Kas koolikiusamine on olemas ka enne kui keegi maha lastakse?

Koolikiusamisest räägitakse alati, kui keegi on kusagil maha lastud. Koolikiusamisest räägitakse, kui keegi on palju raha panustanud mõnda kampaaniasse. Koolikiusamisest räägivad need lapsevanemad, kes sellega konkreetsel hetkel tegelevad...

Aga kõige rohkem koolikiusamist toimub nii, et:

• kiusajad ei mõistagi, et kiusatavale liiga teevad (eriti siis just vaimse vägivalla puhul),
• vanematele ei räägita, sest vanemad ei saa lapse arvates midagi teha, 
• õpetajatele ei räägita, sest kui õpetajad kiusajat karistavad, siis läheb kiusamine hullemaks, aga seda tehakse hoolikamalt valitud kohtades ja viisil,
• ... jne. 

See on tundlik teema.

On eeldusi, et millised lapsed võivad saada kiusajateks, millised kiusatavateks. 

Tihti on lihtne märksõna: erinemine. Ja siis me räägime erisuste aktsepteerimisest laiades piirides. Tegelikult aga ei suuda me ühte koolimajja kiusamisevabalt mahutada veidigi erinevaid õpilasi.

Kas peaksime muutma nende käitumist, kes lahendavad asju vägivallaga? Olgu see siis füüsiline või vaimne? Või muudame nende mõtlemist, kes usuvad, et kõik tuleb lahendada sõnadega?

Mare Leino raamat "Kui koolis on halb" oli minu jaoks hea ja samas valus raamat. Sarnaselt jätkates ilmselt ei hakka kunagi kõigil koolis hea olema. Aga me ei kuule suurest osast sellistest lastest (ja ka õpetajatest!) ülaltoodud põhjustel.

Kõige hullem on veel see, kui koolis on mitmed õpetajad ise samamoodi kiusatavad (töökiusatavad koolis!). Kuidas saavad sellised töökiusatavad õpetajad koolikiusatavaid lapsi aidata?

Kurb on see, et sellisest jutust tunnevad ennast ära ilmselt paljud õpilased, õpetajad ja koolid üldisemalt. Sellepärast palun, et räägime täna edulugudest:

• lapsevanemad- rääkige, kuidas olete oma nii kiusatavaid kui ka kiusavaid lapsi aidanud?
• õpetajad- rääkige, kuidas olete selliseid lapsi aidanud? Või kuidas ise hakkama saanud olukorras, kus mõned õpetajad tunnevad ennast koolis halvasti (töökiusatuna!)?
• koolijuhid- rääkige, kuidas vajalik abi õigesse kohta jõuaks?
• spetsialistid- rääkige nippidest, kuidas selliseid olukordi lahendada enne, kui mõni laps taaskord "õigel hetkel" saab kätte püssi, noa või muud taolist ja siis jälle kogu Eestimaa avastab, et peaks sellest teemast rääkima. 

Ainult et siis on taaskord ühe pere jaoks liiga hilja... 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot