esmaspäev, 2. november 2015

Kus on sinu surnud?

Viimasel ajal on mu noorteraamatut "Lõpupidu" pidevalt meelde tuletatud. Tänasel päeval tuletan meelde, mida ma seal siis kirjutasin. Neid mõtteid sobib illustreerima mõned päevad tagasi Mustvees pildistatud Leinav Neitsi:


"Lõpupidu", Heli Künnapas, 2011a,kirjastus Tänapäev, lk 130-132:
Raili tundis poisi sõrmede soojust oma sõrmedel. Teise käe peitis ta sügavale jope tasku põhja, sest väljas oli päris jahe.
Raili oli just trennist koju jõudnud, kui ema teatas, et talle on külaline. Roomet! Poiss kutsus ta jalutama ja nüüd olid nad juba mitu ringi Oodverele peale teinud. Hmm, sellises väikeses kohas polegi see eriti aeganõudev tegevus.
„Lähme sinna,“ ütles järsku Roomet ja näitas käega surnuaia poole.
Pimedas alevis torkas surnuaed täna eriliselt silma, sest see säras küünalde valgusest.
„Surnuaeda?“ polnud Raili kindel, kas ta sai õigesti aru. „Öösel? Pimedas?“
Tüdruk tundis, kuidas hirmuvärinad üle ta selja jooksid.
„Ei ole ju pime,“ püüdis poiss julgustada. „Pigem on see tänu küünaldele täna Oodveres kõige valgem koht.“
Tüdruk naeratas ja noogutas nõustumise märgiks.
„Aga miks seal täna nii palju küünlaid on? Veel ei ole ju jõulud,“ sattus Raili segadusse.
Poiss vaatas talle otsa püüdes aru saada, kas tüdruk teeb nalja või mitte.
„Kas sa tõesti ei tea?“
„Ei,“ kinnitas Raili.
„Täna on hingedepäev.“
„Siis me kohe kindlasti sinna ei lähe, sest see kõlab nagu päev, kui hinged ringi rändavad.“ Raili tundis äkitselt jälle õudust kõigi surnute ees.
„Tule! Ära karda,“ kutsus poiss ja Raili järgnes talle, ise samal ajal õudusest õlgu võdistades ja edasi hädaldades:
„Sa ikka tead, et seal on surnud inimesed. Kui me neid segame, siis tulevad nad meid kummitama. Lapsena me sõbrannadega ikka proovisime neid erinevaid mänge, kus sai vaime välja kutsuda ja ma mäletan, et vanemad kogu aeg hirmutasid, et me ei tohi seda teha, sest mõned vaimud võivad pärast seda siia ilma jääda ja meil järgi käima hakata. Ja öösiti ei julge ma peeglist ka mitte kunagi mööda minna, sest kunagi üks sõbranna rääkis, et kui keskööl peegli ees seisad, siis näed seal mõnda vaimu. Nii et kui nad juba peeglis ja igal pool mujal ringi jalutavad, siis surnuaed on ju vaimude kodu ja siin on neid kindlasti kohutavalt palju.“
Poiss ei teinud tüdruku hädaldamisest välja ja nad liikusid muudkui edasi. Varsti astusid nad surnuaia väravatest sisse.
„Kas sa tõesti tahad seda uskuda?“ küsis Roomet.
„Mida?“
„Et surnud inimesed on surnuaias, mädanevad selles hauas, kuhu nad pandi?“
Tüdruk jäi segaduses näoga poisile otsa vaatama.
„Kui sa tahad mulle nüüd rääkima hakata, et surnud polegi oma hauas ja sealt välja tulevad, siis see on selleks natuke vale aeg ja koht,“ vastas tüdruk järjekordselt õudusest õlgu võdistades.
„Ei, ma mõtlen, et kui sa tahad oma surnutega rääkida, siis kus nad sinu arust on? Kuidas sa nendega suhtled?“
„Oma surnutega?“ ei saanud Raili aru.
„No sinu lähedaste inimestega, kes on surnud,“ selgitas poiss.
Raili jäi mõttesse.
Nad jalutasid mööda teerada, millest mõlemale poole jäid hauad. Paljudel põles küünal. Mõnel mitu. Mõnel mitte ühtegi. Puude all eemal asuvad küünlata pimedad platsid tundusid Railile päris hirmutavad.
Peale hetkelist mõttepausi vastas tüdruk:
„Kui aus olla, siis mul polegi ühtegi lähedast ära surnud, aga ma usun, et kui inimene on hauda maetud, siis ta peaks ikka seal hauas olema. Vanavanaemade ja vanavanaisade hauad on küll siin surnuaias ja jõulude ajal viime alati koos vanematega sinna küünlaid.“
„Aga miks?“ küsis poiss edasi.
„Mis miks?“ ei saanud tüdruk aru.
„Miks te nende haudadele küünlaid viite?“
„No ma arvan, et selleks, et neid mälestada,“ pakkus Raili. „Ja kindlasti on neil seal külmas hauas vastik ja paha ja siis on ju ikka tore, kui vahel külalisi käib,“ püüdis tüdruk veidi nalja teha, sest tundus, et teema läheb juba väga tõsiseks.
Roomet muigas, pööras pea veidi viltu ja vaatas Railile mõtlikult otsa.
„Minule meeldiks küll mõelda, et see, mis meist hauda jääb, on vaid inimese keha, aga et tema vaim läheb peale surma taevasse. Ussid võivad ju siin hauas laipa järada, aga ma loodan küll, et mõtlev ja tundev osa inimesest on selleks ajaks kehast lahkunud.“
„Sa hirmutad mind. Mina küll ei taha teada, et siin praegu mingid surnud hinged ringi liiguvad,“ võdistas Raili jällegi õlgu.
„Jah, aga minu arust kõlab küll lohutavalt see mõte, et peale surma saavad hinged taevas kokku. Mitte see, et peale surma saavad maa all kokku need inimesed, kes kõrvuti on maetud.“