Miks ikka veel Heli Künnapas? (pulmad 16.07.2016 #8)

Pulmadest on möödas kõiges 4 kuud ja ma hakkan pulmapostitustega juba kusagile jõudma. Varsti löön pulmade maksumuse ka kokku ning jagan teiega suurt saladust. Aga mitte veel täna.

Selle postituse staar olen mina ise. Õigemini minu nimi.

Omavahel polnud meil Herlendiga mingit probleemi sellest, mis saab minu nimeks. Ainult tema nime võtmist ei kaalunud ma kordagi. Vahepeal oli teemaks liitnimi, kuid ka see jäi ära, sest me kumbki ei pidanud seda vajalikuks. Nii olengi viimastel kuudel pidanud korduvalt vastama küsimusele, et miks ma üldse abiellusin, kui isegi uut nime endale ei tahtnud?

Lihtne vastus: abiellumise põhjuseks ei ole ühine nimi.

Keerulisem arutlus: paar päeva tagasi Mathiasega (peaaegu 8a) Pärnusse trenni sõites arutlesime perekonnanimede teemal. Lapse otsekohene küsimus oli, et miks peavad kõigil ühesugused perekonnanimed olema? Selgitasin, et see näitab, millisesse perekonda sa kuulud.

"Aga miks sinul siis teine nimi on?" jätkus siiras usutlus.

"Ee... mm..." jäin mõtlema, kuidas lapsele olukorda selgitada. Mõttetu mõtisklus, sest tegelikult teadsin vastust- lapsele tuleb asja seletada sama ausalt ja asjalikult, nagu täiskasvanulegi.

Rääkisingi, et enda nime juurde jäämise üks põhiline põhjus oli, et olen oma tegemistega kirjutamise, poliitika ja muudes valdkondades juba teinud piisavalt palju, et Heli Künnapase nimel on mingi silt küljes. Samas pole ma nii kuulus, et võiks nime vahetada ja kogu Eestimaa teaks, mis mu uueks nimeks sai. Ehk siis peale nime vahetamist hakkaks ma nullist oma nime üles ehitama.

Teiseks suureks põhjuseks on see, et nimi on osa inimesest. Nime muutes muutub endas ka miski. Eelmisel korral abielludes muutsin nime ja olen selle läbi teinud. Peale lahutamist enda nime tagasi saades oli see nagu mingi vabanemine. Ja asi polnud üldse nimes või teises inimeses, vaid selles, et miski minust kadus koos nimega.

Selle kõige peale arvas Mathias, et tema perekonnanimega polekski minu nimi kokku sobinud.

Lapsele ei rääkinud ma aga veel ühte suurt põhjust. Selleks olid lapsed. Minu nimeks jäi ikka Heli Künnapas sellepärast, et mu lapsed pole Künnapased. Jah, praegu elame väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki. Kusjuures sellegi poolest õnnestus mu lapsel tükk aega koolis ära käia nii, et mõni minu endine õpetaja sai hiljem üllatunult teada, et tegemist on minu lapsega.

Oleks meil sama nimi olnud, siis oleks see kindlasti kiiremini toimunud.

Seega minu ja laste erinevad nimed jätavad lastele tulevikus suurema võimaluse eelarvamustevabalt oma teed käia. Ma ei tea veel, kuidas jätkub minu tee kirjaniku ja poliitikuna, mida mul teha õnnestub ja millega hakkama saada. Ükskõik, kui eduka või edutuna ma lõpetan, siis tahan, et lapsed saaksid valida oma tee.

Jah, ma näen juba praegu, et saan tulevikus oma lastega koos loomingulist koostööd teha. Ma jälgin ja toetan kogu aeg nende erinevate soodumuste arendamiseks võimaluste loomist. Kui need ei lähe kokku minu valitud teega, siis on samuti väga ok. Kui lähevad kokku, siis on mul lihtsalt rohkem võimalusi neid toetada. Näiteks praegu tunnen, et minu muusikakooli haridusest on Mathiase pilliõpingutel palju kasu. Ehk siis ma ei kujuta ette, kuidas suudaksin teda trompeti harjutamisel aidata, kui ma poleks ise muusikakooli lõpetanud. Täitsa keeruline värk on see puhkpilli õppimine. Seda vägevam, et peale paarikuist õppimist suudab ta nüüd "Oh, kuusepuu..." lugu mängida.

Tulevikus suurde linna kooli minnes pole lastel aga minu nimega seotud silte küljes ja nad saavad oma teed käia.

Miks ma muretsen selliste asjade pärast? Eks ikka sellepärast, et kahjuks on meie seas ikka veel inimesi, kes enda elu elamise asemel näevad vaeva teiste inimeste sildistamisega. Sellepärast peangi mina mõtlema, kuidas oma lapsi kaitsta nii palju kui võimalik ja samal ajal ise oma oskusi ja teadmisi kasutada ja luua lastele võimalused nende oskuste ja teadmiste kasutamiseks. Nii et see pole muretsemine, vaid elamine. Mulle antud päevade kasutamine, mitte raiskamine.

Mina tean, kuidas ma homme saan olla tänasest veidike parem. Kas Sina enda kohta ka tead?

p.s. selle postitused fotod tegi Meelis Tomson.


***
Jõuluaja järjejuttu kirjutan Delfi naistekas igal teisipäeval ja reedel. Loe siit: jõulujutt "Jõuluks koju!"


*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi, mis sobivad ka mõnel muul peol kasutamiseks (fotoraamat, pulmaküünal, fotolõuend, lastega tegelemine jne)! Lähemalt vaata siit!

****

Pulmadest kirjutan veel siin:
Pulmapidu- 1.osa (külalised) (pulmad #7)

Heli ja Herlendi laulatus (pulmad #6)

Suur pulmaloos: võida 140€ eest kingitusi

Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat? (pulmad #5)

Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Telli noortekas Tähtajaline elu 2.osa hinnaga 10€

Ikka veel käib noorteka Tähtajaline elu 2.osa ettetellimine. Hinnaks praegu vaid 10€. Ostusoovist teata helikunnapas@gmail.com

Raamat näeb välja selline:

Raamat on hea mõte jõulukingiks. Pole ju mõtet kulutada raha mõttetutele iluvidinatele või kraamile, mida pärast kuidagi ei kasutata. Läbiloetud raamatu saab aga soovi korral kasvõi edasi kinkida ja nii häid emotsioone ka teistega jagada.

Mõned lõigud uuest raamatust:
"“Lähme veel!” kiskusin Mike´i käisest karusselli poole tagasi.
“Hull tüdruk,” naeris Mike, kuid tuli mulle järgi.
“Ausalt – see oli nii jube, et ma pean veel kontrollima, kas ma ikka kartsin piisavalt. Saad aru, mu käed ja jalad ja ... no kõik-kõik-kõik väriseb nii õudselt, et ma ei saa kõndida ja nii on kõige targem karussellil istuda, sest siis ma ei kuku vähemalt maha,” vadistasin järjest ühe hooga. " (lk 88)

"Igatahes oli Mike’iga väga kummaline kõrvuti olla. Minu jaoks oli kõik selge. Eriti peale Viljariga rääkimist – ma ei hakka riskima. Mike’i jaoks võiksin ma olla lõbus vahepala, aga mina pean tegema otsuseid, mis mõjutavad kogu mu elu. Kui USAsse jään, siis jääb maha mu kodu, perekond, sõbrad (kui neid Eestis veel on), lõpetamata ülikool." (lk 126)

"Uskusin, et minu tunnete pärast muretsemine võttis meilt Krisiga võimaluse nautida paljusid ilusaid hetki. Kris varastas need hetked meilt, sest hoolitses selle eest, et ma võimalikult tühja südamega saaksin Eestist lahkuda. Kris ei tahtnud mu südamesse sattuda ja seda täita." (lk 142)

Edasi loe raamatust juba detsembris!

***

Samal teemal:
10.11.2016 Tähtajaline elu sai teise osa

***
Jõuluaja järjejuttu kirjutan Delfi naistekas igal teisipäeval ja reedel. Loe siit: jõulujutt "Jõuluks koju!"


*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi, mis sobivad ka mõnel muul peol kasutamiseks (fotoraamat, pulmaküünal, fotolõuend, lastega tegelemine jne)! Lähemalt vaata siit!

Uus valitsus ründab lasterikkaid peresid?

Eile avaldati minu arvamus uue koalitsioonilepingu suhtes. Otsustasime Vabaerakonna juhatuse koosolekul, et anname uuele koalitsioonile jõulurahu ehk aega töödega alustada. See ei tähenda, et hirmutavatele mõtetele ei tohiks tähelepanu pöörata. Nii avaldaski EPL/Delfi minu artikli. Millegi pärast panid nad selle pealkirjaks: Abikaasade ühise deklaratsiooni kaotamine on rünnak abielu vastu.

Minu pealkiri oli: Uus valitsus ründab lasterikkaid peresid?

Ma usun, et Delfi pealkirja muudatus ajab inimesed kiiremini "leili" ja kogub klikke, aga kahjuks tõmbab see ära tähelepanu põhiliselt teemalt- mitmed koalitsioonilepingus planeeritud muudatused on lasterikastele peredele kahjulikud. Ma väga loodan, et need töö käigus muutuvad.

Tänu artiklike olen saanud paljude inimestega neil teemadel vestelda. Samuti lugenud selgitusi.

Minu jaoks on tohutult kurb nähtus, kui selle asemel, et mõista, hakatakse halvustama, ise olukorrast aru saamata.

Fakt on see, et ühisdeklaratsioon on eriti oluline, kui üks lapsevanem peres ei tööta. Enda artiklis tõin välja lasterikkad pered, kus on mitmed väiksed lapsed. Samas on meil ka puuetega laste vanemad, omastehooldajad jne. Kui ühisdeklaratsiooni kaotamise üheks mõtteks pidi olema see, et suurendab tööhõivet (et inimesed, kes ei taha töötada, läheksid siis tööle), siis eeltoodud inimeste puhul pole ju asi tahtmises. Eeltoodud näidete puhul tuleks tööle minnes palgata koju lapsehoidja või hooldaja ning see muudaks töölemineku mõttetuks.

Tulumaksutagastuse summa tohutu vähendamine on kahjulik peredele, kes panustavad koolitusse, on investeeriunud kodulaenuga perele kodu ostmisesse. Seda summat on varem vähendatud, kuid praegune muudatuse plaan on veel eriti mõistetamatu. Küsisin tuntud maksueksperdilt üle ja ta tunnistas, et sellisel kujul on planeeritavad muudatused kahjulikud iseendaga hakkamasaavatele peredele, kuid aitavad neid, kes niigi hakkama ei saa, ega ise panustada ei suuda/soovi. Kas see oli eesmärk?

Ma olen seda usku, et kõik on võimalik, kui tahta. Sellepärast usungi, et tuleb asjadest rääkida ENNE kui need on ära tehtud. Ma saan aru, et ka poliitikud ei suuda kõike kõigi vaatenurgast näha. Ja sellepärast kasutangi mina enda võimalust rääkida, kuidas sellised muudatused minu perekonda puudutaksid. Mõned sajad lisanduvad eurod ei kataks seda raha, mis nende muudatustega teisest taskust ära võetakse.

Kui mõte ongi selles, et planeeritavad uued kulutused tuleksid meiesuguste perekondade taskust, siis tuleks see ka välja öelda, mitte jätta vastupidist muljet.

Uue valitsuse puhul on mul ülimalt hea meel, et IRL andis lõpuks koha naisminister Kaia Ivale. Mitte sellepärast, et Kaia vajaks kuidagi eristaatust, vaid usun, et ta on tõesti senise tööga tõestanud, et on seda kohta väärt. IRLi boyband´i poolt on see pigem aga patukahetsuslik käitumine. Tagasimakse selle eest, kuidas nad Kaiat ja teisi naisi eelmistel riigikogu valimistel nimekirjade koostamisel kohtlesid. Ehk saavad nad ise ka aru, et senine naistekriitiline käitumine praegusel ajal enam ei toimi. Eks see oli ju ka minu jaoks põhjus IRList lahkumiseks. Kõige iroonilisem on see, et mõnele IRLi edukale (mees)poliitikule ei anna mu lahkumine siiani rahu ja ikka on vaja põhjendada, miks ma kusagile liikuda ei saanud. Enda kergitamine teiste halvustamise teel. Selle asemel, et ennast paremaks muuta. Klassika. Mul läks muidugi õnneks, sest võib-olla ma polekski muidu Vabaerakonda jõudnud. Nii jõudsin!

Ja minu kasutusesolev vahend hetke on sõnad! Nii ma räägingi sellest, mis mureks on. Nagu varem olen öelnud, siis minu jaoks annab motivatsiooni poliitikas osaleda soov, et mu lapsed saaksid elada kasvõi sammukese võrra paremas maailmas.

Miks see mees selline tõbras on?

Kirgi kütab lugu, kus kolme lapse ema Anne-Mari saab teada, et tema mees ei olegi enam vaid tema mees. Soomes töötav Ülari on aastaid seal pidanud teist naist. Kuna Ülari ja ta teise naise laps läheb sügisel kooli, kolivad nad Eestisse tagasi. See tähendab, et neljandat last oodates peab Anne-Mari koos kolme lapsega mehe ostetud majast välja kolima. Nii jääb naine korraga ilma nii mehest kui kodust. Kuidas ta hakkama saab? Millise suuna elus võtab? Kuidas saavad hakkama lapsed? Kas nad jõuavad jõuluks koju?

Viimasel nädalal olen korduvalt kuulnud küsimust, et miks see mees selline tõbras on? Kuidas naine temaga nii kaua koos suutis olla? Kas naine varem ei märganud, et asjad on imelikud?

Ma ei vasta praegu neile küsimustele, sest eelkirjeldatud lugu on minu poolt oktoobri lõpus-novembri algul kirjutatud jõulujutt "Jõuluks koju". See ilmub Delfi naistekas teisipäeviti ja reedeti.


Esimesed osad on siin:
1. osa "Jõuluks koju"
2. osa "Jõuluks koju"
Järgmiseid osi loe juba siit- "Jõuluks koju".

Delfi naisteka meeskonna poolt on lool "Jõuluks koju" selline kujundus:

Suur-suur tänu kõigile, kes minuga selle loo pärast ühendust on võtnud. Enamasti on kommenteeritud, et "Jõuluks koju" on eluliselt ja väga loomulikult kirjutatud lugu. Hästi kurb pidavat ka olema. Selle kohta ütlen, et kui lugu algaks väga õnnelikult ja rõõmsalt, siis võib ju arvata, et läheb vaid kurvemaks. Kui algab kurvalt, siis saab ainult paremaks mina. Kes kahtleb, et tegemist on jõululiku või romantilise looga, siis lohutuseks võin öelda, et jõuludeni on veel aega. Ei saa ju kõike ette ära rääkida, aga luban, et läheb ilusamaks!

Tänan ka neid, kes on tähelepanu pööranud, et mõni tegelane või mõni juhtum on ebaloogiline. Tuletan meelde, et see järjejutt on kirjanduslik teos ehk väljamõeldis. Kõik kokkulangevused reaalsete juhtumite ja inimestega on juhuslikud. Loogilisusest aga nii palju, et on palju asju, mida me pole ise läbi elanud. See ei tähenda, et sellised asjad ei saaks juhtuda. Sellepärast ongi lugemine hea- saad kogeda olukordi ja juhtumeid, mida enda elus ei koge. Tihti tahaks raamatu või filmi tegelastele öelda, et "käituge teisiti!". Aga kui nad seda teeks, siis poleks see enam ju sama lugu. Nii ka minu loos- kui tegelased käituks teisiti, poleks seda lugu. Rääkimata sellest, et suure üleelamise osaks saanud inimeste puhul on ebaloogiline oodata loogilist käitumist.

"Jõuluks koju" on plaanis ka raamatuna välja lasta. Selle loo algne idee tuli mõttest kirjutada mingi lihtsam naistekas. Kui avanes võimalus see Delfi naistekas avaldada, siis sai lugu piiranguks teatud arvu peatükke. Ikka selleks, et enne jõule jõuaks kõik ära avaldada.

Algul oli mõte katsetada formaati, kus lugu avaldatakse samal ajal, kui ma seda kirjutan. Kuna avaldamise alguse planeerimisega läks veidi aega, siis oli mul esimese osa ilmumise ajaks tegelikult kogu lugu ära kirjutatud ning Meelike Eenpuu-Villupi poolt ka ära toimetatud.

Kas oled mu järjejuttu "Jõuluks koju" lugenud? Milliseid emotsioone lugu sinus tekitab?

*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi, mis sobivad ka mõnel muul peol kasutamiseks (fotoraamat, pulmaküünal, fotolõuend, lastega tegelemine jne)! Lähemalt vaata siit!

Iga päev olgu isade päev!

Meie peres on alati igasugu tähtpäevad väga olulised olnud. Aja jooksul oleme ka omas peres (ehk siis mina+Herlend+lapsed) suutnud traditsioone juurutada. Lihtsamaks teeb selle väline mõjutus. Ehk et lapsed teevad nii lasteaias kui koolis üldiste tähtpäevadega seotud asju, räägivad neist. Nii ei sõltu juba enam aastaid ainult minust see, et kas meie peres on järjekordseks tähtpäevaks kõik valmis ja olemas.

Kuna väiksemad on terve nädala kodus tõbitsenud, siis seekord tuli vaid Mathias koolist isadepäeva kaardiga. Reede õhtul käisime kolme suurema lapsega koolis heategevuskontsertil, millega osaliselt ka isadepäeva tähistati. Lapsed said väga hästi hakkama. Sel ajal, kui mina kontserti lõpus kooriga laval olin, tahtsid küll ära väsima hakata, aga väikeste lisajõududega saime hakkama.

Minu jaoks oli see taas kogemus, et ma pean lapsi veel ja veel rohkem sellistele üritustele viima. Minu probleem polegi lastega üksi väljas käia. Keeruline on siis, kui ma ise pean üritusel esinema. Siis on väga raske samal ajal lapsi vaadata. Aga tõsiselt vahva on näha, et meie lapsi nii väga huvitavad muusika, tants ja kõik muud sellised etteasted. Pean nendega rohkem käima üritustel, kus ma ise ei esine. Esmaspäeval näiteks ootabki meid Pärnu Endla teater.

Aga kui see kontsert välja arvata, siis oli meil plaanis vaikne nädalavahetus, sest minu auto jäi nädalavahetuseks "haiglasse" varuosi ootama. Maal elades tähendab see seda, et sa ei liigu mitte kusagile. Nii me siis olime kodus. (Vana)isadele soovisime head isadepäeva telefoni teel. Herlend õnneks kasutas kodus isadepäeva õigust ja tegi meile kõigile süüa, nii et oli ikka pidu ka.

Minu tänase päeva mõte ja soov on aga see, et iga päev oleks isade ja nende laste päev! Emade ja nende laste päev!


Selleks ei pea olema eriline päev, et meil isad või emad meelde tuleks. Selleks ei pea midagi juhtuma, et meile lähedased meelde tuleks.

Ma olen aastaid näinud vaeva, et enda laste jaoks turvalist lähedaste võrgustikku üles ehitada ja seda toimimas hoida. Mingil hetkel sain aru, et mu lapsed on nüüd nii suured, et suudavad ise oma otsuseid teha. Lapsed saavad aru, kes tahab nendega õigetel põhjustel koos olla, kes mitte. Mina ei pea enam laste tundeid kaitsma. See on väga turvaline tunne.

Nii tunnengi üha enam, et ma ei vaeva ennast sellepärast, kui riiklikult või rahvusvaheliselt paika pandud ajal õigesse kohta ei jõua. Näiteks ei jõudnudki ma sel aastal hingedepäeval surnuaeda. Ja nüüd ei jõudnud isadepäeval isa juurde. Aga ma tean, et meie peres pole kunagi läinud vaja kellegi teise poolt määratud päevi, et lähedased meeles seisaksid. See on lihtsalt täiendav võimalus lisatähelepanu osutada.

Aga meil on iga päev (vana)isade päev! Ja (vana)emade päev! Ja laste päev!

Sest meil on vaja teineteist!

Ja me ei muretse nende pärast, kellel meid vaja ei ole. Isegi kui see on mõnikord kurb, siis... nii lihtsalt on...



***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Tähtajaline elu sai teise osa

Täna on täpselt õige päev teatada, et minulgi pole veel kõik trumbid lauale laotud. Siit tuleb järgmine- minu Ameerika kogemustest inspireeritud Tähtajaline elu 2.osa on saabumas ja algab ettetellimine. Lettidele jõuab detsembrikuus! Soodushinnaga läheb müüki 100 raamatut. Ühe raamatu hind koos postikuluga on 10€. Tellimiseks kirjuta helikunnapas@gmail.com Kui sul ka esimest osa pole, siis mõlemad osad koos võid tellida 15€ eest (saadan korraga siis, kui 2.osa ka valmis on).

Mu järjekordne armsake näeb välja just selline:

Seekordne raamat on minu seitsmes teos, viies noorteromaan. "Tähtajaline elu" peategelane on 21-aastane Rebecca, kes õnnetu armastuse ja sisemise segaduse tõttu otsustas enne ülikooli lõpetamist aasta Ameerikas lapsehoidjana veeta. Esimene osa räägib New Yorgi lähedal Connecticutis elamisest, teise osa tegevus toimub Chicago lähedal Wisconsini osariigis.

"Tähtajaline elu" on tegelikult teos, mille puhul määratlus noorteromaan polegi ehk kõige õigem. Jah, paberimajanduse järgi loetakse nooreks kuni 26-aastaseid inimesi. Seega on "Tähtajalise elu" 21-aastane peategelane kindlasti noor. Teemadeks aga võõras keskkonnas hakkamasaamine, enda tuleviku planeerimine (elada Eestis või Ameerikas?), suhted. Ehk mõtted, mis puudutavad kindlasti ka vanemaid lugejaid.

"Tähtajaline elu" ei ole reisiraamat, vaid põhiline tähelepanu on ikka inimesel, tema arengul- sisemisel ning välistest teguritest tuleneval.

Jah, see on osaliselt ka minu Ameerika lugu. Olen ise niiviisi aasta Ameerikas elanud ja neid kogemusi loomulikult ka kajastanud. Aga see ei ole otse minu elust maha kirjutatud raamat. Kindlasti on see aga raamat Ameerikast sellisena, nagu ta oli "minu ajal". Tänaseks on meil hoopis teine Ameerika. Nagu ka teine Eesti.

Ja üldse on kõige suurem reeglipärasus see, et kõik muutub!

Telli "Tähtajaline elu" 2.osa ja loe juba detsembris, mis mu tegelase jaoks muutub!

Samal teemal:
Tahad minu elu elada?

Anna andeks, aga see on Tähtajaline Elu

***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Joosepi otseülekanne teepeolt

Nohused-köhased lapsed tähendab seda, et kodus töötav ema töötab... emana.

Näiteks käisin Joosepi teepeol ja sain teada, et mu lapsel on valehambad. Samuti kuulsin, millest räägib meie järgmine saade (ehk siis sain teada, et koduvideo tegemise asemel tegime me lapsega saatet... huvitav, kust lapsel sellised mõtted?). Seda kõike näed siit:


Tundub, et ma õppisin ära, kuidas youtube videoid siin levitada. Siiani pole see mul väga esinduslikult välja tulnud.

Õues on täna väga ilus. Käisin pesusid välja viimas ning lund rookimas. Lastega istume toas. Ikka selleks, et nohud-köhad kaoks ja lapsed saaks varsti lasteaeda... õue mängima.

Kuna mu auto on ikka katki, siis on tänase päeva mure, et tuleb välja mõelda, kuidas Mathias õhtul Pärnusse tantsutrenni saab. Ja mina homme Väike-Maarjasse lugejatega kohtuma. Ja hiljem lasteaeda pilli mängima. Tundub, et Väike-Maarja teemal juba saan abi. Maal elamise rõõmud. Kui sul autot pole, siis elu seisab. Mõnikord mõtlen, et oleks pidanud automehhaanikuga abielluma (oot, tegelikult ma ju tegingi seda???).

Kuna eile panin ma lapsed õhtul ka magama, siis tööpäeva polnud. Christian jäi lõunal hirmus hilja magama, seega õhtul ei jäänud üldse. Või vähemalt mina seda ei näinud. Kui ma kell 5 tema kõrvalt ärkasin, sest selg jäi ta voodis hirmus valusaks, siis laps igatahes magas. Mina aga otsustasin, et kell 5 hommikul ma eelmise päeva tööpäeva ei alusta. Läksin hoopis magama.

Nüüd hakkan lapsi uuesti magama panema. Lõuna ju!

Mathiasel on täna selline päev, kus läheb pärast tunde pikapäevarühma, siis muusikakooli solfedžo tundi ning seejärel uuesti pikapäevarühma. Nii ei pea talle väikeste uneajal järgi minema. Talle endale väga sobib. Jälle maal elamise rõõmud- laps saab sõpradega kokku vaid koolis.

Mul on aga naistekat "Jõuluks koju" kirjutada veel üks lehekülg. Lõpud on alati nii rasked, sest ma ei suuda kunagi otsustada, mis mu tegelastega siis kõige-KÕIGE viimase asjana peaks juhtuma. Aga seejärel saan korralikult oma NanoWriMo raamatule "Portselanist tüdruk" keskenduda. Limiit 3 lehekülge päevas ja kuna "Jõuluks koju" on eelmiste päevade limiitide täitmist seganud, siis järgmistel päevadel tuleb umbes topelt kirjutada.

Lõbus! Päriselt! Mulle lihtsalt nii meeldivad mu tegelased.

***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Magamine on saatanast! Eriti laste oma!

Nüüd tõstavad käe kõik lapsevanemad, kes usuvad, et magamine on saatanast. Või õigemini- laste magamapanek! Magavad lapsed on ju maailma kauneim vaatepilt, aga teekond selleni... Ilmselt saate juba aru, et ma pole hetkel üldse magamise fänn!

Kuna kõik meie pere lasteaia lapsed on hetkel veidi nohused-köhased, siis loomulikult on kodus töötav lapsevanem see, kes neid hoida saab. Kuna nädala lõpus tulevad mul ka kodust väljas töötamise päevad, siis tuli laste kojujätmise otsus suht kindlalt. Tegelikult mulle meeldib, kui lapsed kodus on. Seega kui näiteks üks on nohune, siis tuleb päris lihtsalt otsus, et aga mida ma siis teistestki lasteaeda saadan. Mul on lihtsam, kui kodus on 2-3 last, kui see, et mul oleks neid siin üks! Aga magamapanek mulle ei meeldi!

Meie vanim laps Mathias saab paari nädala pärast 8-aastaseks. Ma ei julge kokku lugedagi, kui mitu tundi nende aastate jooksul olen lapsi magama pannud. Või vähemalt üritanud.

Samas on see üks valdkond, kus me Herlendiga aastate kokkuvõttes võidame võrreldes nende lapsevanematega, kellel on 1-2-3 last või on lapsed pikemate vahedega. Meil on kõigi nende kaheksa aasta jooksul olnud kodus mõni väike, kes kindlasti peab lõunat magama. See tähendab, et kõik magavad. Kui mõned näiteks juba oma 4- või 5-aastast lasteaiast vabadel päevadel kodus magama ei sunni, siis meil on alati ka mõni väiksem laps ja seega kõik magavad. Alles nüüd on tulnud see, et Mathias koolipoisina ei pea koos teistega puhkama. Enamasti.

Kui ma oleks ühe lapse vanem, siis ma hakkaks juba hulluks minema! Ausalt, ma ei püüa siin ühelapselisi peresid halvustada, vaid ma tean ja olen selle läbi teinud. Mathiase magamapanek esimesed kaks eluaastat...oeh, ma ei tea, kumma jaoks see suurem eluaegne trauma oli- minu või lapse jaoks! Kui ta sai kaheaastaseks, siis loobusime. Edaspidi oli temaga kokkulepe, et ta peab lõuna ajal voodis vait olema, ei tohi teisi lapsi segada, aga magama ka ei pea.

Kui Joosep (praegu varsti-varsti 6a) sai umbes viiekuuseks, siis tegi ta mulle mitu kuud järjest sellist tralli, et mu pikim uni oli vist 15 minutit järjest. Tundus küll nii. Igatahes mõtlesin tookord, et suren magamatuse kätte kindlasti maha. Ei surnud! Aga kui see oli möödas, sai temast ideaalne magaja.

No ja siis tuli Maria (praegu 4+a). Ideaalne magaja, sööja, seltskonnalõvi. No iga vanema unistuste beebi. Kuulsin igasugu koosolekutel ja kohtumistel, kuidas kõik tahaks endale sellist beebit. Selgitasin siis alati, et Maria oli mulle autasuks selle eest, et ma Mathiase ja Joosepi esimesed eluaastad edukalt üle elasin.

Ja nüüd on siin Christian (2a 4k), kes on igast otsast Mathiase koopia. Viimastel kuudel on selgunud, et (mitte)magamisharjumuste poolest samuti. Lõuna ajal saan ta magama siis, kui peaks juba ärkama. Õhtul ta seega samuti õigel ajal magama ei jää ning segab teisi. Hommikul ärkab koos teistega, nagu polekski hiljem magama läinud.

Nagu enne ütlesin- ma oleks juba hull, kui poleks mitme lapse vanem. Oma 8-aastasest kogemusest olen õppinud, et lapsed on kõik erinevad. Nende magamisharjumused ja unevajadus on erinev. Mina saan omalt poolt teha kõik, mida mina saan- tuppa värske õhk, enne magamist rahustavad rituaalid (lugemine, kalli-pai-musi jne), piisavalt vara WC-sse ja hambaid pesema, et ei peaks närvitsema ja kella vaatama jne. Aga mina ei saa muuta seda, kui palju lapsel und on vaja.

Eks see on erinev ka. Laste nädalad ja tegemised on erinevad. No näiteks neljapäevaks on kõik juba suht laibad ja siis tuleb varem magama minna. Pühapäeva õhtuks on kõik nii puhanud, et keegi ei taha magada. Viimasel ajal olen läinud seda teed, et reede ja laupäeva õhtul luban neil veidi kauem üleval olla. Maksimaalselt tund aega. Ma ei saa aru peredest, kus väiksed lapsed võivad 23-24-ni üleval olla. Minu arvates lööb see laste graafiku liiga segamini. Stabiilsus on lastega väga hea asi. Nii et pikalt ülevalolemine ei ole minu arust väikelaste premeerimine, vaid see on laste suhtes ülekohtune. Laste sisemine ajagraafik lüüakse segi ja siis mõeldakse, et miks laps on närviline või tujukas.

Nagu teistel lastekasvatuse teemadel hoian magamise teemal ka ikka kogu aeg silmad lahti ja jälgin oma laste vajadusi. Sellegi poolest võin samal ajal tunnistada, et eriti kodus töötades on mul tõesti kahju oma ajast, kui pool päeva läheb laste magamapanekule.

Läbi aastate on veel see vastuolu ka olnud, et lastega kõige suuremad riiud ja vaidlused on tulnud ka ikka magamise pärast. Lapsed peavad magama, sest see on neile kasulik... lapsed ja lapsevanemad lähevad riidu, sest lapsed ei jää magama ja ei tee seda, mis on neile kasulik... Korraliku une üks eesmärk on puhanud pereliikmed, kes kõik on rahulikud, saavad omavahel hästi läbi ja ei kiunu tühja koha pealt, kui selle põhjuseks on tegelikult magamatus. Seega kiunutakse omavahel hoopis magamise pärast, mis peaks kiunumist vältima! Urrrr... prrr.... vrrrr!

Aga no tänaseks mu lasteaianublud magavad (läks kõigest 2,5 tundi kolme lapse peale!!!), koolilaps teeb koolitöid, varsti läheme temaga muusikakooli. Õhtul hakkan aga lõpuks tänaseid tööülesandeid täitma. Naistekas "Jõuluks koju" on vaja veel läbi lugeda ja varsti saab sellest järjejutt ühele naistelehele ning raamat ka!

Magamisest ei taha ma aga mõnda aega midagi kuulda! See on üks igavesti ülehinnatud teema!!! Urr.....

***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

Heli-vaba blogi ja üks raamat läheb loosi

Jälle tulen sama jutuga- see blogi peab leppima, et mind näeb siin mõnda aega nüüd veidi harvem. Põhjus sama- jälle kirjutan!

Nimelt on käes november! Ma olen aastaid kuulnud NaNoWriMo-st. See on siis üritus, kus kirjutajad üle maailma novembrikuu jooksul kirjutavad igaüks oma teost vähemalt 50 000 sõna. Selleks on NaNoWriMo koduleheküljel igaühel oma leht, kus arvet peetakse, foorum, kus suheldakse, infomaterjali kirjutamiseks ja nii edasi.

Kuigi tean sellest ammu, siis kuidagi on see minust siiani mööda läinud ja ikka olen valel ajal vales kohas olnud. Novembrikuusse on juba aastaid jäänud pigem mõne lõpetatud teose ülekäimine. Sel aastal aga andsin oma noorteka Tähtajaline elu 2.osale üleeile viimase lihvi ning seega läks viimane osa toimetaja poole teele. Kaanekujundus on juba olemas ja paari nädala jooksul läheb trükki.

Ülejärgmisel nädalal algab ühe naistelehe kodukal minu romantiline järjejutt "Jõuluks koju". See mõte tuli eelmisel nädalal. Ikka siis, kui mu mõtted ja meeled uuteks töödeks avanesid. Järjejutt on minu jaoks suur väljakutse. See hakkab ilmuma paar korda nädalas. "Jõuluks koju" peategelane on naine, kellel on 3 poega ning sünnib tütar. Neljanda lapse sünniga lugu algabki. See toimub 24.novembril ehk kuu aega enne jõule. Kevadel aga jättis naise maha tema Soomes töötanud mees. Maja ja kõik muu jäi mehele, kes Soomes töötatud raha eest oli kõik ostnud. Kuidas naine enda ja lastega hakkama saab, sellest lugu ongi. Paar inimest, kes on loo algust lugenud väitsid, et nemad küll ei näe, kust see romantika siin loos peaks olema või tulema. Väidan- tuleb küll! Jõuluks ikka.

Oktoobrikuu lõpus selle järjejutuga tegeledes ma olin NaNoWriMo üldse ära unustanud. 31.oktoobril aga jäi FBs ette, sest kõik hakkasid üritusega liituma. Eelmisel päeval käisin Märjamaal ujumas. Raadiost hakkas mängima Terminaatori "Ainult sina võid mu maailma muuta" ja siis... hea, et ma ära ei uppunud- äkitselt sain aru, et kolm minu planeeritud raamatut on üks ja see sama raamat!!!

Ma tulin ujulast koju, tuhisesin oma tuppa, hakkasin Terminaatori laule kuulama ja paari tunniga sai raamatu telg paberile. Selle raamatu esimesed ideed on mul kirja pandud 5.septembril 2009. Selle aasta 23.augustil otsustasin kahe raamatu mõtted üheks liita. Nüüd, 30.oktoobril sai siis selgeks, et tegelikult on kolm mu mõtet üks raamat.

Teose pealkirjaks saab "Portselanist tüdruk". Ja see ongi see lugu, mida ma NaNoWriMo raames kirjutama hakkan. Ma olen ise niiii vaimustunud, sest see tuleb veel tundelisem ja magusalt valusam raamat, kui "Ütlemata sõnad" oli. NaNoWriMo tähedab, et ma peaksin suutma kogu loo novembrikuu jooksul kirja panna.

Aga nii kaua saate mu seniseid raamatuid lugeda. Ja kellel veel pole, see saab 15.novembrini osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!

Head kirjutamist mulle! :)