neljapäev, 24. september 2015

Lapsed ei usu minusse

Mulle hakkab tunduma, et ma ei suuda oma laste eest enam varjata seda, kes ma olen.

Täna olime veidi üle poole tunni kodust sõitnud, kui Joosep (4a) teatas:
"Emme, me sõidame kogu aeg ringiratast..."
Kusjuures, siis me polnud veel üldse eksinudki. Varsti teatas Mathias (6a):
"Emme, me oleme juba kaks korda ümber pööranud. Varsti tuleb kolmas ka! Me ei jõua kunagi kohale..."

Hmm, mis mõttes? See, et ükspäev Pärnus aega parajaks tehes sujuva orienteerumise käigus varsti hoopis Lindi ja Liu ja mingitesse sellest järgnevatesse küladesse jõudsime... no see oligi sujuv orienteerumine. Tookord jõudsime näiteks sellistesse kohtadesse:


Ja see, et Vasalemma rallile minnes ma läbi Keila läksin oli lihtsalt seetõttu, et üks teeots ei paistnud kohe kätte.

Ja see pole minu süü, et mul veel pole gps´iga telefoni... kuigi levivabas piirkonnas poleks ju ka sellest kasu. Nii et pigem elan oma leviga telefoniga ning küsin teed väikestest külapoekestest (praegu mõned veel ikka on Eestimaal).

Ju ma pean hetkel ka sellega leppima, et lapsed sõitma minnes ootavad, millal tuleb minu poolt esimene tõdemine, et:
"Ma ei tea täpselt, kus me oleme... peame VIST ümber keerama...."