esmaspäev, 16. november 2015

Miks ma ei muuda oma FB profiilipilti Prantsusmaa toetuseks?

Tänaseks on mu FB täitsa sini-valge-punase-kirju. Paar päeva tagasi rääkisin veidi juba sellest, et Ma olen mures sinu, minu, meie pärast! Tänaseks oleme jõudnud juba selleni, et avalikult käivad vaidlused, kas õigemad on need inimesed, kelle profiilipilt on muudetud või mitte.

Nii põhjendangi nüüd, miks mina ei muuda oma profiilipilti selliseks, nagu väidetavalt on neil, kes tunnevad kaasa Prantsusmaal toimuvale? Olgu kohe öeldud, et ma ei halvusta neid, kes seda teevad. Lihtsalt põhjendan, miks mina nii ei tee.

Üks põhjus on see, et nagu kirjutati ühes teises FBs liikuvas postituses- miks ei räägita samasugustest terrorirünnakutest, mis toimuvad riikides, mis meie jaoks on kaugemal? Surevad ju samuti süütud inimesed.

Pariisis toimuv on vaid üks asi. Üks kurb juhtum kõige selle seas, mis maailmas pidevalt toimub.

Usk määrab paljugi! Usu pärast tehakse uskumatuid asju.

Mina usun sellesse, et halba jagada on halb mõte. See, millele oma tähelepanu pöörad, paljuneb. Nii ei taha ma näha oma FB seinal, ega mujal ainult halba. See ei ole sama, mis ignoreerimine. See ei ole roosade prillidega ringikäimine. See on keskendumine sellele, mida tahan siia maailma juurde- heale!

Mind on mõne sõbra poolt aegajalt süüdistatud, et miks ma nii positiivne olen ja halbu asju oma elus välja ei näita. See ongi sama- keskendumine olulisele! Heale! Sellele, mille paljunemisega ma olen nõus. Tähelepanutus tapab paljud kurjad üritused. Jah, ignoreerimine võib kurjust algul ärgitada hullemal viisil tähelepanu püüdma, kuid paljud halvad asjad juhtuvad sellepärast, et eelmistele nii palju tähelepanu on juhitud (sellest tulevad mõisted "kedagi-tegema", nt koolitulistamised saavad ühise tegija nime selle järgi, keda väidetavalt jäljendatakse, süütamised jms). Kui ma saan konkreetselt aidata, siis teen seda, aga jagada lihtsalt sellepärast, et kõik teaksid, mis juhtus... kõik teavad nagunii!

Vältisin pikalt pagulaste teemal otsesemalt sõna võtmast. Ei taha sellest siiani väga palju rääkida, sest teema on keeruline. Ma saan kõigist erinevatest seisukohtadest aru. Kõigil on õigus... ja samas ka pole. Loos on nii palju erinevaid osapooli ja detaile, mida enamus meist ei tea. Nii ei saa meil ka olla õigeid vastuseid ja seisukohti. Aga kes on need, kellel on õiged vastused?

Eesti riigis oleme jõudnud olukorda, kus need, kellel eeldatavasti võiks sellistel poliitilistel teemadel olla kõige rohkem infot ja seega ka võimekus teha tarku otsuseid, neid me juba ammu ei usalda. Nii teevadki poliitikat ja suunavad meelsust inimesed, kellel on puudulik info. FBs ja päris elus kaklevad omavahel inimesed, kellel pole piisavalt teadmisi, et õiglasi otsuseid teha... sest piisavat infot omavatel inimestel on omad huvid mängus ja neid me ei usalda. Sellest saime juba varem aru.

Tulemus on aga, et me omavahel levitame seda, mida väidame tegevat teisi- kurjust, kadedust, viha. Viimastel aastatel jagunevad eestlased omavahel pidevalt. Ikka leitakse mingi teema, kus sõber läheb sõbra vastu, vend läheb venna vastu (õdede vahel valitseb samal ajal nagunii õelus, seega...) jne.

Armsad inimesed- milleks????????

Kas meil tõesti teineteist enam vaja ei ole?

Jah, ma saan aru, et maailmas juhtuvad hirmsad asjad. Ma tunnen Pariisi juhtumiga seotud inimestele kaasa. Aga milleks seda paljundada? Milleks minna oma lähedastega riidu sellepärast, mis toimub kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel? Kakelda omavahel asjade pärast, mille kohta meil on vaid meedia kaudu saadud moonutatud info- milleks?

Kuidas saab öelda, et üks inimene arvab kaugustes toimuvast õigemini kui teine, kui kummalgi ei ole tegelikult piisavat infot ning seega võimalust õiglast otsust teha?

Ma saan aru neist, kes näitavad FB profiilipildi muutmisega oma toetust prantslastele. Kui see aga jääb ainsaks teoks, millega saab öelda, et "ma ju toetasin!", siis ei saa ma sellest aru. Nagu hiljuti ringelnud jää-ämbri-väljakutse vms- kõigil on hästi lõbus ja tore, aga asja mõte kaob lõpuks ära. Sellise teo tulemus ei saa olla kergendustunne, et "mina tegin kõik, mis minust olenes!" Ma ei taha endale seda petlikku kergendustunnet, kui ma tean, et sellest tegelikult pole mingit abi. See ei too lahkunuid tagasi ja kuna mul pole Prantsusmaal ühtegi tuttavat, siis ei jõua see mitte kuidagi ka abivajajateni. Ja mis abi annakski see, mis värvi on mu profiilipilt?

Ma ei saa oma FB profiilipilti muuta korraga kõigiks neiks värvideks, mida oleks vaja. Ma ei saa ühte hirmsat maailmas (mis tähendab kogu maailma...meie oma kodu samuti!) toimunud juhtumit eelistada teisele. Miks peaks? Ebaõiglus on ebaõiglus.

Kogu oma jutuga ei taha ma öelda, et peaks ignoreerima. Kurb on kuulata inimesi, keda ei huvita mitte miski, kes ei julge hoolida millestki, ega kellestki. Need inimesed ei hooli ka iseendast, sest armastada julgevad vaid need, kes ennast armastavad ja tunnevad, kes tunnevad ennast oma elus turvaliselt.

Nii on iseendast mittehoolimine ohuks kogu maailmale. Kui meil koguneb kriitiline hulk inimesi, kes endast ei hooli, siis on meil see kriitiline hulk inimesi, keda ka väljaspool teda ennast toimuv ei huvita. Ja katsu sa mõne sellisega maailmas toimuvast rääkida- vankumatule seisukohale alla jääd igal juhul! Kinnisideedega inimesed on minu jaoks siinses muutuvas maailmas väga ohtlikud. Teise poolt räägitud tõeteri aga saavad ka vastu võtta vaid need inimesed, kes tunnevad ennast piisavalt kindlalt, nii et teise inimese õiguse tunnistamine ei purusta nende maailma.

Mida ma saan teha?
Ma saan ise iga päev olla parem inimene.

Ma saan ennast hoida ja armastada, nii et ma ei lubaks endale liiga teha.

Ma saan olla tugev ja ensekindel, nii et suudaksin tunnistada, kui kellelgi on mõnel teemal minust õigem ja täielikum seisukoht.

Ma saan hoida häid suhteid oma lähedastega.

Ma saan pöörata tähelepanu inimestele, keda ma tunnen ja kellel on seda vaja.

Ma saan armastada kalleid inimesi enda elus ja seda välja näidata.

Ma saan hoolida sellest, mis toimub minu tegevusraadiuses (peres, külas, vallas, riigis)ja sellele reageerida.

Ma saan muuta seda, mida ma saan muuta! Isegi kui see tähendab, et pean oma mugavustsoonist välja tulema ja tegema tüütuid või kummalisi asju.

Ma saan vastu astuda ebaõiglusele siin ja nüüd, mitte mugavalt mööda astuda, et "las keegi teine lahendab!"

Ma saan olla seal, kus minust midagi sõltub. Tean, et kusagil on inimesed, kes on veendunud, et "minust ei sõltu midagi!" Mina nende hulka ei kuulu. Mina tean, et ma saan midagi paremaks muuta. Nii olengi seal, kus ma seda teha saan. Ma ei raiska ennast, oma emotsioone ja tundeid sinna, kus mind vaja ei ole, kus mu olemasolu midagi ei muuda. See pole egotsemine, ega püüe teha asju, millele jääks mu nimesilt külge. See on arusaam, et mul on vaid piiratud hulk aega, energiat ja muid ressursse. Nii tahan neid kasutada sinna, kus nende kasutamine loeb. Kui oma aeg ja energia panna sinna, kus seda ei soovita ja kus sellest mingit kasu pole, siis see on raiskamine, sest kusagil mujal on seda vaja!


Usun, et kui me kõik muudaks seda, mida saame ja hooliks piisavalt, siis oleks meie maailm jälle sammukese võrra parem paik! Meie kõigi jaoks!