Täna on siis see päev, mil sai täidetud üks ülimalt suur unistus. Olen seda nii kaua endaga kaasas kandnud, aga kõik need aastad oli vähemalt üks suur vabandus/põhjendus/põhjus, miks ma seda täita ei saanud.
Täna aga said kõik vabandused otsa ja jäi üle vaid ... unistus täita.
Täna oli siis päev, mil ma Hasoriga imelise päikeseloojangu poole koppasin ...
Ooook, tegelikult oli see päev, mil me Hasoriga vaikselt mööda maneeži jalutasime ja veidi ka traavisime, aga ... no ega sellest filmilikust kappamisest ka palju puudu ei jäänud ... vist ...
Minu suur unistus on siis aastaid olnud, et tahaks hobustega ratsutada! Jah, ma olen 5.klassis aastakese kord nädalas ratsutamas käinud. Rohkem kui 20 aastat tagasi USAs olles sain ka tunnikese hobuse seljas veeta. Ja see on kõik. Ülejäänud aja olen sellest lihtsalt unistanud.
Suurim vabandus/põhjendus, miks see minu jaoks on unistuseks jäänud on olnud mu kehakaal. Teadsin alati, et minu-suurused hobuse selga ei sobi. Ilmselt on see ka õige, sest mõned aastad tagasi näitas kaal vahepeal ka 120 kg. Mingil hetkel sain umbes 8 kg maha stressi vähendamisega. Siis aga oli kõik. Sinna see kaal seisma jäi. Ega stressi ka siis vähemaks ei saanud.
Jaanuaris aga alustas terviseprogrammi Wildfit 90 järjekordne grupp, millest juhendaja Crystal Ra Laksmi-Ditton lihtsalt ei lasknud mul maha jääda. Aitäh-aitäh-aitäh, Crystal Ra, et mind sellele laevale kaasa võtsid. Ausalt, vana kallast pole juba ammu enam näha ja see on nii äge. Juba 4.aprillil alustab Crystal Ra uue grupiga. Kui tahad selle kohta rohkem lugeda, siis vaata siit: Wildfit 90 aprillis.
Oo, see karussell, mis nende 2,5 kuu jooksul on läbi käidud, on ikka olnud sügavaimatest orgudest kõrgeimate mägedeni. See on olnud imeline eneseavastamise teekond.
Wildfit 90 programmi läbimine on omaette unistuste täitmise teema. Ilmselt just tänu sellele programmile suutsin lõpuni kirjutada oma noorteraamatu
"Mälestusteta suvi" 2.osa, mida paljud minu käest 2 aasta jooksul korduvalt on küsinud ja mis lugejateni jõuab aprillikuus. Praegu saab seda soodushinnaga tellida
kirjastuse kodulehelt.
Wildfit 90 käigus olen siis jaanuari algusest tänaseni minema saatnud 12 kg varasematel aastatel kogutust, mida mu keha enam ei vajanud.
Sügisel, kui lapsed Juurimaa tallis ratsutamas käima hakkasid, siis lubasin, et kui kaalun 100 kg, siis hakkan ka ratsutama.
Sel nädalal jõudis see kaalunumber kätte. No aga ... vabandusi leidus ikka veel ...
Täna jäi üks poistest haigeks. Nii et üks suurem hobune meie trennis vabanes.
Nii ma siis julgesingi treener Siirile pakkuda, et ... ma ratsutaks ise. Miski minus ootas ikka veel, et tuleb näiteks negatiivne vastus... no et mu vabandused saaksid jätkuda ...
Kussssa sellega.
No nii ei olnud enam ühtegi takistust.
Kui olime hobusega maneežil valmis ja lapsed juba ratsutasid, oli veel viimane kõhklus, et ma ju ei saa hobuse selga, sest ta on nii suur ja kõrge ja ...
"Nüüd!" oli treeneri selge käsk ja ...
Appi, kui kõrge ja ebakindel seal üleval kõik oli. Ja niiiii äge!!!! Ma tegin seda! Ma päriselt istusin hobuse seljas.
Tuli meelde tuletada kõik, mida ma sügisest saadik laste kõrvalt näinud ja kuulnud olen ja mida neile ise korrutanud.
Oo, see oli niiiiii äge! Esiteks teadmine, et ma teen midagi hirrrmus hirmsat. Teiseks teadmine, et tegin ära midagi, mida olin nii kaua oodanud ja mille täitumine tundus nii ebareaalne.
No igatahes kõik oli äge. Ja hirmus. Hirrrmsalt äge.
Kui siis poole trenni pealt traavima ka saime, siis oli veelgi ägedam tunne (ei tasu vist mainida, et algul oli kasu Joosepist ja Mariast, kes ees traavisid ja kelle järel ma siis oma hobuse "käima" sain ...).
Tean, et mõnegi jaoks ei ole see mingi eriline saavutus. Minu jaoks aga on mitme ebareaalsena tundunud võimaluse täitumine. Ja seda tänu ... iseendale!!! Jah, kõigi eelduste täitumiseks oli vaja teisi inimesi minu ümber. Aga kui mina oleks teinud teised valikud ja otsused, siis ma poleks kunagi jõudnud terviseprogrammiga Wildfit 90 sellisesse kohta, kus täna olen. Kui ma ise poleks treenerile hullumeelset ideed välja käinud, siis ma poleks sinna hobuse selga jõudnud. Ja no kõik need teised eeldused, mis nendeni üldse viisid ...
See ei ole uhkustamise jutt. See on teadvustamine, et minust sõltub nii palju. Kui oleksin väikesed sammud tegemata jätnud, oleks suured tulemused tulemata jäänud. Ükskõik, mis edasi saab, see ei muuda seda, mis minu jaoks täna juhtus.
See mõistmine, et kõik on võimalik, kui ise panustada ja samm sammult oma unistuste poole liikuda, on ülivõimas tunne, mille pealt on lihtne ka järgimis ja uusi unistusi püüda. Selle kõige eelduseks on muidugi, et julged ja oskad unistada.
Kas sul on oma unistused kirjas? Kas tead, mille poole liigud ja mille täitmine sind õnnelikuks teeks?
Mina saan täna igatahes ühe unistuse oma nimekirjast maha tõmmata. Nüüd hakkame siis takistussõidu võistlusteks harjutama (eee... ma loodan, et meie ratsutamise treener seda ei loe... ).
Lähen nüüd naeratan kusagil mujal edasi ...
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 9a, 7a ja 3 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
