Pärnumaal elava Heli Künnapase äsjavalminud noorteromaanis “Tähtajaline elu” seikleb peategelane lapsehoidjana Ameerikas.
Vast ilmunud raamat on Künnapase viies. Tema esimene noorteromaan “Lõpupidu” maakooli noorte elust on saanud järje hoidja auhinna kui Tallinna keskraamatukogus eelmise aasta jooksul kõige rohkem loetud noorteraamat.
“Tristan” kõneleb noorelt lapsevanemaks saamisest, “Homme on ka päev” oma elu muutmisest ning “Minu ilus elu maal” kirjeldab Künnapase pere rõõme ja muresid pärast 2011. aastal maale kolimist.
Võõrana heaoluriigis
Raamatu “Tähtajaline elu” peategelase elu jõuab punkti, kus ta enam endistviisi elada ei taha, ja arvab, et parim lahendus on minna aastaks USAsse lapsehoidjaks. Neiu loodab saada uusi põnevaid kogemusi ning senist elu kõrvalpilguga vaadata.
Teose esimene osa räägib tüdruku esimesest poolaastast võõral maal, talvel ilmuv teine osa aasta teisest poolest.
Loo temaatika on Künnapasele tuttav, sest 2002–2003. aastal veetis temagi aasta lapsehoidjana USAs. Kuigi autor pole oma elu otse raamatusse kirjutanud, on ta teoses kasutanud nii iseenda kogetud kui ka sõpradelt kuuldud muljeid.
Eestist lahkumise ja mujalt parema elu otsimise teema on praegu väga aktuaalne. Künnapas mõistis oma võõrsil elatud aasta järel, et hea sissetulek ja teises riigis elamise põnevus ei kaalu üles tema jaoks kõige tähtsamat väärtust: armsate inimeste lähedust.
“Ühest küljest tundub elu Ameerikas ilus ja tore, aga teisalt on kogu igapäevaelu, põhimõtted ja väärtushinnangud seal väga erinevad,” teab võõral maal elanud naine. “Kohanesin “pagulasena” teise kultuuriga väga raskelt, kuigi USA ja Eesti on ju mõlemad lääneliku maailmavaatega riigid. Emapiimaga saadud põhimõtteid ei saa nupuvajutusega muuta, kui riigipiiri ületad.”
Künnapase arvates ei oska me väikerahvana alati hinnata võimalust ise midagi korda saata ja ära teha. Suures riigis kaob üks inimene täielikult massi ära ning enese nähtavaks-kuuldavaks tegemine nõuab kordades rohkem vaeva.
“Minu raamatu tegelane mõistab, et asjad, mida raha eest saab, ei kaalu üles eemalolekut lähedastest inimestest,” rääkis Künnapas. “Head inimsuhted on ainsad, mida tasub enda ümber luua ja hoida.”
Oma lapsi lubaks naine laia ilma rändama rahuliku südamega, sest tema arvates saavad vanemad lapsele vaid teatud eani turvalist keskkonda pakkuda. Täiskasvanuks saades tuleb noorel ise oma valikud teha ja iseenda elu eest vastutada.
Noored armastavad põnevust
Noorteromaani teise osa kõrval on Künnapasel pooleli mitu täiskasvanutele suunatud raamatut. Romaani on tema arvates raskem kirjutada kui noorteromaani, sest viimane nõuab rohkem aega süvenemiseks, mida nelja väikese lapse emal pole lihtne leida.
“Teiseks kirjutan noorteraamatuid sellepärast, et tahan kirja panna need lood, mis aastaid on mu peas elanud ja mind vaevanud,” põhjendas Künnapas. “Kõik nooruses kogetud lood pole veel kirjas ja järgmiste aeg pole veel käes. Iga hetke, milles elan praegu või mida olen tundnud 20 aastat tagasi, kasutan kirjutamises ära igal juhul.”
Autori arvates on Eesti noortekirjandus praegu heal järjel: raamatuid ilmub palju ja pidevalt toimuvad uute romaanide konkursid. Kooliraamatukogudes lugejatega kohtudes on autor veendunud, et noored ei istu pidevalt arvutis, vaid loevad raamatuid hea meelega, tuleb vaid leida neid paeluvad teemad.
“Mõni õhuke klassikateos võib noortele tunduda igav ja raske, sest nende sõnavara ja võimekus keerulist teksti lugeda on muutunud. Samas populaarsetes “Näljamängude” ja “Lahkulööjate” triloogiates on mõlemas kokku umbes tuhat lehekülge, aga teismelised loevad neid, sest see on neile põnev,” kinnitas naine.
Karin Klaus, reporter
karin.klaus(at)ajaleht.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar