Probleemid kolkakoolis taas avalikkuse ees

Novembrikuu algul jõuavad avalikkuse ette taaskord ühes väikeses kolkakoolis toimuvad sündmused. Seda minu noorteromaani "Lõpupidu" kaudu. Esmakordselt ilmus see raamat 2011.aastal ning müüdi üsna kiiresti läbi. Noorteromaanide konkursil sai see teos äramärgitute hulka. 2012.a aga võitis Järje Hoidja auhinna Tallinna Keskraamatukogus.

"Lõpupidu" ja "Ütlemata sõnad" on minu teostest need, mis minu arvates on saanud kõige rohkem positiivset tagasisidet. Just selles mõttes, et need on lugejatele kõige rohkem andnud selliseid mõtteid, mida ka enda elus edasi mõelda. Nii oli juba ammu plaan, et "Lõpupidu" tuleks ka enda kirjastuses avaldada. Nüüd see tulebki. Imelise kaanekujunduse tegi taaskord Liis Karu.

"Lõpupidu" sisu on selline:

Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid – pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust. Ühe aasta jooksul õpib ta nii enda kui teiste inimeste kohta rohkem kui varem ning peab tegema suuremaid elulisi otsuseid, kui vaid see, kuidas peale lõpupidu jätkata.

Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kellel tänaseks päevaks on ilmunud üle kümne raamatu. ,,Lõpupidu” oli tema esimene avaldatud raamat, mis leidis äramärkimist noorsooromaani konkursil ja sai ,,Järjehoidja” auhinna. Künnapase teostes on alati olulisel kohal suhted, inimloomuse keerdkäigud ning elu põhiküsimused. Nii ka noorteromaanis ,,Lõpupidu”. 

"Noorteraamatud" on sari, mille järgmiseks raamatuks on "Medaljon", mille autoriks on Ene Sepp. See on samuti populaarse raamatu kordustrükk.

Järgmised on aga juba värskemad teosed noortele. 1.novembril algab NaNoWriMo ehk kuu, mil kirjutamisest huvitatud üle maailma püüavad ühe kuuga romaani valmis kirjutada. See tähendab, et eesmärk on kuu jooksul kirjutada 50 000 sõna ehk päevas 1667 sõna.

Mina registreerisin seekord ennast just järgmise noorteromaaniga, mille tööpealkiri on "Mälestusteta suvi". Aasta algul kirjutasin sellest 13 lehekülge valmis ja ise olen väga vaimustunud. Aga peangi ju olema, sest kunagi pole mõtet kirjutada teksti, mis mulle endale ei meeldi.

Praegu saab "Lõpupidu" ette tellida hinnaga 10€. Selleks tuleb soovist kirjutada mulle helikunnapas@gmail.com. Aga alati võib ka kirjastuse kodulehelt tellida. Seda saab teha siin: https://www.helikirjastus.ee/toode/lopupidu/

Viimastel nädalatel on kirjutamine olnud mu põhiline tegevus. Nüüd püüan ka kirjastamisega rohkem järjele saada. Kindel on aga see, et aasta viimased kuud on taaskord väga sõnaderohked.

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kas pillimäng sai mind rööprähklejaks teha?

Tegelikult mulle üldse ei meeldi see rööprähklemise sõna. Püüan küll eesti keelt au sees hoida, aga see sõna pole minu jaoks väga eestipärane.

Eile tähistasime kõik teatavasti muusikapäeva. Üliuhke oli istuda saalis ja kahe oma lapse esinemist vaadata. Ei, kumbki neist ei mänginud mingit maailmatasemel pillilugu. Jah, mõlemaga oli häda, et nad ise kogu kontserti rahulikult istuks ja teisi ka kuulaks. Õpime ja harjutame veel.

Aga teadmine, et mu lapsed on järjepidevalt mitu aastat millegagi (pillimänguga!) tegelenud ja saavad üha järgmisi ja järgmisi esinemiskogemusi, mõistavad, milline töö esinemisele eelneb- see on elukogemus, mida ei saa millegagi asendada, ega ka hiljem järgi teha.

Mathias ja Maria pidid muidugi pillimänguga esinemise tõttu mõlemad loobuma eilsest tantsutrennist. See on jällegi teine valikute teema, et kas tegeled vaid ühe alaga ja oled alati kohal või jagad ennast nooremas eas, et saaks hiljem spetsialiseeruda? Meie peres on hetkel valitud jagamine.

Täna vaatasime koos beebiga veidi telekat ja sealt tuli muusikapäeva aktus. Üks pianist ütles, et just klaverimäng aitab parimalt erinevad tajud korraga tööle panna. Sel hetkel mõistsin- ilmselt on akordionimäng minu jaoks olnud just see, mis on õpetanud mitut asja korraga tegema. Akordioni puhul mängid ju vasaku käega ühte, paremaga teist, samal ajal tõmbad lõõtsa õigesti, toksid jalaga takti kaasa ning vaatad nooti. Iga tegevus võib minna erinevas rütmis.

Hakkasin mõttes võrdlema, et millise pilli mängimine on kõige keerulisem ja milline võiks kõige rohkem siis erinevaid tajusid arendada. Jäin hätta, sest tegelikult lihtsat pilli ju ei olegi. Igaühel on oma spetsiifika. Klaveril on samuti eraldisesvalt tegutsevad käed ning silmad samal ajal hoopis noodis ning jalg pedaalil. Keelpillide puhul pead õige noodi kellelt üles otsima. Puhkpillide loogikast ma üldse ei räägi- olen nüüd Mathiase kõrvalt veidi õppinud ja minu vana pea neid kombinatsioone küll enam meelde ei jäta. Ehk et seal pead veel kombineerima, kuidas mingi noot kätte saada. Jah, ma tean, et seal on mingi süsteem, aga ikkagi. Selle kompenseerimiseks on teine käsi vähemalt suht vaba. Lisandub aga hingamine ja keel ja huuled, mis peavad õigesti töötama.

Selline mõttemäng andis veelkord julgustust, et oma laste muusikaõpinguid pean igati toetama. Kui neist ei saa ka elukutselisi muusikuid (mida ma pole ju ka kunagi ette planeerinud... minust ka ei saanud), siis täiendavaid oskusi annavad praegused õpingud neile igal juhul. Kui erinevaid tajusid lapsest saati arendada, siis on täiskasvanuna igal juhul võimalusi rohkem.

Tohutult tänuväärne ettevõtmine on projekt "Igal lapsel oma pill".  Laste toetamisest ja laste väärtustamisest rääkides peaks esmatähtis olema just selliste laste toetamine, kes ise midagi teevad. Olen selle poolt,et ei tuleks lihtsalt lasterahasid tõsta, vaid ka riiklikult peaks olema järjepidevalt projektid selle toetamiseks, et vanemate rahakoti tõttu ei jääks lastel võimetekohane huviharidus saamata.

Meie pere näiteks Mathias ja Maria on pillid praegu muusikakoolist laenuks saanud. Joosepil aga klaverit siiani pole. Esimesel aastal ei näinud veel vajadust selle soetamiseks, sest polnud ju teada, kas ta ikka jätkab. Nüüd on poisi vaimustus jätkuv ning üha kasvav, nii et koju pilli soetamine reaalselt vajalik. Tegelikult on meil ka üks kokkulepe olemas ühelt sõbralt klaveri saamiseks, kuid selle transport on hetkel probleem.

Eilsel kontsertil istudes tuli järjest meelde, mis tunne see oli kuude viisi esinemiseks harjutada ja lugu pähe õppida... enne esinemist muudkui higistavaid käsi pühkida ja peas kogunevat pinget ära hingata... teadmine, et sa ei või liiga rahulik olla, sest muidu pole lavale jõudes esinemiseks valmis, aga ei saa ka liiga närvis olla, sest muidu pole lavale jõudes esinemiseks valmis... Ning tunne, kui oled oma loo ära mänginud, hakkama saanud! Võrratu!

Loodan, et kõigil lastel, kes soovivad, on võimalik pilli õppida. Projekt "Igal lapsel oma pill" peaks olema järjepidevalt toetatud. Nii koolidesse, lasteaedadesse, kui aga ka kodudesse pillide soetamiseks. See on üks koht, kuhu pandud raha pole kunagi raisatud! 

Siit saad vaadata, kuhu sel aastal projekti "Igal lapsel oma pill" rahade eest uued muusikavahendid soetati. 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com