esmaspäev, 9. november 2015

Loe esimesena Kati Saara Vatmanni raamatut "Täisring"

Viimaseid päevi saab Kati Saara Vatmanni uut raamatut "Täisring- indiaanlane mõisavalitsejaks" Hooandjas ette tellida. Vaid 10€ eest saab omandada pileti järgmise aasta algul toimuvatele etendustele või 20€ eest ilmuva raamatu. Kirjanik Kati Saara Vatmanni (end. Murutari) saad loomise loo rääkimiseks külla kutsuda aga 100€ eest. Ülejäänud kingivalikuga saad tutvuda siin!

Ettetellimise mõte on koguda raha raamatu trükkimiseks. Nii aitab iga ettetellitud teos või teatripilet või muu kingitus kaasa raamatu sünnile. Hooandja süsteemi ei tasu karta- kui sa ei taha, et sind toetajate nimekirjas näidataks, siis see on ka võimalik.

Siin aga näidiseks üks seni avaldamata lõik Kati Saara Vatmanni uuest teosest:

„21.sajandi inimest pole tegevuseta justkui olemaski,“ nentis Indiaanlane. „Valgel inimesel on tunne, et kui tema pidevalt ei tee midagi, siis teda olemas polegi. Valge inimene nakatab selle tundega kõiki teisi rasse ka – kogu inimkond on tegutsemise maanias – ja suurem osa tegutsemisi võiksid olemata olla.“

Ootoot!
„Minu tegutsemised peavad olema!“ jonnis Mõisahärra endiselt nõiamoori mängides. „Projekte kirjutan. Et mõisale uus katus saada. Koosolekutel käin. Et meid ära ei unustataks. Koolitustel osalen. Et ma kvalifitseeruksin. Külalisi võtan vastu. Et... Giid saaks neid vastu võtta.“

Mõisahärra laskis kuuldavale sõjahüüu.
Indiaanlane vastas sordiinialuse huilgega.

„Kui sa pead silmas midagi füüsilist ja asist, siis tervis ei luba mul muru niita – astma! - ega puid lõhkuda – radikuliit,“ uskus Mõisahärra ise ka, mida räägib.
Peaaegu.

„Sel juhul pole sul vaja mitte mõisavalitsejat, vaid teaduslik-tehnilist progressi. Osta traktor ja halumasin siis ometi,“ soovitas Indiaanlane.

„Millise raha eest? Mul ei õnnestuks ühelegi fondile ega asutusele selgeks teha, et need riistad end siin tasa teeniksid või aastaringselt õigustaksid,“ püüdis Mõisahärra head tuju säilitada.

Kitsukest-madalakest argipäeva polnud üldsegi meeldiv meenutada...

„Hakka siis nende apastraatidega ometi teenust pakkuma!“ soovitas Indiaanlane loogiliselt.
Loogika siin ei töötanud.

„Eeskirjad ei luba. Riigimõis kui kultuuriasutus on muuseum, mitte murutraktori ega puulõhkumismasinaga teenuse osutaja. Ei tohi.“

„Ebaloogiline.“

„Isegi iidsed legendid on loogilisemad ja lootusrikkamad kui tänased Brüsseli ja Tallinna võimukoridoride direktiivid,“ nõustus peremees. „Siin lähedal mäe peal on muide legendi järgi Punahärra rahapada.“

„Millise mäe? Teil pole ju mägesid,“ ei pidanud Indiaanlane vajalikuks kohatult viisakas olla.
„Eestlased lepivad piskuga. Künkaid nimetame mägedeks – ja neist kõrgeima otsas siin lähedal on Punahärra rahapada,“ ei lasknud Indiaanlane tujul langeda.

„Miks sa seda siis ära ei too, kui tead, kus ta on?“ imestas Indiaanlane.

Ega rahapada mõni pank ole. Ja sedagi pole mõistlik röövida...

„Selle olevat kuradid valvama pandud,“ väitis Mõisahärra tõsimeeli.
Päriselt ka. Tunduski uskuvat!

„Raha ongi saatanast. Ära usu neid lollide hirmutamiseks mõeldud kollijutte – see on ullikeste lõks,“ manitses Indiaanlane.

Mitte ainult ullikesed ei sattunud lõksu.

„Ma olengi tegelikult oma ahtas maailmas lõksus,“ tunnistas Mõisahärra.

Pärast vabastavat mänglemist võis aus olla.

„Kuhu läheksid, kui saaksid?“ küsis Indiaanlane, kes oli läinud, kui oli saanud.
Siia, kus oli Mõisahärra. Kes võinuks ju ka minna. Kuhugi.

„Ei tea.“

„Kummaline lugu. Oleme sinuga nii erinevad. Ja nii sarnased. Me mõlemad oleme ja ei ole ka kohale jõudnud,“ imestas Indiaanlane.


Selleks, et edasi lugeda, telli endale "Täisring" Hooandja lehelt kohe täna!


Raamatu trükkimist rahastatakse juhul, kui järgmiste päevade jooksul saadakse kogu summa kokku. Seega on iga ost oluline. Kui aga raha kokku ei saada, saad oma raha tagasi, nii et raha kaotsi ei lähe. Seda ei pea kartma!