Viimaste päevade uudiste valguses alustan igaks juhuks kinnitusega, et olen sünnitanud 5 last ja kasvatan ka neid kõiki. Seega ehk tohin ikka sõna võtta. Mõne mehe arvates.
Järgmiseks tahaks aga öelda, et - millises Eestis me siis nüüd päriselt elame? Millises maailmas me elame? Millist maailma me ise endale ja oma lastele loome?
Algne teema, kus paljude naiste isiklikke andmeid on nõusolekuta kasutatud, on omaette teema. See aga, et keskealised mehed otsustavad, mida naised võivad või ei või, on tänasel päeval täitsa uskumatu sõnavõtt.
Ma pole väga-väga varjanud, millist elu koos oma 5 lapsega elan. Samas pole kindlasti avalikustanud kõike, mis päriselt toimub. Kui aga jälle ilmub välja mõni mees, kes julgeb öelda ja arvata, et mida naised peaksid suutma, enne kui võivad sõna võtta, siis ... ajab närvi küll.
Kuidas sünnitamine sind Eestis väärtuslikumaks teeb?
Teoreetiliselt saan aru, et lihtne vastus on, et sünnitamine on üks väheseid meetmeid, mis rahvastiku säilimisele kaasa aitab.
Sünnitamine on aga üks neist asjadest, mis naise elu võib ohtu seada. Üks asi on terviserisk. Teine aga kõik see, mis temast pärast saab. Ja see on suhtumise küsimus. See, mida me ise kõik jätkame ja toetame. Üheskoos.
Alustame sellest, et kui naine tahab lapse kõrvalt tööturul jätkata. Kui palju tuleb tegeleda küsimusega "kus su lapsed on?" või näha viltusi pilke, mis näitavad, et peaksid hoopis kodus lapse kõrval olema.
Jätkame sellega, et CVsse ei tasu kirjutada, et sul on lapsed, sest ... noh, nii on.
Minna panka jutuga, et sul on lapsed, on teatavasti samuti kiirtee teises suunas. (oleneb muidugi ka sissetulekust)
Kui tihti meestel on samad mured?
Ehk siis kas ja mis on see rahvastik, mida me sünnitamise teel nii väga päästma peaksime? Milleks sellise suhtumisega inimesi juurde on vaja?
Kelle mure on see, kui asjad lähevad halvasti?
Jõuame siis "ilusama" poole juurde- kelle mure on Eestis see, kui teed lähevad lahku? Kindlasti on erinevaid versioone, aga ma julgen üsna kindlalt arvata, et räägin klassikalisest juhtumist, nö keskmisest - minnakse lahku, lapsed jäävad ema juurde, mees on äkitselt vaene ja haige jms, ema käest küsitakse järjepidevalt, miks ta lastele kõike ei võimalda.
Kindlasti on erinevaid versioone. Kuna aga ise olen nüüd aastaid 5 last puudutava lahutamisega tegelenud, siis on minuga nende aastate jooksul ühendust võtnud väga paljud naised, kelle lood on kurvastavalt sarnased.
Olen varem kirjutanud sellest, et miks mu lapsed isegi minimaalset elatist väärt ei ole.
Tänaseks päevaks on seis selline, et jaanuaris tehtud minimaalse elatise otsus on edasi kaevatud. Ringkonnakohus andis teada, et tegeleb sellega novembris!!! Ehk siis 1,5 aastat pärast seda, kui esialgne nõue sai sisse antud.
Jaanuaris mõisteti kohtus välja umbes 10 000 eurot elatist tagant järgi selle aja eest, mis sellele eelnes. Ehk et sellest otsusest on juba möödas kaheksa kuud ...
Suure ringi küsimus: millisele mulle arveid saatvale ettevõttele võin ma öelda, et võtan selle menetlusse novembris, sest maksan pikemat aega üksinda 5 lapse elamist ning olen nendega koos enamuse ajast?
Kas on ettepanekuid, kuidas seda paremini arvete saatjatele sõnastada?
Jah, mu eesmärk on, et poleks seda minimaalset elatist vaja, aga samas tundub keskmine arvamus, et üksinda 5 lapse kõrvalt töötades pole ka KÕIGE lihtsam üksi teenida kogu raha, mida 6 inimese ülalpidamiseks vaja läheb (mõne arvates on üldse keeruline kokku saada raha, mida 5 lapse kasvatamiseks vaja läheb...). See on selline ... keskmine arvamus jällegi (ehk et meelevaldne). Aga tegelen sellega, et ka seda muuta.
Lapsed on tehtud endale, mitte riigile
Jah, niii see on - igaüks võib saada nii palju lapsi, kui suudab üles kasvatada. Aga miks me jätkuvalt räägime sellest, et naise õigus sõna võtta vms oleneb sellest, mitu last ta on sünnitanud? Aga sünnitamata mehed, kes on sobival hetkel vaesed, sobival hetkel reisivad ja rändavad mööda maailma, võivad alati rääkida?
Jah, mitmel töökohal rabeleval naisel pole ilmselt jõudu, energiat, ega aega, et vaielda. Tulebki tegutseda, et lihtsalt ellu jääda. Naisel pole võimalik lastele külmkapi juures öelda, et "vabandust, ma näin nüüd vaeseks. Palk lihtsalt ei võimalda!"
Naisel pole võimalik isegi lastele öelda, et minge nüüd isa juurde, keda nii väga näha tahate, sest minimaalne elatis tähendab väidetavalt, et lapsed on isaga 0-6 päeva ... ehk et VÕIVAD olla kuni 6 päeva, aga ei pea (sellest me ei räägi, et elatise osas otsus ei kehti, sest see on edasi kaevatud ... ja ringkonnakohus võtab selle menetlusse novembris).
Kui novembris peaks tulema MINIMAALSE elatise otsus, siis ... milline on tõenäosus, et äkitselt on olemas see rohkem kui 10 000 eurot, mis ema on pidanud rohkem maksma (sellest me ei räägi, et tegelikult selle minimaalse elatisega ei kasvata lapsi)?
Taaskord- milline on Eestis võimalus mõnele arvete saatjale öelda, et naine võtab lastekasvatuse eest makstavad arved menetlusse samuti novembrikuus (1,5 aastat pärast nende esitamist) või jätab samuti lapsed kasvatamata???
See ei ole sina!
Ma olen alati arvanud, et minu kogemused on vajalikud, et keegi teine selle võrra lihtsamalt hakkama saaks. Ma pole väga palju jaganud, aga see, mida olen, neil teemadel olen jah paljude naistega suhelda saanud ning rõõmustav on näha, kui paljud sellest tuge on saanud.
Kirjanikuna pean aga oluliseks need teemad ühel hetkel ilukirjandusse valada. Tänaseks päevaks ongi mul valmis käsikiri "See ei ole sina!", mis räägib toksilisest suhtest väljumisest. Selle võimalikkusest. Ei, see pole otse elust võetud lugu, sest olen tänaseks päevaks saanud kuulda nii paljude naiste lugusid. Loomulikult on see aga elust inspireeritud lugu. Tervendav. Teemat teadvustav. Tunnen, et oluline.
Jah, mul ei ole tänasel päeval enam endal võimalik koheselt trükikulusid tasuda. Mu lapsed on kõik selle raha vahepeal ära söönud. Proovisin tagasi küsida või neile öelda, et ma praegu rohkem ei panusta. Ei õnnestunud. Proovisin öelda, et nad võiksid suvel olla isa juures rohkem kui ühe nädala (kehtiv hoolduskord ütleb, et pool koolivaheajast peaksid seal olema). See ka ei õnnestunud.
Seepärast on käimas raamatu "See ei ole sina!" ettetellimine, mille käigus pakun välja, et saad selle raamatu ilmumisele kaasa aidata. Eelmüügis tuleks müüa 300 raamatut ja siis oleks täitsa hästi. Ehk siis selline ühisrahastamise versioon, aga ma ei palu niisama toetada, vaid saad selle eest ka raamatu. Nii olen ülimalt tänulik, kui leiad selle võimaluse, et endale üks raamat tellida. Või sõbrale. Või kohalikule raamatukogule. Või naiste tugikeskusele.
Kui soovid suuremalt panustada või tead muid lahendusi, kuidas teose trükikulud praegu katta saaksin, siis kirjuta mulle sotsiaalmeedias või helikunnapas@gmail.com .
Nagu öeldud - mina olen 5 korda sünnitanud ja võin ka keskealiste meeste arvates järelikult rääkida (kas pean igaks juhuks ütlema, et see oli irooniline lause ja mu enda arvates pole seal üldse vahet?). Sina aga saad praegu aidata, et minu hääl raamatu "See ei ole sina!" kaudu kuhugi jõuaks. See 5 korda sünnitanu hääl, mis võiks siis ka oma kogemustega nagu väärtuslik olla.
Aitäh sulle juba ette toetuse eest!
p.s. postitust võid julgelt jagada!
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 4 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
