reede, 23. oktoober 2015

Daamide eesõigus ja muud kodutööd

Nii hea on ikka kahekesi lapsi kasvatada. Õnnelik ja kerge tunne. Kasvõi sellepärast, et siis peab neid vähem kasvatama. Just sellepärast, et saab kasvatamist jagada.

Viimased nädalad on möödunud kiirelt. Sellest, et on reede õhtu, pole mul veel aimugi. Nädal möödus märkamatult. Meie uus elukorraldus tähendab seda, et ma saan liikuda, ma ei pea kogu aeg valves olema, ma ei pea kogu aeg vastutama ja ma ei pea üksi öösiti oma voodis magama. Või noh... meie voodis... Viimase aasta jooksul on hakanud kõnepruuki tulema mõisted minu tuba ja minu voodi, sest nii on lihtsam öelda. Nii armas on nüüd uuesti ümber harjuda.

Uus elukorraldus tähendab ka seda, et mind pole enam üldse kodus. Lapsed käisid tervelt 3 päeva sel nädalal lasteaias. Koju tulles ei tea nad kunagi, kas ma olen kodus või mitte. Tänu liikumisvabadusele olen sel nädalal mitu korda suht ootamatult Tallinnasse koosolekutele sattunud. Ja kõik on nii õnnelikud! Ühel ööl Tallinnast koju sõites ma küll väga õnnelik polnud, sest kui kell 23 korduvalt ümber auto rehve tagusin ja kontrollisin, kas nad ikka kinni on, siis kartsin küll, et koju ei jõua. Tegelikult oli väljas lihtsalt hirmus tuuline ja sellepärast auto ujuski tee peal.

Rahulikult saan lastest eemal olla aga sellepärast, et Herlendil ja lastel on praegu koos nii hästi läinud. Jah, on kõrvaltvaatajaid, kelle arvates peaks mõndagi olema teisiti, aga mina olen õnnelik, sest tean, et minu lapsed saavad oma isaga väga hästi läbi. See tähendab, et kui olen õhtu ära, jõuan öösel laste uneajal tagasi, siis ei oota hommikul mind ees närvilised pisitegelased, vaid emme nägemisest rõõmsad lapsed, kellel oli issiga koos ka hea. Mõnikord on hea olla üks ja ainus kõige olulisem... aga tegelikult selline vastutus väsitab ja on hea, kui lastel on mitu väga olulist inimest, kellele toetuda. No tegelikult on meie lastel olulisi inimesi veelgi, aga ütleme siis nii, et me Herlendiga kahekesi oleme oma lastele üliolulised. Ja nii ongi õige! Aga see tuleb välja jah sellest, et ma võin rahulikult kodust ära olla. Tööd ikka tegemas. Kus siis mujal.

Kuna eile jõudsin Tallinnast nii hilja tagasi, siis ei jõudnud hommikul lapsi lasteaeda viia. See tähendas lastega töötamise päeva.

Herlend ja Mathias võtsid ülesandeks lammastele uue aia ehitamise. Nii mõnus oli vaadata neid koos töötamas. Nautisin tükk aega seda pilti. Oleme alati püüdnud oma lapsi kõigisse tegemistesse kaasata, näidata neile reaalset elu. Alati pole see aga võimalik. Tihtilugu nad tõesti häirivad töö tegemist. Nii oskamegi ise kõige paremini näha, kui palju ja kuidas meie lapsed on kasvanud. Varem oleksime pidanud lapsed lammaste aia ehitamiseks kindlasti kusagile mujale hoiule andma. Nüüd aga oli Mathias issi vääriline abimees.


Koos kolme väiksemaga nautlesin mina ennast linna varustusretkele. Tundsin, kuidas ühe lapse puudumine autos annab tohutult tunda. Üks kraaklemis-suhtlemis-liin oli puudu. Kuidagi lastevaba tunne oli. Kuna väiksemad jäid autos magama, siis esimesse poodi läksime Joosepiga kahekesi. Ma ei teagi, mille alla see pood liigitub. Igatahes võttis Joosep oma rahakoti kaasa ja hakkas nooremapoolsemale meesmüüjale oma hõbe- ja kuldraha näitama.

Mina konsulteerisin samal ajal Herlendiga, et millist keevitustraati ikka täpsemalt on vaja, kuna seda, mida ta käskis osta, ei ole. Minu korduvate kõnede ajal suutis Joosep müüjale juba palju juttu ära rääkida.

"Emme, see on nii tore onu!" teatas ta ühel hetkel üle poe, kui ma lõpuks jälle telefoni otsast vabanesin. Julguse ja positiivsete hinnangute andmisega mu lastel ilmselt probleeme pole.

Mäletan kunagi lapsepõlves, kui mu vanemad ütlesid, et minuga on võimatu poodi minna, sest vastastikused austusavaldused ja suhtlus müüjaga ei tundunudki lõppevad. Täna Joosepit kuulates tuli mul see millegi pärast meelde. No igatahes oli Joosepi rahast ja muudest tegemistest "onuga" juttu rohkem kui mulle (Herlendile) vajalikust keevitustraadist. Lõpuks saime aga sellegi kätte ning samm ralliauto valmimisele lähemal.

Loomakliinikusse saime samuti Joosepiga kahekesi minna, sest teised ikka magasid. Kõik vajalik kraam käes, lükkas Joosep mu ees ukse lahti ja ütles midagi.
"Mida?" küsisin üle, sest ma polnud kindel, kas kuulsin oma 4,5 aastast last õigesti.
"Daamidel on eesõigus," kordas ta lahkelt.
Eee.... tänasin! Loodan, et ta ei saa kusagilt õppetundi sellest, kuidas naised on nõrgem pool ja neid peaks eelistama ja kaitsma, samal ajal kui mehed on tegelikult need, kes endaga enamasti hakkama ei saa ja suudavad selles kogu ülejäänud maailma süüdistada... Või noh- tegelikult ei saagi nii üldistada! Ma ei ole mingi sooneutraalse kasvatuse poolt, aga igal juhul eelistan ma siirast hoolimist iganenud nõuete täitmisele.

Kodus läbisime kiire Selveri-lõuna. Ikka olid kõik õnnelikud. Mitte keegi ei uskunud, et ma oleks pidanud ikka eelnevad 2 tundi ise pliidi ääres kokkama, et pere kuidagi veel õnnelikumaks teha. Samuti polnud vabatahtlikke, kes oleks ise tahtnud eelnevalt 2 tundi pliidi ääres veeta. Nii nautisimegi ilma igasuguse süütundeta Selveri spagette. Homseks on ka loomulikult soe lõuna kõigile ostetud, sest ega me homme ometigi uuesti linna sõitma ei hakka (või noh- mina sõidan küll taaskord, aga mitte Pärnusse).

Seejärel kõik õue. Mina alustasin nautlemist koos puudega, Herlend jätkas lammaste aia ehitamist. Lapsed jagasid ennast meie vahel. Tassin nüüd kuuri alt puud maja otsas olevasse puukuuri. Nüüd, kui majas on keskküte, ei kõlba ju (vähemalt Herlendil) enam õuest puid tuua. Nii tassingi kuuri alla veetud puud majja. Osa siiani õues olnud puid tuleb aga lähiajal kuuri alla vedada. Mmmmõnus!!!

Joosep oli omas elemendis:
Teised ehitasid edasi, tema aga teatas:
"Tee minust pilti, nagu ma teeks tööd!"
Hmm, jah see ongi Joosep!

Maria mängis ka printsessi, nagu ta ikka oskab. Päikeseloojangu taustal pidin siis pildistama tema sopaseid käsi, mida ta mitme pildi vahel kinnituseks sopaloigus ikka värskendas... sopaga siis:


Christian tuterdas kõikjal ja mittekusagil. Nagu ikka. Proovis läbi sopaloigud. Seejärel tuli ja läks ja tuli ja läks, ikka sellises tempos, nagu talle sobis. Elab siin, noh. Omas tempos elab. Meie juures. Meiega koos:

Õhtu... päeva... nädala lõpuks nad vaatavad ikka meile alt üles:
Ja nii kaua, kui vaatavad, on ju kõik hästi. Kui ma oma laste ees saan öelda, et ma tegin kõike nende huve arvestades ja olen selline inimene, keda nad võiks austada, siis on kõik hästi. Kui mulle öeldakse, et mu lapsed on minu nägu ja ma võtan seda komplimendina, siis on kõik hästi. Siis on enda elu elamine ja laste kasvatamine läinud nii, nagu planeeritud.

Ja homme elame samamoodi edasi, sest nii on hea. Kui midagi on halvasti, siis selle parandame ja elame ikka edasi.