laupäev, 28. november 2015

Elu nagu multifilmis

Tänane päev on täitsa kindlalt nagu multifilmist. Ei, mitte mingist seiklusmultikast, vaid ikka klassikalisest "Siil udus".

Hommikul avastasid minu kõrvad, et on vaja huugama hakata ja siiani järgi pole jätnud. See on sama, nagu pesumasin töötaks kõrva ääres. Kontrollisin! Seisin pesumasina kõrval ja huugamist ei kuulnud. Või pesumasinat ei kuulnud. Selles mõttes, et huugamine peas ja pesumasina hääl ühinesid üheks, nii et ma ei teinud enam vahet, kumba ma kuulsin.

See on üks põhjus, miks eile sai teha hulljulge otsus ning vanima pisipoja Mathiase sünnipäev järgmiseks nädalavahetuseks edasi lükatud. Mathias ja Joosep ise on küll veel terved, aga Maria ja Christian mitte. Kui varem pole ma sellest suurt numbrit teinud, siis nüüd otsustasin ka enda lapsi pisikute eest kaitsta.

Nii ei jõudnud ma täna Järva-Jaani, kus ma väga-väga tahtsin olla. Eile autoga Tallinnast kodu poole sõites tundsin juba, et pole enam sõiduvõimeline. Nii oleks tänane sõit ka ohtlik olnud. Eriti kuna ravimiseks pole veel eriti aega olnud. Peale selle oli mu lastel mind täna kodus vaja.

Panin lapsed lõuna ajal magama ja läksin ise Mathiasele homseks lilli, torti, küünalt ja kingituse pakkepaberit ostma. Sain komplimendi osaliseks:
"Sa näed täitsa haige välja!"
Ahaa... see on hea. Sest siis on õigustatud, et ma tunnen ennast nii, nagu tunnen. Mul on kalduvus haigustele ja vingumistele tähelepanu mitte pöörata. Enda omadele eriti mitte. Sest ma saan ju alati hakkama. Hea ongi, et saan. Selgitasin, et olen nädal aega tegelikult juba tõbine olnud ja et huugavate kõrvadega on väga raske olla.
"Huugamine võib tulla pingest."
Eee... jah. Aga mul pole varem sellist kogemust, nii et tegelikult ei oska ma selle teadmisega midagi peale hakata.

"Mis sa endaga teinud oled siis?" tuli küsimus mu ravimeetodite kohta.
Eee... jäin mõtlema. Ma tean, mida ma sel nädalal laste ravimiseks olen teinud, mida ostnud ja mida Herlendil lasknud teha. Aga endale? Paaril hommikul magasin. Ja paar korda käisin Tallinnas- erakonna asju ajamas ja tööintervjuul. Sõidutasin lapsi trenni. Kirjutasin valmis 1/4 raamatust "Tähtajaline elu" 2.osa. Korraldasin minu ja Kati raamatute müügi jõulukampaaniat. Tegin kokkuleppeid perelugude raamatu autorite ja sponsoritega. Trükkisin sisse ja saatsin ära Mathiase loo "Tähekese" jubejuttude konkursile.

Seda kõike tegingi.
"Meega teed ja sidrunit? Pärnaõieteed?" jätkus küsimus.
"Aaaa," tuli mul meelde. "Sidruniga vett jõun küll. Seda teen ma alati." Vähemalt siis, kui lapsed sidrunit käest ära ei söö, nagu nad eelviimase sidruniga tegid. Aga mis mul saakski selle vastu olla. Tuleb lihtsalt veel rohkem sidrunit osta. Lastele ostsin c-vitamiini jooki ka, aga see ununes ära, et ma võin ju seda ise ka juua.

Mett praegu ei söö, sest viimase meepurgi viskas Christian vastu maad ja see pragunes. Ma küll sõin sealt veidi mett ka, aga kui ma purgi külje vastu oma sõrme mõnusalt lõhki tõmbasin (täiesti planeerimatult), sai sellest purgi surmaotsus. Muidugi ma oleks võinud ju täna sealt samast lillepoest ka mett osta, aga selle peale tulin alles siis, kui olin juba poolel teel koju. Kiire-kiire ju, sest lapsed ärkavad!

Pärnaõietee olin ka täitsa unustanud. Kuna meie koduste pärnade õitsemise ajal kükitasime me seekord Soomes, siis ostsin apteegist koju mitu pakki pärnaõisi. Lastele. Nädala jooksul ei tulnud selle peale, et ma võiks enda eest ka nendega hoolitseda.

Nüüd lähen ja teen seda. Üldse hakkan aru saama, et täitsa tark on enda eest hoolitseda. Teistele räägin küll, et keegi ei saa anda, kui temas pole midagi anda ja enda eest tuleb esmalt hoolitseda. Aeg on taas endale sama meelde tuletada. Tuleb aru saada ja tunnistada, kui oled sattunud olukorda, kus sinust enam midagi ei sõltu ja liikuda sinna, kust sinust midagi sõltub. Teha asju, kus sinu olemasolu on vajalik. Ja nii lihtne ongi.

Nii et... pärnaõietee!

Vaatame, kas siil udus kaob lõpuks!