laupäev, 14. november 2015

Ma olen mures- sinu, minu, meie pärast

Ma olen Pariisis toimunust vaid kuulnud. Ühtegi uudist pole lahti teinud. Ei tunne vajadust vaadata pidevalt täienevat fotoalbumit lõhkikistud kehadega või nutvate inimestega fotodest. See oleks vaid samasugune ülevaade võõrastest kurbadest inimestest, nagu iga teine. Selliste fotode puhul pole ju oluline, kas laibad ja leinajad on tekkinud tänu terrorirünnakule, lennukatastroofile, lumelaviinile, tornaadole, põlengule...

Vahet pole, kas surijaid on 1, 100, 1000 või 10 000... ühtmoodi hoomamatuks jääb see nagunii. Nii pole ma kunagi aru saanud, kuidas ainult ühe surnuga liiklusõnnetus on hästi lõppenud ja 5 surnuga lõppenu väga halvasti? Kui on juba üks laip, siis on täpselt samamoodi väga halvasti!


Eile öösel kell 2 istusime ühe sõbraga tanklas mu autos ja sõime hamburgerit. Panime paika kogu maailma ja oma elud. Kahjuks oli aga suurim arusaamine, et on palju asju, mis ei ole paigas. Enne seda seisime ühe teise toreda inimesega tükk aega töökoja ees vihmas ja tõdesime sama:

meie ümber on nii palju seda, mis meist ei sõltu. Ükskõik, kui palju üritada, ei vastuta me tulemuse eest ikka. Näiteks autoga välja minnes võid olla nii hea autojuht, kui tahes, aga piisab ühest liiklusesse sukeldunud jobust, kes istub autorooli purjus peaga või üleväsinult ja mitte keegi meist ei tule samuti õnnelikult koju tagasi. Sellega riskime iga päev. Korduvalt.

Selle kõige taustal ei ole mina mures kõigi surnute, ega võõraste leinajate pärast. Tunnistan, ma ei mõtle neile. Võõraste asjade pärast muretsemine juhul, kui sa nagunii midagi teha ei saa, pidavat olema viis enda elust põgeneda. Ma mõistan nende leina, aga ma ei võta seda enda sisse, enda omaks, sest ma ei saa nagu nii sellega praegu midagi teha.

Mina muretsen meie pärast- minu, sinu= meie pärast!

Kõige selle taustal, mis maailmas toimub, on meil aega omavahel kakelda-vaielda-halvustada-kritiseerida-tujutseda-põikpäised olla!!! Meil on jultumust surnuks lugeda elavaid inimesi enda kõrval, sest üks ütles teisele midagi halvasti... Täiskasvanud inimesed muretsevad oma ego pärast, et "kui mina vabandama lähen, siis tundun nõrk!" Ausalt- hauas näeme kõik ühtemoodi välja- need, kes on olnud tugevad ja ennast nö alandanud vabandamisega, jätnud teisele õiguse ja ka need, kes on lõpuni oma kinnisideed kaitsma jäänud ja sellega kõik muud sidemed lõhkunud.

Jah, me ei pea teineteist lõpuni mõista, vaid teineteisega leppima... mingi piirini. Samas ei pea me ju ka vägisi püüdma suhelda inimestega, kelle puhul on igati selge, et suhtlus on ühepoolne. Igaühel meist on inimesi, kellega suheldes lihtsalt lõpetad lennult tema lauseid. Minu ellu on selliseid viimasel ajal kerkinud, nagu seeni pärast vihma. Samas on ka neid inimesi, kellega teoreetiliselt olete parimad sõbrad, aga no kõik arusaamised ja teemad lähevad lahku, mitte milleski ühist teed ei leita.

Ma olen seda ka varem öelnud- mõned inimesed ei peaks tõesti kunagi lapsi saama, kui ei suudeta eelmiste põlvkondade vigadest midagigi õppida. Kõik me teeme vigu, aga oma tegusid põhjendada sellega, et "aga kõik mu esivanemad on nii teinud!" on lollus! Olen ise ka korduvalt mõelnud, et loomulikult oleks maailmas lihtsam elada, kui mul lapsi ei oleks. Siis oleks mul rohkem suva sellest, mis kogu sellest asjast edasi saab ja välja tuleb. Üksi oleks lihtsam kõigest siinsest välja astuda. Aga nüüd ei ole! Nüüd hoopis on tänu lastele mul inimesed, kelle juures on alati hea peidus olla kõige muu toimuva eest- mu lapsed!


Tunnen, et praegu olen kuidagi eriti sattunud kõigi keeriste keskele, kus mitte keegi mitte kedagi ei mõista. Ja siis tekibki tunne, et isegi, kui kõik need inimesed teineteist mõistma hakkavad, mis siis edasi saab? Sest ega tegelikult pole ka midagi sellest, kui keegi kellegagi ei suhtle ning kõik võitlevad. Ongi põnevam. Kes ütles, et on ka mõistlikumaid viise oma elu veetmiseks?



Kunagi kooli ajal osalesin Silvia Rannamaa "Kadri. Kasuema" teemal tehtud näidendis. Minu tegelane luges Ellen Niidu surematut luuletust "Ma arvasin". See on väga aktuaalne ka tänasel päeval. Või kuidas sulle tundub?

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata

Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.