Pole eriline saladus, et viimaste aastate jooksul olen mitu korda laste suhtluskorra ja hooldusõiguse pärast kohtus käinud. Kuna te küsite minu käest suht samu küsimusi, siis püüan mõned vastused selgemalt siia kirja panna.
Alustuseks olgu öeldud, et see on minu kogemus ja mu teadmised ning ma ei jaga professionaalset nõu. Kui asjad on väga keerulised ja sa ise hakkama ei saa, siis otsi abi professionaalilt.
Minu senised kogemused on kirjas siin:
22.09.2022 Me seame ennast nüüd siis Tallinnas sisse. Kohtunik lubas!
26.09.2023 Kuidas kohus seekord meie lapsed ära jagas
Mis on mis?
Suhtluskord on põhimõtteliselt siis see, et millal ja kui kaua lapsed ühe või teise vanema juures on.
Hooldusõigus on üldiselt öelde see, et kellel on otsustusõigus. Hooldusõigust väga lihtsalt Eestis ei jagata. Samas aga saab taodelda IGAKORDSET OTSUSTUSÕIGUST teatud küsimustes. Meie puhul näiteks siis taotlesin ma igakordset otsustusõigust laste hariduse, elukoha ja viibimiskoha osas ning need ka sain.
Miks peaks kohtusse minema?
Kõige lihtsam põhjus on ilmselt see, et kui omavahel ei suudeta asju paika panna või ei suudeta kokku leppida, et milline elukorraldus oleks lapse jaoks parim, siis pannaksegi see kohtus paika. Oht on muidugi see, et otsuse teeb inimene, kes tegeleb sinu pere ja lapsega mõned tunnid kogu oma elu jooksul. Tema teeb otsuse materjalide põhjal, mille sina ja teised kohtuasja osalised olete esitanud.
Kui see kõik on aga tehtud, siis on lootust, et sul on kohtuotsus, mis paneb asjad paika ning pole omavahel enam iga liigutuse pärast vaja vaielda. See võiks anda kindlust nii mõlemale vanemale kui ka lapsele.
Samas on kohtuotsuse täitmine aga lõpuks ikkagi tõlgendamise küsimus. Meie puhul on näiteks see, et paika on pandud, millistel nädalavahetustel lapsed on seal ning kui lapsed ei saa minna (haiged, mingi kooliga seotud üritus vms), siis kui teine pool ütleb, et pole võimalik mõne teise nädalavahetuse vastu vahetada, siis ... nii lihtsalt jääbki, et mul on üks nädalavahetus juures. Mina aga midagi teha ei saa, kui ta neid teisel nädalavahetusel ei võta.
Samas, kui mina ütlen, et eelnevalt kokkulepitud nädalavahetusel lapsed mingil põhjusel ei saa minna, siis on tal õigus minu peale kaevata ja ma ei teagi, mida nõuda selle eest, et ma pole lasknud lastel minna.
Aga isegi selle kummalise karistussüsteemiga on ikkagi lihtsam ja selgem, kui on olemas kohtuotsus.
Kust alustada?
1) mine kohaliku lastekaitse jutule - EI, lastekaitse ei saa suhtluskorda määrata, ega kedagi millekski sundida. AGA - lastekaitse saab anda esimese hinnangu olukorrale ning temaga saad arutada, milline võiks lapse jaoks hea variant olla.
Kui lähed kohtusse, siis on kohalik lastekaitse igal juhul kaasatud ning peab oma arvamuse avaldama. Kui vanemad elavad erinevates piirkondades, siis on seotud erinevate piirkondade lastekaitsetöötajad (parandus: lapse heaolu spetsialistid!). Eelnevalt ise lastekaitsetöötajaga suheldes saad esiteks aru, kas sa oled oma arvamusega üksi või mitte. Võimalik, et tegelikult õnnestub lastekaitsel mõlema vanemaga suheldes midagi kokku leppida. Kui see töötab, on juba hästi. Mingitel juhtudel ilmselt aitab lastekaitse ka perelepituseni jõuda, kui see on võimalik.
Perelepitusse ei saadeta vägivaldsete ja muude taoliste juhtumite puhul.
2) tee avaldus kohtusse - pereasjades aitab kohus suht palju ka ise ning sa ei pea kartma, et kui kõiki asju kohe õigesti ei kirjuta, siis läheb kõik valesti. Kui kirjutad midagi valesti, antakse sulle aega, et taotlus õigesti vormistada või seda täiendada.
Oluline on märkida, mida sa taotled ning lühidalt asjaolusid kirjeldada. Kui on mingi erijuhtum, siis juurde ka lisad või tõestusmaterjal (aga mitte kümnete lehekülgede kaupa).
Minu puhul oli taotlus siis igakordne otsustusõigus laste hariduse, elukoha ja viibimiskoha osas. Lisaks oli esmases taotluses soov saada otsustusõigus laste kooliga seotud ürituste puhul välismaale saatmiseks. Sellest tuli muidugi olukord, kus lapsed võisid õpetajaga koos misiganes maailma otsa sõita, aga mina ise lastega üksi Lätti, ega Soome minna ei võinud. Vajalik oli see aga seoses erialaste ürituste ehk pillimängu meistriklasside ja konkurssidega.
Igakordse otsustusõiguse kasuks rääkis see, et nii lastekaitse kui lastele määratud advokaat olid näinud, et meie vaidlused on järjepidevad ning väga vastuoluliste seisukohtadega. Seega polnud näha, et kui üks otsus ära teha, et siis kõik muud asjad ka laheneksid.
Lastele oli vaja stabiilsust ja selgust.
3) esmase õiguskaitse taotlemine - kui mingi küsimusega on kiire, siis saab esialgu küsida ka otsust esmase õiguskaitse raames. Meil näiteks oli vaja kiiresti koolidesse teavitada, et lapsed tulevad uude kooli, kuhu sisse said. Seega polnud aega päris kohtuotsust oodata. Nii sain esmase õiguskaitse raames õiguse otsustada, et lapsed tulevad Tallinnasse kooli ja et tohivad elukohta vahetada.
Teoreetiliselt oli küll esmase õiguskaitsega öeldud ka see, milline võiks tulla lõplik kohtuotsus, sest vaevalt, et juulis lubatakse lapsed Tallinnasse kooli, 1.septembril alustavad seal kooliteed ning septembri lõpus ütleks kohtunik, et ei, tegelikult nii ei saa. Samas eks olenevalt asjaoludest oleks kõik võimalik olnud.
4) lastele määratakse advokaat - minu üks suurim hirm enne kohtuvaidlusi olid õiguskulud. Nii, nagu paljudel teilgi. Ma ei mäleta täpselt, kas pidin seda eraldi küsima, aga ma arvan, et mitte ja lastele määrati riigi poolt advokaat. Ilmselt pole riiklikud advokaadid tippspetsialistid, aga normaalse raskusastmega asjades saavad ilmselt piisavalt hästi hakkama. Mina olen neilt saanud ära küsida kõik küsimused, mis mul on tekkinud, nii et eraldi õigusabi järgi puudust pole tundnud. Tema ülesanne on loomulikult küll esmalt olnud lapse kaitsmine.
Ilmselt võid selle ka enda taotlusesse sisse panna, et soovid lastele riikliku advokaadi määramist (riigi õigusabi taotlus peaks see olema - aga seda siis lastele, mitte endale).
Advokaat tuleb siis koju lastega kohtuma, vaatab üle elutingimused, suhtleb ka teise lapsevanemaga. Pead aga meeles pidama, et tal on samuti olemas vaid see info, mida ise kõik edastate. Kindlasti mõningaid asju näevad nad ise, aga endal tuleb ikka enne läbi mõelda, et mis sinu arvates päriselt lapsele parim on.
5) kohtuistung - kui kõik osapooled on oma seisukohad esitanud, kõik on lastega kohtunud, siis kutsutaksegi sind kohtusse. See kõlab hirmsalt. Isegi peale mitut korda on see, kui e-mailile ilmub sõna KOHTUKUTSE natuke ebamugavust tekitav.
Ma ei tea, kas kõigi juhtumite puhul, kuid mingite osas küll käib kohtunik ka kodus. Kuna meil käis suhtluskorra määramine aastase vahega kaks korda, siis esimene kohtunik käis kodus, teine aga enam mitte. Kuigi teine ütles algul ka, et peab küll lastega kohtuma, kuid kohtuistungi käigus saime kõik asjad nii kokku lepitud, et see polnud lõpuks vajalik.
Kohtuistungil ütles muidugi üks lastekaitsetest, et näha on, et nende lastega on juba nii palju kohtutud, nii et ilmselt oli see üks asi, mis mõjutas.
Suhtluskorra ja hooldusõiguse kohtuistungid on minu arust olnud rahulikud. Korda mööda antakse kõigile osapooltele sõna. Lapsed seal ei ole (ma ei tea, kas nad võiksid olla, kui keegi osapooltest seda tahaks). Oluline on teada, et kui midagi küsid või väidad, siis miks sa seda teed.
Oluline on, et su väited lähtuksid LAPSE huvidest, mitte, et nii on lapsevanema jaoks mugavam.
Sa ei saa ja pea kõigega nõus olema, kuid soovid ei saa lähtuda sellest, et teise poole elu lihtsalt keeruliseks teha.
Kohtunikud pole rumalad. See tähendab, et kui tunned, et kuuled teise poole käest hunnikut väiteid, millele kõigele tahaks vastu vaielda, siis tihtilugu kohtunik märkab seda samuti ja kas ignoreerib kiuslikke väiteid või küsib ja täpsustab kõik üle nii, et sa ise täitsa ebaloogiliste asjade vastu vaidlema ei peagi.
Tõestamine! Kõike, mida ütled, soovid, ette heidad, pead selgitama ja tõestama. Samas ei oota keegi, et sa mitu aastat tagasi olnud asju lahkama ja heietama hakkaksid. Olulisem on ikkagi, et kuidas asjad edaspidi võiksid toimiga, kuid see käib mineviku tõenäosuse põhjal ehk et mis siis on toiminud.
Samas pole tegelikult vaja ka kõiki sõnumivahetusi jms kohtus ette kanda. Tihti piisab sellest, kui ütled, mida teine on öelnud ja kui ta vastu ei vaidle, siis ongi see väide vastu võetud.
6) kohtuotsus - kohtus räägitud ja kokku lepitud asjad pannakse kirja ning sul ongi kohtuotsus. Kui kumbki pool selle peale ei kaeba, siis võiks sul olla uus toimiv elukorraldus. Seejärel jääb üle vaid seda täita ning õnnelikult edasi elada!
AGA ...
- suhtluskorra ning hooldusõiguse küsimust võib uuesti algatada ... kuni lapse 18-aastaseks saamiseni. See tähendab, et soovi korral võid peale iga otsust uuesti kohtus käia. Meie puhul läksin mina ise teisel korral uuesti kohtusse, kuna soovisin lisaks lastega välismaale mineku õigust. Teiselt poolt pandi vastuseks taas lauale KÕIK teemad, nii et hakkasime nullist pihta ka hariduse, elu- ja viibimiskohaga. Õnneks aga kohtunik ei näinud vajadust seda muuta.
Kindlasti on mu kirjutises asju, mida peaks täpsustama ja nüansse, millega mina kokku ei puutunud. Samas on siin olemas mõisted ja sammud, mille leidmiseni mul läks mitu aastat aega. Kui lõpuks selle kohtuasjade jadaga pihta hakkasin, läks tegelikult lihtsamaks, sest siis oli teada, et ühel hetkel see määramatus saab otsa.
Kindlasti ei saa kõik ka kohtust otsust, mida ootavad. Nagu aga ütlesin, siis hästi oluline on ise hästi palju infot välja tuua, sest kohtunik saab otsuse teha vaid selle põhjal, mida ta teab.
Mina jäin hästi pikalt pidama selle küsimuse taha, et kui nagu nii kasvatasin pärast lõplikku lahkuminekut lapsi kuude kaupa täiesti üksi, siis tundus mõeldamatu, et tasuksin veel õiguskulusid. Kõige olulisem mõistmine minu jaoks oligi, et suhtluskorra ja hooldusõiguse asjad EI VAJA eraldi advokaadi palkamist. Samas, kui asja arutamise käigus tuleb välja, et sa tõesti ise hakkama ei saa, siis saad seda alati jooksvalt veel teha. Esimesed sammud aga saad ise ära teha ning asjadega päriselt liikuma hakata.
Miks propageerida kohtuskäimist?
Ütleme nii, et kui asjad läheksid lihtsalt, siis poleks kohut vaja. Ilmselt loevad seda postitust need, kes on minuga sarnases olukorras ehk et kui omavahel lihtsalt asjadega hakkama ei saada. Need, kellel on kõik lihtne, seda ehk tõesti ei vaja.
Lapse huvides on aga stabiilsus ja selgus. Toimiv kohtuotsus on lapse jaoks kindlasti parem kui see, et vägisi püütakse aastaid kohtuväliseid kokkuleppeid saada ning selle aja jooksul tegelikult mitte keegi ei tea, kuidas asjad võiks olla ning käib üks pidev võitlus. Mingis osas aitab kohtuotsus kindlasti omavahelisi võitlusi vähendada ja lõpetada.
Teraapia ja psühholoogid
Perelepituse osas ma ei oska väga kaasa rääkida, kuid kui asjad on keerulised, siis teraapiasse või psühholoogi juurde soovitan igal juhul minna. Selleks, et lahutus lihtsamini läheks, ei ole vaja sinna koos eksabikaasaga minna. Saad ennast ka üksinda tervendada. Kui igaüks endaga tegeleb ja endaga hakkama saab, siis terveneb ka kogu protsess.
Samuti saavad lapsed seanssidel üksinda käia.
Kedagi ei saa sundida abi vastu võtma. Keerulised olukorrad on ilmselgelt aga märk, et abi on vaja. Seega saadki teha otsuse, et lased ennast aidata. Võtad ise abi vastu. Seda ei pea tegemata jätma, kui teine pool pole nõus osalema.
Tänapäeval on psühholoogi juures käimine juba vähem tabu, kui siiani on olnud, kuid valestimõistmisi on sel teemal ikkagi. Just seepärast soovitangi väga, et tegele endaga, vahet pole millisel positsioonil sa kõigis neis võitlustes oled.
Enda vaimse tervisega tegelemine võib muidugi välja tuua ka olukorra, et äkki on veel lahenduste variante, mida sa enne pole näinud, sest sa ise polnud selleks valmis.
Sellised on siis minu mõtted ja punktid, mis võiks aidata neid, kes lahutamise käigus laste suhtluskorda ning hooldusõigust püüavad paika panna. Kui sul on veel küsimusi, siis pane siia postituse alla. Kui oskan vastata, siis täiendan seda postitust.
Kui olen midagi väga valesti kirjutanud, siis võid ka muidugi julgelt kommenteerida ja kontrollin üle.
Üldiselt aga soovin, et kõik lapsed võiksid stabiilselt ja turvaliselt elada. Meil täiskasvanutena on suur roll selle saavutamisel.
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
