni ja on järgmisel korral paremad ja targemad!
- õnnelikud inimesed on seal, kus nad on õnnelikud! Aga kogemus, mis näitab, kus ja kellega sa ei peaks olema on ka vajalik õppetund, nii et on täitsa okey olla mõnikord vales kohas... kui sellest õigel ajal aru saad!
- õnnelikud inimesed ei karda õnnetuid, sest keegi ei saa kelleltki oma sõnade, ega tegudega õnne vähemaks võtta! Kui sa ise tead, mis või kes sa oled, siis ei saa keegi seda vähendada! Alatud rünnakud näitavad, et ründajal endal on midagi viga ja enda elu segamini!
- õnnelikud inimesed teavad, et ka õnnetu olla on okey, sest see läheb mööda... ja sellele saad sa ise kaasa aidata!
Rõõmurohkeid jõule, armsad sõbrad (ükskõik, kuidas, kus ja kellega te neid veedate)!
-
kolmapäev, 23. detsember 2015
Vaatan neid lolle kaubamajas...
Neid lolle, kes jälle kõik ostud on viimasele jõulude-eelsele päevale jätnud... käivad tuimade nägudega mööda kaubamaja ringi... teineteist ei märka... teretamiseks pead inimesed omast mullist välja müksama...kotte-kaste-karpe on käed täis, aga silmad vilavad ikka järgmist asja otsides ringi...
Vaatan neid lolle... ja siis... saan aru, et ahhaaaa, ma ju ise ka siin... nende seas... jalutan tuima näoga ringi... vahepeal kontrollin rahakoti vahelt nimekirja, aga kuna pea hakkas sellest sagimisest valutama juba enne uksest sisseastumist, siis mõte ei tööta ja tahaks lihtsalt ära-ära-ära...
Eile ei jõudnud Herlend oma tegemistega valmis, nii et jõudsin linna viimasel minutil. Õde-Kariniga, kes on muuseas juba aastaid ka mu moenõustaja olnud (et tema kapist shoppan endale asju jne) leidsime mulle paar jõulukingitust. Pakin need ilusti ära ja ootan koos teistega veel paar päeva. Nii käib ju!
Lastele sain ka mõned asjad. Aga mõned ostud jäid tegemata ja nii ei jäänudki muud üle, kui ette võtta kõige rumalam samm- täna linna minna! Kusjuures tegelikult polnud veel üldse hull. Ju ka seetõttu, et normaalsed tööinimesed olid alles tööl.
Kui aga mõelda, et enamusel peaks tööaeg olema, siis paneb küsima, et kust siiski need kõik inimesed tulid, kes kolmapäeva lõuna ajal linnas poes olid??? Mis tööd nemad teevad ja millist elu elavad? Mulle muidu ei meeldi teiste inimeste eludesse vaadata (kui, siis ainult kirjanduslikel eesmärkidel), aga kuna paar päeva tagasi sain alles suure hukkamõistu osaliseks, et ma ei ela nagu normaalsed inimesed, siis see on lihtsalt praegu nii värske teema- kuidas elavad normaalsed inimesed?
Meie pere on viimased kuud väga ebanormaalne olnud ja me anname oma parima, et see nii jätkuks. Näiteks minu viimane nädal nägi välja selline:
See tähendab, et mu tööpäev hakkas siis, kui kõik need asjad olid ära tehtud... ehk umbes kl 21 õhtul. Magama sain kõige varem kl 2..või 3... või 5... Äratus aga ikka kl 7.30. Jah, igavesti nii ei jõua. See nädal on hoopis teistsugune:
Eelmise nädala algul teadsin, et kui see saab üleelatud, siis on edaspidigi kõik võimalik. Tegelikult on niigi, aga kuidagi pidi ju ennast motiveerima. Tulemuseks oli aga ka see, et eile õhtul läksin kl 20 korraks magama... südaöö paiku käisin korra dušši all ja magasin rahulikult hommikuni. Minu puhul pole see üldse normaalne. Hommikul oli paha küll. Enam ei tee. Aga omamoodi vahva oli siiski. Ju siis oli seda vaja.
Meie ebanormaalses peres ei muutu jõulude ajal midagi: perega veedetud aeg on ikka esmatähtis, isa on ikka kodus, ema on ikka kodus, sugulastel käiakse ikka külas... no olgu- lastele me asju kogu aeg niiviisi ei osta! Aga jõulude juures tähtsaimad asjad on meie ebanormaalses peres kogu aeg olemas. Õnneks on meil oma perega nii palju tegemist, et teiste kritiseerimise asemel ütlen taas: õnnelik olen! Usun, et see käib kogu meie pere kohta!
Alati saab paremini. Üritame iga päev. Teeme kõvasti tööd. Aga teame, mille nimel!
Parim on teha tööd asjade-olukorra nimel, mis sul on olemas, mitte igatseda kättesaamatut tulevikku. Ja asi pole ju selles, nagu me ei oskaks paremat tahta. Vastupidi- tõesti oleme kätte saanud selle, mille nimel oleme ise palju vaeva näinud ja millisest elust paljud unistavad. Ei, meil pole kõik asjad väga hästi. Aga olulised asjad on hästi.
Ja see ongi oluline!
Vaatan neid lolle... ja siis... saan aru, et ahhaaaa, ma ju ise ka siin... nende seas... jalutan tuima näoga ringi... vahepeal kontrollin rahakoti vahelt nimekirja, aga kuna pea hakkas sellest sagimisest valutama juba enne uksest sisseastumist, siis mõte ei tööta ja tahaks lihtsalt ära-ära-ära...
Eile ei jõudnud Herlend oma tegemistega valmis, nii et jõudsin linna viimasel minutil. Õde-Kariniga, kes on muuseas juba aastaid ka mu moenõustaja olnud (et tema kapist shoppan endale asju jne) leidsime mulle paar jõulukingitust. Pakin need ilusti ära ja ootan koos teistega veel paar päeva. Nii käib ju!
Lastele sain ka mõned asjad. Aga mõned ostud jäid tegemata ja nii ei jäänudki muud üle, kui ette võtta kõige rumalam samm- täna linna minna! Kusjuures tegelikult polnud veel üldse hull. Ju ka seetõttu, et normaalsed tööinimesed olid alles tööl.
Kui aga mõelda, et enamusel peaks tööaeg olema, siis paneb küsima, et kust siiski need kõik inimesed tulid, kes kolmapäeva lõuna ajal linnas poes olid??? Mis tööd nemad teevad ja millist elu elavad? Mulle muidu ei meeldi teiste inimeste eludesse vaadata (kui, siis ainult kirjanduslikel eesmärkidel), aga kuna paar päeva tagasi sain alles suure hukkamõistu osaliseks, et ma ei ela nagu normaalsed inimesed, siis see on lihtsalt praegu nii värske teema- kuidas elavad normaalsed inimesed?
Meie pere on viimased kuud väga ebanormaalne olnud ja me anname oma parima, et see nii jätkuks. Näiteks minu viimane nädal nägi välja selline:
See tähendab, et mu tööpäev hakkas siis, kui kõik need asjad olid ära tehtud... ehk umbes kl 21 õhtul. Magama sain kõige varem kl 2..või 3... või 5... Äratus aga ikka kl 7.30. Jah, igavesti nii ei jõua. See nädal on hoopis teistsugune:
Eelmise nädala algul teadsin, et kui see saab üleelatud, siis on edaspidigi kõik võimalik. Tegelikult on niigi, aga kuidagi pidi ju ennast motiveerima. Tulemuseks oli aga ka see, et eile õhtul läksin kl 20 korraks magama... südaöö paiku käisin korra dušši all ja magasin rahulikult hommikuni. Minu puhul pole see üldse normaalne. Hommikul oli paha küll. Enam ei tee. Aga omamoodi vahva oli siiski. Ju siis oli seda vaja.
Meie ebanormaalses peres ei muutu jõulude ajal midagi: perega veedetud aeg on ikka esmatähtis, isa on ikka kodus, ema on ikka kodus, sugulastel käiakse ikka külas... no olgu- lastele me asju kogu aeg niiviisi ei osta! Aga jõulude juures tähtsaimad asjad on meie ebanormaalses peres kogu aeg olemas. Õnneks on meil oma perega nii palju tegemist, et teiste kritiseerimise asemel ütlen taas: õnnelik olen! Usun, et see käib kogu meie pere kohta!
Alati saab paremini. Üritame iga päev. Teeme kõvasti tööd. Aga teame, mille nimel!
Parim on teha tööd asjade-olukorra nimel, mis sul on olemas, mitte igatseda kättesaamatut tulevikku. Ja asi pole ju selles, nagu me ei oskaks paremat tahta. Vastupidi- tõesti oleme kätte saanud selle, mille nimel oleme ise palju vaeva näinud ja millisest elust paljud unistavad. Ei, meil pole kõik asjad väga hästi. Aga olulised asjad on hästi.
Ja see ongi oluline!
teisipäev, 22. detsember 2015
Kuusk tuppa ei mahu
Meie pere tarkade klubi pidas täna hommikul aru:
Mathias (7a): "Joosep, mis sa arvad, kuhu me sel aastal kuuse paneme? Kööki ei mahu ju?"
Joosep (peaaegu 5a): "Meie tuppa!"
Ma siis tegin meie köögist igaks juhuks kohe pilti ka, et aru saada, miks mu lapsed arvavad, et meie kööki kuusk ei mahu:
Kui palju teil ja teie lastel kuuse jaoks ruumi vaja läheb?
Nojah, me tegelikult ei rääkinud lastega sellest, et kui suur meie selle aasta kuusk olema saab...
Pildilt jääb mõlemalt poolt veel umbes 12 m2 välja. Pärast seda, kui laua akna alla ja diivani toa keskele tõstsime kakleme lastega pidevalt reegli "Toas ei jookse!" täitmise pärast. Samas saan ka lastest aru- kui ruumi on, miks ka mitte. Tavaliselt on see reegel ju sellepärast, et toas joostes lähed millelegi või kellelegi vastu.
Nii mõtlesimegi Herlendiga, et peaks äkki hoopis 5 kuusepuud tooma. Laste toas jooksmine oleks lõpetatud... või lõppeks väga okkaliselt. Annab ju tunda, kuidas me oma lapsi armastame?
Peamegi ju armastama, sest vaadake, kui normaalsed nad on (ehk laste nõudmisel tegime ilupilte ka):
Jõuludeks valmistumine käib meil armastuse tähe all!
Ja mida muud pühadeks vaja ongi?
Mathias (7a): "Joosep, mis sa arvad, kuhu me sel aastal kuuse paneme? Kööki ei mahu ju?"
Joosep (peaaegu 5a): "Meie tuppa!"
Ma siis tegin meie köögist igaks juhuks kohe pilti ka, et aru saada, miks mu lapsed arvavad, et meie kööki kuusk ei mahu:
Kui palju teil ja teie lastel kuuse jaoks ruumi vaja läheb?
Nojah, me tegelikult ei rääkinud lastega sellest, et kui suur meie selle aasta kuusk olema saab...
Pildilt jääb mõlemalt poolt veel umbes 12 m2 välja. Pärast seda, kui laua akna alla ja diivani toa keskele tõstsime kakleme lastega pidevalt reegli "Toas ei jookse!" täitmise pärast. Samas saan ka lastest aru- kui ruumi on, miks ka mitte. Tavaliselt on see reegel ju sellepärast, et toas joostes lähed millelegi või kellelegi vastu.
Nii mõtlesimegi Herlendiga, et peaks äkki hoopis 5 kuusepuud tooma. Laste toas jooksmine oleks lõpetatud... või lõppeks väga okkaliselt. Annab ju tunda, kuidas me oma lapsi armastame?
Peamegi ju armastama, sest vaadake, kui normaalsed nad on (ehk laste nõudmisel tegime ilupilte ka):
Jõuludeks valmistumine käib meil armastuse tähe all!
Ja mida muud pühadeks vaja ongi?
esmaspäev, 21. detsember 2015
Lumevaba jõuluving
Oeh, ma ei jõua enam kuulata vingumist, kuidas jõulud ei tule, sest lund ei ole ja ilm on soe, nagu jaanipäeval. Kui lund oleks katuse ääreni, kas siis oleks ülimalt armsad jõulud?
Sellega olen nõus, et jõule tähistatakse aktiivsemalt, kui peres on väikesed lapsed. Paljusid asju tehakse põhjendusega, et laste pärast, kuid eks kasu (jõulurõõmu näol) saavad sellest ikka kõik. Nii olid ka minu elus jõulud rahulikumad aastatel, kui olin juba vanematekodust välja lennanud, aga oma peret veel polnud. See tähendas, et jõulu-trill-tralli asemel sain näiteks jõululaupäeval rahulikult kaks jumalateenistust järjest kirikus istuda ja jõulurahu nautida ning seejärel rahulikult surnuaias jalutada. Viimastel aastatel on need põhilised jõululaupäeva tegemised olnud ettearvamatud, sest lastega ei saa kunagi lõplikke plaane teha.
Sel nädalal oleme edukalt üle elanud 5 jõulupidu ja esmaspäeval on veel üks. Need on nelja lapse vanemaks olemise rõõmud. Fantastiline tunne on näha oma lapsi laulmas-tantsimas-näitlemas. Ma ei tea, kas see kunagi muutub, aga minul tuleb küll siiani pisar silma, kui oma lapsi laval (ka pisikesel!) näen. Rääkimata sellest pingest, mis on üleval, kui ootad ja vaatad, et kas lapsukesel on kõik meeles ja läheb hästi.
See ei ole ülim enesekindlus, et mu lapsed peaks kuidagi eriti andekad ja tublid olema, kõigega ideaalselt hakkama saama. See on arusaam, kui palju tööd tuleb teha, et mingi etteaste selgeks saada. Ma olen kooliajal ise kõik aastad ühe kuni mitme etteastega esinenud- nii laulu, pillimängu kui näitlemisega. Peale keskkooli lõpetamist olen jõuluajal esinema jõudnud rahvatantsijatele pilli mängides või laulukooriga. Pühapäevakooli õpetajana töötades tegime lastega kirikus ka näidendeid.
Eelmisel aastal näiteks laulsime Pärnu-Jaagupi naiskooriga kirikus Halleluujat (vaatamiseks klikka lingil!). See oli väga raske, sest see on tohutult tundeline ja sügavmõtteline laul (eestikeelne versioon), nii et ikka jälle tahtsid pisarad pidevalt silmisse tikkuda. Nii vägev oli olla!
Ükskõik, kui suur on lava või kui tähtis esinemine, igal juhul eelneb sellele suur töö. Ja kui sa lõpuks seisad ja esitad seda, mida oled pikalt õppinud... oeh, see on alati fantastiline tunne. Ja samas ka kurb, sest miski lõppeb. See, milleni oled pikalt teel olnud, saab otsa. Üks eesmärk lõppeb, uks sulgub, tuleb leida uus.
Minu jaoks oli nende jõulude üks suur töövõit Mathiase tantsutrenni jõulupidu. Mathias tantsis koos rühmakaaslastega sellist tantsu- VAATA SIIT (Mathias on valge särgiga keskel teises reas). Olen varem siingi kirjutanud, et tantsimine oli minu jaoks asi, mis jäi kättesaamatuks, sest elasin maal. Siin selliseid trenne polnud ja linnas ma käia ei saanud, ega jõudnud. Kaks korda nädalas Mathiase linna trenni tassimine (40 km sinna ja 40 km tagasi) pole samuti kõige lihtsam olnud. Eriti kui olin üksi lastega ja pidin alati kõik 4 last kaasa võtma. Siiski jäi tal trenn vahele vaid mõnel üksikul korral ning ka abilisi transportimiseks kasutasime vaid mõned korrad. Siinkohal suur tänu meie vahvatele abilistele!
Kindlasti on minu kättesaamatu unistus üks põhjus, miks Mathias (ja algul ka Joosep) sinna trenni jõudis. See aga pole see, miks ta seal käib. Talle tõesti meeldib! Ta läheb trenni iga kord rõõmsana ning tuleb tagasi veel rõõmsamana (ja veidi väsinult). Nii ongi põhjust rõõmustada, sest tantsuaasta esimene poolaasta on ennast ära tasunud ning see vahva esinemine jõulupeol on suur-suur autasu viimaste kuude pingutuse eest.
Kodus meil kulda ja karda kusagil veel ei ripu. Köögis on laual suur mitmekümne-sentimeetrine küünal ning paar jõulutähte. Jõulutähed said minu jaoks jõulude osaks pärast esimest külaskäiku Rootsi sõprade juurde umbes aastal kümme aastat tagasi. Hea meelega jagaks lilled kõikjale meie koju laiali, aga... meil on sel aastal üks metsik vastutöötaja- paari päeva pärast pooleteiseaastaseks saav Christian. See tähendab, et kapiuksed on meil jätkuvalt teibiga kinni tõmmatud, köögilaua ja kappide äärte jaoks kehtib 20... ei, nüüd juba 40 sentimeetri reegel- mitte miski ei või äärele lähemal olla kui 40 sentimeetrit, sest siis on see varsti maas. Nüüdseks on Christian muidugi avastanud abivahendite kasutamise võlu. Nii oskab ta laualt ja kapilt asju alla tuua ka mõõga, harjavarre, pliiatsite, ruloo alaosas oleva pulga ja muude huvitavate vahendite abil.
Pidasime täna ka lastega jõulutunde teemal aru. Mathias (7a) arvas, et jõulud on eriline aeg, sest siis on kingitused ja kuusepuu. Ma loomulikult küsisin, et aga kuidas pere ja koosolemisega on?
"Aga me oleme ju kogu aeg koos, nii et see ei ole jõulude ajal teistmoodi! See ongi pere!" teatas meie vanim ilmaime targalt. Jah, tegi küll südame soojaks.
Nende jõulude õppetund ja lubadus minu jaoks ongi, et tuleb olla koos inimestega, kes tahavad sinuga koos olla ning kohtades, kus sind on vaja. Pole vaja muretseda selle pärast, kuhu sa ei mahu või mida teha ei jõua. Me kõik saame olla ainult ühes kohas korraga. See on iga inimese VALIK. Ei ole, et "mina ei saa sinna midagi teha, et ma tulla ei saa..." Nii et mina ja kõik teised näitame oma valikuga seda, mis on tähtis! Tähtis minu elus!
Ühes hiljutises vestluses sain pahandada, et miks ma kõigist teemadest räägin mina-mina-mina, et see on nii kitsarinnaline. Vastupidi- ma olen oma mõtlemises jõudnud selleni, et ma ei saa teiste eest rääkida. Ma olen ennast tundma õppinud ja ma võin rääkida MINU otsustest, MINU mõtetest, mitte ei pea ütema, et RAHVAS otsustas, RAHVAS tegi... Kumb on kitsarinnalisem- võtta vastutus ja öelda, et MINA olen selle taga või hajutada vastutus ja öelda, et MEIE mõtlesime-tegime-otsustasime?
MINA tean, et mul tulevad sel aastal veelgi ilusamad ja rahulikumad jõulud, kui kõigil eelmistel, sest ma olen selleks valmis ja aitan sellele igati kaasa!
Hingerahu- see on minu soov Sulle, armas lugeja ja mulle endale ka!
Sellega olen nõus, et jõule tähistatakse aktiivsemalt, kui peres on väikesed lapsed. Paljusid asju tehakse põhjendusega, et laste pärast, kuid eks kasu (jõulurõõmu näol) saavad sellest ikka kõik. Nii olid ka minu elus jõulud rahulikumad aastatel, kui olin juba vanematekodust välja lennanud, aga oma peret veel polnud. See tähendas, et jõulu-trill-tralli asemel sain näiteks jõululaupäeval rahulikult kaks jumalateenistust järjest kirikus istuda ja jõulurahu nautida ning seejärel rahulikult surnuaias jalutada. Viimastel aastatel on need põhilised jõululaupäeva tegemised olnud ettearvamatud, sest lastega ei saa kunagi lõplikke plaane teha.
Sel nädalal oleme edukalt üle elanud 5 jõulupidu ja esmaspäeval on veel üks. Need on nelja lapse vanemaks olemise rõõmud. Fantastiline tunne on näha oma lapsi laulmas-tantsimas-näitlemas. Ma ei tea, kas see kunagi muutub, aga minul tuleb küll siiani pisar silma, kui oma lapsi laval (ka pisikesel!) näen. Rääkimata sellest pingest, mis on üleval, kui ootad ja vaatad, et kas lapsukesel on kõik meeles ja läheb hästi.
See ei ole ülim enesekindlus, et mu lapsed peaks kuidagi eriti andekad ja tublid olema, kõigega ideaalselt hakkama saama. See on arusaam, kui palju tööd tuleb teha, et mingi etteaste selgeks saada. Ma olen kooliajal ise kõik aastad ühe kuni mitme etteastega esinenud- nii laulu, pillimängu kui näitlemisega. Peale keskkooli lõpetamist olen jõuluajal esinema jõudnud rahvatantsijatele pilli mängides või laulukooriga. Pühapäevakooli õpetajana töötades tegime lastega kirikus ka näidendeid.
Eelmisel aastal näiteks laulsime Pärnu-Jaagupi naiskooriga kirikus Halleluujat (vaatamiseks klikka lingil!). See oli väga raske, sest see on tohutult tundeline ja sügavmõtteline laul (eestikeelne versioon), nii et ikka jälle tahtsid pisarad pidevalt silmisse tikkuda. Nii vägev oli olla!
Ükskõik, kui suur on lava või kui tähtis esinemine, igal juhul eelneb sellele suur töö. Ja kui sa lõpuks seisad ja esitad seda, mida oled pikalt õppinud... oeh, see on alati fantastiline tunne. Ja samas ka kurb, sest miski lõppeb. See, milleni oled pikalt teel olnud, saab otsa. Üks eesmärk lõppeb, uks sulgub, tuleb leida uus.
Minu jaoks oli nende jõulude üks suur töövõit Mathiase tantsutrenni jõulupidu. Mathias tantsis koos rühmakaaslastega sellist tantsu- VAATA SIIT (Mathias on valge särgiga keskel teises reas). Olen varem siingi kirjutanud, et tantsimine oli minu jaoks asi, mis jäi kättesaamatuks, sest elasin maal. Siin selliseid trenne polnud ja linnas ma käia ei saanud, ega jõudnud. Kaks korda nädalas Mathiase linna trenni tassimine (40 km sinna ja 40 km tagasi) pole samuti kõige lihtsam olnud. Eriti kui olin üksi lastega ja pidin alati kõik 4 last kaasa võtma. Siiski jäi tal trenn vahele vaid mõnel üksikul korral ning ka abilisi transportimiseks kasutasime vaid mõned korrad. Siinkohal suur tänu meie vahvatele abilistele!
Kindlasti on minu kättesaamatu unistus üks põhjus, miks Mathias (ja algul ka Joosep) sinna trenni jõudis. See aga pole see, miks ta seal käib. Talle tõesti meeldib! Ta läheb trenni iga kord rõõmsana ning tuleb tagasi veel rõõmsamana (ja veidi väsinult). Nii ongi põhjust rõõmustada, sest tantsuaasta esimene poolaasta on ennast ära tasunud ning see vahva esinemine jõulupeol on suur-suur autasu viimaste kuude pingutuse eest.
Kodus meil kulda ja karda kusagil veel ei ripu. Köögis on laual suur mitmekümne-sentimeetrine küünal ning paar jõulutähte. Jõulutähed said minu jaoks jõulude osaks pärast esimest külaskäiku Rootsi sõprade juurde umbes aastal kümme aastat tagasi. Hea meelega jagaks lilled kõikjale meie koju laiali, aga... meil on sel aastal üks metsik vastutöötaja- paari päeva pärast pooleteiseaastaseks saav Christian. See tähendab, et kapiuksed on meil jätkuvalt teibiga kinni tõmmatud, köögilaua ja kappide äärte jaoks kehtib 20... ei, nüüd juba 40 sentimeetri reegel- mitte miski ei või äärele lähemal olla kui 40 sentimeetrit, sest siis on see varsti maas. Nüüdseks on Christian muidugi avastanud abivahendite kasutamise võlu. Nii oskab ta laualt ja kapilt asju alla tuua ka mõõga, harjavarre, pliiatsite, ruloo alaosas oleva pulga ja muude huvitavate vahendite abil.
Pidasime täna ka lastega jõulutunde teemal aru. Mathias (7a) arvas, et jõulud on eriline aeg, sest siis on kingitused ja kuusepuu. Ma loomulikult küsisin, et aga kuidas pere ja koosolemisega on?
"Aga me oleme ju kogu aeg koos, nii et see ei ole jõulude ajal teistmoodi! See ongi pere!" teatas meie vanim ilmaime targalt. Jah, tegi küll südame soojaks.
Nende jõulude õppetund ja lubadus minu jaoks ongi, et tuleb olla koos inimestega, kes tahavad sinuga koos olla ning kohtades, kus sind on vaja. Pole vaja muretseda selle pärast, kuhu sa ei mahu või mida teha ei jõua. Me kõik saame olla ainult ühes kohas korraga. See on iga inimese VALIK. Ei ole, et "mina ei saa sinna midagi teha, et ma tulla ei saa..." Nii et mina ja kõik teised näitame oma valikuga seda, mis on tähtis! Tähtis minu elus!
Ühes hiljutises vestluses sain pahandada, et miks ma kõigist teemadest räägin mina-mina-mina, et see on nii kitsarinnaline. Vastupidi- ma olen oma mõtlemises jõudnud selleni, et ma ei saa teiste eest rääkida. Ma olen ennast tundma õppinud ja ma võin rääkida MINU otsustest, MINU mõtetest, mitte ei pea ütema, et RAHVAS otsustas, RAHVAS tegi... Kumb on kitsarinnalisem- võtta vastutus ja öelda, et MINA olen selle taga või hajutada vastutus ja öelda, et MEIE mõtlesime-tegime-otsustasime?
MINA tean, et mul tulevad sel aastal veelgi ilusamad ja rahulikumad jõulud, kui kõigil eelmistel, sest ma olen selleks valmis ja aitan sellele igati kaasa!
Hingerahu- see on minu soov Sulle, armas lugeja ja mulle endale ka!
laupäev, 19. detsember 2015
Ellujäämiskursused jõulude moodi
Me pole veel võitnud!
Jah, käsil on jõulude-eelne nädal, mis võiks hinge seest süüa... kui laseks. Aga me ei lase! Hoopis naudime!
Sel nädalal sain aru, et lõppenud on päevad, kui jõuan siia iga päev kirjutada. Viimasel kuul on meie elu suurim muudatus see, et nüüd ma pean sellega, mida teen, kogu perele ka sissetuleku teenima. Nii me oma asjad korraldasime. Herlend on nüüd veidi üle 2 kuu kodus olnud ja paar nädalat tagasi jõudsime lõpuks elukorralduse ja ajajagamiseni, mis võiks toimida. Õpime jätkuvalt, aga praegu on kõik rahul.
See tähendab, et saame mõlemad lastega piisavalt aega koos olla ja mina saan üle mitme aasta lõpuks rohkem tööd teha. Kuna nüüd alustasin ka tööd projektipõhise värbamiskonsultandina, jätkan kirjutamise ja kirjastamise ning poliitikaga, siis tegemist jätkub.
Viimase poolaasta tipphetk oli ka sel nädalal. Kaua oodatud 15.detsember tõi kaasa Bestselleri kirjanduskonkursi tulemuste teavitamise. Kuudepikkune ootusärevus oli jõudnud lõpule. Mul oli au olla lõpuürituse kutsutute seas, teadmata, kas olen seal ühe tulevase võitjana või mitte. See tähendas iga auhinnaga teadmist, et kas kõik või mitte midagi. Lõpuks tuli mitte midagi. Selle peale nägin välja nii:
Ok, tegelikult mitte nii rõõmus... Kurb olin ikka! Aga mitte üllatunud. Bestselleri kirjanduskonkursi käsikirjade esitamise tähtaeg oli 9.september. Teatavasti puhkasime juulikuu lõpus-augusti algul perekondlikult Soomes. Võtsin teadlikult aja maha, et perega puhata. Tagasi tulime aga poistega üksi, sest Herlend ja Maria jäid Soome haiglasse (sellest saad lugeda Maria haiguslugu 1, 2.osa jne). Augustikuus juhtus muidki asju ja oligi nii, et kirjutamiseks mõeldud aeg ei läinud sugugi kirjutamisele. Algse plaani järgi pidi Herlend olema mitu nädalat kodus, et saaksin kirjutada. Tegelikult aga oli ta selle nö vaba aja haiglas ja seejärel tööl. Kui Maria ka koju jõudis, siis tegelesime taastumisega... ja ikka mitte kirjutamisega.
Nii teadsin ise ka, et tahan käsikirjaga veel tööd teha. Eelmisel kuul saatsin selle lõpuks esimestele proovilugejatele ja sain väga häid soovitusi. Praegu tegelen sellega, et jaanuarikuu sissetulek ära teenida ja siis hakkan oma noortekat "Ütlemata sõnad" üle kirjutama.... kui julgen! See on jah lugu, mis on mulle nii oluline ja kallis, et tahan selle parimalt valmis kirjutada. Selleks oleks vaja kõigest paari nädalat puhkust üksikus metsatalus, nagu meile ka auhindade jagamisel kinnitati. Igatahes lähiajal asun oma kallikese kallale just sellise tundega:
Meie selle nädala kolmandal jõulupeol vaatasin ühte oma nubludest esinemas ja tuli meelde, kuidas täpselt aasta tagasi püüdsin selle jõulupidude nädalaga üksi hakkama saada, kuni tol ajal 3,5-aastane Joosep üle saali jõuluvanale teatas:
"Jõuluvana, aga minu issi on Soomes!"
Sel aastal ei ole. Kodus on. Me kõik oleme! Jah, see on toonud kaasa teisi segadusi ja loomulikult keerulisemaid aegu rahalises mõttes, aga... kõik toimib! Uuesti kokkusaamise periood on läbielatud ja loodetavasti nii jääbki!
Armas on olla!
Loodan, et teil ka!
Jah, käsil on jõulude-eelne nädal, mis võiks hinge seest süüa... kui laseks. Aga me ei lase! Hoopis naudime!
Sel nädalal sain aru, et lõppenud on päevad, kui jõuan siia iga päev kirjutada. Viimasel kuul on meie elu suurim muudatus see, et nüüd ma pean sellega, mida teen, kogu perele ka sissetuleku teenima. Nii me oma asjad korraldasime. Herlend on nüüd veidi üle 2 kuu kodus olnud ja paar nädalat tagasi jõudsime lõpuks elukorralduse ja ajajagamiseni, mis võiks toimida. Õpime jätkuvalt, aga praegu on kõik rahul.
See tähendab, et saame mõlemad lastega piisavalt aega koos olla ja mina saan üle mitme aasta lõpuks rohkem tööd teha. Kuna nüüd alustasin ka tööd projektipõhise värbamiskonsultandina, jätkan kirjutamise ja kirjastamise ning poliitikaga, siis tegemist jätkub.
Viimase poolaasta tipphetk oli ka sel nädalal. Kaua oodatud 15.detsember tõi kaasa Bestselleri kirjanduskonkursi tulemuste teavitamise. Kuudepikkune ootusärevus oli jõudnud lõpule. Mul oli au olla lõpuürituse kutsutute seas, teadmata, kas olen seal ühe tulevase võitjana või mitte. See tähendas iga auhinnaga teadmist, et kas kõik või mitte midagi. Lõpuks tuli mitte midagi. Selle peale nägin välja nii:
Ok, tegelikult mitte nii rõõmus... Kurb olin ikka! Aga mitte üllatunud. Bestselleri kirjanduskonkursi käsikirjade esitamise tähtaeg oli 9.september. Teatavasti puhkasime juulikuu lõpus-augusti algul perekondlikult Soomes. Võtsin teadlikult aja maha, et perega puhata. Tagasi tulime aga poistega üksi, sest Herlend ja Maria jäid Soome haiglasse (sellest saad lugeda Maria haiguslugu 1, 2.osa jne). Augustikuus juhtus muidki asju ja oligi nii, et kirjutamiseks mõeldud aeg ei läinud sugugi kirjutamisele. Algse plaani järgi pidi Herlend olema mitu nädalat kodus, et saaksin kirjutada. Tegelikult aga oli ta selle nö vaba aja haiglas ja seejärel tööl. Kui Maria ka koju jõudis, siis tegelesime taastumisega... ja ikka mitte kirjutamisega.
Nii teadsin ise ka, et tahan käsikirjaga veel tööd teha. Eelmisel kuul saatsin selle lõpuks esimestele proovilugejatele ja sain väga häid soovitusi. Praegu tegelen sellega, et jaanuarikuu sissetulek ära teenida ja siis hakkan oma noortekat "Ütlemata sõnad" üle kirjutama.... kui julgen! See on jah lugu, mis on mulle nii oluline ja kallis, et tahan selle parimalt valmis kirjutada. Selleks oleks vaja kõigest paari nädalat puhkust üksikus metsatalus, nagu meile ka auhindade jagamisel kinnitati. Igatahes lähiajal asun oma kallikese kallale just sellise tundega:
Meie selle nädala kolmandal jõulupeol vaatasin ühte oma nubludest esinemas ja tuli meelde, kuidas täpselt aasta tagasi püüdsin selle jõulupidude nädalaga üksi hakkama saada, kuni tol ajal 3,5-aastane Joosep üle saali jõuluvanale teatas:
"Jõuluvana, aga minu issi on Soomes!"
Sel aastal ei ole. Kodus on. Me kõik oleme! Jah, see on toonud kaasa teisi segadusi ja loomulikult keerulisemaid aegu rahalises mõttes, aga... kõik toimib! Uuesti kokkusaamise periood on läbielatud ja loodetavasti nii jääbki!
Armas on olla!
Loodan, et teil ka!
pühapäev, 13. detsember 2015
Ma ei tee kodus süüa! (Pere ja Kodu 10.12.2015)
Seekord kirjutasin Pere ja Kodu blogis teemal, kuidas ma kodus süüa ei tee.
Ma ei tee kodus süüa! Ei taha ja ei tee.
Heli blogi
10.12.2015
Sattusin hiljuti taaskord ühte vestlusse, kus sain vastu päid ja jalgu, et kuidas ma kodus kogu aeg süüa ei tee? Millest me siis elame? Miks oma lapsi nii piiname? Miks enda kehakaalust ei hooli?
Paljud korralikud inimesed tahaksid mind vist juba pärast pealkirja lugemist risti lüüa. Söömine ja toidu valmistamine on ju nii normaalne elu osa, et kuidas sa tunnistad, et nendega ei tegele?
Sattusin hiljuti taaskord ühte vestlusse, kus sain vastu päid ja jalgu, et kuidas ma kodus kogu aeg süüa ei tee? Millest me siis elame? Miks oma lapsi nii piiname? Miks enda kehakaalust ei hooli? See, mida ma söögitegemise asemel oma ajaga siis teen, polnud muidugi küsimus. Kahjuks.
Kõige ausam ülestunnistus: söögitegemine pole mulle kunagi meeldinud. See tähendab, et ka mu sellealased oskused on nõrgad. Ja mul pole mingit motivatsiooni neid oskusi suurendada.
Meie peres on hästi olulisel kohal pudrud ja neid keedame muidugi ise. Ei mingeid sügavkülmutatud pitsasid või McDonaldsit, rääkimata igasugustest mullijookidest. Kui lapsed on terve päeva lasteaias, siis söövadki nad kodus vaid ühe korra – enne magamajäämist. Milline lapsevanem annaks siis lastele seapraadi? Nädalavahetusel oskan teha suppi ja omletti ning aegajalt isegi keedan kartulit (kuigi see mulle endale väga ei maitse). Peale selle on mehel käed otsas ja kui tahab, võib igal ajal midagi kokata.
Minu enda kehakaaluga on ka nii, et ükskõik, kui palju ma oma elus olen kaalunud (enne nelja last siis umbes 30 kg vähem kui praegu, ülikooli ajal aga veel vähem), siis toitumisharjumused on ikka samad olnud. Vähemalt söögi tegemise mõttes. Kahjuks või õnneks mõjutab kaalu veel palju muid asju peale selle, mitu tundi ma ise igapäevaselt köögis veedan.
Ja teate – on veel palju asju, mida ma ei oska ja ei suuda. Näiteks ei saa minust kunagi balletitantsijat, ega maratonijooksjat, kuigi laulan naiskooris, ei suuda ma ooperit laulda, kuigi oskan kõndida, ei suuda ma kunagi köiel kõndida (kas või juba seetõttu, et ma kardan kohutavalt kõrgust) jne.
Toit on ellujäämiseks vajalik asi. Sama on vaimutoiduga. Näiteks oleks vaja iga päev leida tunnike rahulikku omaette olemise aega, et mõistus selge püsiks ja tasakaal enda sees korda saada. Seda ma ka ei jõua iga päev teha. Või tuleks näiteks vähemalt paar raamatut kuu jooksul läbi lugeda, et ennast harida. Seda peaaegu suudan. Aga kõik ei tee seda. Rääkimata sellest, et lastele tuleb kindlasti vähemalt kord päevas raamatuid ette lugeda ja nendega õues liikuda, lastega olles ei tohi samal ajal nutiseadmetes istuda, ega ka lapsi teleka või nutika ette unustada.
Mina ei halvusta neid, kes ei suuda pidevalt ennast ja oma lapsi harida ning uusi asju õppida. Ammu on tõestatud, et kõrgemalt haritud naiste (meeste roll pidavat vähem määrama) lapsed saavad elus paremini hakkama ja nad on elutervemad. Seega peaks emade esmatähtis ülesanne olema ennast harida, et suudaksime laste vajadusi täita – vajadust elust aru saada, ennast tundma õppida ja leida oma koht siin maailmas.
Meil on vaid teatud kogus aega. Kui me teeme ühte asja, siis me samal ajal mõnda teist ei tee. Nii tulebki igapäevaselt teha valikuid, millele oma aega kulutad. Mina olen valinud söögitegemisele seda mitte nii väga kulutada. Kahjuks on hulk inimesi, kes on valinud enda vaimsele toitmisele mitte väga palju aega kulutada. See toob kaasa julguse teiste valikuid kritiseerida ja halvustada. Aga kui me igaüks endaga rohkem vaeva näeks, siis äkki oleks ka kurjust ja inimestevahelist pinget vähem.
Jah, ideaalse koduperenaise tiitlit ei saa ma seega kunagi! Aga kuni ma olen ise ja mul on õnnelikud, terved ja eluterved lapsed, nii kaua usun, et kõik inimesed ei peagi ühtemoodi elama!
Ma ei tee kodus süüa! Ei taha ja ei tee.
Heli blogi
10.12.2015
Sattusin hiljuti taaskord ühte vestlusse, kus sain vastu päid ja jalgu, et kuidas ma kodus kogu aeg süüa ei tee? Millest me siis elame? Miks oma lapsi nii piiname? Miks enda kehakaalust ei hooli?
Paljud korralikud inimesed tahaksid mind vist juba pärast pealkirja lugemist risti lüüa. Söömine ja toidu valmistamine on ju nii normaalne elu osa, et kuidas sa tunnistad, et nendega ei tegele?
Sattusin hiljuti taaskord ühte vestlusse, kus sain vastu päid ja jalgu, et kuidas ma kodus kogu aeg süüa ei tee? Millest me siis elame? Miks oma lapsi nii piiname? Miks enda kehakaalust ei hooli? See, mida ma söögitegemise asemel oma ajaga siis teen, polnud muidugi küsimus. Kahjuks.
Kõige ausam ülestunnistus: söögitegemine pole mulle kunagi meeldinud. See tähendab, et ka mu sellealased oskused on nõrgad. Ja mul pole mingit motivatsiooni neid oskusi suurendada.
Meie peres on hästi olulisel kohal pudrud ja neid keedame muidugi ise. Ei mingeid sügavkülmutatud pitsasid või McDonaldsit, rääkimata igasugustest mullijookidest. Kui lapsed on terve päeva lasteaias, siis söövadki nad kodus vaid ühe korra – enne magamajäämist. Milline lapsevanem annaks siis lastele seapraadi? Nädalavahetusel oskan teha suppi ja omletti ning aegajalt isegi keedan kartulit (kuigi see mulle endale väga ei maitse). Peale selle on mehel käed otsas ja kui tahab, võib igal ajal midagi kokata.
Minu enda kehakaaluga on ka nii, et ükskõik, kui palju ma oma elus olen kaalunud (enne nelja last siis umbes 30 kg vähem kui praegu, ülikooli ajal aga veel vähem), siis toitumisharjumused on ikka samad olnud. Vähemalt söögi tegemise mõttes. Kahjuks või õnneks mõjutab kaalu veel palju muid asju peale selle, mitu tundi ma ise igapäevaselt köögis veedan.
Ja teate – on veel palju asju, mida ma ei oska ja ei suuda. Näiteks ei saa minust kunagi balletitantsijat, ega maratonijooksjat, kuigi laulan naiskooris, ei suuda ma ooperit laulda, kuigi oskan kõndida, ei suuda ma kunagi köiel kõndida (kas või juba seetõttu, et ma kardan kohutavalt kõrgust) jne.
Toit on ellujäämiseks vajalik asi. Sama on vaimutoiduga. Näiteks oleks vaja iga päev leida tunnike rahulikku omaette olemise aega, et mõistus selge püsiks ja tasakaal enda sees korda saada. Seda ma ka ei jõua iga päev teha. Või tuleks näiteks vähemalt paar raamatut kuu jooksul läbi lugeda, et ennast harida. Seda peaaegu suudan. Aga kõik ei tee seda. Rääkimata sellest, et lastele tuleb kindlasti vähemalt kord päevas raamatuid ette lugeda ja nendega õues liikuda, lastega olles ei tohi samal ajal nutiseadmetes istuda, ega ka lapsi teleka või nutika ette unustada.
Mina ei halvusta neid, kes ei suuda pidevalt ennast ja oma lapsi harida ning uusi asju õppida. Ammu on tõestatud, et kõrgemalt haritud naiste (meeste roll pidavat vähem määrama) lapsed saavad elus paremini hakkama ja nad on elutervemad. Seega peaks emade esmatähtis ülesanne olema ennast harida, et suudaksime laste vajadusi täita – vajadust elust aru saada, ennast tundma õppida ja leida oma koht siin maailmas.
Meil on vaid teatud kogus aega. Kui me teeme ühte asja, siis me samal ajal mõnda teist ei tee. Nii tulebki igapäevaselt teha valikuid, millele oma aega kulutad. Mina olen valinud söögitegemisele seda mitte nii väga kulutada. Kahjuks on hulk inimesi, kes on valinud enda vaimsele toitmisele mitte väga palju aega kulutada. See toob kaasa julguse teiste valikuid kritiseerida ja halvustada. Aga kui me igaüks endaga rohkem vaeva näeks, siis äkki oleks ka kurjust ja inimestevahelist pinget vähem.
Jah, ideaalse koduperenaise tiitlit ei saa ma seega kunagi! Aga kuni ma olen ise ja mul on õnnelikud, terved ja eluterved lapsed, nii kaua usun, et kõik inimesed ei peagi ühtemoodi elama!
kolmapäev, 9. detsember 2015
Jõululaat Pärnu-Jaagupi lasteaias
Juba homme kell 16-18 olete kõik oodatud jõululaadale Pärnu-Jaagupi lasteaeda Pesamuna. Samuti on avatud jõulukohvik.
Jõululaadal on müügil laste ja lapsevanemate valmistatud asjad. Mathias luges mulle juba ette, mida kõike ma pean laadalt ostma, sest tema on neid lasteaias teinud. Nii et igasugu vahvaid asju leiab sealt kindlasti. Enda poolt aga panin kõigi oma laste rühmadesse müüki paar oma raamatut. Jah, pole küll minu käsitöö, aga sisu on täitsa minu töö.
Kellel vähegi võimalik, astuge läbi! Lapsed on tõesti palju vaeva näinud. Müügist saadud raha läheb rühmadele, nii et lapsed näevad reaalselt oma töö tulemust. Oleks kurb, kui kogu laste töö ja vaev lihtsalt lettidele vedelema jääks, sest keegi laadale ei jõua.
Nii et astu läbi ja tee mõni paljudest jõuluostudest! Lasteaia jõululaadal on kõigis müüdavates asjades kindlasti sees palju elulusti ja rõõmu! Lapsed ju oskavad.
Mina ise istun samal ajal küll kaua oodatud hambaarsti toolis. Mis teha- aega on vähe ja tegemisi palju!
Jõululaadal on müügil laste ja lapsevanemate valmistatud asjad. Mathias luges mulle juba ette, mida kõike ma pean laadalt ostma, sest tema on neid lasteaias teinud. Nii et igasugu vahvaid asju leiab sealt kindlasti. Enda poolt aga panin kõigi oma laste rühmadesse müüki paar oma raamatut. Jah, pole küll minu käsitöö, aga sisu on täitsa minu töö.
Kellel vähegi võimalik, astuge läbi! Lapsed on tõesti palju vaeva näinud. Müügist saadud raha läheb rühmadele, nii et lapsed näevad reaalselt oma töö tulemust. Oleks kurb, kui kogu laste töö ja vaev lihtsalt lettidele vedelema jääks, sest keegi laadale ei jõua.
Nii et astu läbi ja tee mõni paljudest jõuluostudest! Lasteaia jõululaadal on kõigis müüdavates asjades kindlasti sees palju elulusti ja rõõmu! Lapsed ju oskavad.
Mina ise istun samal ajal küll kaua oodatud hambaarsti toolis. Mis teha- aega on vähe ja tegemisi palju!
teisipäev, 8. detsember 2015
Jõululoos ikka veel kestab
Teise (veidi hilinenud) loosimise võitjaks on Pajumäe Marve ! Palju õnne! Sulle kuulub nüüd Heli Künnapase raamat "Minu...
Posted by Heli Künnapas on Tuesday, December 8, 2015
pühapäev, 6. detsember 2015
Juss Haasma nägu kõlab tuttavalt
Mind vähegi tundvad inimesed teavad, et ma pole teleka inimene. Lihtsalt muidki asju on teha. Kõige vähem vaatan telekat ajavahemikus 20.00-22.00, kuna see on laste õhtuste tegemiste ja magamamineku aeg.
Nii et iga valemi järgi on enamus näosaateid minust mööda läinud. Erilisemad etteasted on nähtud, kui need FBs või mujal netis on ette jäänud. Mõni üksik ka kogemata teleka ette maandudes. Kusjuures tegelikult saade "Su nägu kõlab tuttavalt" meeldib mulle väga, aga väheste huvitavate etteastete nägemiseks 10 tundi juttu ja sama palju reklaami vaadata on minu jaoks mõeldamatult palju raisatud aega.
Märt Avandi viimase hooaja saatejuhina on minu arust väga hea valik. Lugesin algul neid äraootavaid jutte, et kuidas ta Mart Sanderi jälgedes käimisega hakkama saab, aga minu meelest on nüüd saatejuhi kommentaarid tõesti naljakad ja ei riiva kedagi (vähemalt need, mida mina olen näinud). Mart Sander kippus üle piiri minema, nii et tihtilugu pani küsima, et kas saatejuht ise ka aru sai, kuidas ta mõnda osalejat tegelikult solvas?
Jussist siis ka. Jah, ma vaatasin varem sarja "Pilvede all" päris regulaarselt. Ma lugesin Wikipediast, et Juss on seal osalenud, aga ma ei mäleta küll. Olen siin varemgi tõestanud, et inimeste mäletamine pole minu kõige tugevam külg, seega võisin tegelikult aastaid tagasi tema mängu selles sarjas nautida, aga ma ei mäleta. Igatahes usun, et tema olemasolust sain teadlikuks alles näosaates (kusjuures mõni näosaate nimi on minu jaoks võõras ka nüüd, kui see hooaeg lõpu sai... aga see on jälle minu isiklik vähene informeeritus).
No ja siis hakkas pihta- minu arust oli ta igal pool! Samuti tema näosaate esitused, mis olid väga head. Ma püüan viimasel ajal naisteajakirjadel Naised, Naisteleht ja Kroonika pidevalt silma peal hoida, no ja seal oli teda ka. Depressioonist rääkiv Kroonika artikkel võis loomulikult olla PR-trikk... aga samas võiski olla aus eneseavamine. Igatahes töötas!
Kuna meie meedia kipub eelistama ikka negatiivseid artikleid (eks seetõttu, et me tarbijatena neil rohkem klikime, kui positiivsetel), siis tundub, et leheveergudele jõuavad enamasti ikka need tuntud inimesed, kellel on midagi häda või vähemalt on olnud. Ja kui pole olnud, siis meediasse mahtumiseks pead endale mingi häda külge mõtlema. Ja kui osaled sellises saates, kus inimeste poolehoid ja sellest tulenev häältesaak määrab sinu tuleviku, siis on oluline meedias nähtav olla. Suletud ring, mida igaüks meist ise toidab.
Täna õhtul olime külas ja toas käis telekast "Su nägu kõlab tuttavalt". Kuss käsiti ka teleka ees olla. Nii ei jäänudki muud üle, kui ise ka vaadata. Siis sain aru, et ma loodan, et Juss võidab! Ma uskusin, et tema esitused on olnud parimad (kuigi ma polnud kõiki tema esitusi näinudki, rääkimata kõigi teiste omadest... aga usk oli ikka). Ja nii ma seal lootsin!
Arvata võib, et mul on ka praegu tunne, et kõik on hästi! Jah, see tunne on mul ka paljudel muudel põhjustel, sest palju asju ongi korraga hästi... aga näosaate võitja Juss Haasma üle on mul tõesti väga hea meel!
Palju õnne, "Su nägu kõlab tuttavalt" võitja Juss Haasma! Mul on sinu üle tõesti hea meel!
Nii et iga valemi järgi on enamus näosaateid minust mööda läinud. Erilisemad etteasted on nähtud, kui need FBs või mujal netis on ette jäänud. Mõni üksik ka kogemata teleka ette maandudes. Kusjuures tegelikult saade "Su nägu kõlab tuttavalt" meeldib mulle väga, aga väheste huvitavate etteastete nägemiseks 10 tundi juttu ja sama palju reklaami vaadata on minu jaoks mõeldamatult palju raisatud aega.
Märt Avandi viimase hooaja saatejuhina on minu arust väga hea valik. Lugesin algul neid äraootavaid jutte, et kuidas ta Mart Sanderi jälgedes käimisega hakkama saab, aga minu meelest on nüüd saatejuhi kommentaarid tõesti naljakad ja ei riiva kedagi (vähemalt need, mida mina olen näinud). Mart Sander kippus üle piiri minema, nii et tihtilugu pani küsima, et kas saatejuht ise ka aru sai, kuidas ta mõnda osalejat tegelikult solvas?
Jussist siis ka. Jah, ma vaatasin varem sarja "Pilvede all" päris regulaarselt. Ma lugesin Wikipediast, et Juss on seal osalenud, aga ma ei mäleta küll. Olen siin varemgi tõestanud, et inimeste mäletamine pole minu kõige tugevam külg, seega võisin tegelikult aastaid tagasi tema mängu selles sarjas nautida, aga ma ei mäleta. Igatahes usun, et tema olemasolust sain teadlikuks alles näosaates (kusjuures mõni näosaate nimi on minu jaoks võõras ka nüüd, kui see hooaeg lõpu sai... aga see on jälle minu isiklik vähene informeeritus).
No ja siis hakkas pihta- minu arust oli ta igal pool! Samuti tema näosaate esitused, mis olid väga head. Ma püüan viimasel ajal naisteajakirjadel Naised, Naisteleht ja Kroonika pidevalt silma peal hoida, no ja seal oli teda ka. Depressioonist rääkiv Kroonika artikkel võis loomulikult olla PR-trikk... aga samas võiski olla aus eneseavamine. Igatahes töötas!
Kuna meie meedia kipub eelistama ikka negatiivseid artikleid (eks seetõttu, et me tarbijatena neil rohkem klikime, kui positiivsetel), siis tundub, et leheveergudele jõuavad enamasti ikka need tuntud inimesed, kellel on midagi häda või vähemalt on olnud. Ja kui pole olnud, siis meediasse mahtumiseks pead endale mingi häda külge mõtlema. Ja kui osaled sellises saates, kus inimeste poolehoid ja sellest tulenev häältesaak määrab sinu tuleviku, siis on oluline meedias nähtav olla. Suletud ring, mida igaüks meist ise toidab.
Täna õhtul olime külas ja toas käis telekast "Su nägu kõlab tuttavalt". Kuss käsiti ka teleka ees olla. Nii ei jäänudki muud üle, kui ise ka vaadata. Siis sain aru, et ma loodan, et Juss võidab! Ma uskusin, et tema esitused on olnud parimad (kuigi ma polnud kõiki tema esitusi näinudki, rääkimata kõigi teiste omadest... aga usk oli ikka). Ja nii ma seal lootsin!
Arvata võib, et mul on ka praegu tunne, et kõik on hästi! Jah, see tunne on mul ka paljudel muudel põhjustel, sest palju asju ongi korraga hästi... aga näosaate võitja Juss Haasma üle on mul tõesti väga hea meel!
Palju õnne, "Su nägu kõlab tuttavalt" võitja Juss Haasma! Mul on sinu üle tõesti hea meel!
laupäev, 5. detsember 2015
Puhkpill peab pidu
Juba homme laulab meie naiskoor puhkpilli aastapäeval Pärnu-Jaagupi spordihoones. Tule ka peole!
reede, 4. detsember 2015
Järveotsa Gümnaasium on Toompealt kaugel
Kui Heli õhtul Toompealt alla kõndis, tundus Järveotsa Gümnaasium juba kauge lugu olevat...
Täpselt nii oligi! Täna oli selline päev Tallinnas, kus tööd sai tehtud kolmel ametikohal. Hommik algas Järveotsa Gümnaasiumis lugejatega kohtudes. Neil on väga armas komme, et advendinädalatel käivad külas kirjanikud. Toimuvad kirjanduslikud advendihommikud. Eelmisel nädalal käis Andrus Kivirähk, seekord mina ning järgmisel nädalal Kristel Kriisa. Vot, milline vahva seltskond.
Pildistas Ann Aruvee
Kohtumisel oli 80 noort. Nii mulle öeldi. Üle ei lugenud. Vastuvõtt oli väga tore. Raamatukoguhoidja Ann Aruvee oli asjad väga ilusti korraldanud ja võttis mind väga hästi vastu. Näha oli, et raamatukogul on seal koolis oma koht olemas ja õpilastele pole raamatud võõrad. See tähendab ka, et mul oli väga hea rääkida, sest kuigi meid oli palju, siis kuulati huvitatult, küsiti küsimusi ja (kuum) õhk oli ruumis positiivsust täis. Tänan väga kutsumast, Ann ja kõik teised, kes te tänase hommiku korraldamises osalesite!
Järgmine kohtumine oli täitsa teises valdkonnas! Nimelt olen nüüd taas tegev personalitöö valdkonnas. Ehk et töötan projektipõhise värbamiskonsultandina. Lihtsamalt öeldes- otsin töökohtadele inimesi! Aastaid on kestnud olukord, kus suur hulk inimesi räägib sellest, et tööd ja töökohti ei ole, kuid ettevõtjad on samal ajal kvalifitseeritud tööjõu leidmisega hädas. Minu esimesed ülesanded on seotud ehitusala inseneride leidmisega. Tänu sellele töökohale olen ka mina nüüd LindedIn lehel leitav. Tegelen küll alles oma profiili loomisega, sest tänase päeva lõpuks väga ei suuda keskenduda, aga algus on tehtud. Ise olen juba ette sellest tööst väga vaimustunud, sest inimesed on mulle alati meeldinud. Nii põnev!
Töökohalt naastes oli suurem osa päevast läbi ja ma surin kohvi järgi. Ühendasin kaks ühes ning küsisin kohvi õde Evelt. See andis suurepärase võimaluse tädi olla. Oi, ma tunnen ennast pidevalt kehvasti, et oma ainsat õepoega nii vähe näen. Ma olen viimase nelja kuu jooksul ikka täitsa kehv tädi olnud- pisike elab minust vaid 85 kilomeetri kaugusel ja ma näen teda vaid 1-2 korda kuu joooksul. Kogu aeg on midagi ees (ühe või teise poole haigused enamasti). Kuna meil aga täna läks päris hästi, siis püüan edaspidi parem tädi olla.
Endale luban, mitte teistele. Täpselt nii, nagu täna noortele rääkisin- kui lubad, siis luba endale, sest teistele antud lubadust rikutakse, kui teine ei näe, aga iseendale antud lubadust tuleb alati täita!
Õhtu lõpetasin Toompeal. Seal on jätkuvalt vahvad turvainimesed (mehed ja naised).
"Oi, kas vihma sajab?" muretses üks turvanaine, kui mu jopet turvamasinast läbi ajas. Olin jah just õues paduvihma kätte jäänud, kui Balti jaama poolt tulles mööda treppe Toompeale ronisin. Ähkides viimasele trepile ronides piilusin peaministri rõdule, kus 2002.aastal sai klaase kokku kõlistatud... ja munakividega teel kõndides mäletasin hästi, miks mu romaani "Homme on ka päev" peategelane kiunus:
Jaaaaa... ära arvasite! Sellepärast, et see ongi see koht, kus asub mu romaani Julgeolekuministeerium. Piilusin veidi akendest sisse ja kõndisin oma romaani kohtadest mööda. Romaani radadel kõndides tundus, et hommikune kohtumine Järveotsa Gümnaasiumis oleks nagu mingil teisel sajandil olnud. Kuidagi hoopis teises ajas ja ruumis oli see selleks ajaks muutunud.
Toompeal saime kohvi ja piparkooki, mitu asja selgeks räägitud ja uuemad tööplaanid selgeks. Ma olen täna veelgi kindlam, et Eesti Vabaerakonna ridades on vahva poliitik olla. Meil on palju toredaid inimesi ja meil on asjaajamise viisid, mida ma oma endises poliitikuelus ei näinud. Loodan, et see nii jätkub ja mina õpin ka ennast paremini kasutama.
Ikka selleks, et elu ilusam oleks! Nii paljudel, kui võimalik.
Päeva parim osa oli ka see, et lõpuks sai oma koju. Jah, tuul tahtis tee pealt ära viia. Aga Toompeal tahtis ka tuul ära viia. Oi, kuidas mulle meeldib Tallinnas käia asju ajamas... ja veel rohkem meeldib, et ma ei pea sinna jääma... Maakas, noh!
Nüüd lähen teen midagi ekstreemset- istun teleka ette, olen diivanitigu ja pärast lähen magama. Homme peame natuke Mathiase sünnipäeva (kui elekter tagasi tuleb ja tuul maja ära ei vii) ja pühapäeval esineme naiskooriga Pärnu-Jaagupi spordihoones puhkpilliorkestri juubelil. Tulge kuulama!
Täpselt nii oligi! Täna oli selline päev Tallinnas, kus tööd sai tehtud kolmel ametikohal. Hommik algas Järveotsa Gümnaasiumis lugejatega kohtudes. Neil on väga armas komme, et advendinädalatel käivad külas kirjanikud. Toimuvad kirjanduslikud advendihommikud. Eelmisel nädalal käis Andrus Kivirähk, seekord mina ning järgmisel nädalal Kristel Kriisa. Vot, milline vahva seltskond.
Kohtumisel oli 80 noort. Nii mulle öeldi. Üle ei lugenud. Vastuvõtt oli väga tore. Raamatukoguhoidja Ann Aruvee oli asjad väga ilusti korraldanud ja võttis mind väga hästi vastu. Näha oli, et raamatukogul on seal koolis oma koht olemas ja õpilastele pole raamatud võõrad. See tähendab ka, et mul oli väga hea rääkida, sest kuigi meid oli palju, siis kuulati huvitatult, küsiti küsimusi ja (kuum) õhk oli ruumis positiivsust täis. Tänan väga kutsumast, Ann ja kõik teised, kes te tänase hommiku korraldamises osalesite!
Järgmine kohtumine oli täitsa teises valdkonnas! Nimelt olen nüüd taas tegev personalitöö valdkonnas. Ehk et töötan projektipõhise värbamiskonsultandina. Lihtsamalt öeldes- otsin töökohtadele inimesi! Aastaid on kestnud olukord, kus suur hulk inimesi räägib sellest, et tööd ja töökohti ei ole, kuid ettevõtjad on samal ajal kvalifitseeritud tööjõu leidmisega hädas. Minu esimesed ülesanded on seotud ehitusala inseneride leidmisega. Tänu sellele töökohale olen ka mina nüüd LindedIn lehel leitav. Tegelen küll alles oma profiili loomisega, sest tänase päeva lõpuks väga ei suuda keskenduda, aga algus on tehtud. Ise olen juba ette sellest tööst väga vaimustunud, sest inimesed on mulle alati meeldinud. Nii põnev!
Töökohalt naastes oli suurem osa päevast läbi ja ma surin kohvi järgi. Ühendasin kaks ühes ning küsisin kohvi õde Evelt. See andis suurepärase võimaluse tädi olla. Oi, ma tunnen ennast pidevalt kehvasti, et oma ainsat õepoega nii vähe näen. Ma olen viimase nelja kuu jooksul ikka täitsa kehv tädi olnud- pisike elab minust vaid 85 kilomeetri kaugusel ja ma näen teda vaid 1-2 korda kuu joooksul. Kogu aeg on midagi ees (ühe või teise poole haigused enamasti). Kuna meil aga täna läks päris hästi, siis püüan edaspidi parem tädi olla.
Endale luban, mitte teistele. Täpselt nii, nagu täna noortele rääkisin- kui lubad, siis luba endale, sest teistele antud lubadust rikutakse, kui teine ei näe, aga iseendale antud lubadust tuleb alati täita!
Õhtu lõpetasin Toompeal. Seal on jätkuvalt vahvad turvainimesed (mehed ja naised).
"Oi, kas vihma sajab?" muretses üks turvanaine, kui mu jopet turvamasinast läbi ajas. Olin jah just õues paduvihma kätte jäänud, kui Balti jaama poolt tulles mööda treppe Toompeale ronisin. Ähkides viimasele trepile ronides piilusin peaministri rõdule, kus 2002.aastal sai klaase kokku kõlistatud... ja munakividega teel kõndides mäletasin hästi, miks mu romaani "Homme on ka päev" peategelane kiunus:
"Kõrge kontsaga rihmikud pigistasid veidi. Esiteks seetõttu, et need olid tal alles teist päva jalas. Teiseks polnud Kairit enam harjunud isegi nii lühikest maad jala käima. /---/ selliste kingadega mööda Harjumäe treppi alla kiirustada ei ole mitte kõige meeldivam kogemus." (Künnapas "Homme on ka päev", lk 13-14)
Jaaaaa... ära arvasite! Sellepärast, et see ongi see koht, kus asub mu romaani Julgeolekuministeerium. Piilusin veidi akendest sisse ja kõndisin oma romaani kohtadest mööda. Romaani radadel kõndides tundus, et hommikune kohtumine Järveotsa Gümnaasiumis oleks nagu mingil teisel sajandil olnud. Kuidagi hoopis teises ajas ja ruumis oli see selleks ajaks muutunud.
Toompeal saime kohvi ja piparkooki, mitu asja selgeks räägitud ja uuemad tööplaanid selgeks. Ma olen täna veelgi kindlam, et Eesti Vabaerakonna ridades on vahva poliitik olla. Meil on palju toredaid inimesi ja meil on asjaajamise viisid, mida ma oma endises poliitikuelus ei näinud. Loodan, et see nii jätkub ja mina õpin ka ennast paremini kasutama.
Ikka selleks, et elu ilusam oleks! Nii paljudel, kui võimalik.
Päeva parim osa oli ka see, et lõpuks sai oma koju. Jah, tuul tahtis tee pealt ära viia. Aga Toompeal tahtis ka tuul ära viia. Oi, kuidas mulle meeldib Tallinnas käia asju ajamas... ja veel rohkem meeldib, et ma ei pea sinna jääma... Maakas, noh!
Nüüd lähen teen midagi ekstreemset- istun teleka ette, olen diivanitigu ja pärast lähen magama. Homme peame natuke Mathiase sünnipäeva (kui elekter tagasi tuleb ja tuul maja ära ei vii) ja pühapäeval esineme naiskooriga Pärnu-Jaagupi spordihoones puhkpilliorkestri juubelil. Tulge kuulama!
neljapäev, 3. detsember 2015
Lapsevanemate kutseeksami 596.tase
Iga asi on ikka ettevalmistus järgmiseks! Juhuseid ei ole!
Tänu sellele, et ma kirjutasin eile postituse "Elusalt sündinud lapsed" ja kinnitasin, et kõigest olulisem on see, et lapsed on elus, pääsesid mu lapsed täna suuremast kurjustamisest. Tundub, nagu peaksin korduvalt lapsevanemluse kutseeksamit läbima ja muudkui oma sobivust tõestama.
Herlend on pea 2 kuud kodus tagasi olnud ja nüüd jõudsime lõpuks sel nädalal selleni, et hakkasime tööplaane arutama ja töö- ja muid aegu (lastehoid, hobid, puhkus) jagama. Selleks oli ka jällegi vaja ühte huvitavat õhtut, mis lõppes lõhkiste kulmude ja politseiga (ei, Herlend ei pidanud selleks midagi tegema... aga sellest loost täpsemalt siis, kui politsei on uurimisega lõpetanud... või kohtud...). Nii võtsin täna endale pika päeva lastega, kuna homme olen nagunii väääga pika päeva Tallinnas tööl (p.s. kusjuures kolmel erineval ametikohal, p.p.s. kui kellelgi on vaja minuga suhelda, siis tuleb helistada, sest mul ei ole ei nutitelefoni, ega tahvlit, nii et ma ei pääse mitte mingile netile ligi).
Lasin Herlendil hommikul magada. Viisin Mathiase lasteaeda, sest nad läksid täna Tallinnasse Koerhaldjas Miia etendust vaatama. Väiksemad jäid telekat vaatama. Joosep jäi ka koju, sest eilseks õhtuks oli ta sellest nädalast juba täitsa läbi ja vajas ilmselgelt puhkust. Teoreetiliselt polnud ju lapsed üksinda kodus, sest Herlend magas kõrval toas.
Maria rohi jõudis tänaseks apteeki (ahjaa, sellest ma polegi vist veel rääkinud, et ta on uuesti haige. Üle nädala aja. Kordusanalüüside tulemused tulevad reedel, aga teist rohtu hakkas saama täna. Kuna seda kohapeal polnud, tuli tellida. Maria ise on rõõmus ja õnnelik!). Nii lugesin kella 9ni apteegi ukse taga uusi ajakirju ja tegin avamiseni aega parajaks.
Hinnaline kraam käes ootas mind kodus suur naeratus:
..akna peal... kaminata kaminatoas... guaššvärvidega...
Kaminata kaminatuba on siis teatavasti see koht, kus hoiame kõiki mänguasju ja muud kraami, mis toast on ära veetud. No nagu ladu. Ehk siis lastele väga põnev koht. Tavaliselt lapsed sinna sisse ei saa. Tuleb aga välja, et Joosepil on ilmselt varjatud anded ja ta saab seda suur ust nüüd lahti.
Igatahes oli lastel väga lõbus olnud. Enne Uulu dream teami külaskäiku tegime selle toa korda. Olime õnnelikud, et Mathiase sünnipäeval saame seda ka kasutada. Peoni on 2 päeva aega... Tänasel hommikul aga... eee... No ütleme nii, et saime taaskord teadlikuks hunnikust asjadest, mille olemasolu enam meeles polnud.
Ja loomulikult see südamlik naerunägu aknal...
Herlend aga magas samal ajal õndsat und. Kuna ta on meil kassidest hulga kasulikum hiirepüüdja (lõksuga ikka), siis ei jätnud lapsed teda ka nälga. Öösel oli hiir lõksu jäänud ja keegi lastest selle ilusti Herlendi kõrvale viinud. Minu kohale. Einoh, ma ei tea, kas peaks sellest mingeid vihjeid välja lugema või...?
Aga õnneks oli mul jah täitsa meeles, et ma olen oma laste üle õnnelik ja kui me neile ise teeme võimalikuks tingimused nö pahanduste tegemiseks, siis... peame ise edaspidi targemad olema.
Tavaliselt on meil õhtuti umbes 22-22.30 majas vaikus. Täna kussutasin alles kl 23 Christianit magama. Hoolimata sellest, et homme pean enne kukke ja koitu (ja enne päikesetõusu... kui see üldse siin veel tõuseb...) päälinna poole sõitma, ikka oli laps armas! Mitte, et muidu ei oleks, aga ütleme nii, et kui pead õhtul järgmiseks päevaks valmistuma, siis on lihtne igasuguste plaaniväliste protestimiste (s.t. mittemagamise) peale närviliseks muutuda. Aga eks kõik on kinni mõtlemises ja asjade korraldamises.
Nüüd korraldan ennast magama!
Tänu sellele, et ma kirjutasin eile postituse "Elusalt sündinud lapsed" ja kinnitasin, et kõigest olulisem on see, et lapsed on elus, pääsesid mu lapsed täna suuremast kurjustamisest. Tundub, nagu peaksin korduvalt lapsevanemluse kutseeksamit läbima ja muudkui oma sobivust tõestama.
Herlend on pea 2 kuud kodus tagasi olnud ja nüüd jõudsime lõpuks sel nädalal selleni, et hakkasime tööplaane arutama ja töö- ja muid aegu (lastehoid, hobid, puhkus) jagama. Selleks oli ka jällegi vaja ühte huvitavat õhtut, mis lõppes lõhkiste kulmude ja politseiga (ei, Herlend ei pidanud selleks midagi tegema... aga sellest loost täpsemalt siis, kui politsei on uurimisega lõpetanud... või kohtud...). Nii võtsin täna endale pika päeva lastega, kuna homme olen nagunii väääga pika päeva Tallinnas tööl (p.s. kusjuures kolmel erineval ametikohal, p.p.s. kui kellelgi on vaja minuga suhelda, siis tuleb helistada, sest mul ei ole ei nutitelefoni, ega tahvlit, nii et ma ei pääse mitte mingile netile ligi).
Lasin Herlendil hommikul magada. Viisin Mathiase lasteaeda, sest nad läksid täna Tallinnasse Koerhaldjas Miia etendust vaatama. Väiksemad jäid telekat vaatama. Joosep jäi ka koju, sest eilseks õhtuks oli ta sellest nädalast juba täitsa läbi ja vajas ilmselgelt puhkust. Teoreetiliselt polnud ju lapsed üksinda kodus, sest Herlend magas kõrval toas.
Maria rohi jõudis tänaseks apteeki (ahjaa, sellest ma polegi vist veel rääkinud, et ta on uuesti haige. Üle nädala aja. Kordusanalüüside tulemused tulevad reedel, aga teist rohtu hakkas saama täna. Kuna seda kohapeal polnud, tuli tellida. Maria ise on rõõmus ja õnnelik!). Nii lugesin kella 9ni apteegi ukse taga uusi ajakirju ja tegin avamiseni aega parajaks.
Hinnaline kraam käes ootas mind kodus suur naeratus:
..akna peal... kaminata kaminatoas... guaššvärvidega...
Kaminata kaminatuba on siis teatavasti see koht, kus hoiame kõiki mänguasju ja muud kraami, mis toast on ära veetud. No nagu ladu. Ehk siis lastele väga põnev koht. Tavaliselt lapsed sinna sisse ei saa. Tuleb aga välja, et Joosepil on ilmselt varjatud anded ja ta saab seda suur ust nüüd lahti.
Igatahes oli lastel väga lõbus olnud. Enne Uulu dream teami külaskäiku tegime selle toa korda. Olime õnnelikud, et Mathiase sünnipäeval saame seda ka kasutada. Peoni on 2 päeva aega... Tänasel hommikul aga... eee... No ütleme nii, et saime taaskord teadlikuks hunnikust asjadest, mille olemasolu enam meeles polnud.
Ja loomulikult see südamlik naerunägu aknal...
Herlend aga magas samal ajal õndsat und. Kuna ta on meil kassidest hulga kasulikum hiirepüüdja (lõksuga ikka), siis ei jätnud lapsed teda ka nälga. Öösel oli hiir lõksu jäänud ja keegi lastest selle ilusti Herlendi kõrvale viinud. Minu kohale. Einoh, ma ei tea, kas peaks sellest mingeid vihjeid välja lugema või...?
Aga õnneks oli mul jah täitsa meeles, et ma olen oma laste üle õnnelik ja kui me neile ise teeme võimalikuks tingimused nö pahanduste tegemiseks, siis... peame ise edaspidi targemad olema.
Tavaliselt on meil õhtuti umbes 22-22.30 majas vaikus. Täna kussutasin alles kl 23 Christianit magama. Hoolimata sellest, et homme pean enne kukke ja koitu (ja enne päikesetõusu... kui see üldse siin veel tõuseb...) päälinna poole sõitma, ikka oli laps armas! Mitte, et muidu ei oleks, aga ütleme nii, et kui pead õhtul järgmiseks päevaks valmistuma, siis on lihtne igasuguste plaaniväliste protestimiste (s.t. mittemagamise) peale närviliseks muutuda. Aga eks kõik on kinni mõtlemises ja asjade korraldamises.
Nüüd korraldan ennast magama!
kolmapäev, 2. detsember 2015
Elusalt sündinud lapsed
Tänasel õhtul põleb ka meie kodus küünal Adelele! Ja kõigile teistele lastele, kes pole siia ilma kauaks tulnud. Ja nende vanematele. Ja lähedastele. Kuid sama palju ka meile endile ja meie elusalt sündinud lastele.
Päeval FB kaudu loetud kurb uudis, kuidas taaskord üks pisike lahkus meie juurest enne, kui tegelikult elamagi sai hakata. See ei loe, et ma ta vanematega viimati kohtusin üle 5 aasta tagasi ja et tegelikult oleme praeguseks suht võõrad. Ma ei tea, kas oleksin temaga üldse elus kohtunud, kui ta oleks siia jäänud... aga sellel kõigel pole vahet.
Iga sünnitanud naine teab, mis tunne on 9 kuud oodata. Terve selle aja ei tea sa tegelikult, kas see laps sünnib. Arsti antud tähtajad võivad teineteisest mitme nädalaga erineda. See tähendab, et viimastel nädalatel hakkad iga märki hullumiseni jälgima, et aru saada, millal sünnitama pead minema. Sünnitades ei tea sa kunagi, kas kõik on korras. Hoolimata sellest, kui palju su ümber on igasugust personali, võib siiski kõike juhtuda.
"Kuula ennast," on tark nõuanne. Aga mida see täpsemalt tähendab? Kui isegi 8 lapse ema ütleb, et ei saanud täpselt aru, millal pidi viimast last sünnitama minema, siis mida me väiksema kogemustepagasiga naistest räägime.
Ja siis küsitakse, miks rasedad hullud on??? Aga kogu see vastutus. Teadmine, et sa pead kõik õigesti tegema, sest pisikese elu sõltub otseselt sinust. Ja siis veel keegi ei tea tegelikult, mida see "õigesti" tähendab. Ning kui teedki kõik õigesti, võib ikka kõike juhtuda. Ja kõige selle juures pead rahulik olema, et mitte last närviliseks muuta.
Hiljuti surnuaias jalutades vaatasin pisikesi haudu, mille juures vähem kui aastast elukäiku märkivad kuupäevad. Pisar tuleb iga kord silma. Miks ma ennast nii piinan? Ei, ma ei piinagi. Ma olen realist ja tean, et kõik on alati võimalik. Nii heas kui halvas mõttes.
"Miks see küll nii pidi minema?" on selliste uudiste puhul enamasti esimene küsimus. Aga kuidas siis pidi minema? Kuidas meist igaühega peab minema? Me elame, nagu oleksime surematud. Inimliku raiskamise ja ülbitsemise tõttu oleme talvedest ilma jäämas, maavarad ammendumiseni ära kasutanud ja veel paljude suurte tegudega hakkama saanud. Sest me oleme surematud. Ja kui inimesed surevad, siis kusagil mujal ja ise on süüdi. Aga meie elame. Kas nii või?
Või siiski mitte...
Inimesed surevad ka siin ja praegu. Ja mitte ainult terroristide tõttu, vaid ka niisama. Lihtsalt. Ja iga last oodanud naine teab seda.
Ma ei ole ühtegi oma last kaotanud. Pole ka ühtegi katkenud rasedust (vähemalt mitte sellist, millest ma teaks, sest teatavasti väga algfaasis katkenud rasedusest ei pruugigi naine teadagi). Jah, ma võin selle välja öelda, sest see on fakt tänasel päeval, kui ma neid ridu kirjutan. Isegi kui midagi peaks juhtuma, siis see pole kuidagi seotud sellega, et mina siin kinnitan, et ma pole tänasel päeval ühtegi oma last kaotanud. See eest tean ma oma sõprade-tuttavate-sugulaste seas paljusid, kes on sündimata lapse korduvalt kaotanud.
Ma olen tänulik neile, kes on minust nii palju tugevamad, et neile on antud lapse kaotamise kogemus. Nemad saavad selle valu ja tühjuse, kuid mina saan meeldetuletuse- sul on elusalt sündinud lapsed! Ükskõik, kui "pahad" lapsed on, siis elusalt on nad siiski kõik see, mida ma neist oodata suudaksin (rääkimata sellest, et "pahad" lapsed on enamasti tundlikud lapsed, kes elavad välja vanematelt-täiskasvanutelt saadud emotsioone, mida täiskasvanud enda juures ei tunnista).
Jah, ma kallistasin täna lapsi veel rohkem, kui tavaliselt. Tunnen jälle, kuidas tahaks nad kogu aeg enda juures hoida... ja samas tean, et laste armastamise juures on kõige olulisem oskus neist õigel ajal lahti lasta, et nad saaksid olla siin maailmas nemad ise, mitte minu maailma ääreala.
Tänasel päeval põleb ka meie kodus küünal Adelele ja kõigile teistele lahkunud lastele ja nende vanematele! Ma ei ütle, et ma mõistan, mida nad tunnevad. Ma olen lihtsalt tänulik meeldetuletuse eest ning palun rahu, leppimist ja mõistmist!
pühapäev, 29. november 2015
7 aastat Eesti meest
Täna saime selgeks, milline näeb välja 7 aastat Eesti meest. Vot nii:
Meie vanim pisipoeg Mathias saigi 7-aastaseks. See tähendab viimast aastat lasteaias ning sügisel algavat kooliteed. See tähendab, et ma olen 7 aastat ema olnud ja see aeg on läinud ülikiiresti. Palju ühist õppimist ja rõõmustamist, kurvastamist ja pahandamist, ümberõppimist ja taas rõõmustamist. Kui ka aegajalt tundub, et kõik jookseb kokku, siis oma lapsi ei vahetaks ma mitte kunagi mitte millegi vastu.
Mathias on meie elus ehk kõige rohkemast osa saanud. Ühe lapsega on ikka kõike lihtsam teha. Kuigi tol ajal olin ise ka kogenematu. Nüüdseks on ühe lapsega asju veel lihtsam teha. Aga me õppisime koos. Meie lastest on tema näiteks ainuke, kes on juba magistriõppes käinud pea 2 aastat. Kooli lõpetasime ka koos:
Mathias on kõige rohkem reisida saanud. See küll tähendab vaid, et peale ühise laevareisi Stockholmi ning viimaste Soome reiside käisime Mathiasega 2010.aastal kaks korda lennukiga Göteborgis. Esimene neist oli kurvemal põhjusel ehk armsa sõbra ja kirikuõpetaja Gunnari matustel. Teine oli juba hulga rõõmsam ehk laulukoori reis (kuigi sel ajal suri Eestis mu vanaema). Esimese reisi ajal jäi peaaegu 1,5-aastane Mathias haigeks, nii et ta polnud tegelikult üldse õnnelik. Minu jaoks tähendas see hotellis magamata ööd, kuna tol ajal ei osanud ma esmavajalikke ravimeid kaasa võtta. Nüüd juba tean, et lastega on teatud asjad, mis peavad alati kaasas olema:
Laulukooriga käisime Rootsis 2010.aasta septembrikuus. Siis oli kõhu-Joosep ka juba meiega kaasas. Ööbisime armsa sõbra Caroli juures, kelle 4 last olid tol ajal väiksed. See tähendas, et Mathiase jaoks oli seal mängukaaslasi ja mänguasju. Väsitavad päevased ringirändamised ja kooriproovid lõppesid tema jaoks Caroli juurde jõudes hulga lõbusamalt:
No ja lõppude-lõpuks on Mathias meie lastest ainus, kes 5,5-aastaselt oli kolmekordne vanem vend:
Palju-palju õnne armas pisipoeg Mathias!
Meie vanim pisipoeg Mathias saigi 7-aastaseks. See tähendab viimast aastat lasteaias ning sügisel algavat kooliteed. See tähendab, et ma olen 7 aastat ema olnud ja see aeg on läinud ülikiiresti. Palju ühist õppimist ja rõõmustamist, kurvastamist ja pahandamist, ümberõppimist ja taas rõõmustamist. Kui ka aegajalt tundub, et kõik jookseb kokku, siis oma lapsi ei vahetaks ma mitte kunagi mitte millegi vastu.
Mathias on meie elus ehk kõige rohkemast osa saanud. Ühe lapsega on ikka kõike lihtsam teha. Kuigi tol ajal olin ise ka kogenematu. Nüüdseks on ühe lapsega asju veel lihtsam teha. Aga me õppisime koos. Meie lastest on tema näiteks ainuke, kes on juba magistriõppes käinud pea 2 aastat. Kooli lõpetasime ka koos:
Mathias on kõige rohkem reisida saanud. See küll tähendab vaid, et peale ühise laevareisi Stockholmi ning viimaste Soome reiside käisime Mathiasega 2010.aastal kaks korda lennukiga Göteborgis. Esimene neist oli kurvemal põhjusel ehk armsa sõbra ja kirikuõpetaja Gunnari matustel. Teine oli juba hulga rõõmsam ehk laulukoori reis (kuigi sel ajal suri Eestis mu vanaema). Esimese reisi ajal jäi peaaegu 1,5-aastane Mathias haigeks, nii et ta polnud tegelikult üldse õnnelik. Minu jaoks tähendas see hotellis magamata ööd, kuna tol ajal ei osanud ma esmavajalikke ravimeid kaasa võtta. Nüüd juba tean, et lastega on teatud asjad, mis peavad alati kaasas olema:
Laulukooriga käisime Rootsis 2010.aasta septembrikuus. Siis oli kõhu-Joosep ka juba meiega kaasas. Ööbisime armsa sõbra Caroli juures, kelle 4 last olid tol ajal väiksed. See tähendas, et Mathiase jaoks oli seal mängukaaslasi ja mänguasju. Väsitavad päevased ringirändamised ja kooriproovid lõppesid tema jaoks Caroli juurde jõudes hulga lõbusamalt:
No ja lõppude-lõpuks on Mathias meie lastest ainus, kes 5,5-aastaselt oli kolmekordne vanem vend:
Palju-palju õnne armas pisipoeg Mathias!
laupäev, 28. november 2015
Artikkel Pärnu Postimehes "Küüliku Künnapase kõvakaaneline"
11.06.2013 avaldati Pärnu Postimehes minu tegemistest artikkel "Küüliku Künnapase kõvakaaneline". Loo peategelaseks mu esimene romaan "Homme on ka päev".
Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu on Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud.
Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama.
Need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.
Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarit, eraeluta ametnikku-kipskõpskontsadit, temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud.
E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad – ei mingit aega elukaaslase ja sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks: kõik on nii, kuis peab, et olla edukas.
Aga mitte normaalne. Sellest saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas.
Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata, siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd …
Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida, – mitu uperpalli, enne kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.
Magusvalus mäng
„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata – järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.
Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit pärisinimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mis tahes looming. Sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õigupoolest küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui omaenese sõbranjed. Nii ongi!
Ja on nii, et Eesti on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord, ja see on minu süü.
Kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus stsenaariume läbi mängida, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.
Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi: kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks.
Ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.
Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele raamatu kaudu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale –, mehed ei loe, mida kirjutame.
Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal.
Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maale kolimisest, farmi rajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat.
Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.
Homme on jälle päev
Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist.
Heli enese ambitsioonid lubavad loota, et kui temasugused Tegijad aste haaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.
Heli Künnapas
* on lõpetanud Pärnu-Jaagupi keskkooli ja muusikakooli,
* elab ja peab küülikufarmi Kuuse talus Halinga ja Vigala valla piiril;
* on kirjutanud tänavu kevadel trükki jõudnud romaani “Homme on ka päev” ning 2011. aastal ilmunud noorsooromaani “Lõpupidu”. Mõlemad teosed märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. “Lõpupidu” pälvis mullu Tallinna keskraamatukogu auhinna “Järjehoidja”;
* on Halinga vallavolikogu liige, sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni aseesimees.
Kati Saara Vatmann
Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu on Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud.
Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama.
Need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.
Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarit, eraeluta ametnikku-kipskõpskontsadit, temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud.
E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad – ei mingit aega elukaaslase ja sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks: kõik on nii, kuis peab, et olla edukas.
Aga mitte normaalne. Sellest saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas.
Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata, siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd …
Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida, – mitu uperpalli, enne kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.
Magusvalus mäng
„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata – järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.
Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit pärisinimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mis tahes looming. Sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õigupoolest küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui omaenese sõbranjed. Nii ongi!
Ja on nii, et Eesti on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord, ja see on minu süü.
Kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus stsenaariume läbi mängida, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.
Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi: kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks.
Ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.
Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele raamatu kaudu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale –, mehed ei loe, mida kirjutame.
Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal.
Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maale kolimisest, farmi rajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat.
Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.
Homme on jälle päev
Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist.
Heli enese ambitsioonid lubavad loota, et kui temasugused Tegijad aste haaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.
Heli Künnapas
* on lõpetanud Pärnu-Jaagupi keskkooli ja muusikakooli,
* elab ja peab küülikufarmi Kuuse talus Halinga ja Vigala valla piiril;
* on kirjutanud tänavu kevadel trükki jõudnud romaani “Homme on ka päev” ning 2011. aastal ilmunud noorsooromaani “Lõpupidu”. Mõlemad teosed märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. “Lõpupidu” pälvis mullu Tallinna keskraamatukogu auhinna “Järjehoidja”;
* on Halinga vallavolikogu liige, sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni aseesimees.
Kati Saara Vatmann
Elu nagu multifilmis
Tänane päev on täitsa kindlalt nagu multifilmist. Ei, mitte mingist seiklusmultikast, vaid ikka klassikalisest "Siil udus".
Hommikul avastasid minu kõrvad, et on vaja huugama hakata ja siiani järgi pole jätnud. See on sama, nagu pesumasin töötaks kõrva ääres. Kontrollisin! Seisin pesumasina kõrval ja huugamist ei kuulnud. Või pesumasinat ei kuulnud. Selles mõttes, et huugamine peas ja pesumasina hääl ühinesid üheks, nii et ma ei teinud enam vahet, kumba ma kuulsin.
See on üks põhjus, miks eile sai teha hulljulge otsus ning vanima pisipoja Mathiase sünnipäev järgmiseks nädalavahetuseks edasi lükatud. Mathias ja Joosep ise on küll veel terved, aga Maria ja Christian mitte. Kui varem pole ma sellest suurt numbrit teinud, siis nüüd otsustasin ka enda lapsi pisikute eest kaitsta.
Nii ei jõudnud ma täna Järva-Jaani, kus ma väga-väga tahtsin olla. Eile autoga Tallinnast kodu poole sõites tundsin juba, et pole enam sõiduvõimeline. Nii oleks tänane sõit ka ohtlik olnud. Eriti kuna ravimiseks pole veel eriti aega olnud. Peale selle oli mu lastel mind täna kodus vaja.
Panin lapsed lõuna ajal magama ja läksin ise Mathiasele homseks lilli, torti, küünalt ja kingituse pakkepaberit ostma. Sain komplimendi osaliseks:
"Sa näed täitsa haige välja!"
Ahaa... see on hea. Sest siis on õigustatud, et ma tunnen ennast nii, nagu tunnen. Mul on kalduvus haigustele ja vingumistele tähelepanu mitte pöörata. Enda omadele eriti mitte. Sest ma saan ju alati hakkama. Hea ongi, et saan. Selgitasin, et olen nädal aega tegelikult juba tõbine olnud ja et huugavate kõrvadega on väga raske olla.
"Huugamine võib tulla pingest."
Eee... jah. Aga mul pole varem sellist kogemust, nii et tegelikult ei oska ma selle teadmisega midagi peale hakata.
"Mis sa endaga teinud oled siis?" tuli küsimus mu ravimeetodite kohta.
Eee... jäin mõtlema. Ma tean, mida ma sel nädalal laste ravimiseks olen teinud, mida ostnud ja mida Herlendil lasknud teha. Aga endale? Paaril hommikul magasin. Ja paar korda käisin Tallinnas- erakonna asju ajamas ja tööintervjuul. Sõidutasin lapsi trenni. Kirjutasin valmis 1/4 raamatust "Tähtajaline elu" 2.osa. Korraldasin minu ja Kati raamatute müügi jõulukampaaniat. Tegin kokkuleppeid perelugude raamatu autorite ja sponsoritega. Trükkisin sisse ja saatsin ära Mathiase loo "Tähekese" jubejuttude konkursile.
Seda kõike tegingi.
"Meega teed ja sidrunit? Pärnaõieteed?" jätkus küsimus.
"Aaaa," tuli mul meelde. "Sidruniga vett jõun küll. Seda teen ma alati." Vähemalt siis, kui lapsed sidrunit käest ära ei söö, nagu nad eelviimase sidruniga tegid. Aga mis mul saakski selle vastu olla. Tuleb lihtsalt veel rohkem sidrunit osta. Lastele ostsin c-vitamiini jooki ka, aga see ununes ära, et ma võin ju seda ise ka juua.
Mett praegu ei söö, sest viimase meepurgi viskas Christian vastu maad ja see pragunes. Ma küll sõin sealt veidi mett ka, aga kui ma purgi külje vastu oma sõrme mõnusalt lõhki tõmbasin (täiesti planeerimatult), sai sellest purgi surmaotsus. Muidugi ma oleks võinud ju täna sealt samast lillepoest ka mett osta, aga selle peale tulin alles siis, kui olin juba poolel teel koju. Kiire-kiire ju, sest lapsed ärkavad!
Pärnaõietee olin ka täitsa unustanud. Kuna meie koduste pärnade õitsemise ajal kükitasime me seekord Soomes, siis ostsin apteegist koju mitu pakki pärnaõisi. Lastele. Nädala jooksul ei tulnud selle peale, et ma võiks enda eest ka nendega hoolitseda.
Nüüd lähen ja teen seda. Üldse hakkan aru saama, et täitsa tark on enda eest hoolitseda. Teistele räägin küll, et keegi ei saa anda, kui temas pole midagi anda ja enda eest tuleb esmalt hoolitseda. Aeg on taas endale sama meelde tuletada. Tuleb aru saada ja tunnistada, kui oled sattunud olukorda, kus sinust enam midagi ei sõltu ja liikuda sinna, kust sinust midagi sõltub. Teha asju, kus sinu olemasolu on vajalik. Ja nii lihtne ongi.
Nii et... pärnaõietee!
Vaatame, kas siil udus kaob lõpuks!
Hommikul avastasid minu kõrvad, et on vaja huugama hakata ja siiani järgi pole jätnud. See on sama, nagu pesumasin töötaks kõrva ääres. Kontrollisin! Seisin pesumasina kõrval ja huugamist ei kuulnud. Või pesumasinat ei kuulnud. Selles mõttes, et huugamine peas ja pesumasina hääl ühinesid üheks, nii et ma ei teinud enam vahet, kumba ma kuulsin.
See on üks põhjus, miks eile sai teha hulljulge otsus ning vanima pisipoja Mathiase sünnipäev järgmiseks nädalavahetuseks edasi lükatud. Mathias ja Joosep ise on küll veel terved, aga Maria ja Christian mitte. Kui varem pole ma sellest suurt numbrit teinud, siis nüüd otsustasin ka enda lapsi pisikute eest kaitsta.
Nii ei jõudnud ma täna Järva-Jaani, kus ma väga-väga tahtsin olla. Eile autoga Tallinnast kodu poole sõites tundsin juba, et pole enam sõiduvõimeline. Nii oleks tänane sõit ka ohtlik olnud. Eriti kuna ravimiseks pole veel eriti aega olnud. Peale selle oli mu lastel mind täna kodus vaja.
Panin lapsed lõuna ajal magama ja läksin ise Mathiasele homseks lilli, torti, küünalt ja kingituse pakkepaberit ostma. Sain komplimendi osaliseks:
"Sa näed täitsa haige välja!"
Ahaa... see on hea. Sest siis on õigustatud, et ma tunnen ennast nii, nagu tunnen. Mul on kalduvus haigustele ja vingumistele tähelepanu mitte pöörata. Enda omadele eriti mitte. Sest ma saan ju alati hakkama. Hea ongi, et saan. Selgitasin, et olen nädal aega tegelikult juba tõbine olnud ja et huugavate kõrvadega on väga raske olla.
"Huugamine võib tulla pingest."
Eee... jah. Aga mul pole varem sellist kogemust, nii et tegelikult ei oska ma selle teadmisega midagi peale hakata.
"Mis sa endaga teinud oled siis?" tuli küsimus mu ravimeetodite kohta.
Eee... jäin mõtlema. Ma tean, mida ma sel nädalal laste ravimiseks olen teinud, mida ostnud ja mida Herlendil lasknud teha. Aga endale? Paaril hommikul magasin. Ja paar korda käisin Tallinnas- erakonna asju ajamas ja tööintervjuul. Sõidutasin lapsi trenni. Kirjutasin valmis 1/4 raamatust "Tähtajaline elu" 2.osa. Korraldasin minu ja Kati raamatute müügi jõulukampaaniat. Tegin kokkuleppeid perelugude raamatu autorite ja sponsoritega. Trükkisin sisse ja saatsin ära Mathiase loo "Tähekese" jubejuttude konkursile.
Seda kõike tegingi.
"Meega teed ja sidrunit? Pärnaõieteed?" jätkus küsimus.
"Aaaa," tuli mul meelde. "Sidruniga vett jõun küll. Seda teen ma alati." Vähemalt siis, kui lapsed sidrunit käest ära ei söö, nagu nad eelviimase sidruniga tegid. Aga mis mul saakski selle vastu olla. Tuleb lihtsalt veel rohkem sidrunit osta. Lastele ostsin c-vitamiini jooki ka, aga see ununes ära, et ma võin ju seda ise ka juua.
Mett praegu ei söö, sest viimase meepurgi viskas Christian vastu maad ja see pragunes. Ma küll sõin sealt veidi mett ka, aga kui ma purgi külje vastu oma sõrme mõnusalt lõhki tõmbasin (täiesti planeerimatult), sai sellest purgi surmaotsus. Muidugi ma oleks võinud ju täna sealt samast lillepoest ka mett osta, aga selle peale tulin alles siis, kui olin juba poolel teel koju. Kiire-kiire ju, sest lapsed ärkavad!
Pärnaõietee olin ka täitsa unustanud. Kuna meie koduste pärnade õitsemise ajal kükitasime me seekord Soomes, siis ostsin apteegist koju mitu pakki pärnaõisi. Lastele. Nädala jooksul ei tulnud selle peale, et ma võiks enda eest ka nendega hoolitseda.
Nüüd lähen ja teen seda. Üldse hakkan aru saama, et täitsa tark on enda eest hoolitseda. Teistele räägin küll, et keegi ei saa anda, kui temas pole midagi anda ja enda eest tuleb esmalt hoolitseda. Aeg on taas endale sama meelde tuletada. Tuleb aru saada ja tunnistada, kui oled sattunud olukorda, kus sinust enam midagi ei sõltu ja liikuda sinna, kust sinust midagi sõltub. Teha asju, kus sinu olemasolu on vajalik. Ja nii lihtne ongi.
Nii et... pärnaõietee!
Vaatame, kas siil udus kaob lõpuks!
Pühapäeval loosin raamatuid
Jõulukampaania raames läks facebookis käima loosimine. Kõigi vahel, kes minu ja Kati raamatut müümise kuulutust jagavad, loosin igal pühapäeval välja ühe raamatu.
Jagades kirjuta facebooki foto alla, millist raamatute soovid.
Jagatav link on siin: jõulukampaania raamatuloosis osalemine!
Loosimise plaan on selline, et lasen lastel igaühel ühe numbri öelda, liidan kokku ja kui vaja on, siis jagan neljaga (olenevalt siis jagajate arvust).
Esimene loosimine juba pühapäeval, 29.novembril kell 20.00.
Hilisemad jagamised osalevad järgmise pühapäeva loosimises.
Kes aga loosiõnnele ei looda, siis kõiki neid raamatuid saab tellida kirjutades oma soovist helikunnapas@gmail.com :
Jagades kirjuta facebooki foto alla, millist raamatute soovid.
Jagatav link on siin: jõulukampaania raamatuloosis osalemine!
Loosimise plaan on selline, et lasen lastel igaühel ühe numbri öelda, liidan kokku ja kui vaja on, siis jagan neljaga (olenevalt siis jagajate arvust).
Esimene loosimine juba pühapäeval, 29.novembril kell 20.00.
Hilisemad jagamised osalevad järgmise pühapäeva loosimises.
Kes aga loosiõnnele ei looda, siis kõiki neid raamatuid saab tellida kirjutades oma soovist helikunnapas@gmail.com :
Tellimine:
Postitused (Atom)