Nüüd on siis nii, et alates 3.aprillist olen ma taas töötaja. Septembris saab 15 aastat ajast, mil see viimati nii oli.
Mõnele võib tunduda, et ajan veidrat juttu, sest esiteks on töötamine normaalne asi ja teiseks on mu lapsed ju siiani ka kusagilt süüa saanud. Jutt on sellest, et täiskohaga tööl käisin aga viimati enne 1.lapse sündi ja see oli jah 15 aastat tagasi. Vahepealsel ajal olen teinud kõiki neid asju, millest siingi olen kirjutanud ja teen neid ka edasi. Tänu Tallinnasse kolimisele saavad aga lapsed nüüd ise kooli ja huviringidesse, nii et mul on võimalik luksuslikult oma aega töötamisele kasutada.
Praeguseks on aga tehtud esimene nädal Äripäeva kaubandus.ee toimetajana. Kuna mulle neljapäeval öeldi, et tule esmaspäeval jälle, siis eeldan, et läks hästi. Endal on küll naeratus suul ja sõrmed sügelevad.
Kaubandus on kõikjal
Esimese töönädala kaasmõju on näiteks see, et mööda linna ringi käies muudkui mõtlen asjadele, reklaamidele jne mida näen, et mis neist meie lehele läheks, millised sildid juurde käiks jne.
Kaubandus on üks valdkondadest, millega ma oma elus väga sügavuti kokku pole puutunud. Seega on avastamisrõõmu palju ja usun, et esimesel töönädalal jõudsin palju õppida. No ja tänu tööle sain näiteks täna vestluses hiilata teadmisega, et külmutatud saiakeste hinnad ilmselt ülikiiresti enam kõrgemaks ei tõuse, aga samas pole seniste hindade langust samuti ette näha. Ise tegin uudist sellest, sellepärast tean.
Ma pole veel hirmus!
Selle nädalal suurim sõber kontoris on muidugi itimees. Mul enamasti ikka on nii. Kui ma muidu ikka veel väga ei taju, kes Äripäeva kontoris kusagil istub ning olen ka enda kohale mitu korda ikkagi ekselnud, siis itimehe töökoha leian ilusti üles.
Kuigi, enda kaitseks pean ütlema, et ma saan ikka hakkama ka. Aga noh ... ütleme nii, et itimees räägib minuga rahuliku hääle ning lühikeste lausetega, kuni ma ise ka aru saan, et tegelikult mul kõik toimis juba varem ja mingit muret polnudki. Ma pole tema jaoks veel hirmus ka, sest mind nähes ei pööra ta teises suunas. Samas ... eks püüan ta lauale läheneda vaikselt ... äkki sellepärast polegi veel põgenenud?
Fakt on see, et tööks vajalikud vahendid mul kõik toimivad. Äge!
Tean, et ma midagi ei tea
Nädala parim osa on muidugi see, et olen selgeks saanud, et ma midagi ei tea. Alustame sellest, et esimestel päevadel sain tuhat ligipääsu lehtedele ja tabelitele. Paljud neist on mul salvestatud, aga ilmselt on kusagil mingid lehed, millel kontrollisin, et ligipääs on olemas, aga ... ma ei mäleta, miks seda kasutama pidin. Järjekordne märk sellest, et mul on väga põnev töö. Hetkel kasutan oma arust juba hunnikut asju, aga no ma tean täiesti raudselt, et kusagil on mõni tabel või leht, kellega mind on tutvustatud, aga kelle ma olen praeguseks unustanud ja kes solvunult ootab, kuni ma temani tagasi jõuan.
Esimesse nädalasse mahtus ka Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtovi koolitus sellest, kuidas uudiseid väga hästi kirjutada. Järjekordne imeline võimalus teada, mida sa ei tea. Koolitus ise oli väga hea. Töölaua taha tagasi jõudes oli aga nii, et ma ei suutnud enam ühtegi lugu valmis saada, sest ... ma teadsin, mida ei tohi teha, aga tundus, et õigeid vastuseid ka ei teadnud. Nii ma siis istusingi seal ja mõtlesin, et äkki on loll parem olla, sest siis sa lihtsalt teed ja ei mõtle sellele, mida ei pea tegema ...
Päris inimesed
Ülimega osa töökoha omamisest on aga see, et sul on töö juures inimesed. See on nii põnev. Päris elusad inimesed iga päev minu ümber. Peale selle veel toredad inimesed.
Enne esimest päeva kartsin, et ma ei suuda midagi kirjutada, kui minu ümber on teised inimesed. Tegelikult tuli välja, et nad teevad ka tööd ja üldse ei sega mind. Ja kui on vaja keskenduda, siis sain kohe esimesel päeval kõrvaklapid ja saan keskendumiseks näiteks hang drums´ide muusikat kuulata.
Nii põnev oli kohata mitmeid inimesi, kellest mõnega juba aastaid koostööd tehtud, mõnega veidi vähem, kuid siiani suhtlus kõik e-kirjade või telefoni vahendusel. Nad on päriselt olemas! Äge!
Tõrvatilgad
Kõik ei saa ju ometigi ilus olla. No jah ... näiteks oli sel nädalal mul mitu päeva, kus kokku tuli päevas vaid 2000 sammu. Harjun alles sellega, et loomulikult tööpäeva jooksul enam samme ei kogune, seega tuleb neid teadlikult kogumas käia. Mul on sammudega küll muidugi ka see, et kuna mu nutikell on jope taskus, siis ta ei loe ühtegi siseruumides tehtud sammu.
Teiseks enesega võitlemise kohaks oli see, et kontoris on ülihea ja väga odav latte. No ja ... ma ikka püüan seda mitte kuritarvitada, aga ... kodus ma enam kohvi ei joo.
Negatiivseks küljeks on muidugi ka see, et teised inimesed lähevad samal ajal tööle, kui mina. See tähendab, et kui ma umbes 9ks kontorisse jõuda plaanin, siis on ummikud, sest päris mitmed inimesed liiguvad samal ajal. See tähendab, et sõit kesklinna võtab aega hulga kauem kui tavaliselt. Peale selle pole ma veel välja suutnud mõelda, kuidas hommikune lasteaiaretk ning tööle jõudmine kellaajaliselt peaksid toimuma, et ma soovitud kellaajaks kontorisse jõuaks. Näiteks ühel päeval läksin enda arust hirmus vara tööle, aga... jõudsin lihtsalt õigeks ajaks.
Mesinädalad kestavad
Praegu on küll avastamisrõõmu palju. Ilmselt on hetkel käimas ka mesinädalad, aga no endal küll silm särab. Kõige rohkem tean hetkel seda, et ma ei tea, mis mind veel ees ootab ning milline peaks olema töörütm, aga ... ilmselt see nii ka jääb. Kõige rohkem olen aru saanud, et sellist tavalist päeva mul olema ei hakkagi. Mingi rütm ilmselt küll tekib, kuid kinnitust on saanud see, mida olen ajakirjandust näpuga torkides teada saanud- see on ala, kus sulle makstakse selle eest, et sa uuriks erinevaid asju ja küsiks inimestelt asju, mida teada tahad.
Hea meelega teen seda!
Loomulikult on olnud palju õppimist ja tean, et tuleb edaspidigi silmaringi avardamiseks valmis olla. Seda olen Äripäevas ka varasemate koostööde jooksul näinud, et kiirelt tuleb ujuma õppida ja samas on turvaline pilk kogu aeg peal.
Nagu öeldud, siis mind oodatakse esmaspäeval tagasi, nii et eks ma saan varsti aru anda, kas mesinädalad jätkuvad või läheb järgmisest nädalast asi karmimaks! Ootan põnevusega, mida saan veel teada selle kohta, mida ma ei tea ning loodetavasti saan selle siis juba ka teada.
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
