reede, 6. november 2015

Staarblogijate kummaline ajastu

Olen viimastel päevadel püüdnud staarblogijate staatusele pihta saada. Sellele mõistele olen varemgi mõelnud. Mingil hetkel jagati mingeid blogijate auhindu (see oli minu teada enne, kui ma selle blogiga alustasin, nii et ei kiunu ma siin sellepärast, et mina sellest jagamisest kuidagi osa ei saanud), erinevate teemade juurde hakkasid ilmuma arvamused, et "staarblogija... arvas". See on minu jaoks sama, nagu Kroonikas on pildiallkirjadeks inimese nime juures ka amet ja mõnel on selleks seltskonnadaam.

Möh??? Et inimese amet on seltskonnas daam olla?

Üks viimaseid asju oli see, et minu blogisse hakkasid jõudma suured hulgad lugejaid Perekoolist. Tuli välja, et seal oli mingi postitus blogija Mallukast ja keegi oli seal minu blogi maininud. Lugesin seda veidi. Mitte mingit teemat nagu polnudki, aga see oli mingil perioodil üks populaarsemaid kohti, kust inimesed minu blogisse jõudsid.

See kinnitas küsimust: kust saavad inimesed oma lugemissoovitused ja kuidas blogidesse jõuavad?

Olen nüüd neid nö staarblogisid järjest lugenud ja... paljudes ongi kuidagi selline läbimõeldud PR jutt, millega ei öelda tegelikult midagi. Siis ei ole üllatus lehe servast ka avastada, et blogijal ongi PR-firma, mille teenuseid ta samal ajal müüb.

Ma ei ole ise eriti mingeid blogisid jälgida suutnud, ma ei jõua pidevalt telekat vaadata, et kõige seal toimuvaga kursis olla jne. Nii ma äkki elangi mingis teises inforuumis, sest neist blogidest jääb mulje, et kõik on näinud samu eilseid saateid, lugenud samu tänaseid postitusi, testinud samu tooteid, vaatanud samu live chat´e... Kust see aeg? Ja kaua jätkub huvi, kui jutt on kuidagi nagu üks ja sama.

Rääkimata sellest, et enamus neid nö staarblogisid on nii kõvasti reklaami täis, et lugeda on väga raske. Kogu aeg sõidab külje pealt mõni reklaam sisse. Paned ühe kinni ja juba hiilib järgmine.

Jah, minugi blogis ilmuvad varsti esimesed nö tootepostitused kogemustest, mis ma olen saanud mõne toote või teenusega. Rääkimata sellest, et näiteks loetud raamatute (toodete!) kohta olen täitsa eraldi blogi teinud- Mida Heli luges. Aga need annavad lugejale vabaduse see reklaam lahti teha või mitte. Küljelt pidevalt sissehiiliv reklaam väsitab ja mina küll ei jõuaks selliseid blogisid pidevalt lugeda. Nii võin kinnitada, et oma blogi eluruumi ma niiviisi kunagi maha ei müü ja reklaam hakkab olema eraldi postitustena, mida võib siis soovi korral avada või mitte.

Arusaadav on ka see, et kui aastaid blogi pidada, siis äkki tõesti polegi midagi enam rääkida. Seda mitmed blogijad ka ise kirjutasid. Seda enam on kummaline, et lugejad hordidena käivad lugemas korduvaid postitusi sellest, kuidas enam pole midagi blogida.

Ma siin jätkan oma uurimustööd "Tunne Eesti (staar)blogimaastikku!" ja olen valmis selleks, kuidas nüüd paljud ei saa aru, kuidas ma nii arusaamatu olen.

Aga seletage- milleks käia pidevalt lugemas blogi, kus viimased postitused räägivad sellest, kuidas millestki rääkida ei ole? Kas see on nagu raamatutega, et mõnda blogijat peavad kõik armastama, sest kõik ju teevad seda ja kui sa aru ei saa, siis on asi sinus endas ja on targem pigem vait olla?