kolmapäev, 23. september 2015

Võtan kõik oma südame tükid uuesti tagasi

Sellist piiride murdmist, nagu täna, pole mu elus ammu toimunud.

Pere ja Kodu blogisse kirjutasin just sellest, kuidas inimene on ise enda suurim vaenlane. Ei, mitte teine inimene, vaid ikka mina ise!

Olgem ausad- kes veel mu elus on suutnud mind nii pikki aastaid piinata, kui ma ise? Mitte keegi. Kui keegi on ka üritanud, siis ma olen ju ära jalutanud. Nii ju tehakse, kui on valus ja paha. Jalutad minema. Ei vaata selja taha... Aga enda eest ei põgene ja vead oma koormat kaasas.

Mul oli täna tõsine kodust väljasolemise päev. Üle 12 tunni lihtsalt niisama ära olla (ok, tegelikult käisime väiksemate lastega kl 16 paiku pooleks tunniks kodus lõunat söömas). See tähendas, et ma sain planeerimatult ja planeeritult paljude inimestega rääkida. Nii sattusid korraga mu ette minevik, olevik ja tulevik. Nii, kuidas seda juhtisid teised inimesed.

Ülipositiivne oli, et mitu inimest teatasid erinevatel aegadel ja kohtades ülevoolavate sõnavõttudega, kuidas neile mu raamatud meeldivad. Et pidavat olema hästi ja andekalt kirjutatud. Et jätkuks mul ikka päevi...aastaid, et edasi kirjutada. Teate, mis ma sellise kõne peale vastan? Ütlen aitäh! Ei hakka ütlema, et "ah, mis nüüd mina!". Jah, ma tean, et mul on kirjutamises areneda. Aga samas tean, et see on oskus või anne, mida ma pole ise valinud, endale kusagilt riiulist võtnud. Nii ütlengi aitäh ja arendan oma oskust edasi, mitte ei hakka väitma, kuidas see on "mitte midagi!"

Kunagi seadsin endale eesmärgiks, et kui vähemalt üks inimene ütleb, et olen oma raamatutega teda puudutanud, siis on mõtet jätkata. Aga ei ole üks inimene. On mitu-mitu korda üks inimene. Näiteks tänased inimesed on juba rohkem kui üks. Nii olengi tohutult tänulik sellise vahetu emotsiooni ja otsese tagasiside eest.

Raamatute eest olen aga tänulik igale inimesele, keda olen oma elus kohanud. Nii juhtuski, et täna sain mitme inimesega rääkida inimesest, kes on minu viimase (konkursile saadetud, seega ilmumata) noorteraamatu põhiliseks inspireerijaks ja allikaks olnud. See teos on pühendatud umbes kümnele noormehele, kes igaüks erineval moel on selleks raamatuks materjali andnud, ise seda teadmata. Nad keegi ei tunne ennast sealt raamatust ära, aga seda poleks, kui neid kõiki ei oleks olnud. Ei, tegemist ei ole mu exboyfriend´ide listiga, vaid noormeestega, kes on mu elust läbi käinud väga erinevates rollides.

Nüüdseks on neist enamusest saanud elavad surnud mu elus. Nii, nagu noortekas "Tristan" kirjutasin. Elavad surnud on sulle kallid inimesed, kes on elusad ja olemas...aga nüüdseks kusagil mujal. Mitte sinu elus. Eks meil kõigil on selliseid inimesi. Minul igatahes küll. Kõige hullem on see, kui tagant järgi ei mäleta isegi põhjust, miks enam ei suhelda, kuigi varem sai pidevalt ninapidi koos oldud... Nii on see hea enesepiinamise materjal, kui aegajalt neile mõelda. Nii saab nutta, kahetseda, kurvastada igal sobival hetkel. Mullegi on muude piltide ja matrjalide seas viimastel päevadel muudkui üks või teine minu elavate surnute listi liige ette jäänud.

Tänase päeva üks arusaam oligi, et see on nõme! Inimesed surevad päriselt, inimesi lahutatakse päris põhjustel. Aga mina (ja paljud teised ka!) piinavad ennast põhjusel, et telefonitoru on nii raske tõsta (ok, tegelt see on tänapäeval enamasti võimatu nagunii, kui kodus pole tavatelefoni...). Ma siis mõtlesin, et ma enam nii loll ei ole!

Ja pisarate valamise saatel sain tagasi veel ühe suuuuuuure tüki oma südamest. Ootamatult. Planeerimatult.

Pärast mõtlemapanevat hommikupoolikut sõitsin lapsi magama. Kohalikel teedel niisama ringi sõites... olgu siis kurvana...või rõõmsana...satun ikka samasse kohta- oma vanaema maja juurde, kus lapsepõlves palju aega veetsin. Umbes 10 aastat tagasi sattus see võõrastesse kätesse. Suguvõsast välja. Põhjuseks- alkohol (arvake nüüd ära, miks ma vihkan seda, kui näen jälle, et mõni kallis inimene ennast algul kännuämblikuks ja paari aasta pärast mõttetuks tombuks juua soovib ning samal ajal mõtleb, kuidas see mitte kedagi tema lähedastest ei puuduta???)!

See tähendab, et nende 10 aasta jooksul olen korduvalt vanaema maja juurde palverännakuid teinud. Üksi. Lastega. Sõidan majast mööda. Keeran naabrite teeotsas või siis maja nurgal ümber ja lähen tagasi. Mõnikord sõidan majast mööda, pargin tee äärde ja nutan veidi üksi. Või lastega. Lastele räägin lugusid sellest, mida ma seal teinud olen. Näitan, kust heina tegime... kus vasikat koplisse viisin... kus võrriga sõitma õppisin... millise akna taga magasin... kus heinateo ajal heinu tallasime...

Aga sisse pole läinud. Võõrad ju ikka. Kuidas ma tungin teise pere ellu. Imelik ju. Pigem sõidan aegajalt mööda ja olen õnnetu. No näiteks 10 aastat...

Mitu korda olen teinud otsuse, et nüüd peab minema... eriti just õhtuti...ja siis hommikuks olen jälle normaalne ja mõte on unustatud.

Täna sõitsin mööda. Täitsa rõõmus olin. Kohe täitsa õnnelik olin. Kogemata (automaatselt) lihtsalt sattusin sinna. Ja tagasiteel nägin, et üks inimene oli õues...

Sõitsin majast mööda. Aga kripeldama jäi. Maria juba magas. Christian veel mitte. Otsustasingi- sõidan Christiani magama ja siis lähen! Nüüd! Täna! Ma ju otsustasin nüüd julge olla ja teha oma elus ära asjad, mis on õiged. Ikka sellepärast, et ma vihkan inimesi, kes igasuguste mõttetute hirmude tõttu oma elus kõik positiivsed asjad tegemata jätavad...

Sõitsin siis edasi. Mõtlesin, et natuke sõidan ja siis lähen tagasi. Äkitselt olid mu teel teehöövel ja rekka, kes korraldasid kummalist teetööd. Tahtsin tagasi keerata. Kusagilt ei saanud. Rekkajuht vehkis hoogsalt, et ma mööda läheks. Kuigi see oli igati vastuolus kõigi mu plaanidega. Läksin siiski. See oli mingi kummaline paks kiht lahtist segu, millel pidin sõitma. Uskusin, et kinni ma sinna jään. Ei jäänud. Aga ringiga viis tee mind hoopis teises suunas. Vanaema majast kaugemale ja ringiga mu enda kodule lähemale. Mõtlesin plaanist loobuda.

Aga 15 km pärast järgmises teeotsas... ei andnud rahu. Keerasin uuesti õigesse suunda. Sõitsin veel 10 km. Otsustasin loobuda. Keset teed keerasin ennast üle vastassuunavööndi teepervele...ja mõtlesin ümber. Kui ma täna ei lähe, on varsti veel 10 aastat möödas! Tagurdasin ennast siis kaarega tagasi õigesse sõidusuunda.

Ja ühe korra jõudsin veel tagasi pöörama hakata. Päriselt ka.

Kuni olin õues. Mind oli märgatud... tagasiteed polnud... huh, lõpuks ometi!

Ja siis tuli välja, et see inimene ei elagi seal, vaid on ajutiselt. Ta viis mu siiski vanasse majja. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Kõik oli nii, nagu varem...ja samas nii teisiti. Ma pole seal umbes 15 aastat käinud. Kõik oli tookord hulga suurem... või olin mina väiksem? Aga kõik oli nii, nagu ma mäletasin. Oma. Turvaline. Nii, nagu mäletasin... Vanaema tuleb kohe nurga tagant ja tõstab ahjust soojad saiad lauale, paneme võid peale ja...

Siis jõudsid ka omanikud kohale. Suutsin vaid öelda, et olen Heli ja ma olen see tüdruk, kes nende laudas torud ära värvis... ja siis hakkas pihta see, kui perenaisega korda mööda muudkui pisaraid valasime. Täiesti erinevad ja võõrad elud olid äkitselt selles kohas ühendatud. Ühel oli üks lugu, teisel teine ... ja need said kokku siin!

Tema rääkis, kuidas külarahvas mäletabki minu vanaema kui tõsiselt helded ja lahket inimest (nii, nagu vanaemad ju ongi). Mina teadsin, mis oli ühes või teises kohas, kust nad aias mingeid kummalisi asju on leidnud (kusjuures pildid kerkisid esile ootamatult, kui nad rääkisid oma leidudest... ma ei teadnudki ise, et mul sellised mälestused on). Küsisin pärnade kohta, mida enam pole... ja nägin, et jasmiini ma enam pügama ei ulatuks, kuigi just see oli aastaid minu töö... või tookord hoopis mäng?

Lahkudes oli mul nii hea ja kerge tunne. Vanaema käis peale maja müümist seal korra ja oli rahul. Ja ma saan temast aru, miks. Maja on tõesti väga toredate inimeste käes. Ma ei mõtle mitte kunagi, et nad peaks seal kõike säilitama. Ma ei kujuta ette, et eelmised omanikud näiteks mullegi ütleks, et me ei või oma praeguses kodus midagi teha. See on nende kodu ja teevad, mis tahavad. Ükski muudatus ei muuda ju minu mälestusi.

Nii et selle koha praegune olukord mind kindlasti rahutuks ei muuda. Sisemuses aga hakkas käärima hoopis minevik. Jah, ma ei ole kunagi ise täiskarsklane olnud (ja pole ka plaanis), aga kõiges negatiivses selle 10 aasta jooksul on süüdi alkohol. Ja tegelikult veel teise 10 aasta valudes, mis sellele eelnes. Nende pisarate taga, mida ma praegugi seda lugu kirjutades valan, on alkohol. Ehk see, kuidas alkoholi tõttu kallis, täies elujõus inimene teiste jaoks lihtsalt hääbub...kaob... kõike muudab...

Tänase retkega sain tagasi suure osa oma südamest. Osa, mis oli kadunud peaaegu 20aastat. Samas ka teadmise, et ka praegu näen mõnda kallist inimest alkoholiga oma probleeme "lahendavat". Ma olen liiga lähedalt näinud, kuidas see lõppeb. Täna sain kinnitust, et ma ei taha seda kõike mitte kunagi enam läbi teha. Seda ei ole võimalik andestada, mida alkohoolikud võivad korraldada. Kui mõnel järgmisel kallil inimesel mu elus on mõte ennast surnuks või vigaseks juua, siis peab see toimuma ilma minuta. Mina seda pealt ei vaata. Mina ennast enam piinata ei lase. Mina ei taha alkohooliku, ega tema tegude pärast muretseda...

Tean, et alkoholist saab välja tulla vaid inimene ise. Loengud ei loe. Nii tean, et ma ei saa midagi teha... peale enda kaitsmise. Eriti kui ma tean, et loengupidamised ja muud vahendid, mida ma lootsin, et saab kasutada, olen ära kasutanud.

Me lähme varsti koos lastega jälle sinna külla. Nii sai kokku lepitud. Olen alati tahtnud sealt enda koju liiliaid ja neid saan ka. Ühest teisest tähtsast aiast on mu õues talinelgid... Ja nii lihtsalt see enesepiinamise lõpetamine käibki.

Ja olgu see koht mul alati meeles, et ma suudaks oma elus vältida alkohoolikuid, kes elamise asemel eelistavad iseenda ja ülejäänud maailma hüljata ning hoolivate inimeste tunnetest ennast põletades lihtsalt üle sõita!