Heli ja Herlendi laulatus (pulmad 16.07.16 #6)

Minu blogis on jätkuvalt käimas suur pulmaloos, mille võitja saab vähemalt 140€ eest pulmakorralduses vajalikke kingitusi. Läbirääkimised on pooleli veel ühe fotoäriga ja ürituste korralduse firmaga, kes pakub kingitusena paar tundi lastega tegelemist.

Meie enda pulmadest on nüüd pea 1,5 kuud möödas, aga kõigest pole ikka veel rääkinud.

Ettevalmistused ja ilupildid tehtud, algas päeva olulisim osa- laulatus Kivi-Vigala kirikus. Jaanuse tehtud videokokkuvõtet laulatusest näed siit: Heli ja Herlendi laulatus.

Kuigi olime juba tükk aega kiriku vastas tiigi kaldal ilupilte teinud, siis ametlikult polnud me ennast ju veel ilmutanud. Nii pakkisimegi ennast autosse ja sõitsime uhkelt kiriku ette. Vastavalt kokkuleppele tulid pruutneitsi Veronika ja peiupoiss Rasmus meie lastega meile vastu. Nende nägudest oli näha, et laste üleandmine oli nende jaoks vist pulmade õndsaim hetk. Kuulsin hiljem, et poisid olid juba jõudnud oma mustad püksid-vestid ja punased särgid kusagil kiriku seina vastas valgeks hõõruda. Üldse ei üllata! Aga Veronika ja Rasmus ja meie vanemad said hästi hakkama ja meie saime endale puhtad lapsed. Väga närvilised, aga puhtad.

Lastega kohtudes oli mul neist küll ülimalt kahju. Näha oli, et nad ei saanud jätkuvalt aru, mis toimub ja nad tahtsid lihtsalt meiega koos olla. Jäi vaid loota, et nad veel veidi meiega koostööd teevad ja siis on pulmatrall möödas ja pere jälle pingevaba. Jah, olgu need pulmad nii ilusad kui tahes, siis lastega koos ja nende kõrvalt on ikka päris pingeline pulmi korraldada.

Aga see-eest saab koos lastega teha just sellist kirikusse sissekõndi, nagu meie tegime:

Ojaaa- see oli hetk, millele olin kõige rohkem mõelnud- kuidas jõuda altarini nii, et kogu meiki maha ei vesista. Aga polnud probleemi. Kuigi teadsime täpselt, et väiksemd lapsed kõnnivad kahekesi ees ja suuremad järgi... või vastupidi... no igatahes olid paarid selged, siis ukse taga tuli välja, et see ei tööta. Orel juba mängis, aga meie vaidlesime, et kes kellega käib. Hakkas tunduma, et me ei jõua loo lõpuks veel kusagile. Saime siis ikka kokkuleppele, et teeme suured-väiksed segapaarid. Nii läks Mathias koos Mariaga ees. Aga Maria kavalused polnud lõppenud- milleks kirikusse kõndida, kui võib ka tantsida. Maria sissetantsu näed Jaanuse tehtud videost siit: Heli ja Herlendi laulatus.

Ei mingeid pisaraid. Pidev itsitamine hoopis käis kogu kõndimise aja. Hoidsime Herlendiga hinge kinni, et Maria päris diskoks kätte ära ei läheks. Vanaema Maie püüdis esireast sõrmega vibutada, aga loobus ka kiirelt, sest nägi, et Maria ei hooli sellest nagunii. Tänu Mariale jäi seega meik pisaratest täitsa puutumata. Kirikuõpetaja Tiina Janno tervitas meid. Veronika ja Rasmus saatsid lapsed vanavanemate juurde istuma... või istumist teesklema.

Eks me kuulsime laste hääli veel hiljemgi, eriti just 2-aastase Christiani, kuid tundub, et vanavanemad said nendega hästi hakkama. Nii hästi kui pulmapingest murduvate lastega on võimalik saada.

Meie astusime altari ette ja põlvitasime...raksudes. Jah, esimese asjana suutsin kontsaga oma puhvavuhva kleiti nii kinni jääda, et üle kiriku kostus kõva raks. Jaanuse tehtud videos on see täitsa olemas. Võite korduvalt seda sealt kuulata, kui soovi. Itsitamine jätkus. Aga no kuna ma teadsin, et tõesti olen sel päeval ilus, siis üldse vahet polnud, et ma ei osanud oma kleiti hiiglama hästi hoida. Ma tõesti polnud põlvitamist sellega enne proovinud. Ainult kõndimist ja istumist proovisin. Järgmistele kirikus abielluvatele pruutidele soovitan kindlasti eelnevalt kleidiga ka põlvitamist katsetada.

Kirikuõpetaja Tiina Janno viis läbi väga südamliku laulatuse. Kõnes rääkis ta sellest, et meie elus on olulisel kohal meie lapsed, nii nagu ka kirikusse sisenedes nad sel päeval meie ees käisid. See oli üks hetk, mis küll pisara silma tõi. Kui kõik Jumala jaoks vajalik tehtud sai, siis tuli ka riigi jaoks vajalik ära teha. Nii andsime allkirjad abielutunnistusele, mille järgi said meist peale abiellumist abikaasad Herlend Kruusmann ja Heli Künnapas.

Ja oligi aeg kirikust väljuda. Otse loomulikult hakkasid taas läbirääkimised, mis tundusid jälle orelilooga sama pikaks venivat. Nii said lapsed hoopis Veronika ja Rasmuse käe kõrvale või sülle.

Kirikust välja jõudes oli pilt selline:

Hommikune tusane ilm oli muutunud mõnusaks päikesepaisteliseks, seega toimus õnnitlemine õues. Väga armas oli näha neid, kes olid täitsa ise omast soovist meid õnnitlema tulnud. Ja loomulikult ka kõiki neid, keda kutsusime. See oligi ju tegelikult esimene hetk kui nägime, et kes tegelikult kohal on. Tõsine õnnesoovide ja kallistuste ralli oli. Salvestasime kõik teie head soovid ja kallistused ja kasutame neid nüüd järgnevatel aastatel õiglaselt doseeritud kogustes.

Aitäh!

Lõpuks tegime oma väikese ja suure perega pilte ka:

Kellele aga endal pulmad tulemas, siis soovitan osaleda meie suures pulmaloosis, milles võid võita kingitusi vähemalt 140€ eest (lisandub veel!).

Kui sa tahad kõik need asjad endale võita, siis:
1. pane "meeldib" meie facebooki lehele Minu ilus elu maal
2. jaga seda postitust enda FB lehel
3. kirjuta selle postituse kommentaariks siia blogisse, millist toodet kõige rohkem sooviksid

ja meie FB lehe 1000 meeldivuse täitumisel loosimegi ühe õnneliku võitja välja!


Pulmadest kirjutan veel siin:
Suur pulmaloos: võida 140€ eest kingitusi

Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat? (pulmad #5)

Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)

Põletame elu uueks

Pole saladus, et minu jaoks on tuli alati oluline olnud. Olgu see siis lõke, küünlaleek või tuli ahjus/pliidi all. Tuli on minu jaoks puhastava mõjuga. Põlemine on võimas protsess, mille käigus ei kao midagi, vaid lihtsalt muundub. Nagu tegelikult ju eluski kogu aeg...

Nii polegi ime, et eilsest sõpruskohtumisest sõpradega sai muinastulede öö tähistamine. Jah, meil pole siin merd, ega isegi mitte basseini, aga muinastulede öö andis hea vabanduse lõkke tegemiseks.

Algul oli plaan, et istume niisama õues. Kuna lapsed olid ka kõik kodus ja remondi tõttu kasutame hetkel vaid kööki ja magamistuba, siis oli hea mõte üritus õue planeerida. Ilm soosis meie mõtet igati.

Kuna meil on majal vundament soojustamata, siis pole ka veel mingit terassi, ega õuemööblit. Mingil hetkel tuli kellelgi mõte, et viime diivani õue. Mõeldud- tehtud! Proovisime järgi- töötas:

Kui kõik olid kohal, läksime maja taha lõket süütama. Enne seda said sõbrad muidugi mu kurja plaani ka teada: meie lõkkematerjaliks oli lauad, mis Herlend oli teise korruse renoveerimisel alla visanud. Teisele poole maja otsa. Ehk et lõkkest kaugele. Nii tuli igaühel sealt hunnikust miskit kaasa võtta ja see lõkkesse toimetada. Nii et jah, ega muidu polekski lõket teinud, aga näed, tuli plaan sõprade tööjõudu ära kasutada. Nii valmiski vahva lõke, mille ees toredate inimestega poseerida:

Ja oligi aeg maja ette grillima minna... või...

Kordasin oma mõtet, et kolime parem kogu ürituse maja taha lõkke äärde. Kui enne pidasid kõik mind hulluks, siis nüüd ei soovinud keegi ühiselt tehtud mõnusa lõkke juurest kaugele minna. Ja kolimine algas:

Maria oli täiesti kindel, et diivanit peab liigutama vaid koos temaga. Lapse ootused olid ka õigustatud, sest tegelikult Kasper seda ka lubas, aga siis plaan muutus, sest Herlend läks telefoniga rääkima ja meie keegi ei võtnud diivani teisest otsast kinni. Seega tuli diivan laiali lammutada ja pisipiiga maha tõsta. Maria oli aga oma soovis väga järjekindel. Tean, et kui kunagi peaksin mingit maja või muud asja lammutamise eest kaitsma, siis Maria võib rahulikult saata selleks, kes ennast maja külge aheldab ja neiu järjekindlust arvestades jääb maja kindlasti lõhkumata.

Lapsed panime ka tööle (no olgu- nad panid ennast ise vabatahtlikult):

Ja siis hakkaski pihta: elav tuli, tähistaevas, poolkuu ja mõnusad inimesed. Inimesi tuli veel juurde ka. Tõsine nauding. Mõnus! Mõni õhtu on lihtsalt eriline nii, et mitte midagi erilist ei peagi tegema, ega juhtuma. No ja see oli kindlasti üks sellistest õhtutest. Lõkke ääres oli mul ülimalt hea meel, et lapsed kusagile hoiule ei saanud, sest tegelikult oli neil meie juures väga tore olla. Nemad polegi ju eriti sellist lõkke ääres tähistaeva nautimist teha saanud. Eile siis said. Christian küll sai endale tänaseks ka 38 palaviku... aga no õhtu oli seda väärt.

Lastega seoses avastan ikka päev-päevalt, et saame nendega koos juba nii paljusid asju teha. Loomulikult oli eile nendega koos lihtne just seetõttu, et me olime õues, kus oli ruumi ning et meil olid lõke ja tähistaevas, mis neid lummasid. Aga igapäevaselt näen ka muudes situatsioonides, et ma ei pea laste pärast enam nii palju muretsema. Nad suudavad juba suht hästi enda vaimset tervist kaitsta ning mina ei pea seda tegema. See tähendab, et olen nendega koos ise ka vabam ja lõõgastunum ning sellest tulenevalt on jällegi nemad koostöövõimelisemad. Minu väiksed suured inimesed! Aegajalt on raske uskuda, et olen nende seltskonna välja teeninud. Jätkuv tänulikkus!

Sellised õhtud on mõnusad akude laadijad. Oleks vaid meeles neid õigel ajal korraldada, et akud saaks laetud enne, kui täitsa tühjaks saavad ja "pilt eest ära läheb". Eks inimsuhetes ongi ju kõige olulisem, et igaüks meist õigel hetkel ISEENDA tunnetest ja endaga toimuvast aru saaks, sest lõppude lõpuks on see ainus asi, mida siin maailmas muuta ja korrastada saame- ISEENNAST! Kõik muu muutubki selle kaudu.

Mõnusat puhastustuld igaks päevaks! Puhtust! Sisemist ja välist. Õpi vaid aru saama, kuidas ja mille kaudu seda enda elus saavutada, sest aegajalt on vaja uueks põleda.

Ilusat uut ja ikka ilusamat päeva Sulle!

Suur pulmaloos: võida pea 400€ eest kingitusi

Head lugejad,

minu blogis on ka käes aeg korraldada üks korralik loosimine. Kuna viimase poole aasta jooksul on suur hulk lugejaid siia jõudnud pulmade teema kaudu, siis ilmselt on see huvipakkuv. Mul on nüüd värske pulmade korraldamise kogemus selja taga ja nii tean, et kõik meie loosimise auhinnad on igale tulevasele abiellujale huvipakkuvad.

Osaleda võivad aga ka need, kel endal pulmi (veel? enam?) tulemas ei ole, sest kingitused võib mõnele abielluvale sõbrale edasi anda. Mõnda kingitust aga saab ka pulmadeta kasutada.

Loosimises osalemine on lihtne. Kui soovid kogu seda kingipakki endale, siis märgi meie facebooki leht Minu ilus elu maal meeldivaks. Seejärel jaga postitust enda lehel ja kirjuta siia kommentaariks, milline kingitustest on sinu jaoks kõige ahvatlevam ning mida sooviksid kõige rohkem. Võitja saab küll kogu komplekti, kuid teie arvamustest saab ka tulevikuks mingi plaani kokku panna. Loosimise, noh :)

Loosimine toimub kohe, kui meie facebooki lehel täitub 1000 meeldivust!

Suure pulmaloos auhinnad on järgmised:
Kinkekaart Omaraamat.ee lehelt- väärtus 30€

Omaraamat.ee lehel saad fotoraamatu teha erievate sündmuste tähistamiseks. Mina olen seda võimalust siiani kasutanud kahel korral. Esiteks tegin fotoraamatu laste onule tema esimestest aastatest onuna. Selles olid siis fotod meie lastest koos onuga, juures selgitavad tekstid või laulude sõnad. Teisel korral tegin fotoraamatu laste vanavanematele kuldpulmapäevaks. See sisaldas siis läbilõiget 50 aastast. Järgmine meie pere fotoraamat saab kindlasti olema meie pulmadest.


Pulmaküünal Võhma küünlatehaselt- väärtus 40€ (koos nime ja kuupäevaga)
Kes pole veel näinud, siis meie Võhma küünlatehasest tellitud pulmaküünal oli selline:

Meie nimedega küünla süütamise küünlad on samuti tellitud Võhma küünlatehasest. Need küünlad panid siis ämmad põlema ja pärast said nad need endale.

Loosimise auhinnaks on pulmaküünal (deco30), mille kõrgus on 30 cm ja läbimõõt 10 cm. Küünla põlemise aeg on 180 tundi. Seega saab sellega hiljem üsna mitu pulma-aastapäeva ära tähistada. Pulmaküünalde valik on näha lehel pulmaküünlad. Kingitus tuleb võitjal välja võtta enne 1.juuni 2017.

Hämarateks sügis- ja talveõhtuteks saad Võhma küünlatehasest tellida veel igasuguseid küünlaid. Tutvu valikuga e-poes.


Tordi lõikamise komplekt Pruutpaar OÜ-lt- väärtus 36€
Pärnus asuv pruutpaaride salong kingib võitjale tordi lõikamise komplekti.

Pärnu salong Pruutpaar OÜ pakub pulmade korraldamisel abi nii täislahendusena, kui ka vaid mõnes küsimuses (näiteks ruumide dekoreerimine vms). Salongi omanik Rita õmbleb ise ka pulmakleite, nii et soovi korral saad just enda soovidele vastava kleidi tellida. Selleks tuleb muidugi piisavalt aega varuda.

Vee tn 2 asuvas Pruutpaar OÜ salongis on kohapeal saadaval paljud pulmadeks vajalikud asjad, kuid kõike saab tellida ka e-poest pruutpaar.ee.


Külalisteraamat Liis Vildelt ehk käsitöömeistrilt Tasku Draakon väärtus 30€

Meie pulma tegi Liis kutsed, ametimärgid, kingituste (ümbrikute) kasti, külalisteraamatu ja abielutunnistuse kaaned (loe Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat?). Loosimise võitja saab endale Liisi käest külalisteraamatu, mille värvid ja kujunduse saab ise valida. Liisi tehtud tööde kohta saad täpsemat infot tema lehelt Tasku Draakon. Samuti saad sealt talle tellimusi esitada, kui soovid mõnda muud tema toodet.

Kaks tundi lastega tegelemist Everlin Event OÜ-lt- väärtus 200€ (väljaspool Harjumaad jääb võitja kanda transpordikulu)

Everlin on kindel partner erinevate sündmuste korraldamisel. Loosimisse läheb nende poolt kaks tundi lastega tegevusi väärtuses 200 eurot! Tegevused ja mängud saate ise kokku leppida, valik on päris suur. Everlin Event OÜ teenustega saad tutvuda siin: teenused! Jooksvate sündmuste, koolituste ja muude tegemistega saad kursis olla Everlin Event OÜ facebooki lehel!

Suur fotolõuend mõõdus 105-70cm Minu Print Oü-lt- väärtus 50€
Minu Print kodulehelt võid lugeda, mis on fotolõuend?
Foto trükitakse lõuendikangale ja seejärelt tõmmatakse pingule puidust alusraami peale. Nii et pilt lõuendikangal läheb ka alusraami äärte peale luues omamoodi ruumilise pildi. Lõuendi kangas meenutab tavalist maalimiseks mõeldud lõuendit, aga on enamasti siledam ja trükk sellel on tegelikult väga detailne.

Kui soovid ilusat pilti seinale, siis fotolõuend on ilmselt kõige parem valik.

Minu Print OÜ teeb ilusaid suuri pilte paberile, raamitud fotokapale ja fotolõuendile. Kasutatakse tõelist fotoprinterit ja aastatega saadud kogemusi. Erinevate võimaluste kohta saad infot siit- foto printimine!

Nii et kui sa tahad kõik need asjad endale võita, siis:
1. pane "meeldib" meie facebooki lehele Minu ilus elu maal
2. jaga seda postitust enda FB lehel
3. kirjuta selle postituse kommentaariks siia blogisse, millist toodet kõige rohkem sooviksid

ja meie FB lehe 1000 meeldivuse täitumisel loosimegi ühe õnneliku võitja välja!


Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)

Anna andeks, aga see on Tähtajaline Elu

Viimased nädalad vastan muudkui küsimustele ja nii on aeg ka siin selgitada. Mul on tõesti hea meel, et teid nii palju on, kes muret tunnevad, aga samas tekitab see ka tunde, et peaksin nagu kuidagi parem olema.

Nii et ma vabandan väga, aga see on Tähtajaline Elu!

Kes veel aru ei saanud, siis ma vabandan uuesti:
andke andeks, head blogisõbrad, et ma viimasel ajal väga palju kirjutanud pole. Pikemat aega mu blogi või elu jälginud inimesed teavad, mida see tavaliselt tähendab: kas 1) keerulist aega eraelus või 2)raamatukirjutamist!

Praegu on käimas see teine. Ehk et kirjutan noorteromaani Tähtajaline Elu 2.osa. Jah, seda sama, mille aluseks on mu enda Ameerikas veedetud aasta. Ei ole otse elust maha kirjutatud, kuid eks enda ja sõprade tegemistest sain ikka ainest ka. Esimese osa kohta loe siit- Heli raamatud. Ja nüüd on juba mõtet esimest osa lugeda ka, kuna teine on tõesti varsti tulemas.

Ausalt- hakkab varsti valmis saama. Kui Christian poleks haige ja igasugu üritused ei läheneks ja meie raamatute müügitööd (minu, Kati ja Karina raamatuid saad vaadata ja osta siit!!!) ei oleks, siis läheks umbes 5 täispikka tööpäeva veel. Aga nüüd... natuke kauem.

Seega lahkun nüüd siit, aga et teil väga igav ei hakkaks, jätan lugemiseks ühe lõigu uuest raamatust. Tegevus toimub New Jerseys.

Ja kes veel tahab mulle rääkida, et tahaks küll mu raamatuid lugeda, aga aega pole, siis... pane nüüd arvuti kinni, tee üks raamat lahti, loe kõigest 1-2 lehekülge... ja usu mind- aeg tuleb ise!

Tähtajaline Elu, 2.osa:

“Nüüd lähme sellega sõitma,” teatas Mike kavalalt naeratades ja ulatas mulle pileti. Vaatasin meie peade kohal ussina keerlevaid torusid, nendel liuglevat rongi röökivate inimestega ja olin tükk aega vait.
“See keeras inimesed pea alaspidi!” peaaegu röögatasin.
“Ainult korraks! Tegi ringi peale ja sõitis edasi,” naeris Mike. “Tule!”
Järgnesin mehele, ise jätkuvalt meie pea kohal tiirutavat atraktsiooni jälgides. Esimesed puhkuse päevad möödusid vaikselt, nii et ma jõudsin isegi igavust tundma hakata. Jalutasime palju ringi, õhtuti käisime rahvast täis pisikestes kohtades söömas, mis kahe väikese beebiga polnud üldse lõbus. Matthew samas oli nagu väike vanainimene ja käitus väga viisakalt. Ta polekski nagu viieaastane olnud. Mind võttis ta kiiresti omaks, kuid teiste täiskasvanutega oli kuidagi väga tagasihoidlik. Paaril korral käisin esimeste päevade jooksul ka rulluisutamas, aga kuna oli nii palav, siis aktiivseks spordiks polnud see just meeldivaim aeg ja koht.
Täna hommikul teatas aga Mary, et ta tahab, et me Mikega õhtul lõbustusparki läheksime. Mary ise on beebidega ja Mike ülesandeks on mu meelt lahutada. Ma küll ei saanud aru, kumb kumma meelt peaks lahutama, sest eelmistel päevadel oli Mike väga vaikne ja pigem morni olemisega. Ei olnud just kõige ahvatlevam väljavaade terve õhtu üksi tema mossitamist pealt vaadata.
Mike poja Matthew´ga saime kiirelt sõpradeks. Mary jutt paistis õige- oma isaga poisil erilist suhet ei olnud. Ta veetis pigem aega koos minu kui Mikega. Paaril korral nägin söögikohtades, kuidas Mike põrnitses minu ja Matthew kädistamist. Ma ei saanud sellest aru, sest mina oleks Mike asemel õnnelik olnud, kui keegi mu lapsega tegeleb. Kiiresti sain ka selle selgeks, et Mike on tõesti kuidagi kummaline ja hirmutav, nii et temast arusaamine polnud üldse mu eesmärk. Pigem pidin ta seltskonna lihtsal üle elama.
Nüüd aga tahtis ta mu ära tappa. Ma kardan niigi kõrgust, aga nüüd tahtis ta, et ma sõidaks karusselliga, mis käib mitu korda tiiru üle pea? Tohutust hirmust hoolimata järgnesin Mike´le nõiutult. Nägin, et mees mõistab mu hirmu ning tema näole tõi see vaid laia naeratuse. Hull, ausõna! Ma ei saanud arugi, kui juba sulgusid pehmendustega traksid mu ümber ja toolide rida nõksatas paigalt.
“Sa oled hull!” olid mu viimased sõnad, enne kui sõit hoo sisse said. Ma ei tea, kas mulle tundus või naeris Mike selle peale kõva häälega. Ausalt, see mees on hull. Ja tänu talle olin mina nüüd selle hullu masina peal.
Esimesest kurvist alates röökisin täie häälega. See sõit oli nii jube ja samas kuidagi erutav. See vist ongi adrenaliin. Tundsin, kuidas mu keha pingeliselt üle pea keerutamist ootab. Mis tunne see on? Kuidas on osa saada millestki täiesti ilmvõimatust? Hetkeks tikkus pähe arusaamine, et kui kümned, sajad, tuhanded inimesed enne mind on seda teinud, siis ei saa see ju nii ilmvõimatu olla. Ajasin selle mõtte kiiresti minema, sest minu jaoks oli jätkuvalt uskumatu, et ma midagi sellist teen.
Sõitsime äkiliselt keerates mööda usjaid torusid. Ma ei saanud enam aru, kas ma karjusin või mitte. Kõik tundus nii ebareaalne. Ja siis see juhtus- käisime ringi üle pea! Sõit läks edasi. Jälle- veel üks ring üle pea!
“Ma tegin seda! Ma sain hakkama!” tuigerdasin värisevatel jalgadel Mike kõrval. Kõrvus huugas. Hääl oli kähe. Ilmselt ma siis ikka karjusin.
“Jah, said küll hakkama,” naeratas Mike tunnustavalt. Jah, hoolimata oma värisevatest kätest, jalgadest, südamest ja kõigist muudest kehaosadest, nägi Mike silmis esimest korda sooja naeratust. Või olin ma sellest hullust karussellist hulluks läinud?
“Lähme veel!” kiskusin Mike´i käisest karusselli poole tagasi.
“Hull tüdruk,” naeris Mike, kuid tuli mulle järgi.
“Ausalt- see oli nii jube, et ma pean veel kontrollima, kas ma ikka kartsin piisavalt. Saad aru, mu käed ja jalad ja... no kõik-kõik-kõik väriseb nii õudsalt, et ma ei saa kõndida ja nii on kõige targem karussellil istuda, sest siis ma ei kuku vähemalt maha,” vadistasin järjest ühe hooga.
“Olgu-olgu, ma sain juba aru,” naeris Mike. “Hull eestlane oled!”
“Kas sa naerad mu üle?” teesklesin solvumist.
“Ei, seda ma ei julgeks,” naeris Mike. “Aga ma kuulen esimest korda, et keegi peab midagi hirmsat uuesti tegema lihtsalt selleks, et näha, kas oli piisavalt hirmus.”
“See ei ole minu süü, et sa selliseid inimesi pole enne näinud. Ja ega ülejäänud eestlased ka samasugused ei ole. Nii et ära tee minu põhjal erilisi järeldusi kõigi eestlaste kohta.”
“No aga teid pidavat ju hirmus vähe olema?”
“Jaa, kõigest üks miljon,” püüdsin kõlada sarkastiliselt.
“Meil Washingtonis on ka kõigest üle 650 000 inimese,” muigas Mike ühe suu poolega. Enne, kui ma midagi vastata jõudsin, oli aeg istuda toolile, mis tõotas mind elusalt hauda viia. Ma ju teadsin, kui jube see olema saab. Kui esimesel korral ma arvasin, et on jube, siis seekord ma teadsin täpselt.
“Ära seekord nii palju karju, siis ehk jääb mul kõrvakuulmine ka alles,” naljatas Mike. Mina aga hoidsin juba kramplikult oma toolist kinni, sest jube oli kohe tulemas.

Palju õnne, Maria! Taaskord!

Suur-suur rõõm on taaskord tähistada pisipiiga sünnipäeva... kui umbes aasta tagasi me polnud kindlad, kas seda enam teha saame.

Tänane hommik oli aga selline:

Kõik vennad tahtsid õeraasu kallistada ka:

Tordi ümber kogunes selline armas pesakond:

Ajakirja Pere ja Kodu lehel avaldati täna minu lugu: Suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed:

Kui mulle tundub, et laudseinale laste joonistatud sõdurid on mu suurim mure, siis tahan alati meeles pidada, et ei, suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed. Suurim mure on sõita haigla poole hääbuv lapsuke süles, kuigi ta alles paar päeva tagasi oli kõige elurõõmsam tüdruk, keda kunagi on nähtud.

Vot see on mure. Jah, ma ei luba edaspidigi lastel seintele joonistada, kuid neid pilte nähes tean, et ilmselt on mu lastel käed-jalad otsas ja nad on elusad,

Jõin täna köögis akna all tugitoolis istudes oma hommikukohvi, kui nägin laste joonistusi laudseinal. Kaks sõdurit tulistasid teineteist. Kuulirahe ulatus üle mitme laua. Pastakaga. Laudsein ei ole teatavasti selliste joonistuste jaoks parim koht. Võiks laste peale tohutult vihastada. Eriti kuna sel teemal on meil ju korduvalt juttu olnud.

Minul on täna aga meeles teine kogemus. Seal samas istudes mõtlesin, kuidas aasta aega tagasi ehk eelmise aasta augusti algul polnud ma enam kindel, kas oma pisikest tütrekest (tol ajal 3a) näen. Jah, juba möödub aasta sellest, kui ta tol ajal Soomes töötava issi juures perepuhkusel olles veremürgituse sai.

Kuna meie lapsed turnivad pidevalt kõikjal, siis on nad ka pidevalt kriimustatud ja kraapsitud. Nii ei pannud me ka eelmisel suvel Maria kätel-jalgadel olevaid kraapse tähele.

Ühel meres ujumise järgsel päeval jäi Maria aga palavikku. Loomulikult polnud ma selle üle õnnelik, sest paari päeva pärast oli kojusõit planeeritud, aga no pärast ujumist pole seal midagi imestada. Kasutasime kodust kaasa võetud palavikurohtu. Palavik aga tõusis. Ostsime teist rohtu. Mitmendat päeva oli palavik üle 40. Kraadiklaasi ei olnud, aga jah, ema teab.

Kuna olime vaid paariks nädalaks Soomes külas, siis rahvusvahelise ravikindlustuse kaardile me ei mõelnud. See oli ka põhiline põhjus, miks tütrekesega seal kohe arsti juurde ei läinud. Tahtsime oodata, et tal parem hakkaks, koju ära tulla ja siis Eestis arsti juurde minna. Tagantjärgi tarkus on see, et füüsiliselt kaardi olemasolu ei takistanud midagi ja selle saime hiljem ära teha ning andmed haiglasse järgi saata. Veel suurem tagantjärgi tarkus on aga see, et ükskõik, kui kaugele reisid, tasub kõik paberid ikka korda ajada.

Kolmandal päeval hakkasid tütrekese jalad külmaks minema ja sõitsime kiirelt 60 km kaugusel olevasse nö esmaabipunkti. Palavik oli sel hetkel 40,8 ja põletikunäitajad 275. Maria haiguslooga seonduvat saad soovi korral lugeda minu blogist: http://minuiluselumaal.blogspot.com.ee/2015/08/oudustenadala-positiivsem-jatkumine.html . Igatahes saime haiglas teada, et meie laps on eluohtlikus seisus. Esmaabipunktist sõidutati ta edasi 100 km kaugusel olevasse Oulu haiglasse. Helikopter oli kogu aeg valmis, et kui tal peaks autos halvem hakkama, siis tuleb helikopter vastu. Õnneks seda vaja ei läinud.

Ööpäeva elasime umbes teadmatuses, et kuidas lapsel on. Sellegipoolest oli haiglasse jõudmisest alates kergem tunne, sest teadsin, et nüüd hoolitsevad tema eest need, kes teavad, mida teevad. Vastutus langes. Mul jäi üle vaid oodata. Meie poistega tulime koju Eestisse, issi jäi Mariaga haiglasse.

Marial hakkas päev päevalt parem. Kuigi tagaslöökidena tuli välja, et ta ei kannatanud mingit rohtu, lõppesid ära kohad, kuhu oleks saanud kanüüli paigaldada jne. Paari päeva pärast selgitati välja, et tegu oli stafülokoki bakteriga, mis mõne kriips-kraapsu kaudu Maria vereringesse sattus, seega ilusti laiali pumbati ja üldise veremürgituse tekitas.

Umbes 2 nädalat pärast haiglaelu algust saabus Maria koju. Pildil on ühed esimesed hetked meie taaskohtumisest. Ma sain tagasi täitsa teise lapse, kellega hakkasime uuesti kooselu harjutama. Aasta aega hiljem tean, et kogu see lugu jättis meisse kõigisse tugeva jälje. Tundub uskumatu, et juba on sellest aasta möödas.... samas tundub see lugu nii võõras, nagu see ikkagi polekski meiega juhtunud. See on inimlik oskus halb unustada.

Aga mina kirjutan sellest loost täna. Just sellepärast, et mitte unustada. Kui mulle tundub, et laudseinale joonistatud sõdurid on mu suurim mure, siis tahan alati meeles pidada, et ei, suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed. Suurim mure on sõita haigla poole hääbuv lapsuke süles, kuigi ta alles paar päeva tagasi oli kõige elurõõmsam tüdruk, keda kunagi on nähtud. Vot see on mure. Jah, ma ei luba edaspidigi lastel seintele joonistada, kuid neid pilte nähes tean, et ilmselt on mu lastel käed-jalad otsas ja nad on elusad, et üldse selliseid asju kokku keerata saavad.

Täna oleme siin! 3.augustil peame taaskord Maria sünnipäeva ja oleme õnnelikud neiukese 4.aastaseks saamise üle. Tähistame seda temaga koos, kuigi aasta aega tagasi tundus see vahepeal juba võimatu. Oleme tänulikud õppetunni eest, aga püüame sellest õppetunnist õppida, nii et enam kordama ei peaks. Peame oma lähedasi kalliks praegu, kui nad on siin, sest me ei tea, mida homne toob!

Mina olen Heli (34), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust kodune ema neljale lapsele (7,5a, 5,5a, peaaegu 4a ja 2a). Suviti korraldan-juhendan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks pean blogisid Minu ilus elu maal ja Mida Heli luges.

***
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Milleks meil neid käsi sõidu ajal ikka vaja on?

Käisime täna laste vanavanaema sünnipäeval. Millegi pärast hakati mingil hetkel murutraktorit testima-remontima-katsetama-vms. No ja siis oligi nii, et kõik lapsed käisid koos onu Rasmusega murutraktoriga sõitmas.

Mathias tegi ilusti tööd ja pakkuse onule hands free pedaalitallamise võimalust:

Joosep aga teatas kohe, et "Mis muru niitma? Ma tulin siia sõitma!" (Joosepit teades- ülla, ülla!). Onu Rasmus sai lahendamiseks ülesanda: "Kuidas traktorit koos Joosepiga sirgel teel hoida?":

Või tegelt- vahet pole! Las siis juba läheb- lehvitame parem:

Mariale meeldis ka muru väga. Niitmisest ta samuti väga ei hoolinud, aga onu viis jalutama küll... kuskile kaugele...:

...kaugele...

Christiani arvates on muru niitmine üks ülilõbus asi... nagu tema arust on ka kõik ülejäänud asjad maailmas. Ühe oma lõbususe pisiku andis ta onule ka:

Seejärel läks tõsiseks- algas sõit täpsete juhiste järgi:

Lõpetuseks ka tõsisemad ettevalmistused suurde liiklusse astumiseks- õppetund "Milleks meil neid käsi sõidu ajal ikka vaja on?":

Ja kes ei tööta, see ei söö... tähendab, kes ei niida, see riisub:

Nii me elamegi ilusat elu maal! Ikka õpime ja kasutame seda, mida õppisime!