Eile oli taaskohtumise rõõm suur...kuigi mitte lõplik, sest koju jõudis ju vaid poolik pesakond.
Aga no ülejäänud peret koju oodates saamegi kõik ilusaks teha. Tallinnasse jõudes olin kõigepealt kiirelt paar hetke tädi ka ja sain imearmsat õepoega Oliveri korraks nunnutada.
Samal ajal üllatas ema meid sellega, et oli meile koju süüa toonud ning niitis sisse mõned rajad, et me tuppa pääseksime.
Sel aastal tuleb sügis teisiti.. näiteks saame kevad-suvel suurt draamat pakkunud kasvuhoonest tomateid! Meie oma kodu esimesed tomatid! Kasvuhoone oli üks asi, mida ma kaua koju ei tahtnud, aga kuna me sööme nii palju tomateid, siis eelmisel aastal hakkasin tahtma. Ja nii Herlend ta mulle valmis meisterdaski. Kümnele taimele on...ruumi piisavalt. Aga meie koduta nädalate jooksul jõudsid tomatid ka veidi rohtu kasvada:
Porgandipeenrast leidsin isegi porgandid üles. Näete või?
Ja muru seest leidsin ühe lapse:
Nii et tere kodu, armas kodu! Huh, kuidas ma igatsesin su järgi!
Taaskord sai kinnitust, et minu jaoks on reisi piir 2 nädalat. Kui see aeg sai mööda, siis tundsin, et tahan tagasi oma kindlusse. Seda ju kodu on ja olema peab. Ära käia on hea, aga veel parem, kui on koht, kuhu tahad väga tagasi.
Kui meie reisi lõpp välja arvata, siis olid väga toredad nädalat. Eriti me tõesti olime oma mõtetega reisimas, mitte ei mõelnud, kas peaks kusagile kolima hakkama. Meie kodu on siin ja selles pole tegelikult ju kunagi kahtlust olnud.
Ja Kati sõnu kasutades, siis nüüd järgmised päevad teeme oma kodule pai (niiduk-reha-lambad-umbrohi ja muud tõrjevahendid abiks)!
Mina tunnen ka, et piir on 2 nädalat. Pärast seda hakkab aeg venima, tekib apaatsus, närvilisus ja nii edasi. Ühesõnaga koduigatsus ja rahulolematus. Ma olen nüüd kahe väikese pausiga 3 kuud Soomes olnud ja tahan väga koju. Nädala pärast sõidamegi, kui Muprhy taas vahele ei sega.
VastaKustutaSee kogemus aitab mul nüüd ka meest palju paremini mõista. Mul on nii kahju, et tema peab endiselt üksinda Soome jääma, aga sedasi üleöö midagi väga muuta ka ei saa. Tagasi saakski ta tulla vaid siis, kui müüme oma kindluse, mida siin olles igatseme. Rasked valikud.
Ma oma viimases noortekas "Tähtajaline elu" kirjutasin tegelikult sama, et mingil hetkel tekib nagu piir, kus ei suuda enam uusi kogemusi vastu võtta. Ja teistpidi on ju koduigatsus hea- see näitab, et on koht, kuhu igatseda. :)
KustutaMina ka saan mehest nii paremini aru. Eks me valikuid peame kogu elu tegema ja meilgi on oma koduse kindluse ehitamine üks suur põhjus, miks Herlend Soomes on. Meil küll kodust ilmajäämine päevakorral ei ole, aga pidevalt tulb mõelda, et kui palju peame praegu tehtud jõudma ja millega on veel aega.
Oluline on iseendast ja oma perest lähtuda ja mitte kõrvalseisvat "tarkade klubi" usaldada. Nii tulevad parimad otsused.