Eile oli see päev, kui kogunes töörühm, mille eesmärgiks on, et lugejatele oleks raamatukogudest raamatute laenutamine jätkuvalt tasuta, aga ka kirjanikud saaksid oma töö eest õiglast tasu ning kirjutaksid uusi teoseid, mida lugeda.
Töörühma kuuluvad
Tiit Aleksejev (Eesti Kirjanike Liit),
Ainiki Väljataga (Eesti Autorihüvitisfond) ning kirjanikud
Katrin Pauts, Susan Luitsalu, Kerttu Rakke ja mina,
Heli Künnapas. Ilmselt on edaspidi veel mõned inimesed lisandumas. Kuidas see kooslus kokku sai? Ei mingit matemaatikat, vaid kuidagi loomulikult kogunesid inimesed, keda laenutushüvitise teemal muretsema pani ning kes järjest sõna hakkasid võtma.
Eile jõudsime siis kultuuriminister Piret Hartmani juurde. Vastuvõtt oli ilus, armas ja poliitiliselt korrektne. Ma saan nüüd öelda, et olen kultuuriministeeriumis ka kohvi joonud. Sinna majja ma varem polndki sattunud.
Kuidas kohtumine möödus?
Rääkisime ilusti oma mure ära. Meie mõtted olid:
* lugejatele peab raamatukogudest raamatute laenutamine edaspidigi tasuta olema. Kui hakata kirjanduse rahastamist praegusest enam lugeja taskust rahastama, kannataksid need, kes neid raamatuid ja sellest loetut kõige rohkem vajaksid
* laenutushüvitis on kirjanikele tasu nende töö eest, mitte toetus. Seda makstakse vastavalt seadusele selle eest, et inimesed saavad kirjaniku tööd raamatukogu kaudu tasuta kasutada.
* praegune laenutushüvitiste süsteem on suht hea, aga selles on puudu kütusest ehk rahast, mis süsteemi elujõulisena hoiaks. See tähendab, et kirjanike töö ei saa õiglaselt tasustatud.
* sama olukorra jätkumine toob kaasa selle, et kirjutavad need, kes muude teenistustega suudavad oma kirjutamislõbu kinni maksta või keda peab üleval keegi, kes suudab kirjaniku "töötamise" kinni maksta (tellitud teosed? - kas see aeg pole meil mitte juba olnud? Mitte, et ma sellest midagi mäletaks ...). Ilmselgelt aga väheneks uute loodavate teoste arv.
*laenutuste arv on üha tõusnud, raamatute tootmine on üha kallimaks muutunud, samuti ka muu elu, mis tähendab, et ongi loogiline, et inimesed üha rohkem raamatuid laenutavad, mitte ei osta kõiki teoseid koju - see tähendab aga, et kirjanike saadav tasu teose kirjutamise eest muutub üha väiksemaks, sest raskuskese liigub raamatumüügi asemel laenutustele. Praegused laenutushüvitisena jagatavad summad on aga naeruväärsed. Seda tunnistasid ka ministeeriumi esindajad.
* rääkides sellest, et lugemine ja raamatute kättesaadavus on oluline, on vaja riigi jõulisemat sekkumist ning suuremat panustamist, mida saabki teha laenutushüvitise kui laenutuste eest makstava töötasu suurendamise teel.
Mida arvas kultuuriminister ja tema kaastöötajad?
Meiega koos istus laua ümber peale kultuuriministri veel kolm ministeeriumi esindajat. Kuulsime, et meie mure on arusaadav, mõistetav ning ministeeriumis juba pikka aega teravalt laual olnud.
Kultuuriminister on raamatukogude säilimise eest korduvalt sõna võtnud ning teemat tõstatanud. Tema nägemus on küll raamatukogust kui nö külakeskusest, kus tehakse ka palju muud peale raamatute laenutamise.
Samas tunnistas ministeeriumi esindaja, et varasematel kordadel, kui laenutushüvitiste teemat on tõstatatud, siis on see vaibunud ja suuremat huvi teema vastu pole olnud.
Kuigi mure oli mõistetav, siis väga palju lootust meile ei antud ja kõlama jäigi põhiliselt see, et sel teemal pole väga palju kisa olnud.
Rahumeelsed kirjanikud
Kohtumise järel jäi mulle tunne, et praegu ei saa kirjanikud raamatukogudes laenutatavate teoste eest piisavalt tasu sellepärast, et me pole selle eest piisavalt kisanud. Rääkisime hiljem ka teiste kirjanikega, et jah, me oleme pigem tegelenud uute teoste kirjutamisega, mitte eelmiste eest võitlemisega. Eriti kuna seaduses on kirjas, et autorid saavad oma teoste eest õiglaselt tasustatud ning kultuuriminister on ju üks neist, kes selle sama seaduse täitmise eest peaks tegutsema.
Tänasel päeval on aga selge, et kui soovime, et raamatukogudesse jõuaks ka edaspidi eriilmelisi teoseid erinevatelt kirjanikelt, siis tuleb selle teemaga edasi minna. Kirjanikel tuleb välja öelda, et senine olukord pole elujõuline. Ühe teose loomiseks läheb ikka päris-päris palju töötunde. Honorar on üks osa töötasust, mida saadakse, kuid teost kasutatakse ju aastaid hiljem. Isekirjastajana maksan ma aga esmajärjekorras kinni kõik (tõusnud!) tootmiskulud ning alles seejärel mõtlen honorarile (ma ei tea, kui õige see on, aga see on reaalsus).
Kõik teised inimesed saavad oma töö eest tasu, kui seda kasutatakse, seega miks ei peaks kirjanikud saama?
Kui toon jälle enda näite, siis minu eelmise aasta laenutuste arv oli 13865. Selle eest sain 1712€ miinus maksud. Kui oleksin need raamatud lugejatele eraldi müünud hinnaga 10€/tk, oleks mu sissetulek olnud 138 650€. Selline pisikene näitekene lihtsalt ...
Lugejate abi on vajalik
Ministeeriumi esindajad kordasid mitmeid kordi, et sellel teemal pole kisa ning avalikku huvi olnud. Töörühma liikmetena mõistsime, et meil on vaja lugejate abi, kes kinnitaksid, et teema on oluline. Kui laenutushüvitiste reale hetkel riiklikult raha juurde ei leita, viib see uute teoste vähenemise või veel hullem - tasuliste laenutusteni. Kumbki variant pole hea.
Laenutushüvitiste kaudu saavad töötasu tõesti need kirjanikud, keda loetakse ja kelle teosed lähevad inimesele korda. Seega jagavad lõpuks seda raha lugejad ise oma laenutustega. Nii pole küsimust, et kusagil koridorides jagatakse raha kellegi suva järgi. See on inimeste enda poolt kirjanikele jaotatud raha vastavalt sellele, kuidas autori töö inimesi kõnetab. Nii et saa öelda, et oleks mõistlikum see raha mingisse teise fondi liigutada, et keegi "targem" seda jagaks. Kuna laenutushüvitis on tasu autori teose kasutamise eest, siis lugejad otsustavadki laenutustega, et kelle teoseid nad kasutavad ning kes selle kaudu seda tasu väärib.
Kultuur kui julgeoleku küsimus
Eriti praegusel ajal on
arusaadav, kui räägitakse kaitsekulutuste tõstmisest. Samas on meie
kultuur ja haridus need, mis on olulisim enesekaitse, mis saab olla. Võime osta inimestele ülihead relvad, aga kui nad ei suuda ise mõelda,
ega tunne, et on selle riigi ja rahvaga kuidagi seotud, siis mis kasu on
üliheast sõjatehnikast?
Just kultuuri ja hariduse kaudu jõuab inimeseni mõistmine, miks midagi teha ning oskus ennast juhtida. Seega usun, et raamatute kättesaadavus ning
nende kvaliteet on ülimalt oluline julgeoleku küsimus ning tuleb nüüd
päriselt ära lahendada.
Lugemine kui eneseteraapia
Alles hiljuti puutusin kokku kirjandusteraapia teemaga ning rääkisin sellest ka oma ühiskirjutamise grupis. Kirjandusteraapia mõte on see, et inimene saab ilukirjandusliku teksti kaudu leida samastumise koha ning seejärel leiab viisi, kuidas oma elus olevaid teemasid või probleeme lahendada.
See eeldab, et iga inimene leiab endale sobiliku teksti või raamatu, mis teda oma teemadega aitab. See omakorda eeldab, et oleks kirjutatud erinevaid teoseid erinevate autorite poolt. See omakorda eeldab, et need autorid saavad selle eest tasu, et olla võimelised mitmete kuude kaupa ühe teose loomisele keskenduma ning samal ajal ennast või oma lapsi nälga ei suretaks.
Mida saavad lugejad ja autorid teha?
Kui mõistad, et autorite töö tasustamine ning raamatukogudest raamatute lugejate jaoks tasuta laenutamise säilitamine on oluline, siis siin on mõned viisid, kuidas saad kaasa aidata:
1) töörühma ning teiste huvitatute poolt kirjutame nüüd teemat erinevatel viisidel lahti. Kõige lihtsam viis on, kui jagad meie kirjutatud postitusi (nagu seda minu postitust!) või artikelid ka oma sõpradele ning ütled sotsiaalmeedias välja, et teema lahendamine on oluline
2) leia tihemini tee raamatukokku ning laenuta oma lemmikautori teoseid, et sellega tema tööd väärtustada ning samas ka näidata, et laenutusvõimaluse säilimine on oluline
3) liitu FB grupiga "Riiklikult tasustatud raamatute laenutamise jätkumiseks!" Selles grupis saame edaspidi jagada kiiremini infot selle kohta, kuidas teema areneb ning millised on autorite või ministeeriumi järgmised sammud. Samas saad sellega näidata, et teema sind puudutab ning et see vajab lahendust.
Seega kui teema kõnetab, siis tule palun appi, et see ei vaibuks ning lahendus riikliku rahastamise suurendamise näol saabuks. Kindel on ka, et kirjanike töö tasustamine ei tohi tulla raamatukogudele eraldatud raha vähendamisest, sest see lihtsalt liigutaks mure ühest kohast teise.
Head mõtted, arutelud - kõik on teretulnud!
Kõige olulisem aga - loe ikka häid raamatuid!
Samal teemal olen varem kirjutanud nii:
26.07.2022 Mis põhjusel ma 1712€ laenutushüvitise saamise pärast kurvastada julgen?
1.12.2021 Kas kirjutamine on päriselt töö ja kuidas saaksid otsustada, kellele kirjanikupalka määrata?
15.06.2019 Päästa (maa)raamatukogud seda külastades!
6.07.2018 Piilu kirjaniku rahakotti ehk minu 9585 tänu
5.07.2016 Heli Künnapas - Eesti laenutatud autoritest 24.kohal
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu-
ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate
koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka
mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.