Tänane hommik oli aga selline:
Kõik vennad tahtsid õeraasu kallistada ka:
Tordi ümber kogunes selline armas pesakond:
Ajakirja Pere ja Kodu lehel avaldati täna minu lugu: Suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed:
Kui mulle tundub, et laudseinale laste joonistatud sõdurid on mu suurim mure, siis tahan alati meeles pidada, et ei, suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed. Suurim mure on sõita haigla poole hääbuv lapsuke süles, kuigi ta alles paar päeva tagasi oli kõige elurõõmsam tüdruk, keda kunagi on nähtud.
Vot see on mure. Jah, ma ei luba edaspidigi lastel seintele joonistada, kuid neid pilte nähes tean, et ilmselt on mu lastel käed-jalad otsas ja nad on elusad,
Jõin täna köögis akna all tugitoolis istudes oma hommikukohvi, kui nägin laste joonistusi laudseinal. Kaks sõdurit tulistasid teineteist. Kuulirahe ulatus üle mitme laua. Pastakaga. Laudsein ei ole teatavasti selliste joonistuste jaoks parim koht. Võiks laste peale tohutult vihastada. Eriti kuna sel teemal on meil ju korduvalt juttu olnud.
Minul on täna aga meeles teine kogemus. Seal samas istudes mõtlesin, kuidas aasta aega tagasi ehk eelmise aasta augusti algul polnud ma enam kindel, kas oma pisikest tütrekest (tol ajal 3a) näen. Jah, juba möödub aasta sellest, kui ta tol ajal Soomes töötava issi juures perepuhkusel olles veremürgituse sai.
Kuna meie lapsed turnivad pidevalt kõikjal, siis on nad ka pidevalt kriimustatud ja kraapsitud. Nii ei pannud me ka eelmisel suvel Maria kätel-jalgadel olevaid kraapse tähele.
Ühel meres ujumise järgsel päeval jäi Maria aga palavikku. Loomulikult polnud ma selle üle õnnelik, sest paari päeva pärast oli kojusõit planeeritud, aga no pärast ujumist pole seal midagi imestada. Kasutasime kodust kaasa võetud palavikurohtu. Palavik aga tõusis. Ostsime teist rohtu. Mitmendat päeva oli palavik üle 40. Kraadiklaasi ei olnud, aga jah, ema teab.
Kuna olime vaid paariks nädalaks Soomes külas, siis rahvusvahelise ravikindlustuse kaardile me ei mõelnud. See oli ka põhiline põhjus, miks tütrekesega seal kohe arsti juurde ei läinud. Tahtsime oodata, et tal parem hakkaks, koju ära tulla ja siis Eestis arsti juurde minna. Tagantjärgi tarkus on see, et füüsiliselt kaardi olemasolu ei takistanud midagi ja selle saime hiljem ära teha ning andmed haiglasse järgi saata. Veel suurem tagantjärgi tarkus on aga see, et ükskõik, kui kaugele reisid, tasub kõik paberid ikka korda ajada.
Kolmandal päeval hakkasid tütrekese jalad külmaks minema ja sõitsime kiirelt 60 km kaugusel olevasse nö esmaabipunkti. Palavik oli sel hetkel 40,8 ja põletikunäitajad 275. Maria haiguslooga seonduvat saad soovi korral lugeda minu blogist: http://minuiluselumaal.blogspot.com.ee/2015/08/oudustenadala-positiivsem-jatkumine.html . Igatahes saime haiglas teada, et meie laps on eluohtlikus seisus. Esmaabipunktist sõidutati ta edasi 100 km kaugusel olevasse Oulu haiglasse. Helikopter oli kogu aeg valmis, et kui tal peaks autos halvem hakkama, siis tuleb helikopter vastu. Õnneks seda vaja ei läinud.
Ööpäeva elasime umbes teadmatuses, et kuidas lapsel on. Sellegipoolest oli haiglasse jõudmisest alates kergem tunne, sest teadsin, et nüüd hoolitsevad tema eest need, kes teavad, mida teevad. Vastutus langes. Mul jäi üle vaid oodata. Meie poistega tulime koju Eestisse, issi jäi Mariaga haiglasse.
Marial hakkas päev päevalt parem. Kuigi tagaslöökidena tuli välja, et ta ei kannatanud mingit rohtu, lõppesid ära kohad, kuhu oleks saanud kanüüli paigaldada jne. Paari päeva pärast selgitati välja, et tegu oli stafülokoki bakteriga, mis mõne kriips-kraapsu kaudu Maria vereringesse sattus, seega ilusti laiali pumbati ja üldise veremürgituse tekitas.
Umbes 2 nädalat pärast haiglaelu algust saabus Maria koju. Pildil on ühed esimesed hetked meie taaskohtumisest. Ma sain tagasi täitsa teise lapse, kellega hakkasime uuesti kooselu harjutama. Aasta aega hiljem tean, et kogu see lugu jättis meisse kõigisse tugeva jälje. Tundub uskumatu, et juba on sellest aasta möödas.... samas tundub see lugu nii võõras, nagu see ikkagi polekski meiega juhtunud. See on inimlik oskus halb unustada.
Aga mina kirjutan sellest loost täna. Just sellepärast, et mitte unustada. Kui mulle tundub, et laudseinale joonistatud sõdurid on mu suurim mure, siis tahan alati meeles pidada, et ei, suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed. Suurim mure on sõita haigla poole hääbuv lapsuke süles, kuigi ta alles paar päeva tagasi oli kõige elurõõmsam tüdruk, keda kunagi on nähtud. Vot see on mure. Jah, ma ei luba edaspidigi lastel seintele joonistada, kuid neid pilte nähes tean, et ilmselt on mu lastel käed-jalad otsas ja nad on elusad, et üldse selliseid asju kokku keerata saavad.
Täna oleme siin! 3.augustil peame taaskord Maria sünnipäeva ja oleme õnnelikud neiukese 4.aastaseks saamise üle. Tähistame seda temaga koos, kuigi aasta aega tagasi tundus see vahepeal juba võimatu. Oleme tänulikud õppetunni eest, aga püüame sellest õppetunnist õppida, nii et enam kordama ei peaks. Peame oma lähedasi kalliks praegu, kui nad on siin, sest me ei tea, mida homne toob!
Mina olen Heli (34), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust kodune ema neljale lapsele (7,5a, 5,5a, peaaegu 4a ja 2a). Suviti korraldan-juhendan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks pean blogisid Minu ilus elu maal ja Mida Heli luges.
***
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar