"Emme, seekord sa ei söö kõike üksi ära!"

Nagu igal neljapäeval, käisime täna Mathiasega linnas tantsutrennis. Tema käis trennis ja mina veetsin sel ajal aega. Väiksemad said kõik Herlendiga koju jääda.

Pärast trenni läksime toidupoodi ka. Nagu ikka, kui linnas käime.

"Emme, seekord sa ei söö kõike üksi ära!" teatas 10 päeva pärast 7-aastaseks saav pojake kõlavalt üle poe, kui jälle lõhet kärusse tõstsin.

Eee... ei osanudki nagu kohe reageerida! Märkus ju õige! Mul oli vahepeal ilus periood, kus lapsed keeldusid kala söömast. Siis ostsingi täpselt sellist kala, nagu mulle meeldis ja sõin täpselt siis, kui tahtsin.

Muidu on meil aga reegel, et kõigiga jagatakse. Nii olen ma alati hädas kui ise või lastega käin kohtades, kus igaüks on harjunud omas nurgas nosima seda, mida ise ostis. Meil pole sellist kommet kunagi olnud. Kui ise sööd, jagad ka teistega. Eriti kummaline oli üks paari kuu tagune olukord, kus mind ennast kohal ei olnud, aga üks laps istus meie omade ees ja sõi üksi krõpse. Mina ei saanud pärast aru, miks minu omad nõuavad, et lähme poodi krõpse ostma. Nemad kohapeal ka ei seletanud. Pärast tuligi välja, et nad olid pikalt pealt vaadanud, kuidas üks laps nende ees ENDA krõpse sõi, sest tema need ju ise ostis...

Meie peres on selline käitumine alati võõras olnud. Lapsena ei saanud ma aru, kui üks sõbranna ütles, et peab ruttu koju minema, sest neile toodi torti, aga kui ta kohe ei lähe, siis sööb vend kõik ära. Kuna mul on 2 õde, siis oma lapsepõlvest mäletan pidevat asjade kolmeks tegemist (paarisarv lapsi on selles mõttes lihtsam). Ja nii oligi! Võrdsus mitte sellepärast, et kõik hirmus kadedas oleksid teineteise pärast, vaid sellepärast, et teineteisest hoolitakse ja seega on see loogiline.

Nii tundsingi, et laste kategooriline kalast keeldumine tegi mu elu lihtsamaks. Ma võisin rahulikult nende ees oma kala ära süüa ja ei pidanud seda 5 inimese jaoks ostma ning mitte keegi ei vingunud. Ja kui ka ostsin 5 inimese jaoks, siis sain ikka pärast kõik ära süüa. Kala võiks ma vist lõputult süüa...

No ja asi pole ju selles, kas ja kui palju kala süüa, vaid selles, et mina magasin maha, millal meie peres mängulaud testpidi pöördus. Mis hetkest lapsed jälle kala söövad ning hakkasid arvama, nagu mina sööks nende eest salaja kala ära?

Ilmselt on see aga nüüdseks juhtunud ja nüüd saab jälle kogu pere kala.

Täna andsin lõpuks järgi ka Mathiase ammusele unistusele- ostsin talle sinihallitusjuustu. Pojake oli nii õnnelik, et teavitas sellest õnnelikult ka kassapidajat. Viimasel ajal juhtuvad meile nii toredad kassapidajad, kes kõik mu jutukate lastega rääkida viitsivad. Tänane proua arvas, et meie valitud juust on ehk liiga vänge maitsega lapse jaoks. Mina ütlesin vaikselt, et ma ei tea neist hallitusjuustudest midagi ning kui laps neid edaspidi ei küsiks, olekski parem. Siis kassapidaja leppis meie valikuga. Mathias oli jätkuvalt õnnelik.

Suur vend teavitas oma kordaläinud päevast õde-venda kohe koju jõudes. Vaevalt sai riided seljast, kui juust lahti lõigati. Vahepeal koristasime muidugi ka laga, mis väiksemad vahepeal köögis olid korraldanud. Praeguseks on pool sinihallitusjuustu veel alles. Mis tähendab, et pool on söödud!

Ausalt, mul on... mitmekesise maitsemeelega lapsed.

Ja kuna me käime alati poes koos lastega, siis ei ole minu jaoks enam mingit salasöömist (huh, mis siis veel saab, kui jõuame vanusesse, kuis nad ise hakkavad eridieete pidama... ükskõik, siis milliseid).