pühapäev, 15. november 2015

Mu süda jääb alati sinuga...

Täna kirjutasin jälle ühe luuletuse. Päris pika. Ega ma väga tihti neid ei kirjuta. Varem kirjutasin enda jaoks rohkem, aga nüüd, kui muudkui avaldan ka seda, mida loon, siis nüüd ei taha teha asju, millest ma ei jaga. Luuletamise teooriat ma ei jaga. Mul läheb sinna vaid tunne. Tänane tunne läks tänasesse luuletusse.

Jagan teiega aga luuletust-laulusõnu, mis on kirjas ka minu viimase noorteraamatu "Tähtajaline elu" lõpus.

Need sõnad kirjutasin umbes 13 aastat tagasi USAs olles. Kuna mina läksin aastaks ära nii, et süda oli täis... armumist, siis sai ka lugu selline:

Alati sinuga


1.Mäletad sa seda päeva, kui mul minna lubasid
Su ainsaks sooviks oli vaid, et kunagi tagasi tuleksin
Nüüd siin kaugel suures linnas sind unustanud pole ma
Ja loodan, et lubaduse kunagi täita saan.

2.Hääletult sa lasid mul minna, ei kuulnud sõnu, et siia jääks
Siiski su silmist lugesin välja, et just nii ütleksid, kui saaks
Suurlinna tulede kutset ei suutnud tookord ma vältida
Kuid siiski kõigest rohkem sind ainult armastan.

Refrään: Sinu kõrval tahaksin kogu elu elada
Kuid ainus mida hetkel lubada saan, et kord tagasi saabun ma
Kui ka juhtub, et ei kohtu, rohkem teineteist ei näe
Soovin, et meeles peaksid, mu süda jääb alati sinuga.

3.Sahtlist sinu pildi leian ja seda nukralt vaatama jään
Oma südames sind alati hoian ning tihti öösiti unes näen
Ootan päeva, mil mind jälle hoiad, kui mu ümber su kaitsvad käed
Ning saaksin olla sinuga koos, kui algab uus päev.

Refrään: Sinu kõrval...

Bridge: Ja kui meid saatus veel kokku peaks viima
Siis ära kunagi lase mul minna
Las homne päev leiab käsikäes seismas meid sadama kail
Ära saatmas eelmist päeva, mis lühik`seks jäi.


Sellele loole olen ise tegelikult ka viisi teinud ning mulle meeldib väga seda klaveril mängida. Kui kuulete mind kusagil klaveri taha sattunult mängimas, siis enamasti on just see lugu, mida mängin.