Mille järgi ma kirjastamiseks uusi noorteraamatuid valin ning kas see tasub rahaliselt ära?

FB andis mulle eile teada, et möödus 2 aastat Heli Kirjastuse esimese tõlgitud noorteraamatu "Südame õige kuju" ilmumisest. Täitsa kogemata juhtus nii, et täpselt samal päeval jõudis poodidesse sama autori uus noorteraamat "Tähtedest võlutud". Viimast raamatut pole ma ise veel käes hoidnud, sest Apollo ja Rahva Raamatu eksemplarid läksid poodidesse otse trükikojast, aga mina saan enda osa kätte esmaspäeval. 

 

Uue raamatu ilmumise eel on jällegi korduvalt küsitud, et mille järgi ma kirjastamiseks noorteraamatuid valin? 

Lihtne vastus: kirjastan seda, mida ise lugeda tahaksin. 

Teatavasti mujal maailmas esindavad autoreid enamasti agentuurid või vähemalt agendid. Meil on nii, et iga autor koputab ise kirjastuse uksele, kuid välismaalimas see pole väga tavaline. 

Kirjastajana on mul koostöö mitmete selliste agentuuridega. Olen neile öelnud, et kirjastan nooreraamatuid, romantikat ning fantaasiateoseid. Agentuurid valivad raamatud, mida nad soovivad esindada ning seejärel saadavad mulle pakkumised (no peale minu muidugi ka paljudele teistele Eesti ja palllljude muude riikide kirjastustele). 

Pakkumises on enamasti raamatu kaanepilt, varasemad (kiitvad!) arvustused ning lühikokkuvõte. Selle järgi tuleb mul esmane otsus teha, et kas see teos võiks põnev olla. Mina jooksen esmajärjekorras ka Goodreadsi ning loen sealt lugejate mõtteid juurde. 

Kui tundub huvitav, siis palun endale käsikirja saata. Seejärel algab tõsisem mõtlemiskoht - käsikirja lugedes tulebki aru saada, kas see lugu meelib mulle, kas võiks teistele lugejatele meeldida ja kas suudan sellele leida piisavalt ostjaid, et ka rahaliselt raamatu kirjastamine ära tasuks. 

Kui see otsus on tehtud, siis tuleb agentuurile makstava autoritasu ning planeeritava tiraaži pakkumine teha. Mõnikord soovivad mitmed Eesti kirjastused sama raamatut avaldada. Siis käib võidu pakkumine. Olen mõnel korral sellisel osalenud, kuid arvata võib, et suuremate kirjastuste vastu ma ei saa ning olen loobunud. Samas aga olen saanud kõik ülejäänud teosed, mida olen soovinud. 

Ühelt poolt võib imestada, et kuidas suuremad kirjastused neid varem ära ei napsanud ... ja samas on ju teada, et raamatuid on niiiii palju, et ükski eestlane ei loe läbi kõiki eestikeelsena ilmuvaid teoseid. Seega ilmselt pole ülimalt palju vaja ka kirjastada. Raamatud pole ju niisama nurgas seismiseks mõeldud. 

 

Kas võõrkeelsete raamatute kirjastamine tasub rahaliselt ära? 

See ongi ilmselt järgmine küsimus. 

Iga raamatu puhul on teada, kui palju selle tootmiseks raha kulub. Teada pole aga see, kas ja kui kiiresti raamatut nii palju ostetakse, et see ka ära tasuks. 

Raha on raamatute puhul teema, millele ei saa nagu esmaselt keskenduda. Samas aga pole ju võimalik järgmisi raamatuid välja anda, kui eelmiste alla pandud raha alles koos raamatutega laos istub. Seega eelmiste raamatute müük on siiski oluline, et saaks uusi raamatuid kirjastada. Nii ei saa raha teemast ka mööda. 

Näiteks internetikuulsuse pahupoolest rääkiva humoorika noorteraamatu "See ei ole #armastuslugu" ühe raamatu tootmise hind on peaaegu 6 korda kallim kui Eesti Noortekirjanduse Ühingu liikmete poolt kirjutatava sarja "Viivuranna gümnaasium" esimese raamatu "Uus tüdruk" lettidele toomine. Nimelt lisanduvad ju tõlketeoste puhul tõlkimise ja autoriõiguste summad. Honorarid on tegelikult eestikeelsete teoste autoritel sama suured, seega suurim vahe tuleb jah tõlkimise summast. No ja nende kahe võrreldud teose puhul on lehekülgede arv väga erinev, seega trükkimise kulud on "See ei ole #armastuslugu" puhul muidugi suuremad.  

Kui rääkida lettidele jõudnud uuest Jenn Bennetti raamatust "Tähtedest võlutud" ning võrrelda tema enda eelmise raamatuga "Südame õige kuju", siis nendegi puhul on viimati ilmunu kulud hulga suuremad. Poes on raamatute hind aga sama. Selle põhjuseks on, et raamatu avaldamist toetas Eesti Kultuurkapital. Usun, et sellise tunnustuse teenis Jenn Bennetti uus raamat ära seetõttu, et "Südame õige kuju" sai 2020a. tiitli "Hea noorteraamat". 

Jenn Bennetti teostes on tundeid, tegelemist erinevate ümbritsevast keskkonnast tulenevate probleemidega, tegelastel on samas aga enamasti ka hobid või midagi, millega nad tegelevad. "Tähtedest võlutud" viib meid näiteks hoopis matkama. 

Isegi, kui ma pole matkamise fänn, siis sellised teistmoodi kogemuste jagamised viivad ikkagi alati mõttele, et võiks ka proovida. See ongi Bennetti teoste erilisus, et näidatakse inimesi, kes julgevad teha midagi tavapärasest erinevat. Kui mõnedki teemad tema raamatutes on tavapärased, siis need on peidetud eripärasuse kastmesse. 

Bennett ei ole kirjutades kindlasti nunna mänginud. Ei, tema raamatud pole täis seksikaid stseene, aga samas ei karda ta nimetada asju nende õigete nimedega. 

Nii et esitatud kahe küsimuse väga lihtsad vastused ongi, et mina valin Heli Kirjastus noorteraamatuid selle järgi, et kas need lood mulle endale meeldivad. Rahaline tasuvus ning järgmiste raamatute ilmumine sõltub aga sellest, kas leidub veel inimesi, kellele need samad raamatud meeldiksid piisavalt, et neid osta või raamatukogudest laenutada.

Kui soovid teada, millised noorteraamatud on Heli Kirjastuses ilmumas või ilmunud, siis vaata neid siit: Noorteraamat.

 

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

 

Kuidas ja miks ma sundlugemisest loobusin?

Täna on siis see päev, kus ma selle aasta sundlugemisest loobusin. 

Pean vist kohe selgitama, et tegemist on ikka iroonilise mõttega. Sundlugemise osa. Nimelt leidub aegajalt inimesi, kes ütlevad, et kõik, kes me FB Lugemise väljakutse grupis oma lugemismuljeid jagame ning aastas mitmeid ... (sadu?) raamatuid loeme, teeme seda kohustuslikult ja ennast sundides. Isegi piinates.

Olen päris mitu aastat FB Lugemise väljakutse grupis osalenud ning püüdnud lugemise väljakutset täita. See tähendab siis, et eelmise aasta lõpus pakutakse välja teemad, millest 53 kõige populaarsemat ongi grupi järgmise aasta lugemise väljakutse. Ja siis tuleb leida raamatud, mida neisse teemadesse lugeda. 

Goodreads ja mu lugemisblogi Mida Heli luges ütlevad, et tänaseks päevaks olen sel aastal lõpuni lugenud 73 raamatut. Hetkel on lugemisel 3 teost. Kohe lisanduvad veel kaks, sest mu kirjastusel tuleb välja kaks raamatut (noorteraamatud "Tähtedest võlutud" ja "Viivuranna Online"), mis on kindlasti plaanis kohe läbi lugeda (osaliselt on see mul muidugi juba tehtud).

Kuigi lugemise väljakutses tuleb lugeda vaid 53 teost, siis nipp ongi selles, et need peavad vastama õigetele teemadele. Kuna mitmed minu loetud raamatud nö õigele teemale ei vasta, siis väljakutses need arvesse ei lähe. 

Täna sirvisin aga väljakutse tabelit ja panin kirja, milliseid raamatuid veel mingitesse teemadesse lugeda tahan. Siis vaatasin kalendrit. Aasta lõpuni on veidi üle kahe kuu. Väljakutse raamatutest on mul veel lugemata 16. See tähendab umbes 8 raamatut kuu jooksul.

Aaaaga .... algab ju november. See tähendab kõigile kirjutamishvilistele, et algab NaNoWriMo ehk rahvusvaheline romaanikirjutamise kuu. Kirjanik Tuuli Tolmov räägib sellest lähemalt 1.novembril, mil toimub tasuta online koolitus "Kirjanikuks 30 päevaga?" (liitumiseks kliki sellele lingile). See on siis kuu, mille jooksul inimesed üle maailma ühe kuuga ühe romaani valmis kirjutavad. Igaüks kirjutab enda raamatut, aga ühises keskkonnas jagatakse kogemusi, antakse endale ja teistele aru oma edusammudest ja ... no igatahes üks järjekordne väljakutse. 

Kuna viimasel ajal mul jälle mõtte lendab, siis on kindlasti plaanis sel aastal NaNoWriMo väljakutses osaleda ja noorteromaan "Mälestusteta suvi" 2.osa lõpuks valmis kirjutada. Eeldusel, et taas lastel mingit koduõpet või haiguste perioodi ei tule...  

Just seepärast tuligi täna teha otsus, et kas jätkan nüüd kirjutamise või lugemisega. 

Peale kõige muu alustasin nüüd uut toodete sarja: Kingitus raamatusõbrale. Valmis sai esimene vahva padi, mida näed ning saad tellida siit: padi "Raamatuid ei ole kunagi liiga palju". 

FB Lugemise väljakutse grupp on minu jaoks väga motiveeriv olnud. Esiteks olen sealt väga palju raamatusoovitusi saanud. Veelgi olulisem aga, et minu enda aasta jooksul loetud raamatute arv on kasvanud just tänu sellele grupile. Kui algul rääkisin sundlugemisest, siis ilmselgelt oli see jah iroonia inimeste suhtes, kes raamatute lugemist arvustavad. 

Jah, tänu sellele grupile loen aegajalt raamatuid, mida ehk niisama kätte ei võtaks, kuid tahan need läbida, et mingi teema kirja saada. Mõnigi kord aga on see just olnud mõnus avastus, kus olen hea raamatu või uue huvitava autoriga tuttavaks saanud. See minu jaoks sellise väljakutse mõte ongi. Kirjanikuna saan erinevate teoste lugemisest loomulikult kasu ka oma tööks, sest mõnikord õpin ka seda, kuidas ma ise ei tahaks kirjutada. Selliseid kogemusi ei saa, kui loed vaid teoseid, mis endale väga meeldivad või millest teadlik oled. 

Loomulikult jätkan ka sel aastal lugemist, kuid lugemise väljakutset enam täita ei ürita. Kuigi see oli esimene kord, kus mul oleks tegelikult reaalne võimalus see väljakutse ära teha. Hetkel aga sai tehtud otsus, et kirjutamine on hetkel olulisem ja ... nii lihtsalt on. 

Jätkuvalt olen Tiinale FB Lugemise väljakutse grupi loomise eest väga tänulik ja soovin, et ta ikka sama ägedalt seda edasi veaks. Tuhandetel lugejatel on seal väga tore! 

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

 

Kas ja kuidas teie lapsed halloween´i jooksevad?

Käes on taas vahva aeg, kus lapsed tahavad tohutult joosta. Nimelt manguvad mu lapsed iga oktoobrikuu lõpu lähenedes, et nad tahaksid halloween´i jooksma minna. Et kõik sõbrad jooksevad. 

Olen ise aasta Ameerikas elanud ja seega näinud, kui suur asi on seal halloween. Tean, et inglise keele tunnis lapsed kindlasti koolis räägivad sellest. Samas olen ise väga palju kordi nii marti kui katri jooksmas käinud (kas öeldakse nii?). Sedagi õpitakse koolis erinevates tundides.

Madri- ja kadripäeval on selge, et õpid mingi kava selgeks, lähed ja põhimõtteliselt esined ja siis sulle antakse selle eest midagi. Hea oleks loomulikult ka teada, et kust need tähtpäevad alguse said. Kuigi tänapäeval ilmselt keegi ei kurvasta, kui sa viljaõnne soovimise koos terade tuppa loopimisega vahele jätad.

Halloween aga ... lihtsalt käid ukselt uksele ja küsid kommi? Või misasja? 

Olen ka lastega korra marti jooksmas käinud. Õppisimegi kava selgeks. Mul oli isegi akordion tookord kaasas ja mängisin midagi (ma ei mäleta, kas lapsed tantsisid selle järgi või laulsid. Midagi igatahes tegid!). 

Kui ma lastelt küsin, et mida nende sõbrad on teinud, kes halloween´i jooksevad, siis ongi vastus, et "komm või pomm!". 

Kas ma olen vanamoodne ja ei saa asjadest aru? Või on seda natuke vähe, et sellise asjaga kellegi teise koju külla minna ja loota, et sulle midagi antakse? Ja mis selle tähendus üldse on?

Mida sinu lapsed jooksevad? Või milliseid külalisi nende tähtpäevade  (halloween, madripäev, kadripäev) ajal enda koju ootad? 

Iseenesest on ju jube tore, et lapsed püüavad traditsioone järgida ja midagi sellist toredat teha. Mäletan isegi, et tegelikult oli alati tohutu elevus sees, kui sai kavasid õppida ja hiljem ukselt uksele käia. Kuna elasin maal, siis tähendas see iga ilmaga kõige pealt küla keskusesse marssimist ja siis esinemist. 

Tohutult tahaks aidata kaasa, et lapsed saaksid erinevaid kogemusi, aga no selle teemaga on enda sees segadus, nii et  ei oska lastele vastata, ega ka otsustada, et mis siis õige on. Eriti kui tuleb lause, et: "Aga kõik teised teevad...". 

Jaga palun enda kogemusi igasugu jooksmistega ning mõtteid, et mida need tänapäeva lapsed võiks siis joosta ja miks.

 

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

 

Kuidas ma 5 lapsega koroonas olin?

Kuna reeglite ja uskumuste kohta liigub väga erinevaid versioone, siis mõtlesingi jagada, et mida mina teada sain. Mitmedki inimesed on paanikas või niisama uudishimust minu poole pöördunud ja neid asju küsinud. 

Samal ajal olid ka teised poisid haiged, aga neil oli lihtsam. Lõpuks tuligi välja, et nooremad poisid koroonas ei olnud. See tähendas, et lõppkokkuvõttes pidime kauem kodus istuma, sest ootasime, kas nad jäävad. Oleks nad positiivsed olnud, siis oleks eneseisolatsioon varem lõppenud. 

                                         

Tegelikult aga saime oktoobrikuu algul selle hoopis kohalikust koolist. Vanima lapse klass läks ka distantsõppele, kuna neil klassis piisavalt positiivseid. 

Mul on siis nüüd ka kogemus käes. Viimaste aastate jooksul sain ikka päris mitu korda erinevate haiguste ajal testida. Siiani aga õnneks koroonat polnud. Arvasin, et eks pidevalt Tallinna vahet sõites lõpuks ikka ära tuleb.  

Vanima poisi haigestudes oli kohe selge, et see haigus on kuidagi teistmoodi. Ta pole mul niiviisi varem haige olnud. Mitu päeva järjest oli umbes 38 palavik ja hull köha. Laps muudkui magas. Kuna kõige väiksem ja ma ise ka kohe otsa samamoodi haigeks jäime, siis tunduski kahtlane. 

Meie pere koroonakogemusega õppisin, et hetkel kehtivad sellised reeglid: 

- teisi nakatatakse kaks päeva ENNE esimeste haigustunnuste ilmnemist.

- eneseisolatsiooni peab jääma kümneks päevaks alates esimeste haigustunnuste ilmnemisest.

- lähikontaktsed jäävad koju pärast pereliikme positiivse testi tulemuse teadasaamist. Senikaua kõik, kes on terved, liiguvad ringi. 

- testi saatekirjaga saad automaatselt digiregistratuurist aja panna endale. Lastele sealt ei saa. Nendele aja panemiseks peab helistama laborisse või ootama, et nad ise helistaksid. Seega kui tahad enda ja laste aegu koos panna, siis tuleb seda teha telefonis. 

-  kui keegi on negatiivne, siis istuvad kõik kodus, kuni viimase haigestunu haigustunnuste avaldumisest on möödas 10 päeva.

- Terviseamet mõtleb kodus istumise all oma krundi territooriumit. 

- peale positiivset testi helistab paari päeva jooksul sulle labori automaatvastaja. Tema pole Terviseamet. Siis peab rahulikult edasi ootama ja siis helistab Terviseameti inspektor, kes paneb kirja kõik, kes ja kus käisid ja ütleb, millal võib kodust lahkuda jne.

Minu jaoks oli kõige jaburam mõte, et kui üks on kodus haige, aga pole positiivset tulemust saanud, siis terved pereliikmed võivad edasi liikuda. Aga kui nad alles hakkavad haigeks jääma, siis on see ju nende jaoks just teiste nakatamise aeg... 

Kuna mul poisil läks nädal aega haigestumisest kuni positiivse tulemuseni, siis selleks ajaks sai ta juba terveks (kusjuures tegi päev enne linnas testimist ka koduse kiirtesti ja see oli negatiivne! Selleks ajaks oli 6 päeva haige olnud!). Ja siis pidi koju jääma. Ja teised ka. Aga saatekirja ja testimise vahel käis tüdruk näiteks koolis, oli terve, kuid hiljem jäi ka haigeks. See oli ju tema jaoks jällegi aeg, mil levitas haigust. Aga oli lubatud koolis käia, sest oli ise terve. 

Samas väiksem poiss sai terveks ja läks kooli, kuid pidi jääma koju, kui tuli suurema venna positiivne test, kuigi selleks ajaks oli meil kõigil nakatamise aeg juba möödas. Nii istus ta tervena veel nädala kodus, kuigi oli just nohust terveks saanud. 

Oeh, segane värk ... 

Või näiteks see oma krundi nõue. Tunnistan, meie käisime küll rannas jalutamas ka. Panin lapsed kodu õues autosse (või noh, nad läksid ise..). Kedagi ei näinud. Sõitsime randa. Kedagi ei näinud. Jalutasime rannas. Kedagi ei näinud (välja arvatud surnud hülgeid...). Läksime autosse. Kedagi ei näinud...

Saan sellest mitte liikmise mõttest aru, kui sul pole võimalik kodust väljumiseks näiteks ühist koridori vältida vms. Aga me ei kohta niigi inimesi. Seega inimesi vältides me kindlasti neid ei kohta (ma pean viimasel ajal kogu aeg jälgima, kes jälle siit blogist minu süüdistamiseks midagi leida püüab ... no aga ikkagi ütlen välja, kuidas oli). 

Ma saan aru, et on vaja viiruse levikut takistada, aga jätkuvalt kahtlen meetodites. Kuna meil oli kõige keerulisem osa haigusest köha, siis mere ääres on just mõnusam hingata. Lisaks aitab selline filtreerimine mõistuse juures olla ja seega ka tervenemisele kaasa. 

Nii et meil on siis kaks nö plahvatusohtlikku tegelast, sest kui need, kes polnud koroonas, jääävad, siis me istume jälle kodus. Samas olen selle õppeaasta 7 koolinädalast 3-4 haigete lastega kodus olnud, seega tuleb see meil juba päris hästi välja... või mitte ...

Koroona teemal olen aga nõus nendega, kes ütlevad, et ei piisa vaid vaktsineerimata inimeste testimisest ja piiramisest. Pole ju saladus, et vaktsineeritud jäävad haigeks ja levitavad haigust. Seega mõelda, et kui inimene on vaktsineeritud, siis sellest piisab, pole õige. 

Ja lõppkokkuvõttes on siiski kõigi haiguste vastu võitlemisel oluline, et mõistuse juures püsiksime ja igal võimalikul moel enda eest hoolitseks. Paanikas ja hirmul inimene on kerge saaks kõigile viirustele ja ka niisama mõtlemisest tulenevatele haigustele. See on minu jaoks jätkuvalt hulga keerulisem osa, kui mingid viirused üldse ongi. 

Hetkel võib öelda, et meil läks koroona lihtsalt. Keeruline osa oli taas kodus õppida. Oleks nagu eelmises kevades tagasi olnud ... Kuna koju jäädes olid lapsed juba ka terved, siis polnud põhjendust, et haiguse tõttu ei saa õppida. Samas on tunda, et selline kiire koduõppele jäämine käib väga sujuvalt. Kõigil on viimaste aastate jooksul süsteemid ikka nii selgeks saanud. 

Positiivne oli, et ühele lapsele saime taas koolist arvuti laenata, mis tegi distantsõppe lihtsamaks.  

Samuti läksid mõned pillitunnid kohe online, sest seegi rütm oli kusagil sees olemas ja sai lihtsalt tunnid ära teha. Koroona aja algul oligi kõige hullem üles leida, kus mingi tund toimub ja millist programmi ja paroole jms on vaja. Need asjad on tõesti aga praeguseks nii sees, et ootamatult koju jäädes see vähemalt stressi ei lisa. 

Kõige raskem asi nendel nädalatel oli, et meil läks kraani äravoolutoru katki (vett hakkas tilkuma!) ja isegi parima tahtmise juures ei saanud abi otsida. Tänaseks on aga seegi probleem lahendaja leidnud, nii et elu taas ilus. 

Loetud sain ka päris mitu raamatut, mis jäid tükiks ajaks sisse kraapima. Näiteks "Kaarnapoisid" ja selle järg "Unenäovargad". Ise tööd väga ei suutnud teha. Selleks keskendumisvõimet polnud.

Loomulikult ei soovita ma koroonat kellelegi, aga samas, kui me nüüd köhast ka lõplikult lahti saaks, meil ilmselt läks hästi. 

Vabandan kõigi ees, kes Heli Kirjastuse pakke ootasid. Tellimusi hakkas neil nädalatel ootamatult palju tulema. Nüüd aga lähevad needki lõpuks teele. Koroona ajal ei saatnud ühtegi. 

Olgem terved!

 

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com