2021.a lõppemas ja ikka veel elus? Väike kokkuvõte, et kuidas siis nii.

Mõne aastaga on nii, et ei jõua ära oodata, et see lõppeks. 2021.a on minu jaoks kindlasti selline pöördeline aasta, mille lõppemine oleks hea ... eeldusel, et järgmine tuleb teistsugune. 

Õppetunde oli palju. Nende läbimine on aga siis mõttekas, kui ikka midagi õpid ka. Nii ongi siin väike ülevaade teemadest, millega sel aastal hakkama sain või mis on käimas.  

Kuna elus on oluline terviklikkus, mitte edu ja ebaedu vaid ühes valdkonnas, siis olen ka siin oma tegemised erinevateks teemadeks jaganud.

 

Kuidas möödus minu 2021.aasta?

Raha

💰 avasin augustis Tulevas 3.pensionisamba. Viimase lükke selleks andis Taavi Pertmani raamat "Alustava investori käsiraamat", mille lugemise ajal selle sammu kohe ära tegin. Nüüd olen järjepidevalt sinna raha lisanud.

💰 augustis alustasin ka aktsiatesse inveseerimist. Siiani on enamik mu valikuid hästi läinud ning on vaid 2 aktsiat, mis suht järjepidevalt miinuses istuvad. Oma esimesed dividendid sain juba ka. Küll väikesed, aga see oli ikka megaäge tunne, kui pangakontol uhkeldas sõna "Dividendi". Investeerimissoovitusi kindlasti ei jaga, kuid ise vaikselt proovin ja õpin. 

💰 kirjutasin ja avaldasin lühikese käsiraamatu 

 "30 sammu laenuvaba eluni". Idee ise tuli nii enda kui mitmete minuga neil teemadel oma kogemusi jaganud inimeste mõtetest. Käsikirja lugesid läbi ning kiitsid heaks mitmed selle ala spetsialistid, nii et see andis julgustust juurde. Rahast rääkimine on alati riskantne, sest väga paljud tunnevad ennast kohe puudutatuna ning tahavad tõestada, et sa pole väärt, et neil teemadel sõna võtta. Käsikirja enne avaldamist erinevate nö proovilugejate peal katsetades nägin aga, kui vajalik selline teos on, nii et loodan väga, et see jõuab õigete inimesteni. 

Töö

📚 Heli Kirjastus OÜ kaudu avaldasin sel aastal 9 uut raamatut ning töövihiku "30 sammu laenuvaba eluni". Samuti sai alguse uute toodete sari "Kingitus raamatusõbrale", millest jõudsid kirjastuse kodulehele müüki esimesed padjad.

💬 Lugedes Rikkaks OÜ alt said valmis esimesed online-koolitused, mida saab näha ja osta Eduakadeemia lehelt.

📚 Heli Kirjastus OÜ käive ja varad on suurimad, kui kunagi varem. Ehk et kokkuvõttes oli parim aasta, mis mul kirjastuses kunagi on olnud. Esimest korda sain Kulkast toetust ka raamatu kirjastamiseks, mis oli samuti väga positiivne uus kogemus ning andis teadmise, et ju on midagi õigesti tehtud. 

🎶 MTÜ Põhja-Pärnumaa Hääl kaudu sain paar korda proovida kontserdikorraldust ning Pärnu-Jaagupi kirikusse paaril korral muusikuid kutsuda. Neid kontserte toetas samuti suures osas Kultuurkapital. Nii et see oli ka projektikirjutamise mõttes hea kogemus. 

Eraelu

⟺ lahutamisega oleme hetkel pigem lõhkumise faasis. Ehk selles, kus alustuseks tuleb kõik lahti võtta ja saada üksikud jupid, selleks, et teada, kuidas uus toimiv kooslus kokku panna. Kui jupid on eraldatud, puhtaks pühitud, siis saab uut kooslust koostama hakata. 

💪 tervis on nüüd igal juhul parem, sest isegi kui sitt on laiali ja seda keerutatakse ikka veel, siis ei ole enam midagi peidus, ega vaikselt pinna all hõõgumas. Stressirohked olukorrad pole kadunud, aga see on midagi muud. Ja kõige lihtsam ongi näha jah tervise järgi. Oktoobris sai küll koroonat põetud, aga seegi läks üsna kiirelt ja valutult. Ja tänu põdemisele sai lõpuks taas üle hulga aja näiteks ujulasse ja teatrisse minna. 

👥 erinevate "üllatuste" käigus sai sõprus- ja tutvusringkond ilusti revideeritud. Eks alati on öeldud, et kriisides selgub, kes inimene tegelikult on. Nende avastuste ja märkamiste eest olen väga tänulik, sest mõnedki muudatused tuli mul endal teha, mõned tehti minu eest. Mõte ja tulemus aga on sama. Kõige olulisem õppetund sõprade ja tuttavate teemal on aga see, et suhelda tuleb inimestega, kes toetavad sinu saamist paremaks. Kes tahavad, et oleksid halb või muutuksid halvemaks, et nad ise paremad välja näeks või et nad ise pingutama ei pea, nende jaoks ... on kusagil mõni teine sõpruskond. 

Looming

📚 kirjutasin ja avaldasin 5 raamatut, mille seas on 3 romantilis lühiromaani, noorteraamat "Uus tüdruk" (koos Lille Roometsaga) ning lühike käsiraamat "30 sammu laenuvaba eluni".

📚 kirjutasin valmis suurema osa uue lasteraamatu "Kust tulevad pahad poisid?" käsikirjast, mis on juba proovilugeja käes

📚 suurem osa noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osast on samuti valmis. Uus aasta algab selle lõpetamisega ning seejärel juba proovilugejale.

📚 mõtteid järgmisteks lugudeks on hiiglama palju ja loovus on hetkel küll väga lennukas.

Isiklik areng

📚 sel aastal mõistsin veelgi rohkem, et oluline on see, mis on mu sees, mitte ümber. Nii sai täidetud isiklik väljakutse lugeda aasta jooksul 100 raamatut. Sellest on ülevaade siin: Heli lugemisaasta 2021. 

💃mitu tervise(või pigem terviklikkuse)alast väljakutset sai samuti läbitud. Nendest tulid kaasa mitmed head harjumused, mis ehk püsivad. 

 

***

Nii et hoolimata pidevast ebakindlusest väljapoolt tulevate ... ootamatuste suhtes, läks ilmselt suht hästi. Kindel on aga, et eks siit saab vaid paremaks minna. Isegi kui veel tuleb mingid hullud orud ja mäed läbi käia, siis on see ikkagi teekond selguse suhtes.

Selle aasta jooksul õppisin kõige rohkem seda, et mul pole mitte midagi. Isegi lapsi mitte. Õigemini seda, et lapsed pole minu omad, olen alati rääkinud. Olen alati kindel olnud, et nad on siia ilma tulnud selleks, et saaksin neilt midagi õppida ja neile anda edasi seda, mida oskan. Aga oma tee valivad nad ise. Samuti ka selle, kui kauaks nad minu lähedusse jäävad. 

Sel aastal aga õppisin lahti laskma ka kõigest muust. Ei ole mõtet töötada mingi maja või muu asja nimel, kui tegelikult võib elukorralduse muutuse järel see kõik olematuks muutuda. Või tähtsusetuks. 

Nii saigi veel selgemaks, et olulisem on see, mis on su sisemuses ja mida keegi ära võtta ei saa. Külluslikult elamise teooriad ütlevad ka kõik, et oluline pole see, kui palju sul on raha, vaid see, kui kiiresti oled pärast kaotust võimeline uuesti raha tekitama, su võimekus raha teha.  

Kõigest kõige olulisem on aga aega veeta inimestega, kes soovivad, et oleksid parem! 

Peeglisse vaatan ülirahuliku südamega ja järgmiseks aastaks on eesmärk tegutseda nii, et endal oleks rahu südames ja mu tegevus ka ülejäänud maailmas aitaks levitada rahu, mitte sõda.

 

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kas surm on parim jõulutunde tekitaja?

No millest sa ikka siin enne jõule kirjutad ja mõtiskled, kui ... surmast. Teatavasti on ju surm elukaare normaalne osa. Iga elukaare. 

Täna seisime ühe võõra naisega Pärnu jõe ääres ja vaatasime, kuidas päästjad otsisid jõe peal võimalikku uppunut. Algul oli küll kõigil kiire, aga üsna varsti võeti väga rahulikult. Olid küll kingad ja jääauguni viivad jälged, aga ... asja uuritakse. 

Selle naisterahvaga aga hakkasime rääkima. Kokku kestis vestlus vist 5-10 minutit. 

Üsna kiiresti jõudsime jutuga selleni, et olime mõlemad hiljuti ühe väga ootamatu ja kurva surma tunnistajaks. Üldse mitte lähedalt, aga nii, et mõlemat puudutas see väga. Milline on võimalus, et sa kohtad suvalisel ajal suvalises kohas (kus sa ei peaks olema!) inimest, keda on hiljuti mõjutanud sama võõraste inimestega toimunud sündmus, millest te kumbki peaaegu et ei peakski teadma? 

Ja teisalt- kogu elu ongi sõnumite kokkukogumine ja mõistmine, et millest sa peaksid mingi järelduse tegema. 

Järgmiseks tuli üsna kiiresti välja, et meil mõlemal on surmasuust läbi käinud laps ja et sellised lapsed on imelised haldjad. Lihtsalt see, kuidas nad teistega käituvad, neisse suhtuvad, oma tegemisi teevad ...

(Kui tihti sa oma parima sõbraga tunde vesteldes selliste sügavate teemadeni jõuad, nagu me võõra inimesega mõne minutiga???)

Päästjad panid oma asjad kokku, võõras naine läks oma abikaasaga ära ja mina seisin nagu lollakas, sest mulle sadas ülihelikiirusel kaela palju-palju mõistmisi. 

Minu FB sõprade ringi kuuluvate ning minuga päriselt suhtlevate inimeste ringile pole ilmselt saladus, et viimane aasta on päris keeruline olnud. Lihtsalt sellepärast, et ma püüan jõuda selleni, et saaksin olla see, kes ma peaksin olema. Aga see tuleb välja võidelda. 

Seal jõe ääres seistes ja pärast nähtule ning võõra naisega peetud vestlusele mõeldes sain aru, kuidas tegelikult on mul kõik korras. 

Jah, mulle on nüüdseks selgeks tehtud, et kui tahan, et mu lapsed saaksid võimetekohaselt muusikat õppida ja kui tahan Tallinnasse kolida, siis pean seda tegema vaid läbi kohtu. Teised inimesed loodavad, et neil lapsed tahaksid muusikat õppida, teised kulutavad raha sellele, et lastele muusikaõpinguteks pillid või mõneks muuks hobiks vahendid osta, aga mina hakkan siis advokaatidele maksma, et võidelda välja õigus, et lapsed võiksid üldse katsetama minna, kas nad saaksid hakkama.... Ning jah, see on ikka laste enda soov ka (mitte siis kohtuskäimine, vaid muusikaõpingud). 

Alles hiljuti mõtlesin ise ka, et äkki polegi kogu seda võitlemist vaja. Kui kõik on nii keeruline, siis äkki tulekski lihtsalt pildilt maha astuda....

Kui sein on püsti ees, siis on ju alati kaks varianti:

1) see on vale tee. Tuleb ümber pöörata ja teist teed minna!

2) see on õige tee, aga sul on vaja tõestada, kas tahad eesmärki saavutada piisavalt ja oled valmis selle nimel töötama ja vaeva nägema. 

Täna Pärnust oma praeguse elukoha poole sõites mõtlesin, et pekki küll- kas selleks sain ma surmalt oma lapse tagasi, et ta nüüd jääks oma võimalustest ilma ja jätaks oma oskused, teadmised, anded kasutamata, sest mina olen kohtus saamatu ja ei saa selleks raha kokku vms? 

Terve oma elu lapsevanemana olen lähtunud sellest, et kuulan ja vaatan oma lapsi, et mõista, millist teed neile avada. Ma ei saa kellegi eest midagi teha, vaid saan võimalusi pakkuda. 

See on sama, nagu viimase aasta jooksul olen näinud, et psühholoog, sotsiaaltöötaja, lastekaitse jt ei saa midagi lahendada. Igaüks saab midagi teha oma valdkonnas, aga inimelud on nii suur tervik, mida ei saa vaid pisikeste juppide kaupa ravida. Ja seda tervikut saab lahendada vaid inimene  ise. Kui inimene ise ei tee, siis lahendust ei tule. Õigemini- tuleb lahendus, mida inimene ise teeb! 

Ja nii ma rõõmustangi enne neid jõule, et järgmisel aastal saab siis laste hariduselu eest kohtus võidelda, sest MUL ON ELUSAD LAPSED, kelle eest advokaatidele jms maksta. 

Mul on siiani pisarad silmas iga kord, kui mõtlen või räägin tütre võitlusest, mis ta ikkagi meie juurde jättis. 

Samamoodi olen väga teadlik, et iga kord liiklusesse sukeldudes võib midagi juhtuda. Paljudega juhtubki. Eriti lumisel ja jäisel ajal. Ja see ei ole mingi ärasõnamine, vaid ma tõesti olen lihtsalt tänulik iga kord, kui turvaliselt kohale jõuan. 

Maja... koduõu ... kõik need on ülimalt ohtlikud kohad, kus alati võib midagi juhtuda. 

Ja lennukid ... no need lendavad ka ju jätkuvalt meist aegajalt üle. Kes teab, millal mõni meie majale maanduda otsustab ...

Ehk et kõik on võimalik. Aga nii kaua, kuni see pole juhtunud, siis seda ... pole juhtunud. Ja siis ongi hästi. 

See ei ole mingi lollakas püüdlus kõiges head näha. Aga see on tänulikkuse meeldetuletus. Pole ju vaja iga kord surmaga ninapidi kokku juhtuda, et märkamist õppida. Minu jaoks on alati olnud vastikud need vihavaenlastega või perekondlike tülide lõpetamine kellegi matustel. No päriselt- kas tõesti on vaja, et keegi ära sureks, et sa märkaks seda, mis päriselt oluline on. 

Ja ometigi ... täna sain oma märkamise jõe ääres, kus ... ma ei teagi, kas keegi jäi päriselt oma elust ilma, aga kindlasti sain ma osaliseks ootamatule vestlusele, mis aitas taas üle saada mingist allaandmisest, kuhu ise vajumas olin. Ei, see ei teinud mind võitlushimulisemaks. Vastupidi- tänulikumaks. Isegi kui kõik meie ümber võib ohtlik olla, kui kõik võib meilt ära võtta, siis on asju, mida ei saa. Ja kui ise kinni hoida ja arendada seda, mida sinult ära võtta ei saa, siis tulebki rahu. 

Sisemine rahu. 

Ja seejärel ka väline rahu. 

Kas see mitte polegi jõulutunne- rahu sinu sees ja ümber? Aeg, mil loobud kõigest, mida saab rünnata, lihtsalt sellepärast, et rünnakutest vabaneda ja jõuda rahuni, et saaks uuesti oma reaalsust looma hakata. 

Soovin sulle rahulikke jõule! Päriselt! Sellist rahu, mida iseenda sees tunned ja ka väljapoole saad anda. 

Soovin sulle kogemusi ja sisemist rikkust, mida keegi rünnata, ega sinult ära võtta ei saa! 

Ilusat olemist!   

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

 

Kas kirjutamine on päriselt töö ja kuidas saaksid otsustada, kellele kirjanikupalka määrata?

Sel nädalal selgusid järjekordsed kirjanikupalga saajad. Olgu siis kohe öeldud, et mina olin nende 43 seas, kes seda seekord saama ei hakka. Saatsin seekord ka ilusti oma tulevikuplaanid ning info seniste tööde kohta teele. Aga mul tuleb jätkuvalt loota sellele, et minu raamatuid ostetakse ja loetakse. 

Mainisin oma avalduses ning ütlen ka siin, et ülihea meel on selle üle, et seekord on kirjanikupalga saajate seas ka üks noortekirjanik Reeli Reinaus (minupoolne sildistamine!). Noortekirjandus on kindlasti teema, mis on kirjanikupalga saajate seas väga alaväärtustatud. 

Eks Eesti Noortekirjanduse Ühingu lõime koos teiste noortekirjanduse huvilistega ka eelmisel aastal seepärast, et noortekirjandusele üldse rohkem tähelepanu tõmmata. Fakt on ju see, et kui noortekirjandust ja noortekirjanikke ei ole, siis ei kasva lugejaid ka sellele "päris kirjandusele". 

Kirjanikupalga teema on aga mõningates ringkondades taas tõstatanud teema, et kas kirjutamine on ikka päriselt töö ja kas selle eest peaks maksma. Kas kirjanik peaks suutma ennast raamatute müügist ära elatada? Või on see selline kunst, mille säilimiseks peaksime kogukondlikult peale maksma?

Minu esimene raamat ilmus umbes 11 aastat tagasi. Selle aja jooksul olen korduvalt kuulnud: 

- mis tööd sa teed? Kirjutad... ahah, aga mis TÖÖD sa teed? 

- mille eest sa raha saad, et kirjutada? 

- sul nii veab, et saad päevad läbi kodus olla

- kuule, ma tulen 5 minuti pärast läbi, sest sa nagunii oled kodus

- mis sul viga lapsega päeval arsti juures käia, sa ju nagunii kodus

- hästi elame - hommikul näohoolduses või massaažis käia, saaks ma ka endale seda lubada 

- kunstnikuhing, sa ju ei tea, mis raha on ja kust see tuleb

- kes sind üleval peab? 

- miks sul rohkem raha ei ole ja sa rohkemate asjade eest ei maksa? 

- miks sa lastele ei osta .... (seda.. seda... seda ...)

- miks sa endale ei osta ... (seda... seda ... seda)

- millal sa mingi päris töö selgeks õpid? 

- ... jne. 

Olen loobunud selgitamast, et ma olen lõpetanud gümnaasiumi kiiruskirjaga, kõrghariduse saanud Sisekaitseakadeemiast, magistrikraadi EELK Usuteaduse Instituudist ning mul on karusloomakasvatuse kutsetunnistus. Lisaks muusikakooliharidus akordioni erialal, lisapillideks klaver, viiul ja kitarr. 

Esimest last oodates töötasin personalijuhina erasektoris, enne seda Siseministeeriumis. 

Nii et kirjutamine ei ole päris selline töö, millele oleksin kukkunud, sest muud teha ei oska või taha või saa. Pigem on kõik eelnev andnud ideid, kogemusi ja indu kirjutada raamatuid, mida ka loetaks. 

Eelnevate kogemuste tõttu olen julgenud endale valida töökoha, mille jaoks teen tööd kodus või mõnes teises valitud kohas endale sobilikul ajal. Tänu varasematele kogemustele julgesin endale luua Heli Kirjastus OÜ.

Samas kui on suvevaheaeg 5 lapsega ... või sellele järgnevad kooliaasta alguse 3 kuud, millest 2 kuud on 1-5 last haiged, siis ... no see läheb maha töötamiseks võimalikest tundidest. Kui siis kuulen vingumist, et miks pärast 3+3 kuud lastega julgen mõned nädalad töötada, siis ... ei oskagi kommenteerida. 

Selge on see, et on inimesi, kes ei pea kirjutamist tööks. Samas on igaüks meist kogenud, kuidas mõni raamat võib muuta su päeva või isegi elu. Aga neid teoseid kirjutavadki need samad kirjanikud, kes tunduvad päevad läbi niisama lebotavat ning rahalaeva ootavat. 

Ma olen 5 lapse kasvatamisel võtnud oma esmaseks ülesandeks alati, et veedan lastega võimalikult palju aega koos. Neid huviringidesse-kooli-lasteaeda sõidutades räägin nendega autos, käime koos jalutamas jms. Tean, et ma ei suuda neile rahaliselt pakkuda kõike, mida saaksid üksikud lapsed või sellised, kelle ema töötaks vaid raha pärast. Jah, ma usun praegu ikka veel seda, et suudan kirjutamise ja kirjastamisega ennast ja lapsi üleval pidada nii, et ei pea mõnda teist töökohta võtma lihtsalt seepärast, et seal makstakse palju raha. Kindlasti on võimalik, et kusagilt tuleb mõne ülihea töökoha pakkumine, aga hetkel tunnen, et minus on veel nii palju lugusid, mida ei ole jõudnud kirja panna, sest lihtsalt elu rahab ka elamist. 

Kirjanikupalga avaldusse panin kirja need pikemad teosed, mida oleksin saanud siis kirjutada, kui ei peaks igapäevaselt mõtlema, et rahavoog pidevalt olemas oleks, sest igapäevased arved vajavad maksmist (hmm, ma ei hakka siin tõusvast elektrihinnast ja kütusest jms luksusest hetkel rääkima...). Enamik neist on noorteraamatud, mis omakorda juba niigi on mittekasumlik äri, sest noorteraamatuid ostetakse enamasti vähema kui näiteks eneseabiteoseid või romantikat.  

Mulle väga meeldis üks mõte, mille üks raamatusõber kirjanikupalga teemal ütles. Nimelt et väga tore on, et raamatukogust raamatuid laenutatakse. Aga kui me soovime, et kirjanikud uusi raamatuid kirjutaks, siis oma lemmikkirjaniku raamatud võiks ikka koju osta ja nii palju sellesse panustada. See pole heategevus, vaid panustamine sellesse, et sulle meeldib, kuidas see autor kirjutab ja tema saab edasi kirjutada, kui tema eelmisi teoseid ostetakse. Nii lihtne süsteem ongi! 

Kokkuvõtlikult võibki öelda, et alati on ja jääb olema inimesi, kelle arvates kirjutamine ei ole töö ning  paberiga võiks midagi targemat teha, kui neid raamatutele kulutada. 

Samal ajal on hulk inimesi, kes istuvad ja ootavad, millal kirjaniku uus raamat välja tuleb. Ma näiteks vastan iga päev üha suuremale hulgale küsijatele, kes soovivad teada, kus on noorteraamatu "Mälestusteta suvi" 2.osa, mida juba ammu lubasin. Nüüd tahan järgmise aasta alguseks ikka valmis saada. Aga see ongi see sama süsteem- autori ühtesid teoseid ostes aitad kaasa sellele, et järgmised sünnivad. 

Nii on minu üleskutse sel aastal, et kingi raamatuid! Osta oma lemmikautori teos ning kingi see kas iseendale, sõbrale või kasvõi mõnele raamatukogule või haiglale vms. Seda muidugi juhul, kui arvad, et lugemine on oluline osa meie kultuurist ning et see võiks jätkuda. 

Just nii saame igaüks ise otsustada, kes on selle aasta kirjanikupalka väärivad kirjanikud. 

Just nii saame ise otsustada ja suunata, millisele kirjanikule palka maksame ja kes uusi teoseid kirjutab!  

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com