Ma ei ole inimene...Liivi ütles!

Täna hommikul panin kirikus põlema 8 küünalt, mõeldes igaühe juures ühele inimesele, kes minu arvates tänasel päeval häid soove vajab. Samal ajal rääkisime ühe armsa sõbraga vanast tõest, et me kunagi ei tea, mis millekski hea on.

Näiteks viimane nädal. Täna saab jah täis nädal aega sellest, kui vaikselt mu süles kustuva Mariaga haiglasse jõudsime. Täna aga käis tütreke juba õues kiikumas ja teeb üldse issi elu igati keeruliseks. Herlend arvas, et kange plika pole mitte ainult oma emalt iseloomu pärinud, vaid igalt Künnapaselt midagi saanud. Vaikides oma mure kätte suremine, samal ajal kinnitades, et "mul pole midagi viga!", aga ei pidanud tema sõnul minupoolsest suguvõsast olema. No igatahes tahab Herlend koju, sest ta hakkab lõpuks avastama, mida tähendab ühe tüdruku kasvatamine (kes arvas, et neid võiks majas mitu olla???).

See viimane nädal on meie peret ümbritsevate inimeste mõttes eriline olnud. Igapäevaselt on meil kõigil palju tegemist, omad elud ja tähtsad tegemised... Aga selliste juhtumiste korral, nagu Maria veremürgitus seda oli, jäävad kõik korraks seisma.

Me oleme selle nädala jooksul saanud nii palju häid soove ja abipakkumisi, et see on lihtsalt hämmastav. Üks südantliigutavamaid oli minu jaoks samuti nelja lapse ema Liivi, kes kirjutas postituse "Aita (aidata) päriselt tubli nelja lapse ema", et aidata mul oma raamatuid müüa. Olen juba mitu korda lugenud ja püüan ikka ette kujutada, kuidas näen välja mina, keda kirjeldab Liivi:
"Temal on ühes käes beebi, teisega kirjutab raamatut, mõtted on samal ajal poliitika või järgmise lastelaagri korraldamise juures ning jalaga veeretab oma väiketalu lammastele heinarulli ette. Ühesõnaga on ta oma nelja lapse kõrvalt tegus väga mitmel rindel. Ärge küsige, kuidas ta jaksab – mul pole aimugi, kuid kahtlustan, et ta pole inimene. Ta on päriselt tubli nelja lapse ema, kellele mina imetlusega alt üles vaatan."

Loen ja itsitan sellele vaatepildile mõeldes (rääkimata sellest, et ma täna seisin korduvalt viimase heinarulli kõrval ja mõtlesin, kuidas ma selle lammastele ette saan. Rohi on ümber nii suur, et selle veeretamine ei lähe sugugi nii lihtsalt, kui eelmistega läks). Ja siis saadki jälle aru, et me ei näe ennast nii, nagu teised...ja siis ongi värskendav, kui juhtub midagi, et sa saad aimu, kuidas teised sind näevad.

Kuigi teoreetiliselt on Marial juba peaaegu täitsa hästi, siis eilse päeva teema oli kanüüli vahetus. Ilmselgelt pole tal Herlendi veenid. Uue kanüüli panek õnnestus kaheksandal korral- pandi oimukohale. No üks asi on see, et Maria on juba nii läbi torgitud, aga teiseks tundub, et veenide teemal on ta ka minult rohkem saanud (ehk et mu olematud veenid...mis torkimise ja peale esimest sünnitust mitu päeva järest kanüüli kasutamisest veel rohkem ära kadusid). Nii, nagu Maria jaoks kutsuti ekstra "torkimisspetsialist" välja, siis mul on peaaegu sama lugu. No verd paluti mul aastaid tagasi enam mitte anda, sest nad ei saa mu veenidega hakkama. Pannakse aga nõel sisse ja hakatakse siis liigutama, et veeni leida... Jah, on küll sama rõve, kui siin kirjutadeski tundub.

Ja kuigi on nüüdseks juba peaaegu hästi, siis kui täna hommikul vastasin armsa sõbra küsimusele, et "kuidas Marial ja meil kõigil läheb?", tuli ikka korraks pisar silma ja hääl hakkas värisema. FBs avaldas armas Margit oma toetust ja lisas, et kindlasti on meil ka kidakeelsemaid toetajaid. Jah, meil on ka selliseid toetajaid, kellel endal on sama hirmus olnud Maria pärast ja sama raske ning seetõttu nad hoiavad eemale, et mitte meiega koos nutta. Ja ka see on ok. Nüüd, kus ma tean, et see nii on, on kõik väga hästi.

Ise alustan uut nädalat aga ikka PRIA ja Kulka taotlustega, millega ma ammu tegelen, aga tehtud ei saa. No ei istu mulle see numbrimajandus (PRIA taotluse puhul). Ma tahan kirjutada... Sõnu ja tundeid välja kirjutada. Kogu aeg mõtlen ikka oma noorteka "Ütlemata sõnad" peale. Mul on paar asja vaja välja mõelda, et saaks lõpuni selle valmis kirjutada. 15.september on tähtaeg, nii et esimene versioon peaks järgmise nädala jooksul valmima (rääkimata sellest, et kui Maria tuleb, siis ma äkki jälle ei saa kirjutada)... nii et praeguseks pole ma peaaegu kuu aega raamatut kirjutanud, sest ma ei suuda paari asja lahendada. Peale selle nutan iga kord, kui ma mõnda kohta sellest poolikust raamatust üle loen, nii et iga taaskohtumine oma teosega on väga tundeline.

Kui nüüd aga tulla tagasi jutu juurde, kuidas ma pole vist inimene, sest kõik asjad käivad korraga...siis võti on meeldivate asjade tegemises! Kui teed midagi südamega, jõuadki rohkem! Ja tegelikult pole ju küsimus ka rohkem jõudmises, vaid selles, et see, mida teed, loeks! Vähemalt sulle endale! Iga vägisi tegemine on kuritegu enda ja teiste suhtes, sest kõik saavad ju aru (vähemalt, kui julgetakse tunnistada).

Nii ma ei teegi nüüd öösel mitte midagi numbreid nõudva taotlusega...sest alles homme on tähtaeg...nii et homme on ka päev!


Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!