neljapäev, 17. september 2015

Maailma otsa ja tagasi ühe päevaga

"Nüüd saigi maailm otsa," teatas Joosep (4,5a) tõsiselt, kui Rohuküla sadamasse jõudsime. "Ainult üks sadam on veel."

Istusin tükk aega ja mõtlesin sellele. Siis keerasin auto ringi ja sõitsin veidi maad tagasi. Lapsepõlvemaad avastama.

Tänane hommik algas siis nii, et elektrit polnud...ja seega vett polnud. See tähendab, et elu seisab. Jah, tegemist oli plaanilise elektrikatkestusega ja ma täitsa teadsin sellest...ükskord. Aga see ükskord ei pannud ma seda märkmikusse kirja ja nii ma siis täna hommikul tegelikult ikka ei teadnud. Aga polnud hullu- elektrimehi mu teadmatus ei puudutanud.

Ja mis meil üle jäi? Eks ikka ennast autosse pakkida ja sõita... ee... sõidaks näiteks Haapsallu? Miks ka mitte. Me ei tea sealt kedagi-midagi, aga oskan sealt tagasi tulla. Täna sain lõpliku kinnituse, et mu praeguse elukorralduse juures pean veelkord alla andma- tuleb saada nutikaks ja tablakaks. Nutikast on mul tegelikult küll vaja ainult gps´i, et ma võiks rahulikult oma autoga kõikjale sõita (see ju näitaks ikka tervet Euroopat?)...ja oskaks tagasi ka tulla. Minu vana versioon orienteerumisest, kuidas ma tiirutan ringi võõras kohas, kuni õigesse kohta jõuan, enam ei tööta(paar nädalat tagasi läksin Vasalemma karjääri rallile...ee... mõni tund...liiga kaua...). Ma olen siiani nii hakkama saanud mööda Eestimaad sõites, aga ka näiteks New York´is või teistes linnades. Aga nüüd mul pole enam nii palju aega. Ja tahvelarvuti peaks praegu mu aega ja pead kokku hoidma. Nimelt ei peaks ma siis terve päeva peas meeles pidama asju, mida tuleb õhtul teha. Saaks asjadega jooksvalt tegeleda.

Täna aga sõitsime siis Haapsallu. Üheks põhjuseks ka see, et Joosep keeldus lennukiga lendamast... aga eks ühel päeval murrame ka tema. Oeh, ma ei jõua ära oodata, kuni saaks jälle lennukisse istuda... See tunne ja teadmine, et saabub midagi uut... Kõigest paari tunni pärast.... Huh, see on mõnus. Lendutõusmine on täiesti maagiline üritus minu jaoks. Kuigi ega lennusõit ise pole alati head tähendanud. On ka selliseid sõite olnud, kus ongi mitu tundi järjest pisaraid valatud... aga no see on see, kui elad pidevalt tähtajaliselt ja aegajalt eluperioodid järsku otsa saavad.

Rohuküla sadamasse jõudsime alustuseks seetõttu, et Haapsalus käies näen alati küll seda silti, aga pole sinna jõudnud. Kadi juures suvitades vaatasime aknast küll pidevalt praame minemas ja tulemas. Nii tahtsin lihtsalt korra sadamas ära käia. Seejärel läksime suvilat otsima. Leidsime. Mõtlesin välja, et sellest hakkab varsti saama 20 aastat, kui seal viimati käisime... huh, ma ei teadnud, et olen nii vana, et mul võiks nii vanad mälestused olla...

Tahtsin lastele näidata ka kohta, kus ma ujuma õppisin, aga seda teeotsa ma ei suutnud leida. Kuigi tuttavaid maju ja teeotsi oli teisigi...igasugu asju tuli meelde... Tore, et meil on tore olnud. Kusjuures need suved oli esimene teema, millest kunagi noorteraamatut tahtsin kirjutada. Rääkimata sellest, et see suvila on romaanis "Homme on ka päev" täitsa olemas (hmm, ma ju lubasin, et ei ava oma raamatute tagamaid...???). Aga tegin kaugemalt siiski pilti kohast, kus ma 15-aastaselt ujuma õppisin:

Korduvalt olen ka sellest mõisast mööda sõitnud ja mõelnud, et tahaks seda pildistada. No nii paarkümmend aastat siis... nüüd on see tehtud. Lugesin ka lõpuks maja lugu ja see on siis mõis, mille ehitaja sai seal vaid ühe öö viibida ja sedagi surnult. Jälle tuli meelde, kuidas me keegi oma aega ei tea...


Tänu Rohukülas käimisele tuli meelde, et Haapsalus on raudteemuuseum. Tegelikult ka ei olnud see mul varem meeles. Lastel oli lõbus:


Christianiga mööda raudteerööpaid käia...on täpselt selline tasakaalu hoidmine, nagu meil ikka elus tuleb teha. No ja siis lähebki elus hästi, kui kõik raskused suudad õigesse kohta paigutada, nii et kokkuvõttes kõik sujuks:


Minu arvates on alati olnud hästi karm hinnang: "Sina küll minu laps ei ole!", kui laps suudab teha midagi, mida vanem ise ei suuda. No aga täna ma vaatasin küll oma lapsi pilgul, et ma ei tea, kust nad on tulnud. No Marial polnud mingi probleem olla mitme meetri kõrgusel rongi mingi ääre peal, kus ta ei saanud kinni ka hoida, sest käepide oli tema peast kõrgemal. Joosep lasi samamoodi seal äärel ringi...kuni nägi ämblikke. Ja kus siis karjus!!! Siis ma mõtlesin, et see küll minu ma-ei-karda-mitte-kunagi-mitte-midagi-Joosep ei ole. Seal ta siis röökis ja alla ei saanud, sest siis oleks pidanud ämblikust mööda minema:


Kuna nad omakorda olid minu peast kõrgemal, siis polnud lihtne ka neid kätte saada. Kuidagi ikka õnnestus Joosep mingi imevõttega alla tõsta. Maria aga näitas seepeale oma suurt usaldust. Jõudsin vaevalt käed tema poole sirutada, kui ta rockstaarina käed laiali minu poole lendas. No eks ma püüdsin siis kinni.

Järgmine teema oli lõunasöök. Tellisime toidu ära ja tegime aega veidi parajaks purskkaevu juures:
Tähelepanelik vaataja võib arvata, et sekund hiljem oli Christian jalgupidi vees ja ise väga rahul. Minul oli lihtsalt väga kiire seejärel. Tundus hea mõte siiski söögikohas oodata. Purskkaevu juures tegid aga kohalikud haljastajad tööd.

"Miks te siin kaevate? Mis te siia istutate? Kas te need teised lilled istutate siia ja siis järgmised teise kohta?" hakkasid lapsed Mathiase juhtimisel haljastajaid pommitama. Kaks väga mõnusa olemisega prouat vastasid kõigile laste küsimustele ja lasid neil märja käega kivipingile jälgi teha. Pärast söömist karjusid lapsed üle tänava neile veel "Tšau!" ja kõik lehvitasid vastamisi. Haljastajad soovitasid meile Iloni Imedemaale ka minna ja nii andsidki lapsed aru, et täpselt sinna me nüüd lähemegi.

Ja läksimegi. Lindgreni raamatutega oleme ikka varakult tutvust teinud, nii et lastel oli äratundmisrõõmu küllaga. Bullerby laste joonistuste tabel võeti ette ja loeti iga illustratsiooni juures ette, et kes ja mis seal on. Kurvad olid lapsed vaid seetõttu, et kaev ei rääkinud. Jussi ja Jassi multikas ta ju rääkis... Nii et minult võeti lubadus, et tuleme suvel tagasi, kui kaev ka räägib. Seda, et me 3 aastat tagasi seal käisime ja siis kaev rääkis, nad väga ei mäleta...eriti Christian.


Hommikune plaan oli, et me käime supsti Haapsalus ära ja õhtuks lähme sealt otse lastega Pärnusse tantsutrenni. Kuna kl 16 me aga promenaadile ja piiskopilinnusesse polnud veel jõudnud, siis... tuli ölda, et "Me ei saanud plaaniga hakkama!" ja trenn jäigi ära. Nautisime sel ajal ikka veel Haapsalut:


Viimasel pildil on dinosauruste võitlus. Äge võitlus!

Vaatasin lapsi kabe-malet mängimas (kuna nad kummastki midagi ei tea ja minu arusaamise järgi võib nende nuppudega mõlemat mängida, siis kabe-male see ju on) ja imetlesin samal ajal Valge Daami akent. Oeh, kui palju lugusid mul veel kirjutamata on, sain aru. Mul pole ju midagi enam oodata. Kogu aeg nagu oleks nagu veel vaja enne midagi teha... aga tegelikult ju pole.


Me oleme ainult seal, kus hetkel oleme. Ei saa olla mitmes kohas. See, millele oma aja kulutame, ongi see, mis on meie elus täitsaim. Vaja on seda endale vahel meelde tuletada...