Keelatud armukolmnurk Pärnu rannaliival

Mul on nii gigamega hea meel, et romantiliste lühiromaanide sarjal on nii palju fänne. Kui algul mõtlesin, et kirjutan ühe aasta seda sarja, siis nüüd on kolm aastat kohe täis. Peale minu on nüüdseks ka Meelike selles sarjas kirjutanud.

Juba järgmisel nädalal jõuab poodidesse minu poolt kirjutatud järgmine raamat selles sarjas. Pealkirjaks ,,Valss Pärnu rannaliival". Hmm, romantikat seekordses teoses jätkub.

Sisu kohta saad pikemalt lugeda siit: ,,Valss Pärnu rannaliival".  Ettetellimine on ka väga hoogsalt käima läinud. Sel nädalal tellides on raamatu hind 8€ ja see sisaldab postikulu.

Kes veel ei ole otsustanud, et kas seda raamatut tasub lugeda, siis veidi rohkem saad sisu kohta aimu esimesest peatükist.

Head lugemist!


VALSS PÄRNU RANNALIIVAL
Heli Künnapas 

1. Anna andeks!
   

,,Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!”

    Kõik? Kogu sõnum.
    Loen üha uuesti ja uuesti seda teksti. Kõik mu sisemuses kisub kokku. Ma ei saagi aru, kas silmisse tükkivaid pisaraid tekitab viha või kurbus. Mis sajandil me elame? See ei saa nii lõppeda. Ma ei ole selleks valmis.



    Esimese oktoobri kohta on meretuul üllatavalt jahe. Seisan Pärnu rannas ööklubi seenekujulisel väliterassil ja vaatan merd. Tige tuul loobib mere vahutavaid lained rannale. Vesi on kogu liivase rannaala üle ujutanud. Pühapäeva öösel pole siin kedagi peale minu. Pikad tumedad juuksesalgud hiilivad jope kapuutsi alt välja ning lendlevad mu silme ees.
    Siin tuleb Meelise lahkumine alati meelde. See teeb alati haiget. Ja sellepärast ma ikka uuesti ja uuesti siia tagasi tulengi. Tahan tunda. Ei, ma pole mingi masohhist, ega enesetapule kalduv. Kui oleksin, siis jalutanuks ma möllavasse merre juba ammu, mõnel neist sadadest eelmistest kordadest, mil siin samamoodi seisnud olen. Meelise lahkumise meenutamine tuletab meelde, et ma olen ikka veel elus.
    Sellest on juba üheksa aastat möödas, aga ikka näen Meelise vales suunas vaatavat pilku. Poisi isa viis ta kaitseväkke astujate kogunemispunkti, kust kõik tulevased ajateenijad koos edasi viidi. Ta ei teadnud, et ma samal ajal Pärnus olen. Mul polnud samuti aimu, millal ta läheb. Teadsin vaid seda saatuslikku kuupäeva – 1. oktoober.
    Teadsime ju selle pooleteise kuu jooksul, et see kuupäev lahutab meid. Aga sellele eelnevaks polnud me ikkagi valmis. Miski ei läinud meie plaanide järgi. Meie suhtes… või suhtlemises polnud midagi plaanipärast, aga lõpp oli tavapärasest plaanipäratusest veelgi ootamatum. Ja valusam.
    ,,Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!” – viimased sõnad, mis temalt sain. Ja seda ka sõnumina. Mul ei õnnestunud enam kordagi temaga rääkida. Meelise isa ei lubanud!
    Pisarad jooksevad taas mööda põski alla. Oleksin nagu mingil kordusmatusel. Sellisel, kus ühte surnut ikka uuesti ja uuesti maetakse ning see ei lähe sugugi kergemaks. Lükkan silme ette tikkuvad juuksesalgud kõrva taha, kuid kiuslik tuulehoog toob need sealt kohe uuesti tagasi. Lepin näo ees lipendavate juustega ning sulgen silmad. Nii tundub möirgava mere kohin veelgi kurjakuulutavam. Iga vastu ranna betoontõket laksuga lõhkilendava laine hääl annaks mulle justkui energiat. Mälestused taganevad ning minusse koguneb jõud edasi elada. Naeratan. Tean, et seda energiat jätkub küll lühikeseks ajaks ja siis pean taas tagasi tulema.
Elu lihtsalt toob mu teele järjest olukordi, millega lepin. Lihtsam on silme ees lendlevate juuste eest silmad kinni panna, kui raevutseva meretuulega võidelda. Elus on asju, mille vastu ei saa.
Meelis ei saanud oma isa Riivo vastu. Aga kas ta üldse üritas? Olgu, kaitseväes ei saanud ta esimestel kuudel minuga ühendust võtta, aga sellest on ka nüüd umbes üheksa aastat möödas. Ja kas tõesti oli vajalik mind Facebookis ära blokkida. Jah, ma tean. Kontrollisin.
Kuidas saab üks mees sellistele tunnetele nii lihtsalt käega lüüa, kui isa ei luba suhet jätkata? See, et ma paar aastat vanem olen, ei saanud mind Meelise jaoks sobimatuks kaaslaseks teha. Kuigi meil polnud üheskoos ka väga palju aega ja võimalusi, et uurida, kui sobilikud teineteise jaoks oleksime olnud. Palju energiat läks just sellele, et Meelise isa Riivo ja teiste eest meie suhet varjata.
Hoolimata kogu ettevaatlikkusest jäime aga lõpuks ikkagi vahele. Keegi rääkis Riivole. Kuidas ta julges võtta endale õiguse meid niiviisi lahku ajada? Ma ei anna Riivole seda kunagi andeks. Tal polnud selleks mingisugust õigust.
Või oleksin ise samamoodi käitunud, kui minu poeg oleks armunud mu ülemuse abikaasasse?




****

Kui soovid raamatut ,,Valss Pärnu rannaliival" tellida sel nädalal hinnaga 8€, siis palun kirjuta mulle FBs või helikunnapas@gmail.com .

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com