Kuidas ma aastaid "Tähtajalise elu" sõpradele valetanud olen

Sel nädalal sain aru, et olen aastaid rääkinud ühte ja suurt valet, mis nüüd tuleb lõpuks ära klaarida. Või õigemini- kui sa ise usud, et see on tõde, kas see siis on üldse vale? Kuigi Sisekaitseakadeemias õppides oli üks meie esimesi õppetunde, et seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmisest.

November tähendab paljudele kirjutavatele inimestele, et osaletakse NaNoWriMo ehk rahvusvahelise romaani kirjutamise kuu üritusel. See tähendab, et novembrikuu jooksul püütakse valmis kirjutada üks romaan. Peale pikka mõtlemist panin ennast ka kirja.

Miks kahtlesin? Olen varemgi kirjutanud, et kirjastuse töös on november sama, mis rehvihooaeg autoremondi töökojas (loe siit: "Rehvihooaeg Heli Kirjastuses"). Ehk siis kõige kiirem aeg.

Viimastel nädalatel on mul endal välja tulnud romantiline lühiromaan "Valss Pärnu rannaliival" ja lasteraamat "Kuidas uus beebi majja tuli." Romantika raamat on veelgi tundelisem kui kõik eelmised. Margit Peterson kirjutas oma blogis, et see on haarav, romantiline ning tema arvates selle sarja parim raamat. Aitäh, Margit, nende heade sõnade eest! Mulle endale ka see lugu väga meeldib.

Lasteraamat "Kuidas uus beebi majja tuleb" on samuti siiani saanud kiidusõnu, sest saatel on hea lapsega koos uue beebi saabumiseks valmistuda. Aga loomulikult võivad seda toredat lugu uuest beebist lugeda ka kõik teised.

Sel aastal on mul seega ilmunud kolm lasteraamatut: septembrikuus umbes 8-12-aastastele mõeldud müstiline "Kolme pärna saladus" ja maikuus lasteaeda lõpetavatele ning algklasside lastele mõeldud "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Karupojal on tänaseks olemas ka lugemispäevik ning valmis on inglisekeelse raamatu kujundus. Lähinädalatel saab see e-raamatuna kättesaadavaks.

Teiste autorite raamatutest ilmus viimati romantiline reisikirjeldus "Como järve ääres", mille autor on Regina Jaakson. Ta on Pärnu Tre Raadio saatejuht, nii et kui viimati seal jutustamas käisin, siis just Reginaga koos saates olimegi. Siit saad kuulata, kuidas 7.07.2017 kulges minu ja Regina suvehommik Tre Raadio ja millised lood ma saatesse valisin.

Koerapoiss Toto lugude uus raamat on samuti kujundamisel, nii et novembrikuu lõpuks on ka seda oodata.

Koolitaja Kristo Krumm pani kokku Henn Kasemägi mälestused ja sai sellest raamatu "Meenutusi ja mälestusi kalaretkelt- ühe põlise õngemehe päevikud."   Siiani olen saanud tagasisidet, et see on hea kingitus just kõigile meestele. Isadepäeva ning jõulude eel on hea seda meeles pidada. Aga lugeda võivad loomulikult kõik.

Ja kuna kõik need asjad on tehtud või tegemisel, siis loomulikult on minul aeg uut raamatut kirjutama hakata. Jah, noortekas "Mälestusteta suvi" on põhimõtteliselt valmis. Tegemata on viimane ümberkirjutamine... aga uus lugu lihtsalt surus peale.

Kuna lähiajal on plaanis ka üks pikem reis koos kogu perega ette võtta, siis tegelikult on praegu plaanis ka veel mõned kohtumised raamatukogudes ja koolides, enne kui Eestist lahkume.

Kõige selle valguses ma siis hakkasingi novembris uut romaani kirjutama. Selle mõte on peas keereldud päris mitu aastat. Õigemini- algul oli see mitu erinevat mõtet. Eelmisel aastal millalgi sain äkitselt aru, et need mitu lugu on tegelikult üks raamat. Te ei kujuta ette seda emotsiooni, kui sihitult peas keerelnud tegelased äkitselt üheks tervikuks said... kirjeldamatu elamus!

Veidi hiljem sain aru, et see lugu on mõtteline järg minu noorteromaanidele "Tähtajaline elu" 1.osa ja "Tähtajaline elu" 2.osa (kui sul need veel lugemata on, siis vajuta raamatu pealkirjale ning jõuad kirjastuse kodulehele, kust saad need endale väga hea hinnaga osta). Nii lugesingi enne kirjutama asumist oma eelmised raamatud läbi. Ja mida ma avastasin? Tuli välja, et olen kõik need aastad kõigile valetanud.

Ausalt öeldes ei tea ma ise ka, miks olen need raamatud noorteromaanideks sildistanud. No kui noorteks lugeda kuni 26-aastaseid, siis tegelikult on raamistamine õige. Aga kui enamasti noorteromaanid on sellised, mida loetakse gümnaasiumis, siis... millegi pärast arvan nüüd, et need teemad ja juhtumid kõnetavad vanemaid lugejaid hulga rohkem.

See tähendab, et tänases postituses ütlen viimast korda "Tähtajaline elu" raamatute kohta, et need on noorteromaanid. See 20-aastane tüdruk, kes selles raamatus USAsse läheb ning seal hakkama peab saama, tuleb ju ka ülikoolist. Seega on gümnaasiumiaeg selja taga.

Kirjutatav raamat, millega praegu tegelen, sai tööpealkirjaks "Öölaps". Selle tegevus algab umbes 4-5 aastat pärast "Tähtajaline elu" 2.osa lõppu. Nii on tegemist noorteraamatust veelgi kaugemale triiviva ajaga.

Nii vabandan kõigi ees, kelle olen "Tähtajaline elu" raamatutest eemale suunanud, kuna mõni ehk arvas, et on selle lugemiseks liiga vana. Ise praegu lugedes sain igatahes aru, et ilmselt mõistsin täiskasvanuna seda raamatut hoopis teisigi kui noored teksid.

Aga kuidas sulle tundub? Kellele "Tähtajaline elu" paremini sobib?



***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspo