neljapäev, 29. oktoober 2015

Kõik andsid alla!

Tänane hommik algas ühise allaandmisega: mina andsin alla kilomeetritele autoroolis. Nii palusin Herlendil minuga Tartusse kaasa tulla, sest ma ei jõudnud enam sõita. Auto ise andis alla Aresse jõudes. Nii alustasimegi hommikut sellega, et sõitsime kiirelt koju tagasi, võtsime teise auto ja kurvastasime selle üle, et jõudsime liiga vara õigel ajal kodust välja saamise üle rõõmustada. Kohale jõudsime õnneks siiski õigel ajal.

Tartu Karlova-Ropka raamatukogu on kõige paremini peidetud raamatukogu kogu Eestis! Kuigi raamatukogu juhataja Laili seletas mulle eelnevalt ilusti ära, kuhu ma pean minema, siis ümber maja tiirutades helistasin ikkagi abitult talle uuesti. Ja postkastide juures seistes. Ja esimesest uksest sisenenult. No igatahes mõnus äraarvamismäng oli küll.

Mulle õudsalt meeldib alati kohtuda inimestega, kes päriselt mu raamatuid loevad ja veel blogi ka. Ja millegi pärast on see jätkuvalt suur üllatus, kui seisan vastamisi võõra inimesega, kes ütleb, et jälgib pidevalt mu blogi. Nii armas kogemus. Sellised kohtumised annavadki motivatsiooni kirjutada ja sel moel olemas olla.

Väga armas oli, kuidas raamatukogu töötajad olid kohtumise ettevalmistanud ja küsimused ning vestlusteemad välja mõelnud. Korralik kodutöö oli tehtud! Suured tänud!

Minu noortekas "Lõpupidu" sai ka korduvalt positiivset tähelepanu. Sellise tagasiside üle olen ka alati tänulik. "Lõpupidu" pidavat olema igati tänapäevane ja käsitlema noorte reaalseid probleeme.


See andis veelkord julgustust plaanile teha "Lõpupidu" kordustrükk. Paljud on seda küsinud.

Koduteel see juhtus: ma jäin magama! Autos! Pilgutasin suuremate pööramiste peal silmi, kuid see oli ka kõik.

Sellega sai tunne-Eestimaa-raamatukogusid-nädal selleks korraks läbi!