reede, 11. september 2015

6 aastat leina...

Täna 5 aastat tagasi lahkus pärast pikka haigust mu teine vanaema. Kuigi ta nägi mu lastest ainult esimest, siis käisime täna kõik koos ta hauale küünlaid viimas. Kuigi ma ei usu, et lahkunute austamise juures oleks olulisim see, kui korras on nende hauaplats ja kui palju seal on küünlaid, siis sellegi poolest tahaksin, et mu lapsed teaksid, kus "nende surnud" maetud on.


Surmast räägin pea kõigis oma raamatutes. Isegi lugejatega kohtudes ma sellest tavaliselt mööda ei saa. Usklikuna ei ole minu jaoks probleem surma teema ümber olev ebausk, nagu ei võiks sellest rääkida. Mina tean, et ma pole nii tähtis tegelane, et keegi sureks sellepärast, et mina sellest räägin.

Samuti meeldub mulle surnuid meenutada sellepärast, et see aitab meeles pidada tänutunnet, et meie saame olemas olla. Mina ja minu lapsed oleme siin sellepärast, et enne meid on elanud ja surnud väga paljud inimesed.

Meenutamine aitab ka meeles hoida, et meie ümber on praegu palju inimesi, kes on siin ja olemas ja kellega ei pea surnuaias kohtumas käima.

Juunikuu lõpus möödus 6 aastat mu esimese vanaema lahkumisest. Temagi nägi vaid Mathiast. Järgmisel nädalal on tädi surma-aastapäev... Nii on leinamine olnud kõigil neil aastatel üks osa elust. Ikka nii, et "tuleb aga meelde ja teeb jälle kurvaks!"

Jah, see muutub aastatega veidi kergemaks... kuid olulisim ongi minu meelest ikka ja uuesti meeles pidada, mida neilt inimestelt saime ja omandada õppetunde inimestelt, kes on veel siin.

Aitäh, et olemas olete!