esmaspäev, 12. oktoober 2015

Ringil mööda Eestimaad, alustuseks Hiiumaal

Taas olen Eestimaal tiirlemas. Ikka raamatukogudes. Praegu kokkulepitud kohtumised on sellised:

T 13.oktoober 13.45 Kärdla Ühisgümnaasium
18.00 Kärdla raamatukogu

K 28.oktoober 11.00 Elistvere raamatukogu (koos Margit Petersoniga)
14.00 Pala raamatukogu (koos Margit Petersoniga)

N 29.oktoober Tartu Karlova

N 5.november (läbirääkimised-Raplamaal)


(lugejatega kohtumas raamatuesitlusel 14.veebruaril 2015 Pärnu Rahva Raamatu kaupluses)

Homme, 13.oktoobril olen Hiiumaal.

Minu jaoks mõnus eksootiline reis. Umbes 1997 vms aastal käisime perega Hiiumaal perereisil, kuid see on minu jaoks nii esimene kui viimane kogemus selle saarega. Homme siis uuesti. Kevadel sain tänu lugejatega kohtumistele samamoodi Saaremaaga tutvust uuendada.

Lugejatega kohtumised on minu jaoks väga olulised. Kirjaniku töö on suht üksildane ja ühekülgne suhtlemine. Sünnib ju teos vaid minu ja mu arvuti koostöös. Ei mingit tagasisidet, ega kommentaare.

Lugejatega kohtudes näen elavalt seda, kuhu ja kuidas mu kirjutatu läheb, kuidas see inimesi mõjutab, keda see mõjutab jne. See annab nii palju energiat ja motivatsiooni. Eriti kuna kohtumisele tulevad ju tavaliselt need inimesed, kellele mu raamatud meeldivad. Nii saangi sellistel kohtumistel teada, miks mu raamatud head on. Need, kellele mu teosed ei meeldi, avaldavad oma arvamust (kui avaldavad) tavaliselt kusagil mujal.

Herlend sai ka ükspäev taaskord šokiteraapia osaliseks, kui tema juurde astus võõras inimene ja küsis kinnitust, et kas ta on ikka Herlend. Seejärel teatas võõras, et Herlendi naine kirjutab väga häid raamatuid. Õnneks oli Herlend nii ehmunud, et unustas vastu vaielda või öelda, et ta ise ei teagi, sest ta pole mu raamatuid lugenud.

Aga no minu jaoks see polegi oluline, nii kaua kuni ta minu kõrval annab jätkuvalt materjali kirjutamiseks ning laste kõrval olles vaba aega kirjutamiseks. Kuna ta nüüd on palgata vanemapuhkusel (täna näiteks terve päeva aktiivselt puhanud), siis ongi mul taas aega kirjutamiseks. See oli nüüd ähvardus kõigile, kes arvavad niigi, et ma kirjutan kiiremini, kui nemad lugeda jõuavad ja lubadus neile, kes värisevate kätega mu uusi teoseid ootavad! Need, keda mu ähvardus, ega lubadus ei puuduta, ei pea aga ka kuidagi reageerima.

Kohtumiseni raamatukogus!