neljapäev, 17. september 2015

Avastan elu enne lapsi... koos lastega...

Mõtlesin täna enne südaööd magama minna...aga siis jäi ikka peale soov siin ka päev kokku võtta.

Ma mõtlesin pikalt, et kas ma kirjutan tänastest mõtetest... aga proovime. Nimelt on tänase päeva põhiline mõte olnud vanaema! Nimelt pole ma 6 aasta jooksul teda kordagi unes näinud. Täna nägin. Tean, et paljud ei usu sellesse...aga palju siiski usuvad. Nii olen ka mina arvanud, et lahkunud siiski unes meiega aegajalt suhtlevad. Tavaliselt siis, kui nad unustame.

Minu vanaema oli aga unes õnnelik. Tal oli sünnipäev. Aga me kõik teadsime, et tegelikult ta hakkab surema. Sünnipäeva lõpuks ta sättiski ennast magama... maa peale.. männiokaste ja muude selliste asjade peale. Ma tõin talle veel tema lilled... vaasiga... tulbid olid närtsinud, aga roosid mitte... Ja ta oli nii õnnelik!

Äkki ma tahan seoseid luua, aga hommikul tundsin, et kõik on hästi. Veronika käis ka külas, parandasime kogu maailma ära ja mu unest rääkisime ka. Ja siis tundsime koos, et kõik on hästi. On küll kurb, et mõnikord on inimesed nii ettearvatavad... ja samas on see ju meie jaoks lihtne, kui juhtub kõik see, mida sa nagunii teadsid, mis sest, et sa lootsid, et sul pole õigus...

Nii et ikkagi on kõik hästi! Ju ma olen ise õnnelik selle üle, kuidas mu elu viimasel ajal on läinud ja milliseid tulevikuplaane olen teinud... milliseid asju korraldanud... ja nii ma soovingi teada, et õnneliku vanaema nägemine toetab seda, mida ma teen.

Oma järgmise raamatu materjale otsides lugesin ka seda osa vanaema eluloost, mille kunagi koos temaga jõudsime kirja panna. Mida kõike ta oli üle elanud... ja ikka ei andnud alla. Liikuma peab...kogu aeg peab edasi liikuma, mitte kurvale kohale seisma jääma...

Kuna meil on nüüd tänu Herlendile ja lastele mitmekanaliline telekas (siiani saime vaid nelja Eesti kanaliga hakkama, aga peale viimaseid muudatusi neil enam levi polnud), siis on meil ka muusikakanal ja ma olen veidi kursis uuemate lugudega. Nii kuulengi viimastel päevadel kõigi oma mõtete kinnituseks sellist lugu: Fight song!

Alati on neid, kellel on halvem... aga on ka neid, kellel on parem. Halvad ajad on siis, kui sa ennast kaotad. Viimasel ajal mina aga muudkui leian. Tunnen, et lapsed on inimesed. Ja mina olen vaba! Ei, mitte lastest. Olen vaba koos lastega asju tegema. Nii et tuleb vaid korraldada ja plaane teha.

Kõigi mu mõtete peale muidugi jäid suuremad lapsed paar päeva tagasi nohusse. Nii palju siis sellest, et eelmisel nädalal alustasime sügishooaega ja hakkasime hooga tööd tegema jälle. Ja üldse andsin täna alla ja otsustasin, et paaritunnisele koosolekule ikka koos 4 lapsega ei lähe. Mõtlen, et äkki ma ei pea kõike nelja lapsega koos tehtud saama, aga ma tean, et on asju, mida ma saan koos nendega teha. Ja homme teeme jälle neid asju, mida saame koos teha.

Nii et avastan oma elu enne lapsi...koos lastega! Ja see on kordi vägevam. Laste kõrval kipub ju enda unustamine ja oma endise elu kaotamine olema tavaline. Mina aga olen enda oma tagasi saamas... see on hea tunne.