esmaspäev, 5. oktoober 2015

Kuidas selle elu eest maksta?

Eks see on meie kõigi igapäevane küsimus- kuidas maksta selle elu eest, mida igapäevaselt elame? Isegi peame elama, sest suremiseks on ju ka raha vaja. Surijal endal ehk mitte, aga mahajääjatel küll.

Eelmisel nädalal (või juba üle-eelmisel...) jäi poes ette Maalehega kaasas oleva raamatusarja järgmine teos, milleks oli Tommy Hellsteni "Jõehobu töökohal". Ma püüan viimasel ajal raamatuid eriti mitte osta, sest seni ostetute ja kingitute hunnik ootab lugemist... lisaks enda omad kirjutamist. Aga no Tommy Hellsteni nimest ei saanud mööda minna. Seni olen lugenud "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid." Kui te seda kokkuvõtet loete, siis saate aru, miks ma sellest nii vaimustunud olin. Selliseid raamatuid lugedes mõtlen, kui palju lihtsam oleks elu, kui suurem hulk inimesi selliste raamatuteni jõuaks. Kaoks suur hulk miinivälju inimeste ümbert ning tähelepanu ja energiat saaks suunata õigematesse kohtadesse.

Praegu loetavast Hellsteni raamatust "Jõehobu töökohal" jõudsin aga tänase teemani, et kuidas selle siinse elu eest maksta? Hellsten kirjutas mõtlemapaneva loo sellest, kuidas rikkur teenis aastaid raha, panustas sellesse oma aja, tervise, lähedased suhted. See kõik võimaldas tal osta luksusjahi üksildase saare lähedal. Nii ta siis käis aegajalt seal puhkamas ja suplemas. Vaesed pärismaalased tegid seda aga seal kõrval kogu aeg... rohkem veelgi, kui rikkur...

Vana tõde- head asjad siin elus on tasuta!

Selle loo peale jäin taaskord mõtlema, et mis on minu elus sellised asjad, mille eest ma peaksin eduka karjäärinaisena suuri summasid maksma või mille eest teised maksavad?

- maakodu- kui ma oleks karjäärinaine, siis mul oleks kindlasti põhiline elu linnas, aga sellele lisaks oleks vaja maakodu... sellist, nagu mul praegu on igapäevaseks elamiseks olemas. Olen terve oma elu (välja arvatud USAs veedetud aasta) igaks nädalavahetuseks maale sõitnud. Ükskõik, kas ma õppisin või töötasin linnas. Viis päeva oli minu jaoks maksimum. Ülikoolist lasin enamasti küll isegi juba neljapäeviti jalga;


- nädalavahetused perega- ma ei pea tohutult planeerima, et üks nädalavahetus perega koos olla. Tegelikult saan ma isegi nädala sees perega koos olla. Eks sellele aitab muidugi kaasa ka mu tööaeg, kuna praegu teen tööd enamasti öösiti, mitte ülejäänud pere aktiivsel ajal. Aga karjäärinaisena igatseksin igal juhul selle järgi, et natuke (rohkem) perega koos olla, kasõvi lihtsalt koos jalutama minna. Rääkimata sellest, et ma tahan jätkuvalt jõuda pereliikmete ja sugulaste sünnipäevadele jms, mitte selle asemel tööd teha kusagil;


- lugemine- head ja õiged raamatud aitavad elus edasi. Aitavad iseenda sees edasi. Teise mõtteid lugedes hakkad oma mõtteid edasi mõtlema. Nii aitavad raamatud oma mõtteid ja sisemist segadust selgeks mõelda. Sisemist segadust on meil aga alati kõigil. Iseasi, kas seda tunnistatakse või trambitakse sellele tähelepanu pööramata edukalt õnnetu tuleviku poole;


- lapsed- loomulikult oleks lihtsam, kui lapsi poleks, sest siis oleks rohkem suva, mis sellest ilmast edasi saab. Mina olen alati teadnud, et mul saab olema rohkem kui 3 last. Nüüd ongi- 4! Meie, kes me oleme ise omad lapsed saanud ja ilmale toonud, ei mõtle alati sellele, kui paljud inimesed peavadki lapsed "ostma"- maksma nende eostamise, raseduse säilitamise, imetamisnõustamise ja paljude muude asjade eest, mis lapsesaamisel ja- kasvatamisel võivad nässu minna. Kui tavaline rasedus 8.kuuks on närvid juba nii ära söönud ja keha ära kurnanud, siis tasub vaid korraks meelde tuletada, et väga suur hulk naisi sellest vaid unistabki. Lugega korra mõnda "triibupüüdjate foorumit" ja rasedusarmid ning sünnitusvalud on kohe ilusaimad asjad siin maailmas;

- reisimine- selleks, et aru saada, mis sul olemas on, tuleb vahepeal ära käia. Selleks, et aru saada, mida kõike sa ei tea, tuleb vahepeal ära käia. Hea on omas mullis elada ja mõelda, et nii on hästi küll, aga reisimine (ükskõik, kui leierdatult see külab!) avardab silmaringi. Jah, kasvõi selle arvelt, et näitab, mida sa veel ei teadnud. Viimastel aastatel on meie aur läinud rohkem kodu ehitamisele. Eriti kuna on tundunud, et nelja väikese lapsega on võimatu reisida. Nüüd olen aga enda jaoks selgeks saanud, et reisimine ja ringivaatamine on nii oluline osa elust, et seda küll ei saa majaehitusele ohverdada. Sain aru, et olen muutumas üheks neist majausku inimestest, keda ma ise halvustan ja ei salli.




Ainus, mis meil siin maailmas on, on aeg! Sellega me kõike maksamegi. See on ainus, mida me müüa saame. Nii ongi päeva lõpuks vaid üks küsimus- kas mu aeg läks sinna, kuhu ma tahtsin selle kulutada?

Olen ise aastaid hommikust õhtuni töötanud ning pärast veel õhtuks tööd koju kaasa võtnud. Neil aastatel igatsesin ma just selle järgi, et saaks pikemalt maal olla, et mul oleks pere ja lapsed ning et jõuaks nendega aega veeta. Ja rohkem lugeda ning reisiga ikka tahtsin ka.

Küsides, kuidas selle elu eest maksta, tulebki enne mõelda, et millise elu eest? Vana tõde on, et ükskõik, kui palju inimesed teenivad, siis tõstetakse kohe ka kulutusi ja rikkana ei tunne enamus ennast ikka.

Ma nii tahaks, et mul oleks oskus endale kogu aeg meelde tuletada, et mul on praegu olemas palju asju, mida karjäärinaiseks olles igatseksin. Rääkimata sellest, et mul on olemas praegu töö, mida tõesti naudin- kirjutamine!