Ütle meri, mu meri...

Pikemat aega oli mul kindel soov, et peame siin ka mere äärde saama. Ja nii me sel nädalal ühel päeval koos lastega sõitsime taas Kalajokisse. See oli juba kolmas kord: esimene kord käisime koleda ilmaga perekondlikult merd otsimas (oma arust leidsime...aga olime täitsa vales kohas), teine kord käisime Jukupark veepargis ja nüüd siis kolmas kord. Ilm oli ilus- 22 kraadi sooja.

Meie lapsed käitusid nagu meie lapsed- nautisid merd!

Jah, need kes sealt kaugelt tulevad, on Mathias ja Joosep. Kuna vesi oli pikalt madal, siis lasin küll neil nii kaugel mängida. Aga loomulikult hoidsin silma kogu aeg peal.

Üllatuslikult said laste lemmikmänguasjadeks...kivid! Ja vee ääres neid jätkus. Nii et lastel oli lõbus. Koos emmega liivalosside ehitamise ajaks panin fotoka juba ära, et käed vabad oleks. Ütleme nii, et üks meist oli sellest liiva kokkukuhjamisest väga vaimustunud...teised (hmm, väiksemad!) läksid varsti vette tagasi.

Mina aga sain järgmise inimesega lobiseda. Jah, see on siin küllalt haruldane, sest siin kandis siiski päris paljud inimesed inglise keelt ei oska. Mina aga olen kõik oma asjad siin siiski inglise keeles ära ajanud. Selles mõttes olen Herlendit pidevalt üllatanud, kui ütlen, et jälle miskit sai ilma tema tõlkeabita tehtud.

Mere ääres aga hakkas üks proua minuga rääkima. Kui tuli välja, et oleme Eestist, hakkas ta mu käest küsima nimesid, et kas ühte või teist eestlast tean. Paar korda vangutasin nukralt pead ja siis tunnistasin talle, et meid, eestlasi on siiski umbes miljon ja me ei tunne kõik teineteist.

Kes ei oleks pidanud võõras suurriigis seda vähemalt ühe korra ütlema?