laupäev, 7. november 2015

Kõik lambad on täitsa lambad

Eile õhtul jooksime Herlendiga nagu lambad. Lammastega koos. Vahepeal oli naljakas ka, aga varsti enam kohe üldse mitte ei olnud.

Ehk et meie pere poiste-meeste ühistööna valminud uus lammaste aed sai valmis ning aedik ka. Lambad said eelmisel nädalal oma ussi- jms rohud ja olid nüüd valmis uude koju minema. Vanad ussid jäeti loodetavasti vanale karjamaale. Kui tuleb samasugune suvi-talv, nagu eelmisel aastal, siis ei hävi ju talvel ka mingid parasiidid. Nii jäidki loodetavasti need ikka maha.

Lambalaskmine ehk lammaste uude aeda laskmine nägi välja siis selline:

Herlend püüdis vanas laudas lambad ühekaupa kinni, Mathias valvas seal aia juures ja lasi nad välja ning Herlend jalutas lambaga uude aedikusse. Väiksemad tassis ka süles. Kuna meil on ikka veel karjas mitu kihnu maalammast, siis väiksemaid oli päris mitu.

Otsustasime tükk aega tagasi, et kihnu maalammastega lõpetame ja paneme nad müüki. Sel suvel aga ei jõudnud lambapügajate järg mitte kuidagi meieni, nii et nii nad müümata on. Aga kui kellelgi on huvi kihnlaste vastu, siis teate, et meil on päris mitu utte saadaval.

Üks nende müümise põhjus on, et lambapidamisega jätkates soovime suuremaid tõuge, et neist ka rohkem liha saaks. Kui kümme lammast olid uues aias, siis Herlend enam ei arvanud, et meie lambad väga väiksed oleksid.

Meie korjasime väiksematega samal ajal uues aedikus (mis enne oli hobuste koppel) kokku elektrikarjuse lindi, sidusime selle kokku ning panime puukuuri uusi karjatatavaid loomi ootama. Elektrikarjuse lindi korjamise ajal oli mul aga keset uut lambaaeda kogu aeg üks pisike mää-mää:

Christian (1a4) pole oma talveriiete üle üldse õnnelik, sest kui ta pikali kukub, on väga raske nendega üles saada. Konarlikul põllul ta aga kukkus pidevalt. Suur õde Maria (3a) käis teda siis aitamas. Kuna ta venda üles tõsta ei jõudnud, siis ta aitas lohutamisega:
"Noh, mis on pisike Krissuke! Kukkusid või? Pole hullu midagi!"

Maria on viimased kuud pidevalt üks suur hellus ise. Ma ei tea, kas see on seotud ta haiguse ja sellest parannemisega (loe: Maria haiguslugu Soome haiglas ) või on vanus selline, aga nii palju kallistamisi-musitamisi-paitamisi ja ilusaid sõnu pole ükski mu laps mulle varem öelnud. Pisike Christian saab vendadest kõige rohkemate helluste osaliseks, kuida ka suuremad saavad oma osa.

Jah, Maria käest saab kõige rohkem kuulda ka solvumist, protesti ja muid selliseid emotsioone, aga enamasti on nende põhjuseks see, et ta tahab olla iseseisev, ise hakkama saada, aga tal ei lasta seda teha. Karistatav initsiatiiv. Nii õpingi iga päev jätkuvalt oma tütart ja poegi tundma. Enamasti on nii, et kui midagi ära taban ja milleski neist aru hakkan saama, siis kõik muutub. Ja nii käibki elukestev õppimine.

Kui päris lambad kõik uude aedikusse jõudsid, viisin oma isehakanud määd sealt ära. Riisusime õues veel veidi lehti, kuid täitsa pimedas kippusid lapsed pidevalt ära kaduma, nii et kaua ei viitsinud. Huh, kuidas mulle ei meeldi, et päevad nii lühikesed on. Hea mõte on muidugi ka see, et maja otsas võiks ka üks õuelamp olla ja päev oleks kohe pikem.


Paari tunni pärast oli aga häda-häda: mõned lambad suutsid ennast uuest aiast läbi suruda ning tahtsid ööseks vanasse koju minna. Nii arvas Herlend, et peaksime nad uude lauta sisse saama. Hakkasime siis heausklikult ajama... aga lambad umbusklikult ei tahtnud kohe sugugi minna.

See tähendaski, et hakkasime neid siis ühekaupa püüdma. Mingil hetkel hakkasime varitsusi üles seadma- mina seisin heinapalli taga ja Herlend ajas lambad minu juurde aianurka... aga see kukkus mõne korra läbi, sest mul oli nii naljakas, kui ma heinapalli tagant nagu hunt lambakarja sööstsin... Kui ma aga ka mitu korda üle karjamaa neile järgi jooksma pidin, siis lõpuks enam väga naljakas polnudki.

Suure töö tulemusena saime neli lammast kätte. Need olid uues laudas väga rahul. Krõmpsutasid heina ja õunu ning nautisid uut hotelli täiel rinnal. Siis andsime alla- kui lambakari nagunii aru ei saa, et me ajame neid taga puhtalt vaid nende enda huvidest lähtuvalt, siis las jääb. Kuna mitmed lambad olid nüüd uues kodus käinud, siis lootsime, et ehk suudavad nad teised ka sinna meelitada.

"Lambad on ikka lambad!" oli igatahes lause, mida tol õhtul kõige rohkem kuulsin.

Ma ei teagi nüüd, kas see peaks lohutama või hirmutama?