Eile veetsin taas mõned tunnid kirjandusinimestega. Meeldivat seltskonda pakusid Autorihüvitusfondi juht Ainiki Väljataga, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev ning kirjanik Susan Luitsalu.
Rohkem kui tunnikese sellest ajast veetsime Kultuuriministeeriumis, ülejäänud Eesti Kirjanike Liidus. Seekord oli asjast ikka isiklikult kasu ka - nimelt sain lõpuks ka ise aru, milline suurepärane rikastumise viis mu kirjastusel kasutamata on ning kuidas seda kasutada.
(huvitav, kas peaks kuhugi kirjutama, et edasine lugu on kohati irooniline ning lugemine vajab tervet mõistust ja kriitikameelt?Või on ok eeldada, et inimesed saavad sellest ise aru?)
Milles on teema?
Küsimuseks on jätkuvalt laenutustasud. Ehk siis summa, mida riik maksab
autorile selle eest, et ta teoseid kasutatakse. Täpsemalt öeldes räägime
raamatukogudes laenutatud raamatutest, mis lugeja jaoks on tasuta, sest riik tasub nende eest.
Alustame taaskord esmatähtsast ehk et laenutustasude suurendamisest räägime seepärast, et Eesti autorid, kelle teoseid päriselt loetakse, saaksid oma raamatute kasutamise eest õiglast tasu. See suurendaks nende võimekust uusi teoseid luua ja seega laiendaks iga lugeja lugemislauda. See kokkuvõttes aga on oluline osa meie keele ja kultuuri säilimiseks. Õiglusest rääkides aga on lihtsalt õiglane, kui teed tööd ja siis selle eest tasu saad. Ilma pikemate põhjendusteta.
Kohe algul tahaks ära klaarida mõtted, kuidas mõnigi inimene on aru saanud, et mina ja keegi (?) veel olevat öelnud, nagu raamatukogudes olevatelt raamatutelt autor tasu ei saa. Ma pole mitte kusagil seda öelnud. Raamatukogudesse on loomulikult see raamat ostetud, mida laenutama hakatakse. Tasuta on autorile aga kõik ülejäänud kasutamise korrad. See on sama olukord, et kino ostab välja filmi ja hakkab seejärel seda tasuta kõigile näitama. Aga me ei tee ju seda. Kinos maksame kõik eraldi oma pileti eest. Raamatute puhul aga tundub mõnele inimesele kuidagi loomulik, et autor ei peaks teose kasutamise eest tasu saama, kuigi filmitööstuses me samasugust käitumist ei eelda.
Kiitused kultuuriministerile
Peale meie eelmist kohtumist Kultuuriministeeriumis on asjad nullist siiski edasi liikunud ning kultuuriminister oma meeskonnaga on meie soovitud tulemusele lähemale liikunud. Nii on laenutushüvitise summa suurendamise teema ilusti laual. Minister on öelnud, et sellele reale lisandub 400 000€.
Kahjuks aga ...
Ebameeldib kohtumine Kultuuriministeeriumis (?!?)
Eilse kohtumise lõpetuseks pidime kahjuks aga tunnistama, et see oli üks ebameeldiv ajaraiskamine. Nimelt kulus pool tundi juba sellele, et selgitasime, millest koosneb Autorihüvitusfondi eelarve ning kuhu ja kuidas neid summasid jaotatakse.
Ametnikud polnud tutvunud meie esindajate saadetud tabelitega. Laua taga oldi lõpuks nõus koos aruvtama, et mida pakutud summa esitatud viisil jagamine kaasa toob.
Kuna me oskasime numbrites kaasa rääkida ning kohe kõigega hõisates kaasa ei läinud, siis rohkem kui tunnikese möödudes tunnistaski üks ametnikest, et see oli üks väga ebameeldiv kohtumine. Ma mõtlen siia maani, et kas mina ise julgeksin ametnikuna kunagi seda kellelegi öelda? Ainiki Väljataga Autorihüvitusfondist oli neile kõik vajalikud tabelid ja arvutused saatnud juba varem, kuid laua taga hakkasime jällegi nullist jaotuse teemadest rääkima.
Üks ametnikest õigustas ennast (mitte ei vabandanud!), et tal on nii palju erinevaid teemasid ja seepärast ei suuda kõike teada, mida talle kunagi on saadetud. Teate, enne koosolekut uurisin mina ka, et milline on mu info laste ajagraafiku tabelis, milliseid asju kellele järgmiseks esinemiseks või tunniks on vaja ja vastasin inimestele, kes minu käest mõnda raamatut soovisid osta. Ja ometigi teadsin laenutustasudest rääkima tulles seda, mida selleks koosolekuks pidin teadma. Rääkimata sellest, et koosolekule ja selle ettevalmistamiseks kulunud aeg on minu tööaja raiskamine. Minu lapsed söövad selle võrra vähem, mis aja ma Kultuuriministeeriumis veetsin.
Või teine näide- kui kirjutan raamatus tegevust, mis toimub suvel ja siis järgmises peatükis on talv, aga ma kirjutan seal ikka, et lehed on puude otsas. No lihtsalt kuna ma olen harjunud suve tingimustega ja miks ma peaksin uuest aastajaast kirjutama hakates teadma, millised selle uue aastajaa tingimused on?
Veel parem - võin ju lahendada oma alatise kirjaniku-probleemi, milleks on nimede väljamõtlemine. Nüüd hakkan kõigis oma raamatus kasutama samu nimesid, sest nimede ja eripäraste tegelaste väljamõtlemine oleks lisatöö. Ju lugejad on vähemaga ka rahul...
VÕI siis - ma mõistan, et kui ma teen tööd, siis ei lähe üleolevalt arvama, et teised on lollid ning valmistan ennast ette just selleks kohaks ja ajaks, kus ma olema pean? Austades teisi, kes samuti oma aega ja energiat panustavad.
Suurem tulu kõigile kirjastustele?
Ametnikud kinnitasid, et ei saa vaid autoritega kokku leppida, milline eelarvesse juurde saadud summa läheb autoritele laenutustasudeks ja milline
paljundushüvitiseks kirjastustele. Nad pidavat nüüd kirjastused ka kokku kutsuma ja nende arvamust küsima.
Igaks juhuks tuletan meelde, et ma olen ise ka täitsa kirjastaja juba aastaid. Kirjastuste liitu küll ei kuulu, aga samas ... ei kuulu ma ka Eesti Kirjanike Liitu. See aga ei takista mul 2021.a eest saadud laenutushüvitiste edetabelis 4.kohal olla (1600 autori seas).
Ametnike ettepanek oli, et tõuseksid ka kirjastustele paljundustasudeks makstavad summad. Kirjastused pidavat sama tahtma. Kirjastajana ütlen, et no loomulikult sellisest lisarahast ära ei ütleks.
Meie esindaja küsimusele, et kas ametnikud teavad, mida see tähendab, tuli põiklevaid või lasteaialikke ("aga kas sa ise tead? Ütle siis!" vastuseid.
Selgeks sai, et tegelikult ei mõistnud ametnikud, et mida kirjastustele makstav paljundushüvitis tähendab.
Vanniraamatu paljundamise hüvitis
Puust ja punaseks: kirjastustele kord aastas makstab paljundushüvitis on tasu selle eest, et keegi teoreetiliselt äkki võib kusagil su raamatut paljundada.
Seda makstakse IGA teose eest, millel on ISBN kood (see on raamatu nö isikukood ja see antakse kõigile teostele, kus on mingi tekst ja pildid. Seda ei saa töövihikud, märkmikud jms). Paljundushüvitist makstakse 10 aasta jooksul avaldatud teoste pealt.
Eelmisel aastal saadud paljundushüvitiste tabel on siin: paljundushüvitiste jaotus. Siit on näha, et enim paljundushüvitist on saanud Varrak (10357.21€), Ersen (9689.01€), Tänapäev (7095.92€) ja Sinisukk (6109.32€). Korraliku 4513.05€ sai ka Ersen, mis teatavasti annab suures osas välja lastele mõeldud pildiraamatuid, mille õigused on välismaalt ostetud.
Siinkohal ei taha ma kindlasti öelda, et mõne raamatu (või kirjastuse) eksisteerimine on kuidagi rohkem õigustatud kui teise oma. Oluline on aga märkida, et paljundushüvitise mõistes on kõik raamatud võrdsed! Iga raamatu eest saab kirjastus 10 aasta jooksul võrdse summa (eelmisel aastal oli see umbes 5€) - olgu see siis lühikese tekstiga vanniraamat või 600-leheküljeline "tellis", mille kirjutamine võttis aega 10 aastat.
Äriplaan kirjastusele kiireks rikastumiseks
Tunnistan, seda osa mina ka enne eilset ei teadnud. Julgesin aga seda õiges kohas tunnistada ja sain teada. Ametnikud aga ei tunnistanud ka seda, et nad siiani sellest teemast aru ei saanud.
Seega kui täiendavalt laenutustasudeks välja võideldud summa jaguneb seniste proportsioonide järgi laenutus- ja paljundushüvitisie vahel, siis see summa, mille kirjastused edaspidigi iga vanniraamatu, 8-leheküljelise pildiraamatu või Ainiki väiteks töödud "Tibu-Tibu" (või oli see "Muna-muna"?) raamatu eest senise 5€ aseme saaks, oleks veelgi suurem.
See tähendab, et rikastumise süsteem oleks selline, et teedki järjest mingeid õhukesi mõtteituid teoseid, õvtad neile ISBN koodu, trükid mõned ja nö annad ikka välja ka ja ... siis teed neid juurde. Nii näiteks igal aastal sada teost. Ühel aastal oleks sissetulek juba 500€. Järgmisel saaksid eelmiste ja uue aasta "teoste" eest, seega juba 1000€. Ja nii 10 aastat.
Äriplaan missugune! Eks?
Või kõlab ebaõiglaselt?
Millise eesmärgi niiviisi saavutame?
Tuleme nüüd alguse juurde tagasi- riiklikult tasustatud raamatulaenutuste eest hakkasime võitlema seepärast, et Eesti oma autorid saaksid töö eest rohkem tasu ning kirjutaksid uusi teoseid, mis meie lugejatele rõõmu ja naudingut pakuvad. Riikliku rahapanuse suurendamist küsisime selleks, et meie lugejad saaksid osa tänapäevastest teostest, mis kõnetavad just nende endiga ning ei peaks lugedest "tõlkima" 100 aastat tagasi kirjutatud teoseid, mis tänast inimest suures osas enam ei kõneta (jah, klassikuid peab tundma, kuid inimesena enda leidmiseks on siiski vaja ka tänapäevast kirjandust).
Me ei suutnud ametnikele selgeks teha, et räägime praegu autorite eest just seepärast, et autoriteni ei jõua praegu piisav tasu raamatute kasutamise eest. Kui nüüd riigieelarvest Autorihüvitusfondile suunata rohkem raha, kuid suur osa sellest jagada kirjastustele, siis ... autorid on ikkagi alguses. Eriti seetõttu, kuna käimas on raamatukogude aasta ning seega ka lugejaid ja laenutusi (hurrraaaa!!!!!!) senisest rohkem.
Korduvalt olen näiteks toonud noortekirjanduse, mille kätesaadavuse ja leviku parandamiseks lõime noortekirjanikega isegi
Eesti Noortekirjanduse Ühingu.
Noortekirjandus on hea näide sellest, kuidas raha ja vajadus ei käi koos. Noorteraamatuid loetakse just enamasti raamatukogust, mitte ei osteta koju. Seega jõuab just
noortekirjanikeni vähem müügiraha ning otsesemalt peaks tasu tulema kasutamise ehk raamatukogudest laenutamise eest. Eesmärk ikka see, et autoril oleks võimalik rohkem raamatuid kirjutada.
Võime teha ka nii, et näiteks rohkem eestikeelset noortekirjandust ei kirjuta. Panemegi kotid kokku ja ütleme, et raha ei ole või et kes leiab ülalpidaja või töökoha, kus töötamise asemel kirjutada saab, kuid palka hoopis millegi muu eest makstakse, las need kirjutavad. Tuletan meelde, et räägime teostest, mida reaalselt loetakse! Küsimus pole selles, et saaks raha selle eest, et keegi kunagi kusagil lubab teost kirjutada. Selles küsimuses on olemas raamatud, mida tahetakse lugeda ja noored, kes neid loeksid.
Noortekirjandusega on veel see lihtne küsimus, et kui noored huvipakkuva raamatuni ei jõua, siis ei tule neist suure tõenäosusega ka täiskasvanud lugejaid.
Noortekirjandusega on veel üks lihtne küsimus: noortele pole probleem lugeda inglise (või mõnes muus) keeles. Ja kui nad selle maitse suhu saavad, pole neil põhjust pisikese ja eksklusiivse eesti keele juurde tagasi tulla. Võõrkeelset kirjandust on teatavasti hulga rohkem ning see on ka odavam, nii et milleks ennast eestikeelse kirjandusega piirata?
Kui me nüüd ühiselt aga siiski mõtleme, et mingil põhjusel on vaja inimesi, kes kirjutavad eesti keeles ja et need teosed võiks raamatukogudes tasuta kättesaadavad olla, siis tuleb mõista, et hetkel kõnealune summa tuleks täies mahus suunata laenutushüvitiseks autoritele. Kirjastajana võtaksin isegi muisugi kõik muud toetused hea meelega vastu, aga ... see pole hetkel see küsimus!
***
Kõik raamatusõbrad aga nüüd jätkuvalt raamatukokku laenutama teoseid, mille autoritelt tõesti ka uusi raamatuid ootate! Mõnusaid lugemiselamusi!
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.
