pühapäev, 22. november 2015

Team dream kolis sisse ja ei lähegi ära

Täna hommikul kell viis seisin meie kaminata kaminatoa uksel ja tundsin hirmu- dream team kolis sisse ja tundub, et neil ei ole mitte mingit kavatsust enam ära minna. Toa põrand täis madratseid, rahvas külg-külje kõrval... no et oleks nagu laagris... või tavalises kodutute varjupaigas. Herlend tahtis meie madratsi ka sinna tassida, aga mina uskusin, et mul pole nii palju patju, et öö läbi (need paar tundi, mis oli magamiseks jäänud, enne kui lapsed ärkavad) norskajaid loopida.

Jah, meil oli Uulu laagri kasvatajate järjekordne ööistung. Nagu Eestis ööistungitele kohane, tullakse ikka oma patjade-tekkidega kohale. Nii ka meie juurde.


Paar tundi hiljem selgus õnneks, et sellel kodutute laagril on kusagil ikka kodud ka olemas ja nii läksid kõik varsti uuesti teele. Ma ei tea, kas nad kõik ka neis kodudes uksest sisse lasti, aga meie panime enda ukse ka kiiresti lukku ja läksime koos lastega lõunat magama, nii et meie juures keegi rohkem öömaja ei saanud. Praegu hakkab tunduma, et Ajjar on kaotanud oma koha meie juures ööbivate sõprade edetabeli esiotsas. Konkurents on tihe!

Vot see on aastaid olnud mu unistus- et oleks selline kodu, kus sõbrad käivad külas (mitte küll igal nädalavahetusel, aga... piisavalt paraja vahega...) ja on tore ja vahva ja ruumi jätkub kõigile. Seda tänane õhtu ka näitas, et ruumi meil on. Meie neli nublut olid täna kõik kodus ja said meie kohtumisest osa. Lastele väga meeldis. Eriti see, et laual oli krõpse ja coca-colat, mida me tavaliselt ei osta. Kõige rohkem aga loomulikult see, et meie külalised olid samal ajal ka nende külalised, kellega nad hästi läbi saavad.

Muud mõttevahetused meeldisid lastele ka. Näiteks see, et Kristjan aitas Christianil korduvalt raamatut lugeda, sest kui raamat on läbiloetud ja kinni pandud, siis tuleb magama minna. Nii on mõistlik raamatut otsast lõpuni ja lõpust otsani pidevalt lehitseda... niii... ei ... pea... magama... minema... (see, et ühes ruumis on kolm inimest, kes reageerivad nimele Kristjan (isegi kui seda kirjutatakse Christian), on omaette teema).

Vahepeal võeti arvele, et meie lapsed tulid kapist välja:


Kasper nentis oma aastate pikkuse Kruusmanni-laste kogemuse pealt, et meie lapsed on pommikindlad... terasest... või mingi siuke väljend oli. Et lapsed liiguvad-ronivad-tegutsevad ise, käivad iga ilmaga väljas jms. Kuna ta ei küsinud, vaid juba tegelikult teadis vastust nagunii, siis lõppes see vestlus kiiresti.

Hommikul sai Mathiase ilmastikukindluse testi osaliseks õue minev Maarika. Mathias käskis tal järgi vaadata, kui külm õues on. Maarika ei teadnud, kuidas seda teha.
"Hingad korraga palju õhku sisse... vot nii (näitab ette!) ja siis saadki aru, kui külm on!" seletas meie nädala pärast seitsmeseks saav pojake elutargalt. Noh- ja kuidas sa Maarika siiani külma oled kontrollinud?

Hommikul olime Herlendiga enamuses kaminata kaminatoas magavate dream team´i liikmete üle väga õnnelikud. Kuna meil oli see tuba pikalt kasutuses kolitoana, kus enamasti hoidsime laste eest äraviidud mänguasju (ei, meie lapsed pole mänguasjadeta, vaid kui lastetoas enam liikuma ei mahu, siis veame kottide kaupa mänguasju minema.... ja tuba on ikka täis), siis lapsed seal käia ei tohtinud. Nii kui uks paotus, siis suutsid nad iga kord kümme mänguasja jälle tuppa smuugeldada, kuigi vajadust selle järgi polnud. Seda traditsiooni ära kasutades saime meie täna peaaegu kella 9ni magada, sest meie toas polnud ühtegi last.
"Lähme hästi tasakesi" hiilisid lapsed kaminata kaminatuppa... ja hakkasid kapi nurgale jäetud krõpsupakist väheste krõbisevate häälte saatel krõpse sööma. Veronika ei jõudnud ära rõõmustada... nii et ta pärast siis väga ei rõõmustanudki rohkem.


Sirgete ridadega pildiks masse kogudes teatas Mathias Kasperi kõrval diivani seljatoele ronides, et ta on kõige pikem.
"Sa oled kõige kõrgem," purustas Kasper lapse maailma karmi tõega sellest, mis vahe on kõige kõrgemal ja kõige pikemal. Kui kehtib see väide, et inimese pikkust saab ennustada nii, et tema 2-aastase pikkuse korrutad kahega, siis saab Mathiase pikkuseks tulevikus umbes 185 cm, nii et tegelikult peaks ta harjuma mõttega, et "kõige pikem" ei ole teda iseloomustav väljend.

Et päevaplaan ilusti täidetud saaks, mängisime mänge ka. Mathias küll arvas, et me peaks lipumängu mängima (Uulu laagri klassika, milleks on vaja suurt pindala õueala), kuid me leppisime varuvariandiga. Selgitasime välja, et me oleme väga üksluised ja ettearvatavad inimesed. Nimelt tõmbas igaüks karbist endale meie seast ühe nime, keda tuli pantomiimiga järgi teha. Ülejäänud siis arvasid. Kõige pikem vaikvehkimine kestis vist 10 sekundit. Mõni ei pidanud aga midagi tegema ja juba arvati ära, keda järgi tehti. Vot nii ettearvatavad oleme. Või lihtsalt kaua koos teeninud.

Fakt on see, et teenime veel! Mulle seati riikliku tähtsusega ülesandeks Uulu laager 2016 toimimise eest vastutada. Pea ja kõik muu vajalik kästi ka pakule panna. Teen seda! Luban, et nii palju, kui see minust ja mu dream team´ist oleneb, kohtume eesootaval suvel Uulus!