Selle nädala suursündmus meie pere jaoks oli “Tristani” ilmumine! Nüüd olen ametlikult kolme avaldatud raamatu autor. Seekordne teos räägib ühe eliitkooli edukast õpilasest, kelle elu mõtteks on tantsimine. Kõike muudab planeerimatu rasedus. Hakkasin seda lugu kirjutama oma kolmandat last oodates ning see ilmus, kui neljas laps sai 2-kuuseks. Et sellises tempos siis töötamegi.
Järgmisena püüan valmis saada meie talus elamise esimestest aastatest rääkiva reaalelu raamatu. Selle tegevus lõppeb 2013. a maikuus, aga praegu ma ei näe oma lähinädalates aega, et käsikiri lõplikult üle vaadata. Eelmistel aastatel tegutsesin rütmis: üks laps sünnitatud, üks raamat ilmunud, teine laps, teine raamat... Aga nüüd on lapsed kuidagi kiiremini tulnud.
Lastevaheline konkurents
Nädala negatiivne pauk oli see, kui ühel õhtul küsis viie ja poolene Mathias: “Emme, miks sulle meeldib Christian kõige rohkem?” Ei mingit küsimust tema poolt, et kas mulle meeldib, vaid kohe, et miks!
Me oleme kogu aeg teadlikult jälginud seda, et lapsed saaksid kõik tähelepanu, üritanud tähele panna muutusi nende käitumises ning neile reageerinud... Ja siis saan järsku aru, et lapse peas on järelikult juba pikemalt olnud teadmine, et mulle meeldib üks lastest rohkem. Siiani oleme suutnud vältida uue lapse lisandudes suuremaid armukadedushooge laste vahel.
Kindlasti mõjutab lapsi praegu isa eemalolek - nad tunnevad temast väga puudust. Eriti seetõttu, et perega koosolemine on meil alati olnud prioriteet, nii et isegi paaripäevased lahusolekud olid siiani väga erandlikud. Aga nad ei kurda...või ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna. Kaks nädalat lahusolekut on täis, kuid siiani saame emotsionaalselt veel päris hästi hakkama.
Eks olen ka ise püüdnud veeta tavalisest veel rohkem aega koos lastega. Aegajalt keeb üle, sest erinevad kirjatööd tulitavad arvutis... Aga niipea, kui saan midagi töödest jälle tehtud, siis tunnen hetkega, kuidas olen ka lastega kohe rahulikum.
Laste puhul on kohe märgata, et igasugune minust eemalolek mõjub halvemini kui varem. Ju nad kardavad, et teine vanem ka kusagile kaob. Igatahes püüan neid võimalikult vähe nüüd lasteaeda ja mujale hoiule saata... Kuigi enda pärast oleks vaja just rohkem, et saaksin mingitki lastevaba aega oma tööde tegemiseks. Igapäevane balansseerimine kõigi vajaduste vahel.
Üks tund meestööjõudu nädalas
Meestööjõu vajadus talus on üks tund nädalas. Ehk et Herlend on ära olnud 2 nädalat ja ühel päeval palkasin (tasuta!) ta venna endale appi neid töid tegema, mida ma siiani pole suutnud teha. Ta tegi lammastele uue aia, tõstsime küülikumajast ühe puuride rea välja, et sööda hoidmiseks ruumi tekitada; lambamajas sai käru heinast tühjendatud ning välja veetud. Ehk siis tööd, millega mul tekkis reaalne füüsiline takistus - ei jõua!
Lambaaia postid lõin küll ise maasse, kuid rullis oli 100 meetrit võrku ja ma tõesti ei jõudnud seda liigutada. Nagu ka heinapakke kõrgele üle enda pea visata. See võttis kokku umbes kaks tundi aega. Ülejäänud asjadega olen jooksvalt ise hakkama saanud.
Herlendil käskisin paberile panna ehitusplaanid. Kui see praegune aeg on vajalik, et saaks maja kiiremini edasi ehitada, siis tuleb seda ka teha. Plaanide tegemine ning kirjapanek on meil tavaline asi, kuid olude muutudes tuleb need ju alati üle vaadata. Nii ka praegu - et teenitud raha parimalt kasutatud saaks ja vahepeal kusagile märkamatult ära ei kaoks.
(Laste)rikas tunne
Pühapäeval käisime Christianiga rahvakogul ehk et osalesime veidi poliitikas. Kohtasin mitmeid toredaid inimesi.
“Teeb ju õnnelikuks?” küsis üks tore varasemast tuttav naine Christianit imetledes ning tegi komplimente mu väljanägemise kohta.
Olin enne seda pool ööd üleval olnud, paar päeva järjest muretsenud, kuhu lapsed panna, et saaks päevaks kodust välja minna... Ja tänu tema sõnadele tundsin äkitselt, kui õnnelik ma selle kõige keskel olen. Ma ei vahetaks oma lapsi mitte millegi vastu.
Igaüks neist on tähistanud uue perioodi algust meie elus:
- Mathias tegi meist perekonna;
- Joosep lisas meie perekonda uue koosluse- lapsed! Nii polnud perekond enam “meie kolm”, vaid lapsed hakkasid muutuma nö eraldi üksuseks;
- Maria oli murdepunkt. Esimene kord, kui saime ümbritsevatelt inimestelt tagasisidet, et nüüd saab meil olema liiga palju lapsi. Et nii palju poleks ju vaja. Ja meie jaoks oli just tema esimese täiusliku koosluse täitumise etapp, sest kolm on minu jaoks alati miinimum olnud, alla mille ma peres lapsi ette ei kujutanud. Maria tõi meie peresse kaasa laste sugude mitmekesisuse. Maria tegi meist keskmisest Eesti pere 2,6 lapsest rohkem lapsi kasvatava perekonna;
- Christiani ootamise esimesed kuud olid mu senise elu kõige õnnelikumad. Eriti kuna me ei rääkinud oma ootusest esimesed 5 kuud kellelegi, sest tahtsime olla ise õnnelikud, kuulmata mingeid kommentaare.
Imelikul kombel inimesed, kes pidasid kolme paljuks, õnnitlesid meid neljanda ootuse puhul. Christiani tulek tegi meist lasterikka pere ja täpselt nii ma ennast tundsin. Päev kodust väljas ning hulga inimeste (nii naiste kui ka meeste!) beebit imetlevad pilgud tuletasid taaskord meelde, et me oleme väga rikkad!
Õnnelikku lapsepõlve luuakse kodus
Lasteaiast puhkav Mathias nautis tänast padukat. Ostsin hiljuti kõigile lastele vihmavarjud. Nüüd jooksevad nad esimeste vihmapiiskadega õue, et saaks neid kasutada. Mathias jalutas täna pikalt õues ringi, plärtsis igas võimalikus sopaloigus ja kallas kõikjalt endale veel vett peale.
Koer Jesper oli algul lapse õue tulemise üle rõõmus, kuid varsti lontis juba väga pettunult lapse kannul ja püüdis igal võimalikul hetkel koridori varju tulla. Kui Mathias aga silmapiirilt kadus, tuli koeralgi ennast vihma kätte vedada. Ta tegi Mathiasele oma manitsevat arusaamatust väljendavat pilku, kuid last see ei puudutanud.
Mathias nautis! Tema tegi endale lapsepõlve, mida hiljem meenutada sõnadega: “Lapsepõlv tuleb meelde!”. Ja mina olin enda üle uhke, et suutsin taaskord lasta lapsel lapselikult käituda, mitte keelata lõbu lihtsalt seetõttu, et pärast on veidi ebamugav märjad riided ja kummikud kuivaks saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar