esmaspäev, 21. september 2015

Tähtajaline elu 2.osa

Jaaa, see tuleb. Ikka tuleb, kuhu ta jääb. Kogu mu USAsse reisimise plaanide tegemise ajal tegelikult ma ikka hakkan kirjutama. Enne seda aga pean veel palju pilte vaatama ja kirju lugema. Ikka selleks, et võtta oma kogetust kirjutamisväärne, mõelda sellele juurde mõtlemisväärne ja kokku saada midagi lugemisväärset. Esimese osa tagasiside on siiani väga hea, nii et motivatsiooni edasi kirjutada on küll.

Ükspäev hakkan pilte skännima ka. Mul on mitu kotitäit pilte, mis läbi vaadata. Jah, 12-13 aastat tagasi oli alles aeg, kui kõik pildid sai paberil ilmutatud. Nii et mul on hunnik paberpilte.

Sel nädalavahetusel leidsin lõpuks vanemate juurest jah paar kotitäit USAga seotud materjale- fotod, kirjad, kaardid... Nii olen mitu päeva saanud kunagistel radadel käia (no nagu vanainimesed ikka teevad). Ikka täitsa uskumatu, kus kõik käidud on. Ja samas- kui tavaline see kõik sel hetkel oli...

Armas osa oli taas lugeda kirju, mida USAs olles sain... seda ka inimestelt, kes nüüdseks on meie seast lahkunud. Kummaline, kuidas mõned tuhanded kilomeetrid muudavad seda, kes sa teistele oled... Praegu, kui ma siin olemas olen, keegi ei kirjuta mulle :) Aga alles suvel Soomes olles pidime perega postkaarte saatma (me küll ei jõudnud selleni, sest aeg läks kiirelt, aga mul on postkaardid märkmiku vahel ja ostetud margid autos olemas).

Nii et kogumiskirg on aegajalt halb, aga need kotitäied on minuga aastaid koos rännanud, ükskõik, kus ma siis elan ja mul on nii hea meel, et nad on taas minuga.

Tänane avastus oli, et mul on ju isegi paar plaati digitaalseid fotosid. USA piltide seast hüppasid äkitselt üles ka mõned fotod Sisekaitseakadeemia ajast. Alles hiljuti otsisin, et kas mul kooliajast on midagi ja pidin tunnistama, et ei ole. Nüüd siis on. Oi, kui tore ja armas oli mõnda inimest vähemalt fotodelt näha...

Paaril plaadil oli siis aga ka USA-aegseid pilte. Mõned neist nägid välja sellised:


Viimase pildi puhul küsis Mathias (6a), et kes sellel pildil koos ussiga on. Tükk aega ei uskunud, et see mina olen. Ei tea, kas võtta seda nüüd komplimendina või solvunud olla... Ise olen ju oma arust kogu aeg üks ja sama inimene olnud...

Nüüd aga tuleb jah selgeks saada mingi plaan, et millest Tähtajaline elu 2.osa hakkab rääkima ja millest mitte.