Kuidas meie nutivaba pere Future LIVE! virutaalmaailma tõttu auto ära kaotas

Võtame nüüd alustuseks sammu tagasi- päris nutivaba meie perekond ikka pole. Minul ja abikaasal on telefonid täitsa olemas ja kasutuses. Kahel vanemal lapsel on ka telefonid, aga ega nad neid väga kasutada ei saa. Usun, et pole vaja.

Kõigest sellest hoolimata juhtus eelmisel koolivaheajal nii, et kaotasime Future LIVE! virutaalmaailmas ära kogu pere ja auto ka. Tegelikult oli see täiesti hämmastav, nii et tahtsin sellest juba ammu kirjutada, aga... no vähemalt nüüdki jõudsin selleni.

Alustasime koolivaheaega siis sellega, et abikaasa ja neli vanemat last läksid Coca-Cola Plazasse ,,Playmobile" multikat vaatama. Beebi-Johanna jäi autosse magama, kuni mina Rahva Raamatu laos ,,Karupoeg Lukase lugemispäevikuid" kleepisin. Nimelt juhtus nii, et esimene tiraaž tuli meil välja nii, et triipkood ununes tagakaanele panemata. Jälle üks õppetund. Asi, mida mul kirjastajana siiani pole ,,õnnestunud" teha. Apollo küll sai ka triipkoodita müüa, kuid Rahva Raamat ei võtnud lugemispäevikuid enne müüki kui triipkoodid peale kleepisin. Nüüd on poodides ilusti olemas nii Rahva Raamatus kui Apollos.

Järgmiseks sihtkohaks oli T1 vaateratas Skywheel of Tallinn. Meil oli kevadest pilet olemas ning see hakkas aeguma. Nii panimegi kõik Tallinna-tegemised ühele päevale.

Vaateratas oli... jube... ilus! No mulle, kes ma kõrgust kardan, oli esimene pool ringi hirmutav. Ja kuna üks mu lastest hoidis ka kramplikult käepidemest kinni, siis tundus kõik veelgi hirmsam. Siis aga jõudsime kõige kõrgemasse punkti ja läks see hirmus kuidagi mööda. Seejärel sain vaadet nautima hakata.

Kuigi ilm oli vihmane, nägime kaugele. Kolm ringi sai aga kiiresti täis.

Seejärel tuli otsustada, kuidas edasi. Vaaterattale jõudmiseks tuleb mööda minna suurest Skypargist. Oo, meie lapsed oleksid sinna ilmselt elama jäänud. Kuna oli koolivaheaeg, siis oli seal ilmselt busside kaupa suuremaid koolilapsi, nii et minu süda poleks ilmselt sellele vastu pidanud, kui kõik mu mudilased seal suuremate laste keskel hüpleksid.

Minu eelnev kodutöö aga ütles, et 2.korrusel on hulga märkamatum koht- Future LIVE! näitus. Vedasin kogu pere poolvägisi hüppepargist eemale. Kodutöö ütles, et Future LIVE! näituse piletid lähevad meie perele maksma veidi üle 50€. Kohale jõudes aga ilutses silt, et sel päeval on perepilet 20€. Seejärel enam mõtlemist ei olnud ning asi oli otsustatud. Teised olid küll veel skeptilised, sest vastuvõtulaua ning garderoobi järgi polnud aru saada, mis koht see on. Mina aga juba teadsin.

Kui näituse töötaja meid esimeste kardinate vahelt läbi juhatas, siis tundus see nagu astumine muinasjutu maailma. Olime kõik esimesest hetkest alates lummatud. Töötaja tutvustas, kuidas miski töötab ning mida peab iga seina vms asja juures tegema. Pidin korduvalt lastele ütlema, et nad ikka kuulaks, sest nad oleks kohe esimesse kohta seisma jäänud ja kohe tegutsema hakanud.

Lõpuks oli ring peal ning kõik võisid tegutsema minna. See tähendas, et äkitselt oli kogu pere laiali. Kõik olid kogu aeg täitsa kadunud. Isegi 1-aastane Johanna. Kuna ruumid on üsna pimedad ning pidevalt mängib vali muusika ja erinevad hääled, siis kartsin, et Johannale see kõik ei sobi. Tegelikult oli vastupidi- ta tahtis kogu aeg kõikjal ringi joosta, kõike katsuda, muudkui naeris ja tegutses. Mitmel korral oli nii, et pisike putukas kadus ära, sest ta lihtsalt kihutas nii kiiresti ringi, et ühel hetkel oli olemas ja järgmisel kusagil varjudes peidus.

Suuremad lapsed tegutsesid ka kõik omaette. Kui kodulehelt lugedes mõtlesin, et 15 eksponaati on kuidagi vähe, siis tegelikult jätkus tegevust kõigile mitmeks tunniks. Lõpuks lahkusime sellepärast, et lihtsalt kõik olid nii väsinud.

Abikaasa istus enamus aega virtuaalmängude ruumis. Tema oma maskiga mängis ja teised said arvutist jälgida, mida temagi nägi. Tegelikult meeldis see mäng lastele ka. See maskiga mängimine oli ainus koht, kus pidi järjekorras ootama. Lapsed enamasti seda teha ei viitsinud ja tegutsesid kõigi muude eksponaatidega.

Lõpuks ära tulles leidsid lapsed, et nad pole ühte või teist eksponaati üldse kasutanud. Nii nägin, et minu hirm oli asjatu ning tegemist oli seal rohkem kui oleks ettenähtud ajaga teha jõudnud.

Viie lapse emana otsin võimalusel ikka kohti, kuhu saab minna koos kogu perega. Kümneaastane vanusevahe esimese ja viienda lapse vahel tähendab aga seda, et ühiseid tegemisi on suht raske leida. T1 kaubamaja Future LIVE! näitus oli kindlasti üks koht, kus leidus tegevust erinevas vanuses pereliikmetele. Meie läheks küll kõik hea meelega millalgi taas sinna tagasi.

T1 kaubamaja kasutamine algas meil aga veidi stressirohkelt. No see on, kui nii harva käid linnas, et ei oska mugavusi kasutada. Probleem oli siis selles, et me kaotasime oma auto ära.

Nimelt me siis parkisime parkimismajja. Sealt kaubamajja minnes oli ees automaat ja juures kiri: "Otsi siit oma autot!" No me siis otsisime. See tähendas, et oli sadade lehekülgede kaupa pilte parkimismajja pargitud autodest. Meie oma mitte kusagil. Torisesime küll, et võiks olla normaalne parkimissüsteem, nagu kõikjal mujal. Otsisime ja torisesime.

Ühel hetkel saime aru, et... siin saab autot otsida siis, kui sa enam ei mäleta, kuhu selle parkisid. Parkimismajas parkimine aga oligi tasuta.

No hästi palju arenenud inimestena me siis naersime korraks enda üle ja läksime nautima vaateratast ning virtuaalnäitust. Kuna meie auto parkis sellest targast automaadist vaatamise kaugusel, siis autode otsimise masinale me rohkem aega ei kulutanud.


***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspo