esmaspäev, 28. september 2015

"1...2...3...4... nii palju lapsi?"

Pisikese õepoja minisünnipäeval käisime. Päälinnas ikka. Maja ees venitas peale tervisejooksu ennast üks minust ehk veidi noorem naine.

"1...2...3...4... nii palju lapsi?" luges ta meie põnne, kui need järjest auto juurest onu Alexi juurde läksid. "Neli last? Tubli töö!" lisas ta mulle vaimustunult.

Siis ma jälle tundsin korraks, et oleks nagu mingis teises maailmas. Nii uhke oli!

Viimastel nädalatel on minuni järjest jõudnud inimeste imetlused või oigamised nelja lapse pärast. Kuidagi tihedalt kuulen viimasel ajal just halamist, et "oi, sul on nende lastega ikka nii raske!" Seisan siis nõutult ja mõtlen, et mida ma pean vastama. Kellel siin elus kergem on? Jah, nendega ei ole kerge, aga samas ei mäleta ma, et mu elu ilma nendeta kuidagi ilusam, toredam või lihtsam oleks olnud. Teistmoodi oli küll, aga mitte lihtsam.

Jah, üksi kõigi neljaga ei lähe kontsertile ega ka kirikusse mitte. Poodi ja mänguväljakule aga küll. Jah, linnatänaval neljaga kõndides olen närvis, et kas mõni jookseb auto ette, sest enamusel ma ju käest kinni ei hoia.

Neljakesi kooki süüakse näiteks nii:

Kaadri taha jäi see, kuidas me Christianit tagasi hoidsime, et ta laua peale ei roniks. Maria ja Joosepi järelt maast koogitükke korjasime. Mathiase klaasi korduvalt äärest kaugemale tõstsime, et keegi seda maha ei ajaks...

Ükspäev sain aru, et kui mulle kaasa tuntakse, et raske on nelja last kasvatada, siis on jutt nende kasvatamisest. Ma seda aga ei pane väga tähelegi, sest meie lapsed kasvavad meie elu sees. Raske on nende kõrvalt leida aega, et tööd teha (et oleks olemas toit-elukoht-riided jms). Ja seegi pole võimatu. Lihtsalt lastekasvatuse raskusest rääkides mõtlen mina asju, mida laste kõrvalt teha, mitte nendega koosoldud aega.

Valikud! Märksõna ongi targad valikud!

Nelja pisikesega mõtled, kuhu lähed. Ja sellistesse kohtadesse, kus üksi neljaga hakkama ei saa, lähed siis, kui keegi ootab ees. Nagu näiteks sünnipäevale saunamaailmas. Kuigi ma mõtlesin, et oma põnne vette ja sauna ei aja, siis olid kõik kolm suuremat kindlad, et nemad peavad ka ujuda saama. See, et basseinis oli vesi 1,5 meetrit, neid ei kõigutanud. Kuna jalad nagunii põhja ei ulata, siis pole ju vahet, kas see on 1,4 meetrit, 2 meetrit või 20 meetrit. Loogiline!


See tähendaski, et lapsed jooksid sauna ja basseini vahet. Libe põrand...üle pea vesi...jääkülm... ettearvamatused saunas... ja mitu last! Kui algul suutsin Mariat tagasi hoida, siis mõne aja pärast (basseinis vendade värisemist vaadates) oli tema ka raudkindel, et tahab ujuda. Nii olid neid kolm, kes igaüks tahtis omas suunas liikuda:

Rääkimata Christianist, kes samal ajal hoopis muid teid käis:

Nii saigi jälle vastutust sugulaste vahel jagada ja lapsed said turvaliselt möllata. Üksi sellist asja ma ette poleks võtnud. Vot sellises olukorras küll üksi nelja jälgida ei jõua.

Lapsed tahavad õudsalt ujulasse minna, aga see on ka jälle asi, millega peab ootama, kuni issi koju tuleb ja veel keegi kaasa tuleb, et kõigil turvaline ja samas lõbus oleks.

Täna aga on juunikuu algusest saadik kolm suuremat last teist päeva kõik koos lasteaias ja mina saan teha ära hunniku tegemisi, mis selle viimase 4 kuu jooksul on tegemata. Ja kui nad homme veel kolmandat päeva ka lähevad... oi, siis ma olen oma tegemistega juba väääga mäel! Palju õnne mulle!

GADLRATF