5 nippi, mis garanteerivad, et kodukontoris töö tehtud saaks

Ühe kuuga romaani kirjutamine on vaid üks töö, mida saab kodukontoris teha. Tihti mõeldakse, et kodus töötamine on lihtne ja kuulen ikka, kuidas inimesed on kadedad ja tahaks kaa... Kes on aga ise proovinud, see teab, et tegelikult on selline vabadus petlik ja kui kodus töötamise päev tuleb ootamatult, siis tundub, et see on lihtsalt üks vaba päev.

Siin on minu 5 nippi, mille järgimine garanteerib, et kodus töötatud päevaga saad töö tehtud:

1) Sea eelmisel päeval mõistlikud kirjalikud eesmärgid
Eesmärkide seadmine on igal juhul oluline, et miski tehtud saaks. Muidugi võib alati ilma eesmärkidega ringi sapsida. Kindlasti karjub eriti kodus olles kogu aeg miski näkku ja nõuab tähelepanu, nii et tegemist jätkub. Aga millegi tegemine ja millegi ära tegemine on kaks erinevat asja. Kui sul on eesmärgid, milleni tahad jõuda, siis pane need kirja. Tööalased eesmärgid pane kirja eelmise tööpäeva lõpus. Nii ei kulu tööpäeva hommik planeerimisele, ega kao mõtteid kõige produktiivsemalt ajal kuhugi uitama.

2) Töö ajal tee tööd
Kõlab hästi lihtsalt, aga kodus töötades on lihtne vahepeal nõusid pesta, põrand lapiga üle käia, aknast paistva päikese käes avaldunud mustad triibud aknalt maha pesta.. Aga see kõik viib mõtted tööst eemale. Iga majapidamistöödele kulutatud aeg on töötamata jäänud aeg. Loomulikult on eriti kodus töötamise puhul oluline, et töökoht, seega kodu, oleks korras. Aga kui tööaeg on juba käes, siis see ei ole enam aeg, mil koristamisega tegelema hakata.

3) Lepi endaga kokku konkreetsed tööajad
Kodus töötamine ei tähenda, et võileiva saad endale teha iga kolme minuti järel. Või et tööle lähed siis, kui lõpuks on hommikused uudised vaadatud ja sõbraga telefonis räägitud ja ... Tööaeg hakkab sel hetkel, kui kell näitab aega, mille oled endaga eelnevalt kokku leppinud. See ongi aeg, kui istud arvuti taha või hakkad muul moel tegelema sellega, mida su tööalaste eesmärkide täitmiseks on vaja teha.

4) Kasuta arvutit selleks, milleks pead
Kui su töö on arvutis, siis see ei tähenda, et lahti on kõik sotsiaalmeedia lehed, mis võimalik, lisaks youtube, e-mail ja nii edasi. Loomulikult oleneb see ka töö iseloomust. Kui sotsiaalmeedias tuleb teha mingi töö osa, siis tuleb see loomulikult lahti teha. Aga see ei tähenda, et jääd hiljem sinna koerapiltidele pöidlaid loopima. Kui on vaja e-maile saata, siis tee see ära, mitte ära hüppa üles iga märguande peale, mis uue e-kirja saabumisest teada annab. Oluline on jätkuvalt keskenduda sellele, mis on su eesmärk ning kasutada vahendeid selleks. Tuletan meelde 2.puntki- töö ajal tee tööd!

5) Ole iseenda boss
Kui paljud inimesed hakkavad kodus töötama siis, kui on saanud enda ülemuseks, ehk kas loonud oma ettevõtte või hakanud vabakutseliseks, siis ka suuremas firmas töötades pead kodus töötades olema enda boss. Ei saa oodata, et keegi tuleks, keelaks, käsiks, valvaks, suunaks. Kodus töötamine nõuab sisemist motiveeritust ja et tegutseksid ja mõtleksid iseseisvalt, mitte vaid käsu peale.

Sellised ongi minu lihtsad nipid, mida järgides olen nüüdseks juba 10 aastat kodukontoris töötades päris-päris palju asju ära teinud.

Milline on sinu nipp, mis aitab vabamas õhkkonnas töötamisega hakkama saada?


***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Millised 2 nippi aitavad kõigi hullumeelsete plaanidega hakkama saada?

November hakkab lõppema ja olen taaskord ilusti oma võimete piire katsetanud.

Enne jõuluaega pole kellelgi igav. Kolme koolis käiva lapsega pole kellelgi igav. Maal elades linnas trennides käivate lastega pole kunagi igav. Kodus täiskohaga beebi kõrvalt töötavatel inimestel pole kunagi igav. Kirjanikul, kellel on sel aastal juba ilmunud 3 raamatut, ei ole igav.

Pildistas Triin Künnapas

Et aga kohe kindlasti vältida iga võimalust, et mul äkkkkki hakkab igav, otsustasin oktoobri lõpus, et osalen NaNoWriMo´s ehk kirjutan koos teiste üle maailma virtuaalselt kogunevate kirjainimestega novembrikuu jooksul valmis 50 000 sõna pikkuse romaani käsikirja.

Tänase hommiku seis oli selline:

Ehk et võidukast lõpust on puuduvaid lõpuspurt ja... siis ongi mul käsikiri, mida ma mitu nädalat näha ei taha. Ojaa, nüüd juba tahaks puhkust küll. Mõne aja pärast aga tuleb uuesti algusest viimistlema ja täiendama hakata.

Novembrikuu lõpule otsa vaadates tean, et selle kõigega aitasid mul hakkama saada kaks olulist nippi, mida saab kasutada erinevates eluvaldkondades. Nimelt:

1) tegele 1,5 tundi päeva algul kõige olulisema projektiga 

Selle mõtte sain Robin Sharmalt, kes hiljuti ka Eestis esinemas käis. Hakkasin kuulama tema avalikult kättesaadavaid youtube materjale. Eriti just pikkadel autosõitudel. Tal on seal päris palju muid häid mõtteid ka, aga see hommikune kõige tähtsama teemaga alustamine jäi kõige rohkem meelde.

Minu puhul on mõnikord nii, et õhtul kell 22 avastan, et pole veel tööle jõudnudki. Või siis hommikune beebi uneaeg võibki olla ainuke 1,5 tundi, mis mul sel päeval töötamiseks on. Kui ma selle aja kulutan e-kirjadele, arvetele, artiklite lugemisele või veel hullem- sotsiaalmeediale, siis ongi kogu tööpäev sellele kulunud. Novembris olen aga enamikul päevadest meeles pidanud, et esmalt kirjutan käesolevat romaani. Just seetõttu olengi kõigest hoolimata ikkagi lõpusirgel.

Nii võtan selle nipi kindlasti novembrikuust edasi ka endaga kaasa. Muidugi on siin järgmine küsimus- milline on hetkel kõige olulisem projekt? See ei pruugi olla see, mille puhul keegi teine ütleb, et sellega on kiire. See ei pruugi olla ka see, mis kõige kiiremini raha sisse toob. Aga see tuleb jah igaühel ise selgeks mõelda.

2) halvasti kirjutatud tekst on parem kui kirjutamata tekst 

Seda mõtet võib laiendada, et ,,halvasti tehtud töö on parem, kui tegemata töö". Hmm... ma loodan, et mu hambaarst, ega kirurg seda lauset siin praegu ei loe...

Olen aastaid olnud selline, et tööd jäävad seisma, sest mul pole aega, võimalust, oskust väga hästi teha ja nii ma teen muid asju, kuni selle projekti jaoks tuleb aeg, võimalused, oskused. Ainuke mure, et enamasti neid ei tule niisama kusagilt.

Viimaste 8 aastaga on lettidele jõudnud 20 minu kirjutatud raamatut. Seda just kirjutamise pärast. Ehk et olen õppinud kirjutama, ilma et ootaks maailmatumat ilmutust. Enamasti hakkavad tegelased kirjutamise käigus oma elu elama ning neile tuleb viimistlemise käigus lisada see, mis algul puudu jääb. Aga lisada saab kuhugi, kus on juba midagi olemas.

Loen praegu õudus- ja ulmekirjaniku Stephen King´i raamatut kirjutamisest. Ma pole ühtegi ta raamatut lugenud. Filmi ,,Lemmikloomadesurnuaed" treileri nägemine enne ühte teist filmi tegi nii, et ma ei julgenud mitu päeva õhtuti õue pesusid kuivama viima minna. Nüüd aga tahaksin väga temalt midagi lugeda, sest ta mõtted kirjutamisest on nii eluterved. Paljud on mul juba praktikas, kuid olen selle raamatu lugemise käigus palju juurde õppinud. Juba uurisin Lugemise väljakutse grupist, et tal on ka mõned jälkusevabad lood, nii et varsti saan ta stiiliga lähemalt tutvuda.

King´i põhiline soovitus on ka, et kirjanikuks olemine tähendab, et tuleb palju lugeda ja palju kirjutada. Minu lugemisblogi Mida Heli luges andmetel olen sel aastal lõpetanud 57 raamatut, aga pärast novembrikuu lõppu on üks suurem lugemisspurt ka plaanis.

King´i soovitust võib laiendada iga tegevuse kohta- arened seda tehes, mitte mõeldes, et tahaks, teeks... või veel hullem- leides vabandusi ja süüdistusi, et miks teiste pärast midagi teha ei saa.

Lugesin täna oma lapse arvutiõpetuse hindest, et ,,liiga tihti eksid tunni ajal valedele lehekülgedele, mitte neile, mida tunnitöös vaja läheb" ja seda lugedes sain aru, et... kui ma romaani kirjutan, siis ei saa ju samal ajal e-koolis istuda ja lapse hindeid lugeda.

Nii võin lõppu lisada ühe nipi veel:

3) lastelt tasub õppida ning laste parandamise asemel tuleb endas kõigepealt parandada vead, mida lastele süüks pannakse.

Ehk siis loodan väga, et oskad neid nippe ka enda elus rakendada ja neist on kasu, aga... ma lähen nüüd oma romaaniga lõpuspurtima (kuigi tittbeebi teeb siin kõrval muudkui igasugust nalja)! 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kas WCsse võib minna koos beebiga?

Olen viimastel päevadel pidanud väga tõsiselt mõtlema teema üle, et kas ja kes võib koos beebiga WCsse minna. Tänasel päeval muidugi ei tunnista meie peres mitte keegi, et oleks koos Johannaga WCs käinud. Mine sa tea, millised süüdistused kaasnevad.

Et oleks arusaadavam, millest jutt käib, siis ühel päeval oli vaikus. Beebi kadunud. WC uks lahti ja sealt mingid hääled tulid. Hiilisime siis lähemale ja seal oli selline pilt...

... mis jätkus ka siis, kui jõudsin köögist telefoni tuua, et lapse järjekordne oluline ettevõtmine jäädvustada. Video sai siis selline:

Kui sa nüüd mu youtube kanalil klikid sõnale "Telli" ja kellukesele, mis teavitusi edastab, siis saad edaspidi kohe teada, kui ma järgmisel korral sellist eluliselt olulisi õppematerjale postitan.

Järgmisel korral siis mõni järgmine asi, mida mitte keegi meie perest pole koos Johannaga teinud :D  Neid on veel!


***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

5 last ja Lõõtsavägilased- miks ka mitte?

Juba nädal on möödas sellest, kui täiesti paaniliselt mõtlesin, mida teha õhtuse Lõõtsavägilaste kontserdiga. Reedesed õhtud lõppevad meil tavaliselt koos kolme lapsega linnas, kui nad kõik tantsutrennid lõpetavad. Lisaks sellele oli mul eelmisel reedel ka kaks väiksemat. See tähendas, et viis last ja kontsert.

Ma püüan lastega käia nii paljudes kohtades, kus vähegi võimalik... ja loomulikult on kontserdile lihtsam minna ilma lasteta. Suvel vabas õhus on lihtsam, sest saab laste vajadustega rohkem arvestada. Aga no Lõõtsavägilasi olen ammu näha tahtnud ja kui nad peaaegu koduõues käes on, siis tuli võimalus ära kasutada.

Leppisin siis endaga kokku, et oleme pool tundi ja seejärel läheme ära. Selleks hetkeks olime siis lastega linnas olnud juba umbes neli tundi. Suuremad käisid jah trennis, aga väiksematega pidime selleks ajaks endale tegevust leidma.

Beebi Johanna jalanõude saaga on ka lahenduse leidnud ja tal on pehme säärega kummikud, millega täitsa hästi kõnnitud saab. PIkalt olid tal sellised "sussid", millega ise õues ei käinud... sest ta jäi tihti pigem kellegagi koju, kui kuhugi läksime ja suvel sai ju kõikjal paljajalu käia. Nüüd aga käib rohkem õues.


Nooruse Maja saal oli rahvast täitsa-täitsa täis. Kui bänd peale tuli, oli mul esimestest hetkedest hea meel, et sinna läksime.

Esiteks on Lõõtsavägilased tõesti head. Nad on minu jaoks segu sellistest ägedatest kooslustest, nagu Untsakad, VLÜ, Tuulelõptsutajad. Kihnu Poisid jne. Mõnus folk. Suvi ja Viljandi tulevad meelde.

Kuna beebi Johanna ühe koha peal istuda ei tahtnud (ja seda ma temast ei lootnudki), siis hoidsin teda süles või kõndisime saali tagumises osas. Selle üle olin küll õnnelik. Ma nimelt ei tea, kuidas kõik need inimesed suutsid lihtsalt kogu aja istuda. See oleks väga raske olnud. Beebiga oli hea ennast muudkui kaasa kõnksutada ja peaaegu tantsida. Ma pole kunagi varem sellist ansamblit nö istumiskontserdil kuulamas käinud, nii et see oli küll raske.

Lapsed pidasid aga ilusti vastu. Esialgsest pooltunnist sai tund. Seejärel juba hakkas lõpp lähenema. Umbes tunni aja järel lubasin lastel minna lava nurga juurde, kus ka teised lapsed lähemalt kuulasid. Juba sellepärast, et ma tean, mis tunne on jälgida, kuidas head muusikud mängivad. See on nii oluline ja võimas kogemus.

Pean endale aegajalt meelde tuletama, et selle jutu asemel, et ,,harjuta... treeni... õpi!" tuleb nii lastele kui endale näidata inimesi, kes on harjutanud, treeninud ja õppinud ning seeläbi tulemusteni jõudnud. See on hulga mõjusam, kui lihtsalt rääkida neile kõrgest ja lennukast tulevikust, mida harjutamine, treenimine ja õppimine kaasa toovad.

Lastele on raske öelda, et halb asi on hea. Ja kui asi on hea, siis on lastele raske öelda, et ärge vaimustuge! Minu lastele ja mulle endale Lõõtsavägilased igatahes meeldisid väga. Pärast kontserti küsisid lapsed, et saaks ikka pilti ka koos teha. Ikka sai!
 

 5 last ja kontsert tehtud! 

Järgmiste kogemuste ootuses taaskord julgem. Lõõtsavägilase vaatame-kuulame ka tulevikus hea meelega.

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemi

Kas koolikiusamine on olemas ka enne kui keegi maha lastakse?

Koolikiusamisest räägitakse alati, kui keegi on kusagil maha lastud. Koolikiusamisest räägitakse, kui keegi on palju raha panustanud mõnda kampaaniasse. Koolikiusamisest räägivad need lapsevanemad, kes sellega konkreetsel hetkel tegelevad...

Aga kõige rohkem koolikiusamist toimub nii, et:

• kiusajad ei mõistagi, et kiusatavale liiga teevad (eriti siis just vaimse vägivalla puhul),
• vanematele ei räägita, sest vanemad ei saa lapse arvates midagi teha, 
• õpetajatele ei räägita, sest kui õpetajad kiusajat karistavad, siis läheb kiusamine hullemaks, aga seda tehakse hoolikamalt valitud kohtades ja viisil,
• ... jne. 

See on tundlik teema.

On eeldusi, et millised lapsed võivad saada kiusajateks, millised kiusatavateks. 

Tihti on lihtne märksõna: erinemine. Ja siis me räägime erisuste aktsepteerimisest laiades piirides. Tegelikult aga ei suuda me ühte koolimajja kiusamisevabalt mahutada veidigi erinevaid õpilasi.

Kas peaksime muutma nende käitumist, kes lahendavad asju vägivallaga? Olgu see siis füüsiline või vaimne? Või muudame nende mõtlemist, kes usuvad, et kõik tuleb lahendada sõnadega?

Mare Leino raamat "Kui koolis on halb" oli minu jaoks hea ja samas valus raamat. Sarnaselt jätkates ilmselt ei hakka kunagi kõigil koolis hea olema. Aga me ei kuule suurest osast sellistest lastest (ja ka õpetajatest!) ülaltoodud põhjustel.

Kõige hullem on veel see, kui koolis on mitmed õpetajad ise samamoodi kiusatavad (töökiusatavad koolis!). Kuidas saavad sellised töökiusatavad õpetajad koolikiusatavaid lapsi aidata?

Kurb on see, et sellisest jutust tunnevad ennast ära ilmselt paljud õpilased, õpetajad ja koolid üldisemalt. Sellepärast palun, et räägime täna edulugudest:

• lapsevanemad- rääkige, kuidas olete oma nii kiusatavaid kui ka kiusavaid lapsi aidanud?
• õpetajad- rääkige, kuidas olete selliseid lapsi aidanud? Või kuidas ise hakkama saanud olukorras, kus mõned õpetajad tunnevad ennast koolis halvasti (töökiusatuna!)?
• koolijuhid- rääkige, kuidas vajalik abi õigesse kohta jõuaks?
• spetsialistid- rääkige nippidest, kuidas selliseid olukordi lahendada enne, kui mõni laps taaskord "õigel hetkel" saab kätte püssi, noa või muud taolist ja siis jälle kogu Eestimaa avastab, et peaks sellest teemast rääkima. 

Ainult et siis on taaskord ühe pere jaoks liiga hilja... 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot

Milline sõltuvus meie 1-aastasel beebil on?

Iga lapsevanema unistus on, et ei peaks lastele kunagi hammaste pesemist meelde tuletama. See hoiaks nädalas kokku nii mõnisada... mõnelgi juhul mõnituhat sõna.

Kes oleks aga teadnud, et vastupidine versioon on sama hull. Me nägime selle nüüd ära.

Nimelt on meil kodus 1a 2k vanune Johanna, kes ei suuda hambaharjast mitte kuidagi loobuda. Tal on täielik hambaharja sõltuvus.

Hammastepesu kestab seega iga kord väga pikalt.

Videot sellest näed siit:

Ausalt, ma ei julgenud filmida seda, kui Johannalt päriselt hambaharja ära võtsin ja enam tagasi ei andnud.

Huh, nad on ikka nii armsad. Tore, kui sõltuvused ja kisad tulevad ka positiivsetest asjadest.
 


***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspo

Kuidas meie nutivaba pere Future LIVE! virutaalmaailma tõttu auto ära kaotas

Võtame nüüd alustuseks sammu tagasi- päris nutivaba meie perekond ikka pole. Minul ja abikaasal on telefonid täitsa olemas ja kasutuses. Kahel vanemal lapsel on ka telefonid, aga ega nad neid väga kasutada ei saa. Usun, et pole vaja.

Kõigest sellest hoolimata juhtus eelmisel koolivaheajal nii, et kaotasime Future LIVE! virutaalmaailmas ära kogu pere ja auto ka. Tegelikult oli see täiesti hämmastav, nii et tahtsin sellest juba ammu kirjutada, aga... no vähemalt nüüdki jõudsin selleni.

Alustasime koolivaheaega siis sellega, et abikaasa ja neli vanemat last läksid Coca-Cola Plazasse ,,Playmobile" multikat vaatama. Beebi-Johanna jäi autosse magama, kuni mina Rahva Raamatu laos ,,Karupoeg Lukase lugemispäevikuid" kleepisin. Nimelt juhtus nii, et esimene tiraaž tuli meil välja nii, et triipkood ununes tagakaanele panemata. Jälle üks õppetund. Asi, mida mul kirjastajana siiani pole ,,õnnestunud" teha. Apollo küll sai ka triipkoodita müüa, kuid Rahva Raamat ei võtnud lugemispäevikuid enne müüki kui triipkoodid peale kleepisin. Nüüd on poodides ilusti olemas nii Rahva Raamatus kui Apollos.

Järgmiseks sihtkohaks oli T1 vaateratas Skywheel of Tallinn. Meil oli kevadest pilet olemas ning see hakkas aeguma. Nii panimegi kõik Tallinna-tegemised ühele päevale.

Vaateratas oli... jube... ilus! No mulle, kes ma kõrgust kardan, oli esimene pool ringi hirmutav. Ja kuna üks mu lastest hoidis ka kramplikult käepidemest kinni, siis tundus kõik veelgi hirmsam. Siis aga jõudsime kõige kõrgemasse punkti ja läks see hirmus kuidagi mööda. Seejärel sain vaadet nautima hakata.

Kuigi ilm oli vihmane, nägime kaugele. Kolm ringi sai aga kiiresti täis.

Seejärel tuli otsustada, kuidas edasi. Vaaterattale jõudmiseks tuleb mööda minna suurest Skypargist. Oo, meie lapsed oleksid sinna ilmselt elama jäänud. Kuna oli koolivaheaeg, siis oli seal ilmselt busside kaupa suuremaid koolilapsi, nii et minu süda poleks ilmselt sellele vastu pidanud, kui kõik mu mudilased seal suuremate laste keskel hüpleksid.

Minu eelnev kodutöö aga ütles, et 2.korrusel on hulga märkamatum koht- Future LIVE! näitus. Vedasin kogu pere poolvägisi hüppepargist eemale. Kodutöö ütles, et Future LIVE! näituse piletid lähevad meie perele maksma veidi üle 50€. Kohale jõudes aga ilutses silt, et sel päeval on perepilet 20€. Seejärel enam mõtlemist ei olnud ning asi oli otsustatud. Teised olid küll veel skeptilised, sest vastuvõtulaua ning garderoobi järgi polnud aru saada, mis koht see on. Mina aga juba teadsin.

Kui näituse töötaja meid esimeste kardinate vahelt läbi juhatas, siis tundus see nagu astumine muinasjutu maailma. Olime kõik esimesest hetkest alates lummatud. Töötaja tutvustas, kuidas miski töötab ning mida peab iga seina vms asja juures tegema. Pidin korduvalt lastele ütlema, et nad ikka kuulaks, sest nad oleks kohe esimesse kohta seisma jäänud ja kohe tegutsema hakanud.

Lõpuks oli ring peal ning kõik võisid tegutsema minna. See tähendas, et äkitselt oli kogu pere laiali. Kõik olid kogu aeg täitsa kadunud. Isegi 1-aastane Johanna. Kuna ruumid on üsna pimedad ning pidevalt mängib vali muusika ja erinevad hääled, siis kartsin, et Johannale see kõik ei sobi. Tegelikult oli vastupidi- ta tahtis kogu aeg kõikjal ringi joosta, kõike katsuda, muudkui naeris ja tegutses. Mitmel korral oli nii, et pisike putukas kadus ära, sest ta lihtsalt kihutas nii kiiresti ringi, et ühel hetkel oli olemas ja järgmisel kusagil varjudes peidus.

Suuremad lapsed tegutsesid ka kõik omaette. Kui kodulehelt lugedes mõtlesin, et 15 eksponaati on kuidagi vähe, siis tegelikult jätkus tegevust kõigile mitmeks tunniks. Lõpuks lahkusime sellepärast, et lihtsalt kõik olid nii väsinud.

Abikaasa istus enamus aega virtuaalmängude ruumis. Tema oma maskiga mängis ja teised said arvutist jälgida, mida temagi nägi. Tegelikult meeldis see mäng lastele ka. See maskiga mängimine oli ainus koht, kus pidi järjekorras ootama. Lapsed enamasti seda teha ei viitsinud ja tegutsesid kõigi muude eksponaatidega.

Lõpuks ära tulles leidsid lapsed, et nad pole ühte või teist eksponaati üldse kasutanud. Nii nägin, et minu hirm oli asjatu ning tegemist oli seal rohkem kui oleks ettenähtud ajaga teha jõudnud.

Viie lapse emana otsin võimalusel ikka kohti, kuhu saab minna koos kogu perega. Kümneaastane vanusevahe esimese ja viienda lapse vahel tähendab aga seda, et ühiseid tegemisi on suht raske leida. T1 kaubamaja Future LIVE! näitus oli kindlasti üks koht, kus leidus tegevust erinevas vanuses pereliikmetele. Meie läheks küll kõik hea meelega millalgi taas sinna tagasi.

T1 kaubamaja kasutamine algas meil aga veidi stressirohkelt. No see on, kui nii harva käid linnas, et ei oska mugavusi kasutada. Probleem oli siis selles, et me kaotasime oma auto ära.

Nimelt me siis parkisime parkimismajja. Sealt kaubamajja minnes oli ees automaat ja juures kiri: "Otsi siit oma autot!" No me siis otsisime. See tähendas, et oli sadade lehekülgede kaupa pilte parkimismajja pargitud autodest. Meie oma mitte kusagil. Torisesime küll, et võiks olla normaalne parkimissüsteem, nagu kõikjal mujal. Otsisime ja torisesime.

Ühel hetkel saime aru, et... siin saab autot otsida siis, kui sa enam ei mäleta, kuhu selle parkisid. Parkimismajas parkimine aga oligi tasuta.

No hästi palju arenenud inimestena me siis naersime korraks enda üle ja läksime nautima vaateratast ning virtuaalnäitust. Kuna meie auto parkis sellest targast automaadist vaatamise kaugusel, siis autode otsimise masinale me rohkem aega ei kulutanud.


***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspo

Kuidas ma aastaid "Tähtajalise elu" sõpradele valetanud olen

Sel nädalal sain aru, et olen aastaid rääkinud ühte ja suurt valet, mis nüüd tuleb lõpuks ära klaarida. Või õigemini- kui sa ise usud, et see on tõde, kas see siis on üldse vale? Kuigi Sisekaitseakadeemias õppides oli üks meie esimesi õppetunde, et seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmisest.

November tähendab paljudele kirjutavatele inimestele, et osaletakse NaNoWriMo ehk rahvusvahelise romaani kirjutamise kuu üritusel. See tähendab, et novembrikuu jooksul püütakse valmis kirjutada üks romaan. Peale pikka mõtlemist panin ennast ka kirja.

Miks kahtlesin? Olen varemgi kirjutanud, et kirjastuse töös on november sama, mis rehvihooaeg autoremondi töökojas (loe siit: "Rehvihooaeg Heli Kirjastuses"). Ehk siis kõige kiirem aeg.

Viimastel nädalatel on mul endal välja tulnud romantiline lühiromaan "Valss Pärnu rannaliival" ja lasteraamat "Kuidas uus beebi majja tuli." Romantika raamat on veelgi tundelisem kui kõik eelmised. Margit Peterson kirjutas oma blogis, et see on haarav, romantiline ning tema arvates selle sarja parim raamat. Aitäh, Margit, nende heade sõnade eest! Mulle endale ka see lugu väga meeldib.

Lasteraamat "Kuidas uus beebi majja tuleb" on samuti siiani saanud kiidusõnu, sest saatel on hea lapsega koos uue beebi saabumiseks valmistuda. Aga loomulikult võivad seda toredat lugu uuest beebist lugeda ka kõik teised.

Sel aastal on mul seega ilmunud kolm lasteraamatut: septembrikuus umbes 8-12-aastastele mõeldud müstiline "Kolme pärna saladus" ja maikuus lasteaeda lõpetavatele ning algklasside lastele mõeldud "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Karupojal on tänaseks olemas ka lugemispäevik ning valmis on inglisekeelse raamatu kujundus. Lähinädalatel saab see e-raamatuna kättesaadavaks.

Teiste autorite raamatutest ilmus viimati romantiline reisikirjeldus "Como järve ääres", mille autor on Regina Jaakson. Ta on Pärnu Tre Raadio saatejuht, nii et kui viimati seal jutustamas käisin, siis just Reginaga koos saates olimegi. Siit saad kuulata, kuidas 7.07.2017 kulges minu ja Regina suvehommik Tre Raadio ja millised lood ma saatesse valisin.

Koerapoiss Toto lugude uus raamat on samuti kujundamisel, nii et novembrikuu lõpuks on ka seda oodata.

Koolitaja Kristo Krumm pani kokku Henn Kasemägi mälestused ja sai sellest raamatu "Meenutusi ja mälestusi kalaretkelt- ühe põlise õngemehe päevikud."   Siiani olen saanud tagasisidet, et see on hea kingitus just kõigile meestele. Isadepäeva ning jõulude eel on hea seda meeles pidada. Aga lugeda võivad loomulikult kõik.

Ja kuna kõik need asjad on tehtud või tegemisel, siis loomulikult on minul aeg uut raamatut kirjutama hakata. Jah, noortekas "Mälestusteta suvi" on põhimõtteliselt valmis. Tegemata on viimane ümberkirjutamine... aga uus lugu lihtsalt surus peale.

Kuna lähiajal on plaanis ka üks pikem reis koos kogu perega ette võtta, siis tegelikult on praegu plaanis ka veel mõned kohtumised raamatukogudes ja koolides, enne kui Eestist lahkume.

Kõige selle valguses ma siis hakkasingi novembris uut romaani kirjutama. Selle mõte on peas keereldud päris mitu aastat. Õigemini- algul oli see mitu erinevat mõtet. Eelmisel aastal millalgi sain äkitselt aru, et need mitu lugu on tegelikult üks raamat. Te ei kujuta ette seda emotsiooni, kui sihitult peas keerelnud tegelased äkitselt üheks tervikuks said... kirjeldamatu elamus!

Veidi hiljem sain aru, et see lugu on mõtteline järg minu noorteromaanidele "Tähtajaline elu" 1.osa ja "Tähtajaline elu" 2.osa (kui sul need veel lugemata on, siis vajuta raamatu pealkirjale ning jõuad kirjastuse kodulehele, kust saad need endale väga hea hinnaga osta). Nii lugesingi enne kirjutama asumist oma eelmised raamatud läbi. Ja mida ma avastasin? Tuli välja, et olen kõik need aastad kõigile valetanud.

Ausalt öeldes ei tea ma ise ka, miks olen need raamatud noorteromaanideks sildistanud. No kui noorteks lugeda kuni 26-aastaseid, siis tegelikult on raamistamine õige. Aga kui enamasti noorteromaanid on sellised, mida loetakse gümnaasiumis, siis... millegi pärast arvan nüüd, et need teemad ja juhtumid kõnetavad vanemaid lugejaid hulga rohkem.

See tähendab, et tänases postituses ütlen viimast korda "Tähtajaline elu" raamatute kohta, et need on noorteromaanid. See 20-aastane tüdruk, kes selles raamatus USAsse läheb ning seal hakkama peab saama, tuleb ju ka ülikoolist. Seega on gümnaasiumiaeg selja taga.

Kirjutatav raamat, millega praegu tegelen, sai tööpealkirjaks "Öölaps". Selle tegevus algab umbes 4-5 aastat pärast "Tähtajaline elu" 2.osa lõppu. Nii on tegemist noorteraamatust veelgi kaugemale triiviva ajaga.

Nii vabandan kõigi ees, kelle olen "Tähtajaline elu" raamatutest eemale suunanud, kuna mõni ehk arvas, et on selle lugemiseks liiga vana. Ise praegu lugedes sain igatahes aru, et ilmselt mõistsin täiskasvanuna seda raamatut hoopis teisigi kui noored teksid.

Aga kuidas sulle tundub? Kellele "Tähtajaline elu" paremini sobib?



***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspo