esmaspäev, 26. oktoober 2015

Kõige õnnelikumad lapsed- hakka või kolima!

Tänane ilus päev, algas hiiglasuure pettumusega. Kätte oli jõudnud päev, mil pidin lugejatega kohtuma Loksal. Teatavasti on selle lähedal aga Käsmu. Ma ei tea miks ja mis ajast on Käsmu olnud minu kummaline unistus. Ma kujutan ette, et seal on hea kirjutada. Ma tahan sinna kirjutama minna. Täna lõpuks olin sellele umbes 160 kilomeetri kaugusel asuvale unistusele lähedal.

Hinge värisedes jõudsime Käsmusse... ja see oli pikk majade (majutusasutustega) ääristatud tänav, mis lõppes tupikus. Mere äärde ei pääsenud kusagilt. Saime seda vaid läbi teiste õuede vaadata. Ma usun, et kusagilt saab, aga meile sellist "kusagit" ette ei jäänud ja nii sõitsime õnnetult Loksa poole tagasi. Tegin paar fotot üle majade, aga neid ei julge isegi siia panna, sest nagunii on kellegi eravaldus peal ja võib pärast äkki pahadust tulla, et miks ma nende kuurde ja paate olen pildistanud.

Ei pildistanud! Ainult teie... meie merd pildistasin. Maalane, nagu ma olen.

Käsmuga meie ebaõnnestumised ei lõppenud. Süüa tahtsime. Ei antud. Kohta ei olnud, noh. Terve Loksa sõitsime läbi. Polnud. Umbes 5 kilomeetrit enne Loksat nägime mingit forelli kohta. Sõitsime tagasi. Seal oli esmaspäeviti sanitaarpäev. Aeg jooksis. Kõik näljased.

Igaks juhuks läks Herlend vaatama ilmetus bussijaamas oleva ilmetu raudukse taha. Tuli välja, et seal saab küll süüa. Täitsa ilusti. Teenindus oli ka tore. Teenindaja-härra sai meie poiste lõppematut jutuvada, küsimusi ja teavitamisi kuulda. Herlend sai aru, miks eriti Joosepiga on võimatu poes käia ("Onuuuuu, tead, sul on teises toas niiiiiiiiiiiiiiiii vägev arvutimäng!" - tegelikult oli seal see poksimise masin, kus raha eest saad teada, kui kõvasti sa lüüa suudad). Teenindaja-onu pani vapralt vastu ja neil oli omavahel vahva. Oi, kuidas mulle sellised lastesõbralikud suhtlejad meeldivad.

Kohtumine Loksa Linnaraamatukogus oli samuti väga positiivne. Kui linnas süüa ei anta, siis oli minu jaoks väga üllatav kuulda, et minuga kohtuma tuleb umbes 50-70 inimest. Enamus koolinoored. Tekkis juba tunne, et kui isegi süüa ei saa, siis nii palju seal inimesi ei ole. Aga oli. Ja väga toredad inimesed olid.

Kõik kuulasid mu jutte huvitatult. Mitmed olid mu raamatuid isegi lugenud. Samuti Näljamänge ja Lahkulööjad. Ühed ja samad näod. Aga ehk loetakse nüüd ka minu teoseid. Tavaliselt nii juhtub, kui nähakse, et olen elus inimene.

Silmad aga särasid ja noored (ja ka vanemad) kuulajad olid mõtetega kohal. Väga mõnus oli nii rääkida!

Ülejäänud perekond sõitis aga nii kaua ringi. Nad jõudsid Pärispea poolsaarel juba ära käia. Kui ma raamatukogus lõpetasin ootas peretakso juba ukse taga ja alustuseks... täiendasime oma pahupidi positiivseid muljeid sellest kandist. Kunagi olid seal sõjaväeosad:


Ja neid maju oli seal palju. Sellist pilti vaadates hakkab minul silme ees jooksma pilt sellest, kuidas kunagi elasid seal pered...lapsed jooksid ringi... Ja kusjuures vähemalt üks maja oli ka renoveeritud, selle juures oli mänguplats. Eks elu on ikka selline, milliseks ta ise teeme.

Aga ma ei valeta, kui ütlen, et "...selle metsa taga ei ole mets, on meri...", kuid valetan, kui jätkan, et "...mu oma väike kodulaht...", sest mu kodu on sellest metsast ja merest üle 160 kilomeetri kaugusel:


Ja nii jõudsimegi Pärispea poolsaare tippu. Eestimaa kõige põhjapoolsemasse kohta. Nagu peaaegu-kohalik-Jaanika ütles, siis vastu tuult seistes puhutakse isegi kõige suurema mossitaja suunurgad kõrvuni. Meie lapsed läksid peale selle veel õhku ka täis:


Herlend tegi väikese meenutuse nooruspõlvemaadele...


... ja kadus seejärel koos Christianiga autosse tuule eest peitu! Christianil pidavat külm olema. Hmm, no Herlend on meil alati matkamist armastanud (lugeda iroonilisel toonil).

Huvitav, kui palju valestimõistmisi minu blogi lugejatel on, kuna ma blogi luues tegin põhimõttelise otsuse, et tekstis naeratuse ikoone ei kasuta ja eriti mitte ka rasvast ning kaldkirja?

Meie suuremate lastega kappasime merele lähemale. Mina loomulikult kontstel. Käisin ju ikkagi lugejatega kohtumas. Lapsed hüppasid mööda kive. Ma ise muidugi ka. Oi, kui lõbus kõigil oli. Huvitav, mis sai järgmisel hetkel pärast seda pilti?


Loomulikult potsatas Mathias kivile istuma, jalad vees. Enne, kui ma kohale jõudsin, sai ta püsti ja tagasi. Mõneks hetkeks piisas ning ta hoidis merest veidi kaugemale, aga vesi on vesi- lummavalt külgetõmbav.

Ja see seal toimuski- lapsed (ja ma ise ka!) olid nagu äravahetatud. Nii õnnelikud, rõõmsad, rahulikud... täiesti omas elemendis. See oli võrratu. Loomulikult aitas kaasa see, et sellises kohas pole võimalust väga palju pahandust teha. Ainult endale saad haiget teha või ära uppuda. Viimase eest valvasin kullisilmselt. Eriti siis, kui käisin autost tosse toomas. Jah, tuleb välja, et ma õppisin Hiiumaa reisiga midagi- ilusasse kohta lugejatega kohtuma minnes on mul nüüd tossud autos. Hea, et tuli meelde need ka matkamise keskel jalga panna.

Lapsed oli niii... lapsed. Ja mitte sellepärast, et oleks tohtinud kõike teha. Looduses ei tohi kõike teha. Nad tõesti nautisid seda kohta. Olid ja tegutsesid õnnelikult...loomulikult... ilma piirideta... samal ajal piire ületamata. Võrratu vaatepilt ja tunne!

Nii me siis kargesime edasi mööda kive... vaatasime merd... lasime tuulel endast läbi puhuda... imetlesime päikeseloojangut... niiviisi käis see kõik:


Siiras rõõm... puhas õnn... vot sellised tunded täitsid mind koos oma kõige kallimatega tuulte sakutamist taludes!

Hakka või mõtlema, et meri sobib meile väga hästi. Seda, et meie lapsed vett fännavad, tean juba ammu. Aga tänane oli tõesti kuidagi järgmise klassi kogemus. Äkki peaks merele lähemale kolima? Kirjanikutööle aitaks see kindlasti kaasa... vist? Ega me maalased ju tegelikult merd ei tunne. Niisama on hea nautida, aga mitte-nii-heal-päeval?

Suurepärast koostööoskust näitasid aga meie lapsed ka:


Mathias koukis tiigiks nimetatud lombist kive välja. Maria korjas neid kaugemalt ja viskas tiiki. Joosep aga tegutses kõrval hoopis teise tiigiga- võttis sealt kive ja...viskas Mathiase ja Maria tiiki. Igavesti võrdne perekondlik jaotamine.

Lõpuks viisime läbi lõhnaõppetunni. Lapsed loopisid adru tagasi merre (mis sellest, et tuul oli nii tugev, et tegelikult viskas selle kõik neile näkku tagasi... aga nad ei näinud seda, adru oli ees):


"Huuuh, mis hais?" tuli mitmehäälselt, kui nad mu soovitusel lõpuks oma käsi nuusutasid. Ongi järjekordne õppetund antud, mida kodus arvutis istudes ei saa (eriti kuna meie lapsed ei istu niigi arvutis ja ei saa sealt ka mingeid muid õppetunde).

Äramineku jutule sain loomulikult vastuseks kindla: "Eiiiiiii!!!!"

Õhtul jõudsime koju! Loo lõpp!

Kusagil poolel koduteel teatas Joosep (4,5a):
"Ise te meiega nii kaugele sõitsite! Nüüd sõitke koju ka!"

Kuigi mainida tuleb ka seda, et meil oli niiiii tore... nii õnnelik olla. Me oleme niigi õnnelikud ju, aga... saab järelikult veel õnnelikum olla. Nagu näiteks nüüd! Ja Käsmu ning selle kandi suhtes oli mul õige tunne- ma lähen sinna varsti kirjutama. Pean leidma koha ja aja... ja lähen ! See ON inspireeriv kant (ma olen seda paljude kohtade kohta öelnud... aga no... ükski kord pole ka valetanud... praegu kohe eriti mitte)!

Kive korjasin ka! Hiiumaalt tõin kastanimune...Pärispea poolsaarelt kive... Nüüd need seisavad mu kirjutuslaual ja tuletavad meelde, et me lähme tagasi. Aga Joosepil me suure kivi juurest käbisid ei lubanud korjata. Tal olid taskud neid küll juba täis, aga käskisime oravatele jätta (nii et nüüd teate, kust ma selle kivide-kastanimunade-jms korjamise pisiku olen saanud):